esmaspäev, 27. september 2010

Lestat 129

Creed – Higher


Ma peaksin mitu sissekannet pühendama paarile kallile inimesele ja nende eriti tähtsatele päevadele. Luban, et lähiajal saate minu siirad õnnesoovid ja sissekanded. Vajan vaid natukene tähtsat-vaba-aega!

Kirjutan natukene oma kiirest ja hirmpõnevast elus.

Mul on nii palju ettevõtmisi olnud. Ma ei ole kõikidega ühele poole jõudnud, sest olen mõned neist niiöelda minema visanud. Mõne päriseltki! Seened, kurgid ja möksi möllud on seljataha jäänud. Kahjuks ei ole selle aasta varud sugugi rahuldavad. Kurkidest ei saanud asja, sest ebaõnn tabas minu kasvuhoonet ja kurgipõldu. Peedi ja porgandisaagi üle ei saa nuriseda. Ilmselt tuleb kartuli-kaste, peedisupi ja porgandipiruka aasta.

Mu kodu on korras. Juhuu! Mu kodu on enamvähem korras. Riidekapi uksi avades ei jää kaltsulaviini alla, sest pesu on pakitud. Hiir võib ennast ka kööki nälga suretada, sest üldiselt enam nõusid ja toidujäätmeid kuskil ei vedele. Toa nurgast ei jõllita vastu tolmukoll, kuna ma käisin kõik kohad lapi ja mopiga üle. Nädalavahetusel jõudsin seega üsna palju tehtud, sest nii on kodus hea olla. Korras, lõhnav, valge ja kuiv kodu! Aitäh!

Ma olen veelgi tublim! Käes on esimese perioodi viimane nädal. Iseseisvaid töid sajab kaela, arvestused jooksevad otsa ja viimased esseed nõuavad kirjutamist. Olen edukas! Nädala lõpuks selgub, kes jäävad finaali. Me Scarletiga võitleme küll igatahes usinast.

Uus eriala ja klass on vapustavad! Mulle meeldib igatahes. Mõned inimesed panevad jahmatama, sest nende idiootsusel ei paista piire olevat. Rohkem ajab see naerma kui teeb vihaseks. Ja rohkem teeb rõõmsaks kui kurvaks. Ja Scarletiga on nii kuradima lahe lihtsalt tunda, et me võime ka vahel täiesti normaalsed nende kõrval välja näha. Täna oli selline päev, kus ma olin kahele viimasel aastale tänulik. Olin väga tänulik vanadele õpetajatele, sõpradele ja situatsioonidele. Kaks viimast aastat on minu ja Scarleti olemusele, eksisteerimisele, mõtlemisele, ettekujutlustele, eesmärkidele, oskustele ja kõigele muule nii palju sellist juurde andnud, mis annavad meile teiste ees suure eelise. Meil on eesmärgid, meil on vahendid ja meil on täielik vabadus nendega oma voli järgi toimetada. Kui vaid tahame! Teised peavad veel kõvasti õppima.

Hetkel tänan ma Scarletit, et ta mulle selle uue eriala mõtte pähe süstis. See on oodatust tugevama mõjuga. Loodan, et järgnevad kaks aastat muudavad meid veelgi lähedasemateks sõpradeks ja kursaõdedeks! Aitäh Sulle!


Aitäh!

reede, 17. september 2010

Lestat 128

Millegi hea terviseks!

Jälle ja jälle! One Last Breath – Creed


Muusika on minu elus väga oluliselt kohal. Ilmselt oleks ta veelgi olulisemal, kui ma oskaksin kitarri või klaverit mängida. Ühesõnaga minu suureks inspiratsiooniks on mingid teatud lood, mida ma siia sissekannete ette paigutan, kui au kohale. Soovitan need lood mängima panna ja siis mu kirjutatut lugeda. Lihtsalt tekitamaks samalaadset tunnet, mis minul endal loometüki kribamise ajal.

Kui ma midagi siin maailmas tõeliselt armastan, siis on see mu võime teatud hetkedel mitte-millestki-olulisest eufooriasse sattuda. Tavaliselt järgneb mu hüper-heatujulisusele põhjapanev masendus ja pisarad, kuid õnnelik on hea olla, kasvõi korrakski. Mitte, et seda nüüd siis nii harva juhtuks.

