Päev otsa põdemist on ennast ära tasunud. Inimese tunne hakkab tagasi tulema. Aga sügavad mäluaugud vist ei täitu millegagi. Õnneks on ka mu telefoni saatus nüüd teada. Polegi kadunud vaid Scarleti juures. Pean kuidagi siis ilma selleta paar päeva elama. Kuigi tänane on suhteliselt piinarikkalt kulgenud.
Ühesõnaga ma ilmselt jätan nüüd joomise mõneks ajaks maha. Tundub, et oma murede pudelisse uputamine ei ole hea mõte antud juhul. St liiga palju pingeid on õhus, et neid veelgi võimendada. Ja just seda ma vist eile tegingi. Ma teadsin, et ma pole emotsionaalselt just kuigi tasakaalukas. Ja alkohol muutis asja 10 korda hullemaks.
Täitsa minulik taaskord.
Ingrid Bergman - Õnn on hea tervis ja halb mälu.
Aitäh!
laupäev, 27. veebruar 2010
reede, 26. veebruar 2010
Lestat 54
Kui inimesed räägivad, kuula hoolikalt. Enamik inimesi ei kuula kunagi.
Mul on täna selline kummaline tunne. Ei mingit ootusärevust, kuigi õhtu tõotab tulla viimase peal tore, lõbus. Võibolla on asi selles, et olen viimasel ajal üsna palju aega kodust eemal ja see muutub tavaliseks. Või pole ma lihtsalt nädalavahetuse lainele jõudnud.
Tegelikult olen ma kohutavalt väsinud. Füüsiliselt ja vaimselt ka. Täna hommikul oli tunne, et olen eelmisel õhtul kõvasti peksa saanud. Jalgadega ribidesse või midagi taolist. Naermine ja köhimine olid samuti vaevarikkad tegevused. Oh, ega ma eriti ei kurda. Mõnus on teada saada, mis kohad kõik valutada võivad. Kui veab siis homme läheme Mõedaku kanti lauda sõitma. Talv pole ühelgi varasemal aastal nii mõnusana tundunud.
Nädalavahetus tuleb taas suhteliselt unevaene. Teab, mis kell ma täna, homme varahommikul magama saan. Aga selleks, et päev raisku ei läheks, tuleb varakult mäe poole startida. Pean ju pool päeva õppima, kuidas mäest üles saada. Ja alles siis saab edasi õppida. Kirjutamise kõrval pole just palju tegevusi, mis mulle nii palju huvi pakuks kui „snowboarding“.
.....................................................................................
Asi on lihtne. Mul on halb tuju, sest mõned üritavad seda kõigest väest rikkuda. Scarlet ütleb, et vihastada pole mõtet. Ometi ma ei saa sinna midagi parata, et ma vihast lõhkeda tahan. Kuidas võivad inimesed nii kuradima rumalad olla? Kui inimene ei oska öelda, mida tal vaja on, kuidas mina siis teadma peaksin. Ja kui dokumenti nõuab inimene, kes arvab, et minu ametikoht on mõttetu, tehku siis ise oma tembeldamisleht ära. Uuuh....
Oi aga ma oskan ka juba nähvata päris edukalt! Eriti Kronile.
Eile hirmutas ühe MSNi tuttava ära. Küsimuse peale „mis teed“ vastasin, et olen tööl. Ja poiss küsis, et kus? Olin järjekordselt halvas tujus. Pealegi tundus ta minu jaoks suhteliselt võõrana. Mis moodi ma ütlen suvalisele, kus ma töötan? Et ta siis mind sinna ahistama tuleks. Suured tänud aga ei. Ja noormees tahtis mind lihtsalt endaga õhtul välja kutsuda. Armas! Aga mitte piisavalt, et kutset vastu võtta.
Jaan Kross - Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi. (“Wikmani poisid” , 1988)
Aitäh!
Mul on täna selline kummaline tunne. Ei mingit ootusärevust, kuigi õhtu tõotab tulla viimase peal tore, lõbus. Võibolla on asi selles, et olen viimasel ajal üsna palju aega kodust eemal ja see muutub tavaliseks. Või pole ma lihtsalt nädalavahetuse lainele jõudnud.
Tegelikult olen ma kohutavalt väsinud. Füüsiliselt ja vaimselt ka. Täna hommikul oli tunne, et olen eelmisel õhtul kõvasti peksa saanud. Jalgadega ribidesse või midagi taolist. Naermine ja köhimine olid samuti vaevarikkad tegevused. Oh, ega ma eriti ei kurda. Mõnus on teada saada, mis kohad kõik valutada võivad. Kui veab siis homme läheme Mõedaku kanti lauda sõitma. Talv pole ühelgi varasemal aastal nii mõnusana tundunud.
