neljapäev, 23. detsember 2010

Lestat 140


22. detsember 2010

Kahele inimesele saab see päev tähistama ühise tee algust.

Siiani olete kahekesi tammunud oma teed, kakelnud, leppinud ja üksteisega vähe arvestanud. Ette on tulnud valetamist, petmist, kurvastamist, pirtsutamist ja pisaraid. Teil on olnud ka rõõmsaid aegu ja toredaid ühiseid ettevõtmisi. Tunded on aastatest hoolimata püsinud ja ilmselt ka sellepärast olete otsustanud seda teed ühiselt käima hakata.

Ma ei taha teid tagant utistada ega sellelt teelt tagasi kutsuda. Tahan vaid paar nõuannet anda, mis teid peaks aitama või vähemasti meenutaksite neid sõnu vajalikel hetkedel.

Kooselust pole teil kahel erilist maiku suus. See on nagu meri oma tõusude ja mõõnadega. Kord tunnete rõõmu üksteise kohalolemisest, teine kord tahate oma hetke, vaikust. Kooselu tähendab, et arvestada tuleb eelkõige kaaslase vajadusega. Kui teine on õnnelik, oled Sina ka õnnelik. Kaob väljend mina ja asendub meiega. Kas meie läheme sellele peole? Kas meie ostame selle maja? Kas meie tahame üht ja teist? Pean tunnistama, et see pole sugugi lihtne. Mõelda, teha ja tahta, mida kaaslane.

Naistele tähendab kooselu ja abielu ka seda, et lisanduvad paljud kohustused, mida varasemalt täita ei tulnud. Pidev järelvalve ja hoolitsemine mehe eest. Kodu korrashoidmine, maitsva söögi valmistamine vähemalt korra või kaks päevas. Hiljem lisandub laste kasvatamine, mis nõuab suurt vastutust just eelkõige naiselt. Loobuda tuleb paljust, kuid asemele tuleb samuti palju. Rõõm ja uhkuse tunne oma pere ja kodu eest! Oma mehe ärateenitud armastus!

Mehe jaoks palju ei muutu. See on nagu teine sündimine, kus hoolitseva ema asemele astub hoolitsev naine. Mees ei tohi unustada, et ema pakutav armastus ja naise oma on kaks erinevat asja. Naist ei tohi kunagi kiitmata jätta, armastust peab kordama ja pidevalt meelde tuletama. Abielusõrmus ei hoia teda veel kinni ja lapsed ei tee teda kodulukuks.

Abielu on üks kaine suhe, mida tuleb koos hoida ja vajadusel toestada. Sellest ei astuta kergekäeliselt välja, seda hoitakse ja selle vältel armastust kasvatatakse!

Õnnitlen teid ja soovin, et te mõlemad kasvaksite selles suhtes tugevamaks, targemaks ja osavamaks!

teisipäev, 21. detsember 2010

Lestat 139

Ma jään iseendale jalgu. Selle asemel, et kirjutadada päevakajalisest, jään meenutama neid teemasid, millest tahtsin kirjutada kuu või nädala, päeva eest. Alustan siis parem selles, et astun reele.

22. detsember.

Mul on hea meel, Sind õnnitleda. Mitte kõik aastad ei ole Sulle kerged olnud, kuid tean, et sel aastal on Sul olnud põhjust rõõmustada. Ma olen proovinud Sulle öelda, et kord koputab õnn ka Sinu uksele taas. Ärme spekluleeri õnne püsivuses, sest seda ma tõesti ei oska kindlalt öelda, mis päeva, nädala või kuu pärast saab. Jätkuvalt väidan seda, et õnne tuleb südamega hoida ja mitte unustada, kuidas, miks ja milleks ta Sinu juurde tuli. Ole avatud ja seda mahub Sinu sisse palju.

Ma tahan Sind tänada selle eest, et oled nii mitmelgi hetkel minu jaoks olemas olnud. Siis kui ma ei ole kellegi teisega rääkida tahtnud. Ma tänan Sind ka selle eest, et oled mind usaldanud siis kui Sul on väga raske olnud. Sa tead, et ma ei pea ühtegi Sinu, pealtnäha tühist, probleemi väikseks. Ja Sa tead, et me võime üksteisega jagada kurbuse kõrval ka rõõmusõnumeid.

Palju õnne Sulle sünnipäevaks!

esmaspäev, 6. detsember 2010

Lestat 138

Mõnikord ma tahaksin midagi palju enamat olla. Mingisugusel lühikesel eluperioodil ma tundsin, et peaaegu kõik on ideaalne. Aga kõik see püsis sellisel hallil virvendusel, mis ei saaks ja polegi mõeldud kestma. Mida asemele panna?
Mina pean muutuma. Seda nõuab töö, seda nõuavad inimesed ümberringi, seda nõuavad tohutult kiiresti tiksuvad aastad. Enam ei saa panna pähe klappe, selga musti närakaid hilpe, tantsida klubis võõra kutiga (mida küll proovida võib) meikida ennast kõige tumedamate värvidega, jalutada vana sõbraga mööda igavaid tänavaid ja rääkida kurat-teab-millest. Sellessuhtes on paljugi muutunud. Mõnest asjast tunnen puudust, teisest jälle mitte. Kõige rohkem igatsen ma seda tunnet, et terve maailm seisab ühel jalal, mina jooksen hullumeelselt mööda seda taldrikut, kartamata, et äärelt alla libisen.
Ma tunnen ennast väga ahistatuna viimasel ajal. Pigem jätan kooli minemata ja naudin iseennast. Kuigi ma pole kindel, kas see mul ka siis õnnestub. Vajan mingisugust väljapääsu! Midagi rohkemat kui kirjutamine. Vajan suuremat eneseväljendust kui see.. Mis valikud mul on?
Järgmisel nädalal võtan ennast kokku ja hakkan kleidi kallal tegutsema. Tean ühte ideaalset koht, kus seda kanda. Võibolla vajangi ühte romatilist pidu, vapustavalt seksikat kleiti ja veidi intriige! Ja nii ongi!
Whitney Houston - Saving All My Love For You

Lestat 137

03.12.2010

Ma võtan aega, et kirjutada ühest väga kallist inimesest. Inimesest, kes kindlasti ootab, et tema poole ühe pühendusega pöördun.

Selliste õnnitlussissekannate puhul ma meenutan esimesi mälestusi seoses inimesega, kellele ja kellest ma kirjutan. Praegusel hetkel on väga raske ühest kindlast seigast kinni võtta, sest neid on tohutult palju.

Ma mäletan ühte korda kui Sa mind ja minu venda hoidsid. Meil oli kapi taga peidukas ja pugesime vennaga sinna. Mäletan, et käskisid meil sealt välja ronida aga me vist ei kuulanud Sind. Kui see kord välja jätta, siis oleme Sinule vist üsna head lapsed olnud? Ma vähemalt loodan seda.

Ma arvan, et Sa oled mulle väga palju andnud. Sa oled mulle alati suureks eeskujuks olnud. Ma ei ole Sind ilmselt kunagi alla andmas näinud. Sa, kas pole seda lihtsalt teinud või siis väga märkamatult. Ma imetlen Sinu enesekindlust, positiivsust ja jõuan-kõike-teha suhtumist. Ma tean, et kõik, mida Sa saavutanud oled, oled ise kätte võidelnud. See on hea tunne, ma tean. Ja ma tean, et raske on naeratada ja rääkida ole-rõõmus-ja-energiline juttu kui endal on ka tahtmine lihtsalt kurb ja nutune olla.

Sul on väga paljust rõõmu tunda ja ma näen, et Sa ka teed seda. Sul on hoolitsev mees, andekas ja armas tütar ning kaks imetoredat poega. Sa suhtled paljude erinevate inimestega ja teed neid asju, mis Sulle meeldivad. Sul on kodu, mida Sa armastad ja, mille eest hoolitsed. Ja kõigele lisaks leiad aega ka iseendale.
Ma leian, et paremat luuletust poleks ma Sulle sünnipäevaks saata saanud, sest kõik oli seal lühidalt kokku võetud.

Just selle heaolutunde poole üritan ka mina püüelda.

Aitäh Sulle ja palju õnne!

Lisan siia sissekande lõppu ühe loo, mille pealkiri küll kirjutavaga kokku ei lähe, kuid lugu on mõnus ja meloodiline.

Anouk ft. Kane – My best wasn’t good enought.

esmaspäev, 29. november 2010

Vahepala 6

Jaaaa! Ja! Jaa!

Temast kirjutatakse! Temast peab kirjutama, sest Tema müüb. Tema on põnev ja uudne. Tema on kui kulutuli, mis iga inimese suult suule levib! Tema on see, mis ei pea olema tõsi aga kui on, siis seda parem. Eriti kui Tema on Mega-Giga-Põnev. Temakesi jookseb ringi absoluutselt igal pool. Ole ainult mees ja näe Teda!

Kui sa aga Sellest juhtud kirjutama, siis oled igav või vingud! Tavaliselt! See ei ole põnev ega uudne, kellelegi huvi ka ei paku! Ja kui sa Sellest vales kohas räägid, tehakse sulle üks-null ära. Nii lihtsalt on, sest kasvatus on selline.

Aitäh!

Lestat 136


Ja see tore noormees sündis 21. novembril 1987.

Mäletan meie esimest kohtumist. Tutvusime ühise sõbranna sünnipäeva peol. Mängis meeldiv muusika ja poisid-tüdrukud oli leidnud sobiva hetke tantsu keerutamiseks. Olin ka mina siis omamoodi jahil. Jaht kujunes hoopis päästeretkeks, sest peletasin Koleda Võõrastütre eemale ja astusin ise asemele. Eks see jäägu Sinu otsustada, kas see oli Sinu tookordne õnn või õnnetus.

Olude sunnil (ehk salajase sisemise soovi puhul) jagasime ühist magamismatti. Väike vestlus teemal Kainus ja järgmise päeva mälutrikid. Rumala peaga sai Sinult välja meelitatud üks kihlveo laadne tegu. Tõestamaks, et mind ka Esmaspäeval mäletad, tuli Sul minule üks põsemusi kinkida.

Oma lubaduse Sa ka täitsid. Minul oli raskusi mitteminestamisega, kuid Sina tundusid lahe ja rahulik nagu särav rüütel. Värisevate südametega tatsasime üksteisest igal vahetunnil mööda, ühest küljest lootes kohtuda, teisest küljest kartes.

Täna ma ei pea Sind kartma. Homme ei pea ma lootma, et Sind vilksamisi näeksin. Kui veab ja Sa varem ärganud ei ole, siis saan Sind igal hommikul silmitseda.

Sinus on tohutul hulgal kannatlikkust ja hoolivust. Sa ei unusta antud lubadusi. Sa oled üks töökamaid ja kohusetundlikemaid inimesi, keda ma tean. Hoolimata sellest, et ma vingun Sinu kiiksude ja vigade kallal, oled Sina minu suhtes väga mõistev.

Sa oled mulle väga armas ja kallis inimene. Ja kui Sina vahel küsid, et mida Sa ilma minuta teeksid, siis ma ei oska vastata, sest ma ei teaks, mida ma ise teeksin, kui minul Sind ei oleks.

Alicia Keys – Try Sleeping With a Broken Heart

reede, 19. november 2010

Lestat 135

Tere päevik!

Viimati kirjutasin nii.. hmm.. kui olin umbes 14 aastane. Ma mäletan, et sain oma päevikusse kirjutada absoluutselt kõike, absoluutselt kõigist. Väikene hirm küll säilis, et ehk keegi leiab mu salajased mõtted, kuid õnneks olid need ideaalselt peidetud. Täna, neid samu sõnu kirjutades, tervitan kõiki oma lugejaid, mitte ainult kirjutuskasti, paberlilehte või iseennast.

Mis on selle kirjutamise mõte, mida ma tavaliselt teen? Ilmselgelt ei tee ma seda enam pelgalt enda pärast. Mõnikord ma tahan väljendada oma pahameelt, teinekord hoopis kedagi tänada või tervitada. Alati säilib soov, Teid millestki teavitada.

Täna pani mind kirjutama üks täiesti tavaline asi. Solvumine!

Ma olen nagu päris, kuradima, rohkelt solvunud!

Tahaks kohe midagi öelda Sulle, aga mida? See kõlaks kohati nii lapsikult. Ma olen solvunud, et me enam nii palju ei suhtle. Kuigi ilmselt olen ka ise selles süüdi, siis näen suuremat süüd lasuvat Sinu peal. Olen Sulle korduvalt märku andnud, et ma libisen kaugemale kui Sa minu järele ei siruta, kuid "ootad, millal mul tuju paremaks läheb". Teadaanne Sulle! Asi ei ole minu tujudes. Asi on palju enamas.