Hetkel on minu õlgadelt maha hüpanud suurim viimaste kuude koormus. Ma olen oma järeleksamiga ühele poole saanud. Ma ei tea hetkel veel selle tulemust, kuid sisetunne ennustab edukat sooritust. Lapsepõlvest mäletan neid kohutavaid pahategusid, mida ma suutsin mõnikord teoks teha. Hiljem oli selline hirm nahas, et koju minek või ülestunnistamine nõudsid suurimat pingutust. Mure oli kohutavalt rusuv ja peast käisid läbi kõiksugu mõtted. Ettekujutlustes sosistasid kuradikesed ette vaid halvimat saatust! Koju minnes või üles tunnistades selgus, et karistust ei järgnenud või oli see tühine võrreldes oodatuga.

Meil Maikega tiksusid peas kaks mõtet: Me ei oska midagi, me ei soorita seda. Ometi olime kohale ilmunud, ometi kaamestusid meie näod eksamiküsimusi nähes, ometi kord võtsime ennast kokku ja uskusime iseendasse. Ma tean, et tibude lugemiseks on endiselt veel liialt vara, kuid natukene maksab ka endasse uskumine!

Kas ma saan oma Aphrodite kleidi? Päris ausalt, ma ei saagi sellele enne vastata kui kindel hinne on teada. Usun, et saan! Oojaa, Aphrodite kleidikene on mu enese kätega meisterdatud valge kehakate. See on mõeldud spetsiaalselt minu edu tähistamiseks. Esialgne variant.. ehk oli liialt paljastav! Seega tuleb valmistada midagi kohasemat. Aphro-Monroelik!

Midagi veel! Mõnikord on nii, et väga kallid inimesed libisevad kaugele. Nende öeldud sõnad pole enam need. Nemad pole enam nemad! Nemad libisevad sinust välja nagu midagi igapäevast ja tüütut. Lihtsalt niisama! Mitte, et ma seda tahaksin, mitte ,et ma seda ise teeksin. Lihtsalt ühel hetkel tunned, et sa ei taha, et see kunagi oluline istuks võõrana su kõrval diivanil ja oleks enam-mitte-nii-eriline-ja-oluline!

kolmapäev, 8. september 2010

Lestat 127

Mul jäi omapoolne tagasiside andmata selles osas, mis puudutav õnne. Õnne teema on mingis osas minu jaoks absoluutselt oma väärtuse, vajalikkuse ja olemasolu kaotanud. Mitte, et ma seda eiraksin või vähe oluliseks peaksin. Loomulikult on sellel mingi kindel definitsioon.. minu elus.

Ma vist kuulsin seda täna ja mulle meeldis see, mida kuulsin. Mis teeb inimese õnnelikuks? No meil kõigil on omad unistused ja koht, kuhu tahame jõuda. Neid inimesi ei ole, kes millestki ei unistaks.. kui neid on, siis neid tegelikult ei eksisteeri. Mõned inimesed näevad ebaedust hoolimata retsilt vaeva ja saavutavad midagi, jõuavad kuskile ja.. saavad õnnelikuks? Ei! See tähendaks, et nad lõpetaksid unistamise ja kaotaksid oma elust eesmärgid ja ei püüdleks enam kuskile.

Kujuta ette praegust hetke teistsugusena: Sa oled ropult rikas ja kuulus laulja. Sa oled metsikult kena ja sind austatakse. Teisest küljest ümbritsevad sind segased paparatsod ja pupekatest fännide hordid. Sinu privaatsus on jagatud The New York Time´siga ja tegelikult ümbritseb sind vaid hulk raha himulisi piraajasid. Ja vaata kui sa niimoodi mõtled, siis võibolla tunnedki, et nurisemiseks pole põhjust.

Mina ise olen paadunud Fausti fännitar. Ma näen vaeva, et sellest saastast välja paista. Isegi kui mõnel päeval on ainukene hea asi see, et jätan vingumata ja naeratan, olen endast miski andnud. Ma liigun õnne poole ja nii on võimalik, et ühel hetkel saabun sellele väga lähedale. Võibolla saan selle kätte, kuid hetk hiljem lakkab minu olemasolu. Siis leian minagi Faustile sarnaselt elumõtte.. selle tera!