Aitäh mitte millegi eest!

teisipäev, 16. november 2010

Lestat 134

34 Seisab mu silme ees nagu tahaks meelde tuletada, ... miks, miks, miks. Teadmata miks, ma ikka mõtlen sellele, mis oleks saanud. Ja need, kellest seda elus ei usuks, saavutavad seal nii palju. Kadestamisväärne, kuid mitte piisavalt palju.. ehk praegu!

Olen veidi väsinud ja tüdinenud! Veidi pettunud endas!

See pole mingi liigne kriitilisus enda suhtes. Tahaksin veidi rohkem innukam olla. Pole oluline kui palju ma teen, vaid kui palju ma suudan endast anda ja teha. Ilmselgelt ma tunnen, et võibolla olen üsna palju teinud, kuid oma olemasolevast jõust ja suutlikusest on rakendust, kasutust leidnud vaid tühised 45%, kui sedagi. See muudab mind veidi virilaks ja tõredaks. Säästmaks teisi, tõmbun veidikeseks oma kallitest eemale ja kogun veidi head energiat.

Head energiat sain ka oma uuelt sümbolilt!
Minu gaselli tatoveering!

Onu V nägi kõvasti vaeva, et mind mõtlema panna. Kui see teda vähegi lohutab, siis see ka õnnestus. Kui jälle Lestati märke lugeda, siis midagi ka sellele viitas, et see tegu tuleb tegemata jätta.

Inimene, kellelt kindlasti toetust ootasin, ei toetanud minu ideed, mõtet.
Pildi väljaprintunud, avastasin, et selle suurus pole absuluutselt mõeldav.
Muudatus kavandis ja selle põhjus.
Raha ja dokumentide kadumine vahetult enne tatoveeringu tegemist.

Need on vaid mõned Märgid, mida suutsin salvestada.

Kõigest hoolimata olen rahul, et selle pildikese endale kaaslaseks lasin muuta. Rõhun just sellele, et see pole minu jaoks kõigest mõttetu kehamaaling, vaid olulist ideed kandev kunstiteos. Pildi ilu on mööduv ja suhteline kuid idee on jääv.

Gasell.
Meil oli Scarletiga vestlus ühest noormehest, kelle iseloomustamiseks kasutasin sõnu puiklev ja põgenev. Miskipärast kerkis mu silme ette graatsiline gasell, keda ma ka otsekohe googeldama suundusin. Idee tatoveeringu tegemisest oli ammu minu mõtetes uitamas. Puudus vaid mõtestatud pilt. Nähes seda gaselli, olin kindel, veendunud, et see on õige.

Gasell - vaba hing, kes pürgib oma eesmärkide poole. Võitlev, kiire, graatsiline ja edasipüüdlik.

A
Minu gasellikese peal on täht A. Hiljuti sattuks üks meie perekonnaliige raske haigusega haiglasse. See muutis terve perekonna nõrgaks, kurvameelseks. Lootused olid justkui kadunud. Otsustasin oma tatoveeringule lisada veel ühe mõtte, isulise elemendi.

A on nagu ingel (Angel), kaitsemärk. See tähendab ka austust, armastust, ausust.

Gasell + A = Võtlemist oma eesmärkide nimel, edasipüüdlikust.

Minu jaoks omab mu tatoveering nii suurt ideed ja sisu, et ma ei kavatse selle tegemist kahetsema hakata. Aeg võib inimesi muuta (välimust), ka kombeid ja mõningaid väärtushinnanguid.

Aga võibolla on hea kui üks kena idee on minuga alati kaasas ning tuletab meelde, et ma ei tohi väiksemate ja ka suuremate probleemide puhul alla anda!

Aitäh!

neljapäev, 11. november 2010

Lestat 133

Birk Rohelend - Ma tean küll, et selline eksitus on meie kultuuriruumis kerge tekkima, sest siin on kombeks nimetada sõpradeks inimesi, kellega on ühiseid ettevõtmisi ja veedetakse palju aega koos. (“Mu sõraline sõber”, 2009)

Birk Rohelend - Kurat, võib-olla olen ma vanamoodne, aga mulle tundub, et sõprade vahel peaks olema teatud sorti ausus. (“Mu sõraline sõber”, 2009)

Tsitaatidega lõpetan enamasti oma sissekandeid, täna alustan. Ilmselt saate juba aru, millest ma kirjutada kavatsen.

Ma ei ole mingisugune musternäidis suurepärasest, usaldusväärsest ja ideaalsest sõbrast. Kadestan neid inimesi, kes on mulje jätnud, et nad mõnele inimesele eespool kirjeldatut olla suudavad. Sellepärast olen äärmiselt kriitiline väljendi „parim sõber” suhtes. Ja teate?! Selle tähise leiab samamoodi igalt inimeselt nagu toodetelt leiab „parim enne” märgistuse. Ei ole olemas aegumatuid toiduaineid, ei ole olemas ka aegumatuid Parimaid Sõpru.

Eestlastel on sõprade defineerimisega minu arust tõsiseid probleeme. Probleeme on ka selle sõna sisulise poole tundmise, väärtustamise ja hindamisega. Kasvatus „ainult iseennast saab usaldada” on muutnud sõpruse pea võimatuks. Meie ajaloos on olnud raskeid aegu, kus usaldust inimeste vahel sai mõõta vaid heategude või nende puudumisega. Reetmine maksis tavaliselt reedetule elu ja reetja saavutas veidi parema elujärje. Selline silmakirjalikkus, omakasupüüdlikkus ja pinnapealsus kandub põlvest-põlve sõprusenoodis edasi.

Sa olid äärmiselt üllatunud, miks ma pahandasin kuigi halvasti oli käitutud Sinuga mitte minuga. Mina jälle imestasin, kuidas Sina oma solvumist nii vaikselt endast hoidsid. Temas oli veel üks külg, millele ma võisin pimesi öelda, et see on endine. Ma olin enda peale nii vihane, et ka seda valesti lugesin. Sellepärast olingi nii kuradima vihane. Ta on üdini Puder.

Ma kirjutaksin veel, ses see on nii head. Kuid hetkel peatun. Tänan Sind kahe öeldud lause eest: 1. Sa oled imelik aga huvitav. 2, Oled ühest küljest täielik unistaja ja teisalt tõsine realist.

Just seda ma olengi!

Aitäh!

teisipäev, 9. november 2010

Vahepala 5

Ma ei tea, millesse uskuda. Ma ei tea, mida või keda paluda. Ma ei tea, milliste jõududega peaksin koostööd tegema.

Ma tean, et kõik peab korda saama. Ma teab, et kõik saabki korda.

kolmapäev, 3. november 2010

Lestat 132

Piisab ühest valest loost, halvast sõnast, minutilisest vabakslaskmisest, kurjast pilgust, väiksest pettumusest ja tundest "kõik on valesti", et jõuda punkti, kus väidad: Ma täna ei jõua, ei jaksa aga ega ei taha kah!

Minu punkt leidis aset eile. Aga pärast punkti algab enamasti uus lause!

See oli üks pühapäevane lõunapoolik kui mu kehast sööstis läbi külmajutt ja tuline leek ühe korraga. Puhas tundmine, et see aset leiab täitis kogu mu hommikopooliku kuni teokssaamiseni. Ja ometi tahaksin ma rohkem teada kui tunda. Ma ei tea, millest see tuleb, et ühel või teisel viisil on inimestel komme samma ämbrisse mitmeid kordi astuda. Ühel või teiselt viisil algavad ja lõppevad Need ühtemoodi. Võibolla oleksin ma võinud kuidagi teistmoodi käituda ja võibolla olin seda Teistmoodi juba piisavalt palju teinud. Ja olengi tagasi punktis, kus analüüsin ennast selleasemel, et see heaga lõpetada. Ma olen juba kõik teinud!


Kirjutamiseni!

Lestat 131

Äärepealt oleksin ühe kuu maha maganud?! Milline raiskamine, eks.

Jätkan oma vana traditsiooni ja kirjutan ühele heale sõbrale pühenduse sünnipäeva puhul.

3. november. 1985. On tuttav? Jep, see peaks olema Sinu sündimise päev.

Arvasin, et Sinust kirjutamine tuleb mulle lihtsamalt, kuid nii see siiski pole. Üritasin tabada mõnda eriti head mälestust või mõtet seoses Sinuga, kuid pähe kargas neid umbes tuhat ja valimisega tekkis äärmiselt suur probleem.

Kui ma Sinu peale mõtlen siis esimese asjana kargab pähe Sinu mõtlik olek, rahulikkus ja muigamine. Päris vihasena ei olegi ma Sind ilmselt näinud, kuigi ma ise olen Sulle vihastamiseks mitmeid kordi põhjust andnud. Sind iseloomustab usaldusväärsus ja suurpärane mõistmisoskus. Pole just palju meesterahvaid, kes viitsiksid naisterahva halamist kuulata ja sellele tundideviisilisi vastukajasid anda. Sa oled üks väheseid inimesi, keda ma üsna pimesi usaldan.

Sinus on ka midagi, mis peaaegu kõigile meelde jääb, kellega Sa vestelnud oled. Sa oled arukas ja omamoodi mõttemaailmaga. Võibolla mõni peab seda veidraks, teised ei saa aru, kuid kolmandad näevad ka seda suunda, kuhu Sa liigud ja jõuda kavatsed. Ma arvan, et see on äärmiselt tänuväärne omadus, mida Sa ise samuti peaksid hindama.

Ja minu soov/soovitus sel aastal ongi see, et jää alati selleks, kes Sa oled ja Sinu juurde leiavad tee need inimesed, kes Sind väärt on.

Aitäh Sulle, et pühendasid minule mõned tunnid oma tänasest päevast! Ja tänan Sind sõpruse, toetuse ja põnevate mälestuste eest!


Aitäh!

neljapäev, 7. oktoober 2010

Lestat 130

Today is the best day of my life!

Ühel täiesti tavaliselt koolipäeval oli meie klassil võimalus vaadata dokumentaalfilmi “The Secret”. Saladused on inimestele alati huvi pakkunud. Eriti veel kui see on midagi suurt, põnevat, uskumatut ja mitte kõigile mõeldud. The Secret on film, mille saladus ei ole tegelikult saladus, kuid ometi tekitab see suurt elevust ja mõtteainet.

Minu esialgne reageering sellele filmile oli väga hea. See tekitas minus positiivseid elamusi, olin energiline ja täis entusiasmi. Sealsed ideed andis mulle tohutult suure emotsionaalse laengu, millega raidusin tervest päevast hõlbsasti läbi nagu kuuma noaga võist. Uurisin terve nädalavahetuse erinevaid allikaid, rääkisin sellel teemal sõpradega ja tegelesin iseendaga. Järgnes väsimus, nördimus, nõrkus... Olin ennast täiesti ära kurnanud.

Ja pidin tõdema, et Saladuse kasutamine on tõesti omamoodi kunst, mida pean õppima. Kindlasti mõtlete, mis on see saladus, millest ma räägin. See oli ka üks küsimusi, mida räägitud filmis esitati vaatajatele, kuulajatele.

Saladus on külgetõmbejõud.

Inimene tõmbab oma mõtetega ligi kõike: suhteid, raha, probleeme, õnne, KÕIKE. Tavaliselt keskendume sellele, mida me ei taha ja sellega võimendame negatiivsust ning saame topeltkoguses hädasid kaela. Filmis jagatakse soovitusi, kuidas oma mõtetega paremini toime tulla. Kuna inimene toodab päevas tuhandeid mõtteid siis nende täielik valitsemine nõuaks liiga suurt energiat ja aega. Soovitatakse tegeleda oma emotsioonidega ehk positiivse energiaga. Kui sa tahad olla õnnelik, siis ole. Ja kõik muu tuleb iseenesest.

Kirjutasin välja ka mõned inglise keelsed mõtted, mis ühes muusikavideos esile kerkisid:

Today is the beginning of my new life.

I am starting over today.

All good things are coming to me today.

I am grateful to be alive.

I see beauty all around me.

I live with passion and purpose.

I take time to laugh and play every day.

I am awake, energized and alive.

I focus all the good things in life.

And give thanks for them.

I am at peace and one with everything.

I feel the love, the joy and abundance.

I am free to be myself.

I am magnificence in human form.

I am the perfection of life.

I am grateful to be… ME.

Today is the best day of my life.

Iga inimese asi on nüüd valida: uskuda, või mitte.

Mina isiklikult tahan sellesse teooriasse uskuda. Nimetagem seda külgetõmbejõuks, tahtejõuks, unistuste täitumiseks, imedeks.. milleks iganes. Kuid olgem iseenda vastu ausad, see ju toimib. Või ei?

Kui sul elus on kõik halvasti siis ma küsin, mida sa oled teinud, et mõni asi hästi oleks? Kui su elus on õnne ja rõõmu, siis ma küsin, mida sa selleks teinud oled?

Kes mind tunnevad, teavad, et mu elu pole ka alati just kõige õitsvam lill olnud. Mäletan neid kõige kehvemaid aegu.. 2010 aasta õnnetut hiliskevadet ja olukorda aastaid tagasi, kus sihti enam silme ees polnud. Olin täiesti läbikukkunud nii enda, pere kui sõprade silmis. On kaks valikut:

1) Jääd seisma, sinust ei saa kedagi ja sa ei saavuta midagi.

2) Paned paika oma prioriteedid, soovid, unelmad. Kujutled nende olemasolu ja hakkad elul pakutavatest võimalustest kinni haarama. Teed samme, et järjest paremaks ja edukamaks saad. Ehk: Sinust saab keegi ja sa saavutad midagi.

Ma valisin selle teise valiku. Loomulikult olen alles veerand teed maha käinud, kuid ma ei kahtle enam hetkekski, et ma jõuan välja sinna, kuhu ma unistan. Ma mäletan väga hästi, kuidas üks mu kunagine sõber ütles: ”Armastamine on tegevus. Tee seda! Ülejäänud tuleb ise!”. Tol hetkel ma ei mõistnud seda, kuid nüüd küll. Ma proovisin tema teooriat ka muude valdkondade peal. Kirjutasin paberile, mida ma soovin järgenvate kuude jooksul saavutada. Ehk siis panin paika prioriteedid.

Hea enesetunne!

Head hinded koolis.

Tervis!

Uued sõbrad!

Paremad suhted perega

.....

.....

Nagu näha, siis keskendusin esialgu ainult iseendale. See aeg oli minu jaoks väga raske, sest ma ei saanud praktiliselt mitte kellelegi toetuda. Pidin keskenduma oma eesmärkidele ja teised ei tohtinud mind selles osas segada. Uskuge, peaaegu kõik üritasid alguses selgeks teha, et ma nagunii hakkama ei saa. Sain! Ja sain ka teist korda! Saan kolmandagi, neljanda ja viiendaga saan ammugi hakkama. Ainult, et nüüd olen juba oma järjekindlusega tuntuks saanud. Sellega koos olen välja teeninud toetuse! Ärge arvake, et see on lihtne olnud või, et teie seda ei suuda.

Pigem tahan just öelda ja kinnitada, et absoluutselt kõik on teie enda teha. Peab olema vaid piisavalt palju julgust, pealehakkamist ja unistusi, mida ellu viia. Sest, mis sind takistab? Ainult sina ise!

Eileen Caddy - Saladus, mille abil sa elus võid kõike saavutada, on kõigepealt tugev soov midagi saavutada, seejärel veendumus ja usk, et saad sellega hakkama ning siis peab sul teadvuses olema selge, kindel ettekujutlus tulevikust ja sa pead nägema, kuidas see sammhaaval teoks saab, ilma et sa kordagi kahtleksid või lakkaksid uskumast.

Toitumisalast infot (seoses toidukauba õppimisega): Rasedatel naistel soovitatakse juua teed piimaga, sest see soodustab rinnapiima teket.


Aitäh!

esmaspäev, 27. september 2010

Lestat 129

Creed – Higher


Ma peaksin mitu sissekannet pühendama paarile kallile inimesele ja nende eriti tähtsatele päevadele. Luban, et lähiajal saate minu siirad õnnesoovid ja sissekanded. Vajan vaid natukene tähtsat-vaba-aega!

Kirjutan natukene oma kiirest ja hirmpõnevast elus.

Mul on nii palju ettevõtmisi olnud. Ma ei ole kõikidega ühele poole jõudnud, sest olen mõned neist niiöelda minema visanud. Mõne päriseltki! Seened, kurgid ja möksi möllud on seljataha jäänud. Kahjuks ei ole selle aasta varud sugugi rahuldavad. Kurkidest ei saanud asja, sest ebaõnn tabas minu kasvuhoonet ja kurgipõldu. Peedi ja porgandisaagi üle ei saa nuriseda. Ilmselt tuleb kartuli-kaste, peedisupi ja porgandipiruka aasta.

Mu kodu on korras. Juhuu! Mu kodu on enamvähem korras. Riidekapi uksi avades ei jää kaltsulaviini alla, sest pesu on pakitud. Hiir võib ennast ka kööki nälga suretada, sest üldiselt enam nõusid ja toidujäätmeid kuskil ei vedele. Toa nurgast ei jõllita vastu tolmukoll, kuna ma käisin kõik kohad lapi ja mopiga üle. Nädalavahetusel jõudsin seega üsna palju tehtud, sest nii on kodus hea olla. Korras, lõhnav, valge ja kuiv kodu! Aitäh!

Ma olen veelgi tublim! Käes on esimese perioodi viimane nädal. Iseseisvaid töid sajab kaela, arvestused jooksevad otsa ja viimased esseed nõuavad kirjutamist. Olen edukas! Nädala lõpuks selgub, kes jäävad finaali. Me Scarletiga võitleme küll igatahes usinast.

Uus eriala ja klass on vapustavad! Mulle meeldib igatahes. Mõned inimesed panevad jahmatama, sest nende idiootsusel ei paista piire olevat. Rohkem ajab see naerma kui teeb vihaseks. Ja rohkem teeb rõõmsaks kui kurvaks. Ja Scarletiga on nii kuradima lahe lihtsalt tunda, et me võime ka vahel täiesti normaalsed nende kõrval välja näha. Täna oli selline päev, kus ma olin kahele viimasel aastale tänulik. Olin väga tänulik vanadele õpetajatele, sõpradele ja situatsioonidele. Kaks viimast aastat on minu ja Scarleti olemusele, eksisteerimisele, mõtlemisele, ettekujutlustele, eesmärkidele, oskustele ja kõigele muule nii palju sellist juurde andnud, mis annavad meile teiste ees suure eelise. Meil on eesmärgid, meil on vahendid ja meil on täielik vabadus nendega oma voli järgi toimetada. Kui vaid tahame! Teised peavad veel kõvasti õppima.

Hetkel tänan ma Scarletit, et ta mulle selle uue eriala mõtte pähe süstis. See on oodatust tugevama mõjuga. Loodan, et järgnevad kaks aastat muudavad meid veelgi lähedasemateks sõpradeks ja kursaõdedeks! Aitäh Sulle!


Aitäh!

reede, 17. september 2010

Lestat 128

Millegi hea terviseks!

Jälle ja jälle! One Last Breath – Creed


Muusika on minu elus väga oluliselt kohal. Ilmselt oleks ta veelgi olulisemal, kui ma oskaksin kitarri või klaverit mängida. Ühesõnaga minu suureks inspiratsiooniks on mingid teatud lood, mida ma siia sissekannete ette paigutan, kui au kohale. Soovitan need lood mängima panna ja siis mu kirjutatut lugeda. Lihtsalt tekitamaks samalaadset tunnet, mis minul endal loometüki kribamise ajal.

Kui ma midagi siin maailmas tõeliselt armastan, siis on see mu võime teatud hetkedel mitte-millestki-olulisest eufooriasse sattuda. Tavaliselt järgneb mu hüper-heatujulisusele põhjapanev masendus ja pisarad, kuid õnnelik on hea olla, kasvõi korrakski. Mitte, et seda nüüd siis nii harva juhtuks.

Hetkel on minu õlgadelt maha hüpanud suurim viimaste kuude koormus. Ma olen oma järeleksamiga ühele poole saanud. Ma ei tea hetkel veel selle tulemust, kuid sisetunne ennustab edukat sooritust. Lapsepõlvest mäletan neid kohutavaid pahategusid, mida ma suutsin mõnikord teoks teha. Hiljem oli selline hirm nahas, et koju minek või ülestunnistamine nõudsid suurimat pingutust. Mure oli kohutavalt rusuv ja peast käisid läbi kõiksugu mõtted. Ettekujutlustes sosistasid kuradikesed ette vaid halvimat saatust! Koju minnes või üles tunnistades selgus, et karistust ei järgnenud või oli see tühine võrreldes oodatuga.

Meil Maikega tiksusid peas kaks mõtet: Me ei oska midagi, me ei soorita seda. Ometi olime kohale ilmunud, ometi kaamestusid meie näod eksamiküsimusi nähes, ometi kord võtsime ennast kokku ja uskusime iseendasse. Ma tean, et tibude lugemiseks on endiselt veel liialt vara, kuid natukene maksab ka endasse uskumine!

Kas ma saan oma Aphrodite kleidi? Päris ausalt, ma ei saagi sellele enne vastata kui kindel hinne on teada. Usun, et saan! Oojaa, Aphrodite kleidikene on mu enese kätega meisterdatud valge kehakate. See on mõeldud spetsiaalselt minu edu tähistamiseks. Esialgne variant.. ehk oli liialt paljastav! Seega tuleb valmistada midagi kohasemat. Aphro-Monroelik!

Midagi veel! Mõnikord on nii, et väga kallid inimesed libisevad kaugele. Nende öeldud sõnad pole enam need. Nemad pole enam nemad! Nemad libisevad sinust välja nagu midagi igapäevast ja tüütut. Lihtsalt niisama! Mitte, et ma seda tahaksin, mitte ,et ma seda ise teeksin. Lihtsalt ühel hetkel tunned, et sa ei taha, et see kunagi oluline istuks võõrana su kõrval diivanil ja oleks enam-mitte-nii-eriline-ja-oluline!

kolmapäev, 8. september 2010

Lestat 127

Mul jäi omapoolne tagasiside andmata selles osas, mis puudutav õnne. Õnne teema on mingis osas minu jaoks absoluutselt oma väärtuse, vajalikkuse ja olemasolu kaotanud. Mitte, et ma seda eiraksin või vähe oluliseks peaksin. Loomulikult on sellel mingi kindel definitsioon.. minu elus.

Ma vist kuulsin seda täna ja mulle meeldis see, mida kuulsin. Mis teeb inimese õnnelikuks? No meil kõigil on omad unistused ja koht, kuhu tahame jõuda. Neid inimesi ei ole, kes millestki ei unistaks.. kui neid on, siis neid tegelikult ei eksisteeri. Mõned inimesed näevad ebaedust hoolimata retsilt vaeva ja saavutavad midagi, jõuavad kuskile ja.. saavad õnnelikuks? Ei! See tähendaks, et nad lõpetaksid unistamise ja kaotaksid oma elust eesmärgid ja ei püüdleks enam kuskile.

Kujuta ette praegust hetke teistsugusena: Sa oled ropult rikas ja kuulus laulja. Sa oled metsikult kena ja sind austatakse. Teisest küljest ümbritsevad sind segased paparatsod ja pupekatest fännide hordid. Sinu privaatsus on jagatud The New York Time´siga ja tegelikult ümbritseb sind vaid hulk raha himulisi piraajasid. Ja vaata kui sa niimoodi mõtled, siis võibolla tunnedki, et nurisemiseks pole põhjust.

Mina ise olen paadunud Fausti fännitar. Ma näen vaeva, et sellest saastast välja paista. Isegi kui mõnel päeval on ainukene hea asi see, et jätan vingumata ja naeratan, olen endast miski andnud. Ma liigun õnne poole ja nii on võimalik, et ühel hetkel saabun sellele väga lähedale. Võibolla saan selle kätte, kuid hetk hiljem lakkab minu olemasolu. Siis leian minagi Faustile sarnaselt elumõtte.. selle tera!