Palju tsitaate õnne kohta!
1.Õnn on see, kui ônn sulle äkki sülle langeb. Mitte pähe. Mitte kôrgelt. Ja mitte üle 75 kg korraga.
2.Õnn on nagu energia jäävuse seadus: ta ei teki millestki ega kao kuhugi. Ta on alati olemas ja vaid kandub edasi ühelt inimeselt teisele. Enamasti teisele.
3.Õnn seisneb tegelikult ainult pisiasjades: pisike pits, pisike auto, pisike maja pisikese metsa serval, pisike seks pisikeste naistega pisikeses Eesti Vabariigis jne., jne.
4.Kui sina murrad jalaluu, on see ônnetus. Kui jalaluu murrab sinu naaber, on see ônn.
5.Õnn on haigus, mida üheskoos pôetud. Keegi põetajana, sina haigena.
6.Kui sind avaldatakse ajalehes, on see sinu ônn. Kui ei avaldata, on see lugejate ônn.
7.Õnn on olla koos oma rahvaga. Mitte väga lähedal ja mitte rohkem kui kord aastas.
8.Õnn on see, kui sa tahad hommikul tööle minna ja ôhtul koju tulla. Kui sa ei taha, on see samuti ônn - sinu kolleegidele ja sinu abikaasale.
9.Kui sa oled elus ja terve, on see ônn. Ega see hauakaevajalegi ônnetus ole - ükskord vajad sa teda niikuinii. Ainult arstide ônn see küll ei ole.
10.Õnn on kôikjal sinu ümber, ta tuleb vaid üles leida. Räägitakse, et môned on leidnudki. Rohkem pole neid siinmail nähtud.
11.Õnn on kaunites silmades. Kui need ei asetse liiga lähestikku, ega vaata kôôrdi.
12.Õnn ei seisne rahas, küll aga vôib raha olla ônne allikas. Sinu oma on ammu kuivanud.
13.Kôik, mida sa elus teinud oled, tuleb sulle ükskord tagasi. Kui aga oled kellegi ônnelikuks teinud, siis ära loodagi: ônn ei pöördu kunagi tagasi. Vähemalt sinu juurde mitte.
14.Kus ônne on, sinna tuleb seda aina juurde. Kus pole, sealt vôetakse ka viimane ära.
15.Vahel on ônneks väga vähe vaja. Nagu ka ônnetuseks.
16.Õnn on suhteline. Õnn on, kui väljas sajab vihma, aga toas on soe, ütled sina. Õnn on, kui on tuba, ütleb kodutu. Õnn on, kui on vihm, ütleb beduiin.
17.See pole veel ônn, kui saad soojal Lôunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui sa kookospähkliga vastu pead ei saa.
18.Õnne tipul viibida pole veel mingi ônn. Õnn on, kui tipp pole liiga terav. Ja liiga kôrgel. Ja liiga kaugel.
19.Õnn esineb vaid kahes olekus: ta on kas alles ees vôi juba möödas. Sinu puhul pole teda olnud ega tulegi.
20.Igaüks on oma ônne sepp. Sina oled alasi. Ja saad vasaraga pähe.
21.Isegi viiesendine münt vôib sind vahel ônnelikuks teha. Kui ta on viiesajakroonise sisse keeratud.
22.Õnn oleks kogu aeg noor ja ilus olla, sest siis ei hakkaks sa kunagi pensioni saama. Ja see on juba tôeline ônn.
23.Õnn koputab su uksele vaid kolm korda elus. Esimesel korral pole sind kodus, teisel korral on sul kôrvaklapid peas ja kolmandal korra pole see üldse sinu uks.
24.Õnn on lühike ja räpane nagu lapse särk. Sinu ônn on veelgi lühem ja räpasem.
25.Õnn on kui on. Kui pole, tuleb järgi minna.
26.Õnneks on vaja ainult kolme komponenti: jahu, piima ja mune. Sega need kokku, küpseta pannkooke, söö ära ja sa oled ônnelik... Kuni tuleb keegi ja ütleb, et munad olid halvaks läinud.
27.Anna kerjusele kasvôi viis senti ja sa teed ta ônnelikuks. Just niipalju oligi tal veel autorahast puudu.
28.Ära narri oma ônne. Las tema narrib sind.
29.Ära mängi oma ônnega. Ta pole ju sinu oma.
30.Rikkus ei tee kunagi päris ônnelikuks, sest alati leidub keegi, kes on veel rikkam.
31.Ära flirdi ônnega, isegi siis, kui tal on tôesti ilusad jalad. Vôib juhtuda, et sa pole tema mehega ühes kaalus.
32.Õnnelikuks vôid saada siis, kui maksuamet maa pealt kaob. Ja see juba ei kao. Maksuamet teeb ônnelikud inimesed veel ônnelikumaks, ônnetud aga veelgi ônnetumaks.
33.Ära soovi kunagi kellelegi ônne, sest kes teab, äkki tulebki.
34.Vahel vôib ônn sulle isegi naeratada ... hambutut naeratust.
35.Lôppude-lôpuks on ônn ka see, kui sa loed tänase Postimehe läbi ja ei leia surmakuulutustest oma nime.