Palju tsitaate õnne kohta!
1.Õnn on see, kui ônn sulle äkki sülle langeb. Mitte pähe. Mitte kôrgelt. Ja mitte üle 75 kg korraga.
2.Õnn on nagu energia jäävuse seadus: ta ei teki millestki ega kao kuhugi. Ta on alati olemas ja vaid kandub edasi ühelt inimeselt teisele. Enamasti teisele.
3.Õnn seisneb tegelikult ainult pisiasjades: pisike pits, pisike auto, pisike maja pisikese metsa serval, pisike seks pisikeste naistega pisikeses Eesti Vabariigis jne., jne.
4.Kui sina murrad jalaluu, on see ônnetus. Kui jalaluu murrab sinu naaber, on see ônn.
5.Õnn on haigus, mida üheskoos pôetud. Keegi põetajana, sina haigena.
6.Kui sind avaldatakse ajalehes, on see sinu ônn. Kui ei avaldata, on see lugejate ônn.
7.Õnn on olla koos oma rahvaga. Mitte väga lähedal ja mitte rohkem kui kord aastas.
8.Õnn on see, kui sa tahad hommikul tööle minna ja ôhtul koju tulla. Kui sa ei taha, on see samuti ônn - sinu kolleegidele ja sinu abikaasale.
9.Kui sa oled elus ja terve, on see ônn. Ega see hauakaevajalegi ônnetus ole - ükskord vajad sa teda niikuinii. Ainult arstide ônn see küll ei ole.
10.Õnn on kôikjal sinu ümber, ta tuleb vaid üles leida. Räägitakse, et môned on leidnudki. Rohkem pole neid siinmail nähtud.
11.Õnn on kaunites silmades. Kui need ei asetse liiga lähestikku, ega vaata kôôrdi.
12.Õnn ei seisne rahas, küll aga vôib raha olla ônne allikas. Sinu oma on ammu kuivanud.
13.Kôik, mida sa elus teinud oled, tuleb sulle ükskord tagasi. Kui aga oled kellegi ônnelikuks teinud, siis ära loodagi: ônn ei pöördu kunagi tagasi. Vähemalt sinu juurde mitte.
14.Kus ônne on, sinna tuleb seda aina juurde. Kus pole, sealt vôetakse ka viimane ära.
15.Vahel on ônneks väga vähe vaja. Nagu ka ônnetuseks.
16.Õnn on suhteline. Õnn on, kui väljas sajab vihma, aga toas on soe, ütled sina. Õnn on, kui on tuba, ütleb kodutu. Õnn on, kui on vihm, ütleb beduiin.
17.See pole veel ônn, kui saad soojal Lôunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui sa kookospähkliga vastu pead ei saa.
18.Õnne tipul viibida pole veel mingi ônn. Õnn on, kui tipp pole liiga terav. Ja liiga kôrgel. Ja liiga kaugel.
19.Õnn esineb vaid kahes olekus: ta on kas alles ees vôi juba möödas. Sinu puhul pole teda olnud ega tulegi.
20.Igaüks on oma ônne sepp. Sina oled alasi. Ja saad vasaraga pähe.
21.Isegi viiesendine münt vôib sind vahel ônnelikuks teha. Kui ta on viiesajakroonise sisse keeratud.
22.Õnn oleks kogu aeg noor ja ilus olla, sest siis ei hakkaks sa kunagi pensioni saama. Ja see on juba tôeline ônn.
23.Õnn koputab su uksele vaid kolm korda elus. Esimesel korral pole sind kodus, teisel korral on sul kôrvaklapid peas ja kolmandal korra pole see üldse sinu uks.
24.Õnn on lühike ja räpane nagu lapse särk. Sinu ônn on veelgi lühem ja räpasem.
25.Õnn on kui on. Kui pole, tuleb järgi minna.
26.Õnneks on vaja ainult kolme komponenti: jahu, piima ja mune. Sega need kokku, küpseta pannkooke, söö ära ja sa oled ônnelik... Kuni tuleb keegi ja ütleb, et munad olid halvaks läinud.
27.Anna kerjusele kasvôi viis senti ja sa teed ta ônnelikuks. Just niipalju oligi tal veel autorahast puudu.
28.Ära narri oma ônne. Las tema narrib sind.
29.Ära mängi oma ônnega. Ta pole ju sinu oma.
30.Rikkus ei tee kunagi päris ônnelikuks, sest alati leidub keegi, kes on veel rikkam.
31.Ära flirdi ônnega, isegi siis, kui tal on tôesti ilusad jalad. Vôib juhtuda, et sa pole tema mehega ühes kaalus.
32.Õnnelikuks vôid saada siis, kui maksuamet maa pealt kaob. Ja see juba ei kao. Maksuamet teeb ônnelikud inimesed veel ônnelikumaks, ônnetud aga veelgi ônnetumaks.
33.Ära soovi kunagi kellelegi ônne, sest kes teab, äkki tulebki.
34.Vahel vôib ônn sulle isegi naeratada ... hambutut naeratust.
35.Lôppude-lôpuks on ônn ka see, kui sa loed tänase Postimehe läbi ja ei leia surmakuulutustest oma nime.

Õnne! Jaksu ja tervist, et seda leida!
________________________________________

Lestat 126

Apocalyptica – Grace (Midagi väga inspireerivat tänasel õhtul!)


Viimaste kuudega on minu ideed, plaanid ja erinevad võimalused vaheldunud nagu tuled fooris. Kui meenutada minu tunnetefoori, siis sirab seal hetkel selgelt roheline tuluke. Ma olen rahul sellega, millise valiku lõpuks langetasin.

Viimati kirjutasin sellest, et leidsin uue töökoha. Ma olen varasemalt pidanud koostööd tegema kõiksugu erinevate ülemuste ja töökaaslastega, kuid praegune on kaugelt üle kõikidest eelnevatest. Kahjuks ei ole mul midagi rõõmustavat öelda. Ma ei taha sildistada ühtegi rahvust sellepärast, et mu kokkupuude ühega nende esindajatest on halb. Siiski sel korral peab eelarvamus paika ja Hr China on väärt kriitikat. Ma pole kunagi pidanud kokku puutuma vargast ja petisest omanikuga. Absoluutne nahaalsus, orapidajalik mõtteviis ja tegutsemismallid on tõsisemad märksõnad. Olen oodatust tugevam ja mässumeelsem, kuid ilmselt mitte piisavalt järjepidev enesepiinaja. Mis tähendab, et hakkan julgelt vastu ja töötan senikaua kui külma närvi suudan säilitada? Sellele peaks järgnema sabotaaž. Prussakad, närilised, töö- ja tervisekaitse.. peaksid asja kenasti ära korraldama. Let’s see!

August tõi meie perre, kaks imearmsat poisslast – Emili ja Nevili! Tädi Haldja ja tema pere jaoks on need kaks kui kõige oodatumad Inglid taevast. Nende suur õde, kes armastab mind oma suuremaks õeks nimetada (ja pidada) ütles midagi väga armsat ja meeldivat. Pidasime vestlust teemal, et temal on nüüd kaks väikest venda, kelle eest hoolitseda. Ketu parandas mind ja ütles, et Meil on kaks väikest venda. Ja, mis võiks veel toredam olla?!

September toob natukene keerulist aega. Käsikäes töö ja kooliga, üritan kuidagi pinnal püsida ja „emotsionaalsesse vanni” mitte uppuda. Püüan oma stressist üle olla, taas ärkvel ja ergas püsida. Umbes järgmise reedeni. Ma mäletan neid pingelisi aegu kevadel. Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma olin salamisi käega löönud, kuid siiski fööniksina tuhast tõusin. Paraku hõbekuulide eest ei ole ka nii kenal linnul kuskile varjuda. Ilmselgelt tuleb mul ennast kokku võtta ja eneseusk taastada. Ülimalt raske on mingisugust positiivset enesekindlust uuesti saavutada. Tean, et Scarletil on selleks puhuks umbes sada rusikahoopi minu õlga varutud. See on puhta loomulik, et ma ei saa mitte mingeid lubadusi anda. Sel teemal tuleb ilmselt uuesti kirjutada, rääkida ja mõelda alles reedel 17.09.2010. One Last Breth!


Õnnelause Lestati moodi: Teisena teadvustan, et nii on hea!

Aitäh!

reede, 6. august 2010

Lestat 125

Kirjutan kiirelt, kiirelt oma viimasest tööpäevast muuseumis.

Hommikul külastas mind raamatupidaja, kes kinkis mulle väga kena raamatu pealkirjaga „Kirjarahva pildiraamat“. Nagu ka nimi ütleb, on seal kirjutavate loomeinimeste fotod. Suured tänud selle meeldiva kingituse eest, sest ma ju absoluutselt armastan kõiksugu raamatuid.

Enne lõunat külastas mind meie tore meesterahvast osakonnajuhataja ja kinkis ühe kollase päevalillekese. Ta tänas mind tehtud koostöö ja abivalmiduse eest ning oli veidikene nördinud, et ma juba lahkuma pean.

Pärastlõunal ostsin poest kommikesi ja viinamarju ning pakkusin neid vähestele majas viibivatele inimestele. Üks neist ruttas oma kabinetti ja tõi mulle marzipani komme, mis minu absoluutsed lemmikud on. Ka tema oli kurb, et meie koostöö lõppema peab. Kusjuures pean ise ütlema, et mul endal ei ole sugugi kahju edasi liikuda. Elu on täis uusi võimalusi ja ühe koha peale ei tohikski kauaks jääda.

Enne päeva lõppu külastas mind ka direktor, kellega mul on olnud väga huvitav koos töötada. Olenemata sellest, kuidas ma siia tööle umbes pool aastat tagasi sain.. hoolimata ka sellest, mis kõik on kaasnenud selle tööl käimisega.. olen ääretult tänulik selle omapärase kogemuse eest. Usun, et sellist muhedat ülemust pole eriti paljudel olnud. Temagi kinkis mulle kollase lillekese ja soovis edu ning jaksu edaspidiseks.

Mõtlesin nüüd nende kollaste lillede peale. Mina olen selliseid erksa tooniga kaunitare kinkinud inimestele, kes on särtsakad ja elavad. Huvitav, kas need inimesed näevad mind ka sellisena, et julgesid mulle neid kinkida? Olgu, kuidas on, mina olen igatahes meelitatud.

Mul on uudiseid! Ei, ma ei ole rase. Ei, ma ei hakka abielluma ja Ei, ma ei võitnud miljonit. Kuid minu järgnevad kuud on planeeritud ja mingis mõttes kindlustatud. Minust saab septembris Müügikorralduse Kursuslane. Uskuge või mitte aga see Preili Lestat on kuradima õnnelik ja õppimishimuline ikka küll. Lisaks leidsin ka tööotsa ühes väikeses hiinakas. Triinu arvas selle peale, et olen samasugune hull ringisahmija nagu minu kallis tädi Haldjaski. Ma ainult naersin selle peale ja tundsin, et olen pärast paari kuist ebaõnnemäest alla laskumist taas üles ronimas.


Aitäh, aitäh, aitäh!

P.S: Jah, olen küll KÕIGE ilusam, KÕIGE targem ja KÕIGE osavam.

esmaspäev, 2. august 2010

Lestat 124

Perfect housewife / Proovib!

Kell tiksub kohutava kiirusega kella üheteistkümne poole. Hetkel istun töö juures ja kirjutan. Kohutav, selle asemel, et kohusetundlikult tööd teha. Hea küll! Ilmselt olen piisavalt endast andnud kui asjaolusid arvesse võtta. Peaaegu eranditult, olen igal hommikul tund aega varem tööle tulnud ja pooled lõunad vahele jätnud. Endiselt naudivad enamus meie töötajaid suvepuhkust. Seega on minu tööülesanded viimase kuu jooksul lausa kokku kuivanud.

Veel viimane nädal tööinimese elu! August ei too siiski oodatud puhkust. August toob lademetes seaduseid ja sekretäritööd, mida vaja uuesti üle korrata. See kuu toob meeleheitlikke kõnesid ja ootusärevust. Loodetavasti toob see kuu meie hubasesse kodukesse ühe ideaalse koduperenaise, kes peletab veel langemata tolmukübemed ja peseb põrandale langemata sokid. Ja sel teemal jätkan!

Naiste jaoks on beebibuum kui kulutuli, mis võtab ulatusliku osa mõistusest ja teadvusest enese alla. Väikesed lapsed ja kõik nendega seonduv ajab neid naisi, kellel veel last ei ole, lausa pööraselt nõudlikuks. Vaesed mehed, kes pidevalt peavad meile seletama, et vaja veel oodata, sest õige aeg pole käes. Miks pole õige aeg? Ja, mida peaks siis tegema, et oleks õige aeg või vähemalt kõik viitaks sellele, et see ÕIGE aeg oleks käes.

Meie oleme vist veidi vanamoodsad. Enne pulmad, siis lapsed! Enne piisavalt suur maja, siis pulmad. Enne püsiv töö, siis piisavalt suur maja. Jne, jne, jne! Kuidas saakski teisiti olla? Paljud ütlevad, et lapsed tulevad siis kui nemad tahavad. Kuid mina ei saa sellega päri olla. Üleplaneerimine on loomulikult veidi ehk kummaline ja tehislik, kuid planeerimine on igati loomulik, vajalik. Mina ei tahaks raseduse ajal mõelda, kuhu panna lapsevoodi meie ühetoalises korteris. Või, mis veel hullem.. kust saada see lapsevoodi!? Kui enese hirmud kõrvale jätta siis ehk polekski asi nii hull. Alati saab kuidagi hakkama. Jällegi, milleks ma peaksin nii mõtlema kui hakkama saamine võiks olla ette teada ja kindel, mitte paratamatu! Ja lõppude lõppuks oleks tore ka tunda seda survet ja pinget, mida sugulased, sõbrad ja juhuslikud möödujad ühele õnnelikule ja edukale paarile tekitavad. Seda see küsimus „Ja, millal siis teie pisiperet planeerite?!“ ju tekitab.

Õige aeg pole kindlasti veel käes. Surve on üsna õrnakene ja kõik pole veel sugugi mitte paika loksunud. Perfect housewife alustab järgmisest nädalast kohusetundlikult tööd ja annab panuse õige aja poole liikumise suhtes. Endiselt ajab mind naerma see kastielu teooria. Kuidas saab nimetada selliseid pingutusi ja panuseid tüüpiliseks? Ja paljud, kes väidavad, et see seda on.. elavad ise elu, kus nad ei suuda pidada korralikke suhteid, tunda sügavat kiindumist ja armastada seda, kes vastu armastab. Igatahes mina olen oma kastis elamisega üsna õnnelik, sest mul on palju rohkem kui mõnel, kes väljaspool minu kasti kükitab ja ootab mingisugust taeva mannat!

Francis Thompson - Kas tead, mida tähendab olla laps?... See tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema. (“Shelley”)


Aitäh!

neljapäev, 22. juuli 2010

Lestat 123

Jajah, ma tean!

Ma ei ole sel kuul produktiivne olnud. Nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel mitte! Probleem ei olegi selles, et millestki kirjutada pole olnud, vaid selles, et teemat on üks ja mitu peale.

Kui kevad hakkas tulema siis olid asjad enamvähem samas seisu, kus nad praegu on. Sama teadmatus, samad plaanid ja ootused, samad jamad ja takistused. Võrreldes kevadega olen ma hulga paremas emotsionaalses seisundis. Paljude probleemide puhul olen kiirelt ja konkreetselt käitunud ja need korda ajanud.

Üks erinevus kevadise minu ja praeguse mina vahel on positiivsuse ülekandmine. Teatud asjade koha pealt olen ma positiivsem, kuid teiste koha pealt olen ma veelgi pahasemaks muutunud. Näiteks hetk tagasi tegin puhastust oma MSNi Sõprade grupis. Teid jäi nüüd 4 järele. Mitte, et see nüüd mingi maailma olulisim list oleks, kuhu kõik pürgima peavad. Tegelikult ei olegi tähtis see, kes seal on ja kes pole, vaid, miks nad on või, miks mõnda seal enam ei ole.

Pidin tõdema, et ma ei ole hea inimeste tundja. Samas ma pole ennast üheks neist ka pidanud. Ma arvan, et oma sõpru tunnen ma piisavalt, kuid mõningate puhul kipun lõpuks eksima. Mul on ka teine teooria – Inimesed muutuvad ja inimeste vahelised suhted muutvad. Ma ise ei ole samuti just maailma kõige usaldusväärsem, ausam ja toredam inimene, kuid ma proovin olla vähemalt pooleldi nii hea kui need kõige kõigemad olema peaksid.

Mida aeg edasi, seda rohkem saab mulle selgeks, et minu enda põhimõtted tekitavad mulle teatud mõttes suuri jamasid. Ma pole küll mingi süütuke ja moraalijõnger, kuid üritades midagi sellelähedast mõnikord olla, siis kipun kaotama lähedasi inimesi. Ilmselt sellepärast, et ma olen sellega harjunud, kipun ma mingitel perioodidel peaaegu üksi jääma. Võibolla ongi teine minu väga halb omadus see, et ma lasen inimestest kergesti lahti kui nad, millegi vastu eksivad. Lõppude lõpuks saab rahul olla ju ainult siis kui sa pead sõpru usaldusväärseteks, ausates, otsekohesteks ja väärilisteks oma sõprust nautima. Või kuidas? Järeldada võib siis seda, et listipuhastuse võtsin ette sellepärast, et keegi kuskil eksis nende viimaste kriteeriumite vastu.

Paulo Coelho - Tõelised sõbrad on me kõrval siis, kui meil midagi korda läheb. Nad toetavad meid, rõõmustavad meie võitude üle. Valesõbrad on need, kes ainult siis, kui on raske, ilmuvad kohale, kurb nägu peas, “solidaarsusest”, kuid tegelikult pakub meie kannatus neile oma õnnetus elus vaid lohutust. (“Zahir”, 2005)


Aitäh!

esmaspäev, 19. juuli 2010

Lestat 122

Nädalavahetusel pidasid kaks võrratut tütarlast, Scarlet ja Liina, oma sünnipäeva.

Scarlet! Sa oled inimene, kelle kuulamise ja talumise oskus on erakordselt võimas. Pole probleemi, millega ma Sinu poole pöörduda ei saaks. Sa oled hea sõber, sest peale takka kiitmise, oskad Sa ka noomida ja mind pilvedest alla tuua. Mulle meeldib, et oled 99,9% ajast positiivse mõtlemisega ja süstid minusse energiat kui mul seda kõige rohkem vaja läheb. Ja, mida ma küll oma vaba ajaga peale hakkaksin kui Sind ei oleks? Kui Sul mõnikord kurb meel on, siis tea, et ma kuulan Sind ja vajadusel lohutan.

Ma soovin Sulle veelkord palju, palju õnne!

Palju õnne ka Liinale ja tänan Teid mõlemaid meeldejäävad sünnipäevapeo eest!


Voldemar Panso - Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit. (“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)

Aitäh!

neljapäev, 8. juuli 2010

Lestat 121

Tänane õnnelause: Lihtsus on ülim keerukus

Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.

Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.

Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.

Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?

Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.

I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.

Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.


Thank gad I’m just a human!

reede, 2. juuli 2010

Lestat 120

Ma ei saaks öelda, et ma just teab, mis meeleolukas tujus täna olen. Üks hetk teeb mõni asi rõõmu ja tekitab elevust. Teine hetk muutub tuju mitte-millestki-olulisest veidi kurvemaks ja tõsisemaks. „So.. jeei, I’m the staar!“ taga ei pruugi täna just kuigi siirad emotsioonid varjuda.

Hommik möödus ruttu, sest Asjaajatasin kiirelt ja jäin vaikust nautima, vastuseid ootama. Ilmselt on kõik nõuks võtnud puhkust veeta ja seepärast takerdub nii mõnigi töö nende taha. See on tüüpiline sekretäri töö, oodata või inimestele lausa koju helistada, et mõni rida tähtsat dokumenti koostada. Aga mulle meeldib see ja vahepeal ei meeldi ka!

Olen oma peas mõtteid mõlgutanud pildistamisest. Usun, et sealt tuleb nii mõnigi vapustava idee ja sisuga pilt. Jutustan nendega kindlasti ühe meeldejääva loo. Kui kellelgi on mõni hea idee, siis võite vaikselt sellest märku anda. Ideed on head! Teostus ei pruugi alati hea olla! Blogiga seoses valmib järgmise kirjeldusega pilt: maas on paberilehed minu lemmikute tsitaatide ja tekstidega, mina istun nende keskel ja üritan parasjagu midagi kirjutada. Põrandal on kindlasti suur hunnik kortsutatud paberipalle, mis peaksid minu loomekriisi väljendama. Ilmselt ei kanna ma midagi ingellikku vaid lühikesi pükse ja lohvakat triikpluusi, midagi mugavat ja kodust.

Ilmselt tuleb täna midagi veeeel...!

kolmapäev, 30. juuni 2010

Lestat 119

Täna on järjekordne võrratu päev! Ilm on hea, päike paistab.. sellest räägin!

Eile tulin geniaalsele mõttele, kuidas saaksin samuti seda ilmelist päikest nautida kuigi pean kõige magusamad tunnikesed töö juures kampsunis istuma. Hommikuti saabun linna (tööle) juba kella kaheksaks kuigi tööpäev algab kell üheksa. Täna otsustasin hoopis selle tunnikesse veeta pargipingil peesitades ja oma lemmik raadiokanalit Sky Plussi kuulates. Päike pole sellel tunnil just kuigi kõrvetav, kuid asi seegi.

Lõunal viisid sammud parki. Olin ettenägelikult kaasa võtnud pleedi, päevitused ja beebiõli. Jep, ma tean, et beebiõliga päevitamine ei ole just kuigi tervislik ja.. bla blaa bla. Kui te mind näeksite, siis imestaksite, et päike ära ei ehmata. Ma olen heleda nahaga nagu vampiir ja beebiõli on ainukene vahend, mis jumet natukenegi ligi meelitab. Mul õnnestus siis veeta üks tore tunnike muusika, päikese ja palavuse seltsis.

Otsustasin oma kolmanda võimaluse ära kasutada. Mäletate, mida mustlane mulle ennustas? Et, ma pean ostma kolm loterii piletit sellel aastal, sest võidan üsna suure summa. Esimene pilet võitis natukene, teine mitte ja nüüd on käes kolmanda kord. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin kolm piletit. Oma esimesed: Bingo Loto, Keno Loto Ja Vikin Loto piletid :P Eks näis! Võibolla õnn naeratab mulle mõnesaja krooni näol.

Muidu ülejäänud päeva pean....
...kummikommidieeti!

Aitäh!

teisipäev, 29. juuni 2010

Lestat 118

I’m spinning!

Mul on mõnikord selline tunne, et mu pea lõhkeb kõiksugu planeerimisest ja mõtlemisest. Ma pean iga kord tõdema, et sellel nagu polegi mingit erilist jõudu. Tavaliselt kõik laabub. Täpselt nagu sinu elu elaks sind ja mitte vastupidi.

Kuidagi kummaline on mõelda, mis saab paari kuu pärast..?! Ma tahaksin reisida ja mõnda aega välismaal elada. Hetkel ei ole ma selle unistuse nimel just kuigi palju vaeva näinud. Ma arvan, et selle minemise hind oleks praegusel juhul ehk liiga kõrge. Mitte, et ma ei tahaks.. oi, kuidas tahaks!

Edasiõppimine. See on üks reaalne variant, mille ma neljapäeval käsile võtan. Hetkel on mul selle suhtes väiksed hirmud, kuid loodan, et need ei muutu kuidagi tõelisuseks.

Seni aga.. samm, samm, hopp!

Võtsin siis julguse kokku ja panin endale fotograafi juurde aja kinni. Kasutan oma kinkekaardi ära ja veedan ühe tunnikese kaamera ees. Olen täna päris palju mõelnud, millistes situatsioonides ennast pildistada lasta. Igatahes mulle need ideed juba meeldivad ja loodan, et lõpptulemus on hea. Esmaspäeval siia küll ühtegi pildi ei leki, kuid mujale kindlasti.

Endast kirjutada on lihtne: räägid, mis meeldib, mis mitte, mis hobid sul on, milline iseloom jne. Millise pildi sina endast räägiksid? Ma arvan, et minu piltidelt leiab sekretäri, kes oma tööd armastab ja vahepeal sellest tüdinenud on. Sealt leiab midagi minu vampiiriarmastuse kohta. Ja võibolla on minus peidus sellised pooled, mida kõik veel näinud ei ole. Valgus ja varjud.


John (Robert) Fowles - Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse. (“Liblikapüüdja”, 1963)


Aitäh!

reede, 18. juuni 2010

Lestat 117

Olles millegi kindla poole teel, muutub liikumine kuidagi sihipärasemaks. Olgu siis ees, kas hea või halb. Ma tunnen, et muutused on olnud liiga kiired ja see on mind hetkeks ära kurnanud. Sellest hoolimata olen endiselt positiivne, sest edukas on see, kes suudab ebaõnne mäest niimoodi alla sõita, et luid ei murra ja saab omal jõul tagasi mäkke ronima hakata.

Ma olen palju tugevam kui siiani arvasin. Eile veetsin võrratu õhtu koos kursusekaaslastega. Olles üks neist ja samas olla täiesti vastand sellele, mida nemad! Lõpetaja – mitte veel lõpetaja. See nõuab meeletutes kogustes positiivsete mõtete laadungeid. Oskust seada teiste õnn kõrgemale kui enda ebaõnn. Kõige raskem on andestada iseendale.

Ma tahan seda veelkord kirjeldada. Öelda, mis tunne see on. Kui kooli lõpuni oli jäänud napid poolteist kuud, oli mu hinnete seis nutune. Õigemini mingit seisu polnud tekkinud. 7-8 ainet nõudsid läbimist. Aega tundides käimiseks oli minimaalselt. Isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid ei pea ma vist samuti meelde tuletama ega hakkama. Jagades tähtsaimat ressurssi, mis inimesel olla saab (aeg), kooli, kodu, töö ja õppimise vahel, suutsin midagi looma hakata. Ma ei saanud endale lubada vabasid nädalavahetusi, kaua magamist, und üleüldiselt, kurvastamist ega masendust. Mõnikord ei saanud ma endale lubada isegi mitte sõpru.

Teate?!? Ma olin meeletult tubli. Ma sain sinnamaani hakkama. Pälvisin nii mõnegi õpetaja heakskiidu ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka hinded kehvad. Kõik hakkas sujuma ja tundus isegi liialt korras olevat.

Saabus 15. juuni 2010. Viimane eksam! Aken tulevikku!