Õnne! Jaksu ja tervist, et seda leida!
________________________________________

Lestat 126

Apocalyptica – Grace (Midagi väga inspireerivat tänasel õhtul!)


Viimaste kuudega on minu ideed, plaanid ja erinevad võimalused vaheldunud nagu tuled fooris. Kui meenutada minu tunnetefoori, siis sirab seal hetkel selgelt roheline tuluke. Ma olen rahul sellega, millise valiku lõpuks langetasin.

Viimati kirjutasin sellest, et leidsin uue töökoha. Ma olen varasemalt pidanud koostööd tegema kõiksugu erinevate ülemuste ja töökaaslastega, kuid praegune on kaugelt üle kõikidest eelnevatest. Kahjuks ei ole mul midagi rõõmustavat öelda. Ma ei taha sildistada ühtegi rahvust sellepärast, et mu kokkupuude ühega nende esindajatest on halb. Siiski sel korral peab eelarvamus paika ja Hr China on väärt kriitikat. Ma pole kunagi pidanud kokku puutuma vargast ja petisest omanikuga. Absoluutne nahaalsus, orapidajalik mõtteviis ja tegutsemismallid on tõsisemad märksõnad. Olen oodatust tugevam ja mässumeelsem, kuid ilmselt mitte piisavalt järjepidev enesepiinaja. Mis tähendab, et hakkan julgelt vastu ja töötan senikaua kui külma närvi suudan säilitada? Sellele peaks järgnema sabotaaž. Prussakad, närilised, töö- ja tervisekaitse.. peaksid asja kenasti ära korraldama. Let’s see!

August tõi meie perre, kaks imearmsat poisslast – Emili ja Nevili! Tädi Haldja ja tema pere jaoks on need kaks kui kõige oodatumad Inglid taevast. Nende suur õde, kes armastab mind oma suuremaks õeks nimetada (ja pidada) ütles midagi väga armsat ja meeldivat. Pidasime vestlust teemal, et temal on nüüd kaks väikest venda, kelle eest hoolitseda. Ketu parandas mind ja ütles, et Meil on kaks väikest venda. Ja, mis võiks veel toredam olla?!

September toob natukene keerulist aega. Käsikäes töö ja kooliga, üritan kuidagi pinnal püsida ja „emotsionaalsesse vanni” mitte uppuda. Püüan oma stressist üle olla, taas ärkvel ja ergas püsida. Umbes järgmise reedeni. Ma mäletan neid pingelisi aegu kevadel. Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma olin salamisi käega löönud, kuid siiski fööniksina tuhast tõusin. Paraku hõbekuulide eest ei ole ka nii kenal linnul kuskile varjuda. Ilmselgelt tuleb mul ennast kokku võtta ja eneseusk taastada. Ülimalt raske on mingisugust positiivset enesekindlust uuesti saavutada. Tean, et Scarletil on selleks puhuks umbes sada rusikahoopi minu õlga varutud. See on puhta loomulik, et ma ei saa mitte mingeid lubadusi anda. Sel teemal tuleb ilmselt uuesti kirjutada, rääkida ja mõelda alles reedel 17.09.2010. One Last Breth!


Õnnelause Lestati moodi: Teisena teadvustan, et nii on hea!

Aitäh!