Dokumendi- ja arhiivihaldus, eetika, etikett, psühholoogia, personalitöö ja sekretäritöö. 7 ainet, millest mõni kestis kaks aastat. Mõnda neist ainetest õppisin kaks aastat tagasi. Täielikult ettehoiatamata tuli meil eksam sooritada suuliselt. Ebamäärase pikkusega ettevalmistusaja jooksul tuli vastata 3-4 küsimusele ja need komisjonile ette kanda. Mida ma ka tegin.. Mis kuradi moodi saavad 3 küsimust määrata sinu taseme 7 aines? Minu tase oli siis allapoole igasugust arvestust? Muidugi, tagasisidet ma ei saanud. Võiksin saada?!

Sel hetkel muutusin ma osaks statistikast. Selleks osaks, kes ei lõpetanud. Mis kõige masendavam ja jahmatavam, meie järeleksam toimub alles sügisel?! Minul kui õpilasel, puudub absoluutselt igasugune kaitse sellise ebaprofessionaalse kohtlemise vastu. Haridussüsteem hekseldab su miniosadeks, nätsutab läbi ja sülitab välja. Veab neil, kes ägavad seepärast, et teadmistepagasit ei jõua minema kanda, kuid kahju neist, kes ühel jalal komberdades minema peavad loivama.

Ma olen lihtsalt pettunud ja üllatunud. Aga ma ei ole alla andnud!

Ma tänan oma kursuse kalleid lõpetajaid, kes olid eilsel kursusepeol väga toetavad. Homsel lõpetamisel kohtume ja tänan teid ka juba ette ära, et soovite mind lõpupildile.


Aitäh!

kolmapäev, 16. juuni 2010

Lestat 116

John Dryden - Eks ole solvatute asi andeksand, sest solvajatel pole kombeks vabandada. (“The Conquest of Granada”, 1670)

Ma olen sellel teemal proovinud juba kahel järjestikusel õhtul kirjutama hakata. Tänane pole kuidagi seotud andeks andmise, andeks palumise ega millegi taolisega. Küll on see seotud solvumise, pettumise ja kurbusega.

Eilne oli enamuse jaoks tavaline päev. Tänane aga see-eest, oli päris paljudele ehmatusi, ebameelidvaid üllatusi ja jahmatust täis päev. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab, kas see, et ma ise olen üks suur õnnetus ja kurbuse kehastus, või see, et ka teised on murest murtud.

Hoolimata sellest, et täna peaks mul olema aega, hetki ainult iseendale, siis jälgisin teie reaktsioone. Mõni teist suutis mind uuesti nutma ajada, sest olite nii mõistvad ja armastavad. Need kullakesed, tibukesed ja teised lohutavad sõnad, aitasid mind. Oli neid, kes ei suutnud seda uskuda ja neid, kes lihtsalt ehmatusest vaikisid, midagi öelda ei osanud. Ma tänan teid, et olite suurepäraselt tublid, saite hakkama selle uudisega ja tegite mulle selle teatamise kergemaks.

Ma usun, et asjad juhtuvad sellepärast, et peavad juhtuma. Mõnikord! Tavaliselt olen ikka arvestanud sellega, et kui midagi halvasti, hästi läheb, on see mu enda teene. Praegusest ma ausalt öeldes aru ei saa. Mu sisetunne ei vedanud mind seekord alt! Üldse mitte ja nii algusest peale.

Ma olin peaaegu lahti laskmas sellest kohutavast vihast, mis minu sisse kogunenud oli kuu ajaga. Eile suutis Scarlet mind veenda, mõtlema panna, et keegi ei ole sellist vihakoormat võimeline kandma, ilma et see kuidagi tervist, mõtlemist ja suhtumist negatiivselt mõjutaks. Täna astusin nii 110 sammu tagasi. Praegu ei kahetse ma midagi, mida ütlesin või kirjutasin, mõtlesin. Aitäh veel ühe toetava tõuke eest!

Still here!

This Bottle of Wine – Maria Mena

Aitäh nendele, kes mind täna toetasid, minuga kaasa mõtlesid!

teisipäev, 15. juuni 2010

Lestat 115

Lena - Satellite (Germany)
Ketran seda lugu oma peas. Ja paari mõtet ka.

Täna oli tähtis päev. Täna oli viimane eksam, mis peaks mu lõpetamise üle otsustama. Täna siis!

Ma tahaksin hõisata ja ametlikult kuulutada, et olete minu lõpetamisele oodatud. Kahjuks ma ei saa seda teha, sest ma ei tea selle eksami tulemust. Hommikul bussile minnes tundsin kergendust. Ma ei olnud närvis ega pabinas. Natukene küll kõhus keeras, kuid see oli minu puhul igati tavapärane ja normaalne.

Eksam algas dokumendi vormistamisega ja oleks pidanud jätkuma testi või suulise osaga. Meie üllatuseks algas see mõlemaga. Eksamiruumi sisenes kaks õpilast, kes valisid endale piletid. Ettevalmistamise aega oli maksimaalselt 10-15 minutit. Vastata tuli kolmele küsimusele personalitööst, psühholoogiast ja dokumendi- ja arhiivihaldusest. Sellega ei olnud ma absoluutselt arvestanud, et pean kõiki neid aineid suuliselt vastama.

Ma tean, et sekretär peab igasugusele pingele vastu pidama. Ilmselt ei ole ma siis piisavalt valmis, sest see vestlus lõi mu rivist välja. Ma ei taha öelda, et ma ei saanud mitte millelegi vastamisega hakkama, kuid endast välja läksin ma igatahes. Puhkesin kohe nutma kui ruumist välja sain. Nii palju siis sellest!

Supermassive Black Hole – Mul on sellega probleem. Scarlet sai kindlasti kõvasti naerda kui keset koridori paigale tardusin ja hetk hiljem minema jooksin. Ilmselgelt sain enda üle samuti naerda. Oma niigi nutetud silmadega ei oleks ma suutnud veel midagi musta-augu-laadset läbi elada.


Aitäh!

reede, 11. juuni 2010

Lestat 114

I’m still here!

On aeg proovida midagi uut. Ärge ehmatage! Uus välimus ei too endaga kindlasti sisulisi muudatusi kaasa. Roosa ei ole minu värv. See, et alustasin blogi, mille taust oli päris pikka aega roosa, oli planeeritud ja ideega tegevus. Roosa iseenesest on väga kena värv. Olen isegi hakanud seda tooni riideid kandma. Aga, aga, aga.. see toon ütleb mõne grupi inimeste kohta väga palju. Inimesed on esmamuljetega kiired tembeldama ja seega on targem ennetuslikku tööd teha.

Minu muudatuse idee ei seisnegi mingite muljete kujundamises hetkel. Läbi selle blogi ja iga väiksema detailiga selles, väljendan oma suhtumist maailma asjadesse. Roosa väljendas minu lemmikut võimet - ironiseerimist. Võibolla see on eraldi teema, millel ma hetkel ei peatu.

My new look! See on see, kes ma olen. Hetkel veidi vaikne, tagasihoidlik ja kurb. Taustapildist ei olegi täpselt aru saada, mis seal paistab. Me võime ju alati ette kujutada?! See on minu aken maailma. Võibolla seal kaugemal on võrratud mäed, põnevus ja midagi uut. Piisad on otsene vihje sellele, et ma armastan vihma ja hämarust. Ma istuksin nahkses tugitoolis, pleed ümber ja ürditeega tassikene käes. Toas oleks omamoodi vaikne. Ainult kaminas hõõguvad söed tekitaksid sellist heljuvat kõla. Väljas oleks parasjagu oodatud torm ja need samad piisad viskleksid minu aknal ühele ja teisele poole.

Seal toas oleks veel keegi. Ta peaks olema väga vaikselt minu ligidal. Tema siirad silmad ja kõmisevalt magus hääl paneksid minu südame kiiresti põksuma. Meie jutt keerleks, meile omaselt, mitte millegi ümber, sest me saaksime üksteisest rääkimatagi aru. Ja see oleks hingematvalt võrratu õhtu!

Ma loodan, et mina ei muutunud võõraks ja arusaamatuks.

Andrus Kivirähk - Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)

(Matule) Ma ei teinud seda öösel aga see on midagi? Eks?

Aitäh!

esmaspäev, 31. mai 2010

Lestat 113

Ausalt öeldes on mul täiesti südamepahaduseni kõigest!

Käisin pesemas ja tundsin ennast nii hästi, et tulin-istusin uuesti arvuti taha. Kummaline! Ma ei tee tavaliselt nii, et kui olen juba arvuti välja lülitan siis taaskäivitan selle kirjutamise tarvis. Mul OLI hea tuju.. untill something happened!

Ma olen juba aru saanud, et igal ühel on oma elu. Mina olen viimasel ajal üks tülikas, tüütu ja masendav osa sellest. Jätkub saaga ”kui sind pole kohal, siis sind pole olemas”. Kes see ikka ekstra tuleb ütlema, et kaks tundi jääb teisipäeval ära või, et õps on Norras ja võid lõpetamisega hüvasti jätta?! Jep, just! Mitte keegi ei ütle seda sulle, sest lõppkokkuvõttes oled ise oma hädades süüdi ja vaata, kuidas hakkama saad.

Ilmselt dramatiseerin nagu 100ga üle. Lihtsalt nii suur ahastus tuleb peale sellepärast, et näen suure vaeva ära ja see peaaegu, et lendab kuu peale. Eks näis, mis saab!

Üks teine ja vägagi häiriv probleem. Ma olen seda märganud mitme inimese puhul. Mul on äärmiselt kiire olnud. Ilmselt ma ei suudaks oma viimaste päevade tegevusi üksikasjalikult kirja panna ja veel vähem meenutadagi. Kui keegi helistab ja küsib, mida ma teen, vastan pea eranditult, et ÕPIN. MSN on enamvähem välistatud keskkond suhtlemiseks, sest see nõuab palju aega. Koolis olen olnud kui tuuleiil, kes korraks ruumi sisse ja siis välja vuhiseb. Mul on kõrini nendest lausetest, kuidas läheb, sa saad hakkama, kas selle tegid ära, miks sinna tundi ei tulnud, kas sinna tundi tuled, sa ei lõpeta kui nii jätkad, tule töölt ära jne. Ma olen oma aja planeerimisega siiani küll ise hakkama saanud, milleks seda minu eest teha niimoodi?

Viimasel ajal suudavad inimesed, mind vaid õnnetuks teha. Kahju küll aga mul tõesti ei ole aega, et paari viisakusväljendit teiega vahetada. Kui ma olen nutmapuhkemise äärel, kas ma tahan siis keset koridori nendele küsimustele vastata, millega mu poole pöördutakse? Oma valede signaalide või siis teiste lugemisoskamatuse tõttu olen mitu inimest endast eemale peletanud. Ja ainukene asi, mida mul vaja on, on osavõtlikkus!

Aga teistel on ju sama raske ja pingeline aeg nagu minul ja sellepärast pole ka minu vajadused number üks!

Minu elus on üks väga eriline inimene. Minu Ingel, kes mu und valvab ja südamerahu pakub. Matu on viimastel päevadel mu varjupaik olnud. See, et ta reedel juhuslikult minu töö juures akna alt mööda kõndis, oli märk sellest, et minuga on asjad halvasti ja vajan tema abi. Tema abi ei seisne milleski materiaalses. See inimene pakub mulle sellist tuge, mida ma mitte kelleltki teiselt ei saa. Ma saan talle rääkida täpselt, millise töö ma valmis sain, milline tegemata on, mis mind eile nutma ajas ja kuidas mu enesetunne viie minuti pärast muutub. Kõik need inimesed, kes mu lähedal elavad ja voodis magavad... on niii kaugel. Matu võib olla siin ja seal, palju kaugemal kui peaks.. aga kõigest sellest hoolimata on ta lähemal kui keegi teine saaks füüsiliselt olla.

Ja mul on nii ääretult hea meel, et sa oled seal, kus sa oled ja teed seda, mida sa pead tegema. Lihtsalt ootan huviga, mis plaanid elul sinuga on!


Aitäh!

reede, 28. mai 2010

Lestat 112

Matu MSNi staatus: What have you done lately? See küsimus on mind
kummitanud päris mitu päeva.

Ma hakkan kirjutama ja lõpuks valmib üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas teisipäeva öösel kella kaheni õppisin ja kolmapäeva hommikul kaheksaks inglise keelt vastama jooksin, ning juba 8.36 istusin bussis, mis töö poole sõitis. Paar tundi mõttetööd ja uuesti kooli poole jooksin, et teha üks raamatipidamise, personali- ja sekretäritöö arvestus. Ja siis õhtut sisustasin stenograafia ja veini joomisega.

Siiski What Have I Done Lately?

Ma tahaksin uskuda, et ma olen midagi teinud. Enamus aineid peaksid nüüd juba korras olema. Järgmisel nädalal veel mõned töölehed inglise keeles esitada vaja, täna stenograafiaga pingutada. Sekretäritöö suuline eksam tekitab natukene hirmu aga kindlasti pole seegi kõige hullem. Oleme jäänud mina ja arvutiõpetus. Mina ja üks nädal. Ja see kooslus ei ole just kõige paremate killast. Pean oma võlud mängu panema ja superheaks mõjutajaks maskeeruma, et neid siis ära kasutada kui mõistus otsa saab.

Paar asja on mind veel kummitama jäänud. Näiteks selline tõsiasi, et kui sind kohal pole, siis sind polegi olemas. Ja nii saangi hiljem teada arvestustest, sõrmuste tellimisest ja lõpupeo rahakogumisest. Ilmselt on see selline paratamatu asi. Kui sind pole, siis sind lihtsalt pole. Lihtne!

Esindusinimesed?! Kas mul on tõesti neid vaja? Neid inimesi, kes tulevad ja näitavad ennast siis kui kogu vaev on ära nähtud. Nad peesitava selle aupaiste valguses nagu oleksid mõne väikese panusekese andnud. Vähemalt ma tean, et mu ümber on ka neid inimesi, kellele läheb kõik korda, mis hetkel toimub. Lõppkokkuvõttes paistab nende peale see kõige soojem ja siiram päike.


Toe Tag – Palju Õnne Inimesed!

Aitäh!

kolmapäev, 19. mai 2010

Lestat 111

Läbiv teema!

Ma vist ei pea mainima, et ma olen oma saavutuste üle enamasti uhke. Ma pole just kõige helgem pea. Ma ei pinguta pooltki nii palju kui ma võiksin ja suudaksin. Kindlasti oleksin minagi ülikoolis ja õpiksin mõnda hirmkeerulise nimetusega eriala-erialatust. Või siis õpiksin midagi, mis kannab üllast eesmärki.

Ometi õpin ma sekretäriks. Seda ei saa tõesti võrrelda mõne keerulise erialaga, kus on tõesti vaja elu eest õppida, õppida ja veekord õppida. Uskuge või mitte, ka mina pean õppima, mis sest et käin kutsekas. Uskumatu ja.. ka seal õpitakse, ka seal on eksamid. Ja muide, me ei õpi seal kohvi keetma, ilusad olema ja niisama naeratama. Hämmastav ikka, kuidas haritud inimesed sellest aru ei saa, et ka selliste ametite õppimine nõuab unetuid öid ja pingutamist.

Käbi ei kuku kännust kaugele. See inimene, keda ma pidasin kunagi põhimõttekindlaks, armastab ikka sinna kännu kõrvale maha prantsatada. Õnne siis!

Igatahes olen üsna tubli olnud. Süstin endasse pidevalt energiat, positiivsust ja mõistmist, et saan hakkama.

Võtan ette, teen ära! Võtan ette, teeeeen ära!

Aitäh!

teisipäev, 18. mai 2010

Vahepala 4

See võtab ainult sekundi..

.. öelda, et armastan sind!
.. vabandust!
.. mul on kahju!
.. anna andeks!
.. tere!
.. head aega!
.. sa oled kallis!
.. vajan sind!
.. igatsen!
.. aitäh!


Meil on nii palju aega ja ometi nii vähe, et rohkem sekundeid nende lausetega täita. Me oleme, kas liiga vihased, liiga kurvad ja pahased või lihtsalt pimedad. Nii nagu mina vajan hellust ja hoolt, vajad sina ka! Onjunii?!

Lihtsalt! Kellele ma pole neid sekundeid ammu pühendanud , siis tulge võtke ise. Ma ausalt ei ole kade.


Kelle kuradi laps sa oled? See vaevab mu pead!

Aitäh!

neljapäev, 13. mai 2010

Lestat 110

Vahepeal on olnud kaks sündmust, mida ma oleksin pidanud kajastama aga pole seda siiani teinud.

Emadepäev ja isa sünnipäev!
Emadepäev.

Ma võiksin öelda, et see on ilus päev ja mul on selle kohta häid mälestusi rääkida. Võibolla ma peaksin üldse sellest kirjutamata jätma. Samas tuletan endale meelde, et see on minu blogi, minu ausad mõtted ja minu väljaelatud (kirjutatud) tunded.

Emadepäev. Kahjuks ma ei näinud seekord oma ema. Ja häbi tunnistada aga ma isegi ei helistanud temale. Ma tean, miks ma selle tegemata jätsin aga ma ei taha seda põhjendada. Võibolla mõnes mõttes sellele ei olegi korraliku põhjendust. Kuid keegi teine pole mina, keegi teine ei tunne nii nagu mina. Samamoodi ma jätsin tervitamata emad, keda ma ei näinud. Need, keda nägin, said loomulikult paar siirast sõna kuulda, kallistuse.

Minu ema on mulle kallis inimene. Ja ma tean, et mina temale samuti. Oleksin tahtnud talle kingituse osta, lilled ja tordi viia ning kallistada. Tegelikult ma oleksin seda ka teha saanud aga.. Ma loodan, et saan seda lähiajal teha.

Isa sünnipäev!

Aeg muudab inimesi ja suhteid. Kui ma umbes neli aastat tagasi mässumeelse teismelisena kodust välja kolisin, poleks ma elus arvanud, et isa sünnipäevale kunagi lähen. Ometi on meie suhted muutunud lapse-lapsevanema ja isa-tütre suhtest täiskasvanud-sõbra-täiskasvanu suhteks. Ilmselt usaldab ta mind maailma kõigist inimestest kõige rohkem. Ja tema on minule see tugi, mille naljal olen seisnud siis kui mul enam millegi najal seista ei ole.

Kuigi ta on see isa, kes oma tütre kohta politseisse avalduse tegi.. ja see isa, kes nädal aega minuga ei rääkinud kuna sain ühe lollusega hakkama.. ja see isa, kes kurjustas ja karjus kui üritasin värsket kurki keeta.. siis on ta ikka minu isa ja kõige parem isa, keda ma endale soovida oleksin tahtnud.

Minu isa on rõõmsameelne ja talle meeldib naerda. Ta tundub kurjana neile, kes temaga suhtlema ei vaevu. Paljud inimesed mõistavad teda valesti, sest nad ei süvene temasse. Minu isa võib olla suurepärane sõber neile, kellele on olulised usaldusväärsus, sõbralikkus, ausus. Need, kes on ahned ja ei austa tema põhimõtteid, ei leia ka tema sõprade hulgas kohta. Ta hindab inimesi, kes teda hindavad.

Selline on minu isa. Ja palju õnne talle!

Aitäh!

Lestat 109

Ma pole kaks päeva kirjutanud. Tunne on nagu poleks seda paar kuud teinud. Kaks päeva kestnud must masendus hakkab natukene taanduma. Olen täna suutnud juba paar asja ära korraldada. Võibolla ei olegi vaja nuttes magama minna ja hommikul paistes silmadega üles ärgata.

Olukord ei ole üldse nii hull kui ma endale sisendama suutsin hakata. Jah, ITi naine endiselt vihkab mind. Kuid meie tunded on enamvähem vastastikused. Ja võibolla see ongi mu kõige suurem proovikivi. Just oma ego mahasurumine. „Kuidas ma saan?“ lause muutub „Ma suudan, ma saan, ma võin, ma tahan!“ lauseks.

Ja üldse! Nagu Scarlet kirjutas „Lubadus“. Lubadustest, mis on sõpradele antud, tuleb kinni pidada. Meil on diil – Lestat saab hakkama ja Scarlet on positiivsem. Või ka vastupidi. Sõpradega on see hea asi, et nendelt saab energiat ammutada ja nemad saavad seda sinult ka. Ja sa ei pea seda toetust anuma, paluma ja kisamisega välja meelitama, sest nad lihtsalt armastavad sind ja hoolivad. Sõprus ongi kahepoolne, üksi ei saa siin midagi teha.

Täna ma naeran ja naeratan. Ja ma ei tea, miks? Äkki on asi energiajoogis? Või selles, et Scarlet lubas ööseks tulla? Või on asi selles, et Scarlet ei läinud kooli ja nüüd vestleb minuga? Jep, kindlasti on asi Scarletis. Kaudselt on see ikka temaga seotud, sest oli ju tema see, kes õiendas ja karjus minu peale, et ma reaalselt mõtlema hakkaksin. Tänu sellele olen ju suutnud vähemasti 7 aine saatuse ära otsustada. Oky, poolele teele sammuda.

Natukene nalja on ka täna saanud. Kron sammub surmtõsise ilmega minu laua juurde ja räägib peeglitest. Mitte nendest, mis seintel ripuvad.. vaid sina-mina peeglist. Sellele järgnes küsimus, mis natukene selgust tekitas. „Kas ma näen mingite rahvusvaheliste teadlaste kamba jaoks liiga boheemlaslik välja?“. Muigasin ja ütlesin selgelt, et ta ei näe üldse nende jaoks liiga boheemlaslik välja. Kuidas saabki üks korralikus ülikonnas mees välja näha boheemlaslik? Olukord EKMis on äärmiselt pingeline ja see on üsna naljakas, et selline asi muret tekitab. Samas on ju esmamulje loomine tõesti oluline.

There´s a new war coming!


Aitäh!

esmaspäev, 10. mai 2010

Vahepala 3

See on täiesti uskumatu kui palju leiab mängimiseks aega inimene, kes väidab, et tal seda aega kõige vähematki ei ole. Jutt käib sinust ja Sinust ja võibolla isegi minust. Meist kõigist!

Praegu ei peaks ma kirjutama vaid mõtlema, kuidas endale stenograafia selgeks teha. Ma tean, et see on peaaegu, et võimatu. Kuu ajaga ei suuda ma küll neid imelisi laineid ja krõnkse tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks ümber tõlkima hakata. Või siiski? Laenutasin neli stenograafia ehk kiirkirja õpikut. Ehk need veidikene aitavad mind? Või peaks hakkama sissekandeid stenogrammidena esitama? Nojah.. oleks sellel vast sügav mõte sees.

Kringel on ka hea maiuspala!

Tänkjuuu!

Lestat 108

Kui elamusi on palju, siis on soov kirjutada väga suur. Kui elamusi on liialt palju, kaob soov kirjutada. Mina olen seal piiri peal. Negatiivsest kirjutamine ei too kunagi head kaasa, kuid positiivseks jääda on kuradima keeruline.

Mul on totaalselt kõrini nimekirjadest, nende koostamisest ja täitmisest. Ma ei salli meilide saatmist, nende saamist ega nende täitmist. Ma ei kannata mõtet, et ma olen päris mitu mitu valet valikut teinud, mis võivad mu elu ära rikkuda. Ja ma olen väsinud.

Ma magan rohkem kui keskmine inimene. Ja ilmselt rohkem kui need, kes palju magavad. Viimasel ajal tegelen vaid hädavajalike toimingutega. Ehk siis söömine (nii palju kui on vajalik püsti seismiseks), WC külastamine, tööl külmumas käimine. Ise teen ma süüa mingisugusel äärmisel juhul. Võikud sobivad ju ka?! Pesu pesemine ja muud sellega kaasnevad toimingud kulgevad sunduse, kisa saatel. Imestan, et hommikuti ennast ise riidesse suudan panna (kuigi seda ka väga vaevaliselt). Elav surnu?!! Mingit hullemat kaitserefleksi pinge jaoks ei saa olemas olla kui on UNI. Ja taaskord pean sööma oma sõnu „uni pole vajadus“, uni on kuradima primaarne vajadus.

Uni ei ole kunagi probleem siis, kui veedad aega heade sõpradega. Laupäeva hommik kujunes ärkamise osas äärmiselt raskeks. Pitsa tükkidega meelitati mu silmad lahti ja kohustuste meeldetuletamise saatel vedasin ennast lõpuks riidesse panema. Läksin Scarleti ja Atuga laadale. Päev oli äärmiselt kena ja päiksepaisteline. Tundus, et võin selle päeva isegi üle elada. Kui ostsin laadalt värskeid soolakurke, muutus elu lausa mitmevärviliseks ja meeldivaks. Olingi päästetud!

Mulle meeldib kui Scarlet küsib, mis meil plaanis on. Ta mõtleb lennult kõiksuguseid huvitavaid plaane välja. Laupäeva õhtu veetsime Scarleti vanemate juures. Me Scarletiga tegime natukene süüa. Ehk siis suskasime marinaadis ribid ahju ja ootasime, millal need söödavaks muutuvad. Päris mitu korda suutsin ma sellise paanika tekitada, et mehed olid valmis selle kisa peale MCi sõitma. Õnneks oli lõpptulemus üsna maitsev!

Minu arust oli seltskond äärmiselt meeldiv ja huvitav. Scarlet näitas natukene küüsi aga Jänku suutis üsna malbeks jääda. Atu leidis, et tollel õhtul võib mulle igasuguseid solvavaid hüüdnimesid panna. See oli vist nali, mille peale mina küüsi näitasin. Igatahes oli väga meeldiv õhtu, sest nalja ja naeru olid enamvähem kõik kohad täis. Ja maailm tundus natukene parema paigana olevat!

Minu kabinetis on umbes 16 kraadi sooja. Kui ma oleksin uss, tõmbaksin ennast teetassi ümber kerra. Uhh.. viimati oli mul nii külm siis kui olin haiglas tilguti küljes.

Aitäh!

pühapäev, 9. mai 2010

Lestat 107

Päris palju on jäänud kirjutamata.

Oli üks enamvähem kena ja päiksepaisteline hommik. Ma teadsin, mis juhtuma hakkab. Midagi Deja vu laadset! Planeeritud bussile ma loomulikult ei jõudnud. Ilmselgelt käratasin need kaks mitte-nii-kena-sõna liialt kõvasti välja kui nägin, et see neetud NR4 mu nina alt minema sõitis. Kümme minutit ootamist ja lootmist. Jah, just lootmist, et see kena päev ei saaks rikutud.

Olen vist varemgi maininud, et kui seal pilve äärel mingi karvane mehike istub, kes meie saatused ja elud paika paneb, siis too mehike mind eriti ei säästa ega armasta. Ilmselt olen mingi eriti huvitav eksperiment. Lisaks sellele saadab ta minu ellu samasuguseid Erilisi ja Huvitavaid eksperimente. Ja üks selline nö Eriline variant rikkus oma olemasoluga paarkümmend minutit mu elust ära.

Mõne inimese nägemine tekitab minus tunde, et kohe kohe.. iga hetk kukun kokku. Pea läheb uimaseks, käed hakkavad kohe kindlasti värisema, nõrkusest jalgades rääkimata. Süda lööb sellise kiirusega, et ähvardab rinnust välja vupsata. Kõlab nagu armumine?! Oleks vaid siis midagi nii ilusat ja toredat. See on põhjustatud selle inimese idiootsusest. Ja võibolla see peakski kõik ära seletama!

Teadsin juba enne bussist väljumist, et fooris sirab punane tuli kui selleni jõuan. Oli see siis mu ettekujutlus, deja vu või unenägu.. teadsin, et ületan tee punasest tulest hoolimata aga pean kontrollima, et ühtegi autot ei tuleks, sest muidu jääb minust teele vaid märk plekk. Vähemalt see oli see, mida ma nägin. Paanika oli läbi!

Järgmisel päeval ületasin hoopis ühes teises kohas teed. Seisin ja ootasin, et fooris läheks tuli roheliseks. Minust paremal olevad autod jäid juba seisma ja oletasin, et iseenesest võiksin teele astuda. Tõstsin jala natukene ettepoole, et teha samm... kuid miskipärast jäi minu pilk sellele punasele tulele.. hetk hiljem tuhises minust mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda sõiduauto. Üks poolik samm, üks hetk! Mõnikord on ikka väga vähe vaja.


I have won the war! Why lose the last battle?

teisipäev, 4. mai 2010

Lestat 106

Ilmselt peaksin ma Mai algusest midagi positiivset välja otsima. Jaa!

Käisin festivalil nimega „Momentum“. Ma loodan, et ma ei eksinud nüüd. Igatahes see üritus oli üks väga tore ja hästi planeeritud ettevõtmine. Kirjeldan siis eelkõige elamusi, mida pühapäevane kontsert minule pakkus. Erinevatest paikadest olid kokku kogunenud tantsijad. Tantsiti peotantsu, rahvatantsu, loovtantsu, tänavatantsu, poptantsu? ja esindatud olid ka daamid kaugetest aegadest, kes oma härradega graatsiliselt tantsulaval liuglesid.

Loomulikult on rahvatants minu jaoks neist kõige südamelähedasem. Need kümme aastat, mil sain segarühmas tantsida, olid väga elamuste rohked. Tantsupidudest rääkimata! Rahvatants ei anna küll erilist võimalust olla loov, kuid nõuab sellegipoolest väga suurt pühendumust. Mäletan, et tuli õppida väga keerulisi samme, meeles pidada oma asukoht platsil ja kõik see nõudis ka füüsilist vastupidavust. Enne ülavaatusi harjutasime 3-4 päeva nädalas. Miski meid siiski motiveeris nii palju, et saime alati tantsupeole.

Kui ma vaatasin neid noori, vanu ja keskealisi rahvatantsijaid, siis tekkis kerge nostalgia hetk. Kujutasin ette kui palju nad trennides vaeva näevad aga ka seda, milline rõõm on koos ühise asja nimel vaeva näha. Rahvariided! Need mustrid ja värvikombinatsioonid. Ka see on minu arust fantastiliselt ilus. Kuna minu ülesandeks oli olla fotograafi rollis, siis ma lausa nautisin võimalust tabada mõni hea poos või näoilme.

Loovtants ja tänavatants, poptants! Viimase nimetuses ma pole kindel ja ega ma ka mingi tantsukriitik ei ole. Igatahes need stiilid on mulle üsna võõrad. Mis aga ei tähenda, et need mulle ei meeldiks. Pigem vastupidi! Mõnes sellises tantsutrennis käiksingi kõige meelsamini. Ja mine tea, võibolla otsingi võimaluse, et mõnda nendest stiilidest tantsima hakata. Jäin kohe mõttesse ja hakkasin trenni otsima.

Ragga! Tunni täispikk nimi võiks olla dancehall-ragga-streetdance, sest tunnis kasutatakse nii dancehalli kui ka tänavatantsu liigutusi, mis kombineeritakse energilisteks ning liikuvateks tantsukombinatsioonideks. Tund põhineb ragga (raggamuffini), dancehalli ning muude Jamaica mõjutustega muusikal. Tuntumad esindajad on: Vybz Cartel, Elephant Man, Bounty Killer, Beenie Man, Sean Paul jt.
Ragga on Jamaica tantsu ning muusika dancehall ala-žanr, mille aluseks on elektrooniline muusika. Ragga (ja dancehall) on saanud mitmeid mõjutusi hiphopist, r’n'b-st, reggae, dub-st jpt muusikastiilidest.

Minulik? Poleks jah arvanud, eksole?!

Igatahes oli äärmiselt meeldiv sellel üritusel viibida. Mulle väga meeldisid kõik tantsud, mida seal esitati. Samuti oli tore neid erinevaid hetki fotoaparaadiga tabada. Kontserti läbiviijad oli väga positiivselt meelestatud ja osalesid ka ise tantsudes. Inimesed olid samuti väga lõbusad. Selliseid üritusi peaks rohkem külastama, nendel osalema.

Aitäh!

Lestat 105

The Butterfly Effect

The title is a reference to the butterfly effect, which is a metaphor that encapsulates the idea that if one were to make small changes, while going back to the past, the resulting changes to the present would be large and various.

Seal akna peal kõlgub üks noor umbes 10 aastane tütarlaps. Vaatab alla, kus rohelisel muruplatsil mängivad teised temavanused lapsed. Ta väga kadestab neid. Samas kardab välja minna, äkki ei võeta omaks. Naeru kilked muutuvad aina valjemaks ja valjemaks, tüdrukule meeldib seda jälgida. Just-kui saaks ta selle rõõmu abil natukene isegi oma tuju tõsta.

Juhtub midagi täiesti erakordset. Keegi alt on plikat märganud ja kutsub välja. Loomulikult on arglikult neiul selle üle äärmiselt hea meel. Ja esimest korda tunneb ta, et ei julge sellele kutsele vastata. Siiski! Sammud viivad välja nagu oleks see rada juba ammu sisse tallatud. Kui on aeg iseenda tutvustamiseks algab üks mäng, mille kulgemisest osalistel õrna ettekujutustki ei ole.

Sõprus, noorpõlve armumine, sõprus, veidikene viha ja põlgust üksteise vastu, naermine, sõprus, armumine, lahkumine, naasmine, tuttavad, sõprus, armumine, vihkamine, leppimine, suhtlemine, sõprus, usaldamine, usalduse reetmine, rääkimine, sõprus, armumine, petmine, nutmine, vihkamine, reetmine, kohale jõudmine, arusaamine, pingutamine, kaklemine, leppimine, manipuleerimine, reetmine, valetamine, mitte pingutamine, rääkimine, leppimine, armastamine, hüvasti jätmine, kurbus, Lõpp!

See oli üks päiksepaisteline hommik umbes kümme aastat hiljem. Rohelisel muruplatsil ei olnud veel mängijaid. Või siiski?! Tüdrukust on saanud naine, aken on aken ja Mängija on endiselt mängija. Aga seekord ei ole elevust ega Tere ütlemise soovi. Seekord ei märgata üksteist! Ja mäng on märkamatult läbi saanud.

Stephenie Meyer - Aeg on tähtsusetu, me ei märka kunagi selle möödumist. (“Koidukuma”, 2008)

Aitääh!

neljapäev, 29. aprill 2010

Lestat 104

Nagu Scarlet eile kirjutas.. oma blogis kirjutan, mida tahan!

Vingumisel ja kurtmisel polegi nagu mingit sügavamat mõtet??! Seda tehakse tavaliselt selleks, et ennast välja elada. Ennast murest natukene vabastada. Või siis teed seda selleks, et teistelt mingit toetust saada. Kolmandal variandil on eesmärgiks kõik endast niiöelda eemale peletada. On ju selliseid inimesi, kes lihtsalt jalga lasevad kui sõbral sitasti läheb. Tegelikult on vingumisel ja kurtmisel täitsa mõte olemas.

Ed – Bite me, see if I care. Sai täna ka minu jaoks suure tähenduse. Hammustage mul või pea otsast, ma üritan mitte välja teha. Edil on eksamid tulemas. Sama siingi. Temal on selle pingega toime tulekuks üks hea meetod. Blokeerib kõik halva ja keskendub olulisematele asjadele. Ja mina otsustasin temast eeskuju võtta. Järgnevatel nädalatel viibin MSNis vähe või olen enamuse jaoks Offline. Võite mulle kirjutada kui miskit vaja on. Telefoniga vist saavad ka nüüd kurvad lood olema. Nädalavahetuseks planeerin selle välja lülitada. See tähendab siis, et olen täielikult kolmeks päevaks kadunud.

Nick Hornby - Masendus on kihvt, sa võid käituda nii halvasti, kui tahad. (“Elu edetabelid”)

JA

Karl Ristikivi - Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata. (“Rohtaed”, 1942)


Tänan! Või siis ka mitte!

Aitäh!

teisipäev, 27. aprill 2010

Lestat 103

Ma ilmselt ei pea mainima kui kokku mõned asjad jooksevad. Nad jooksevad ja jooksevad ja jooksevad.. See on nagu karusell, mille peal sind kinni hoitakse ja õelad lapsed keerutavad hoogu aina juurde. Ma tahaksin selle karuselli peatada ja kõik need pahad, kurjad lapsed sealt kõrge kaarega minema lennutada.

Mõned inimesed endiselt jahmatavad mind. Ma ei oska neid enam analüüsida, sest nad ei luba. Ilmselgelt olen ma viimasel ajal endale palju rohkem lubanud kui tohiks või peaks. Mina näen enda õigust. Aga mul oleks nagu midagi märkamata jäänud. Minult on justkui võetud luba etteheiteid teha seal, kus need on tõesti õigustatud. Aitäh eelkõige Sulle! Et ma siis nüüd enam ei mõista.

Lõppkokkuvõttes pole üldse oluline, mis toimub. Enamus nendest asjadest ei ole tulevikuga absoluutselt seotud. Kui just siis nii palju, et nad hajutavad mu tuleviku viimse piirini ära. Maalivad pildi, kus tulevikku ei ole. Üks ja see sama, ikka ja jälle. Need ebaolulised teod, inimesed, see ebaoluline aeg, mis nende peale veedetud, hakkab lõpuks ikkagi kohutavalt häirima. Kuidas ma siis saan öelda, et olen ainult MINA, MINA ja MINA. Teid pole, tulevik siis on. Minu Mina ei ole üldsegi nii suur kui siiani on tundunud. Ma lihtsalt ei saa, ei või seda endale lubada. Pean on õige!

Taaskord pean välja ütlema, et järgnevad kaks kuud olen ma halb sõber, halb sõbranna, halb tüdruksõber, halb õde, halb tütar, halb perekonnaliige ja halb halb mida iganes kõike veel. Kõik, mis puudutab suhtlemist teiste inimestega. Ma ilmselt pole paar kuud selliseks korralikuks tegevuseks võimeline. Ma endiselt ei ütle toetusest ära. Sellisest vaikivast kuulamisest.


Aitäh!