Nädalavahetus tuleb taas suhteliselt unevaene. Teab, mis kell ma täna, homme varahommikul magama saan. Aga selleks, et päev raisku ei läheks, tuleb varakult mäe poole startida. Pean ju pool päeva õppima, kuidas mäest üles saada. Ja alles siis saab edasi õppida. Kirjutamise kõrval pole just palju tegevusi, mis mulle nii palju huvi pakuks kui „snowboarding“.
.....................................................................................
Asi on lihtne. Mul on halb tuju, sest mõned üritavad seda kõigest väest rikkuda. Scarlet ütleb, et vihastada pole mõtet. Ometi ma ei saa sinna midagi parata, et ma vihast lõhkeda tahan. Kuidas võivad inimesed nii kuradima rumalad olla? Kui inimene ei oska öelda, mida tal vaja on, kuidas mina siis teadma peaksin. Ja kui dokumenti nõuab inimene, kes arvab, et minu ametikoht on mõttetu, tehku siis ise oma tembeldamisleht ära. Uuuh....
Oi aga ma oskan ka juba nähvata päris edukalt! Eriti Kronile.
Eile hirmutas ühe MSNi tuttava ära. Küsimuse peale „mis teed“ vastasin, et olen tööl. Ja poiss küsis, et kus? Olin järjekordselt halvas tujus. Pealegi tundus ta minu jaoks suhteliselt võõrana. Mis moodi ma ütlen suvalisele, kus ma töötan? Et ta siis mind sinna ahistama tuleks. Suured tänud aga ei. Ja noormees tahtis mind lihtsalt endaga õhtul välja kutsuda. Armas! Aga mitte piisavalt, et kutset vastu võtta.
Jaan Kross - Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi. (“Wikmani poisid” , 1988)
Aitäh!
neljapäev, 25. veebruar 2010
Lestat 53
Chris Brown – I Can Transform Ya
See lugu on väga hea kuulamiseks kui olemine on täiesti null. Ja minul praegu ongi nii.
Mind ajab viimasel ajal nii kohutavalt vihale selline asi kui minu tööd ei hinnata. Aga veel hullem kui keegi arvab, et mu töökoht peaks üldse olemata olema. Ometi olen tänaseks tööd koju kaasa tassinud. Kummaline! Ei tea, mida ma siis 8 tundi tööl teen? Jep, mitte midagi mõne inimese arvates.
Täna valiti EKMile direktor. Sekretärina peaksin ma oma asutusele ja juhile lojaalne olema. Aga mõned asjad on olulisemad. Nagu ausus! Arvata oli, et vanast direktorist ei loobuta, sest uus poleks kindlasti nii pehmeke ja mõjutatav. Ühest küljes mind see ei mõjuta, kes seda asutust juhib. Teisest küljest on ikka vastik vaadata, mis põhimõtete järgi paljud inimesed elavad. Oma seljataguse kindlustamine on põhiline. Mingeid kõrgemaid sihte ja eesmärke ei olegi. Alustades sellest, et muuseumit arendada, peaks ees otsas olema väga arukas ja asjatundlik inimene. Mina eelistaksin range käega juhti, kes kasvõi karjub mu peale, et kõik õigesti tehtud oleks. Ma olen vist natukene imelik ja ei tohiks üldse sõna võtta.
Võibolla ma ei tohiks üldse vinguda ja viriseda. Tegelikult on kõik ju enamvähem korras ja talutav. Ma ikka ootan, et inimesed oleksid ilusad ja head. Seda ilmselgelt nii pea juhtuma ei hakka. Nii siis pean ennast ka nende vastu häälestama, et kuidagi ise pinnal püsida. Ja nagu onu Varmo ütles.. kunagi ei saa teistest hale olla või kahju, sest nendel sinust kindlasti pole. Võidab ikka tugevam. Nii ongi!
Artur Alliksaar:
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
(Luuletus “Neli etüüdi” )
Aitäh!
See lugu on väga hea kuulamiseks kui olemine on täiesti null. Ja minul praegu ongi nii.
Mind ajab viimasel ajal nii kohutavalt vihale selline asi kui minu tööd ei hinnata. Aga veel hullem kui keegi arvab, et mu töökoht peaks üldse olemata olema. Ometi olen tänaseks tööd koju kaasa tassinud. Kummaline! Ei tea, mida ma siis 8 tundi tööl teen? Jep, mitte midagi mõne inimese arvates.
Täna valiti EKMile direktor. Sekretärina peaksin ma oma asutusele ja juhile lojaalne olema. Aga mõned asjad on olulisemad. Nagu ausus! Arvata oli, et vanast direktorist ei loobuta, sest uus poleks kindlasti nii pehmeke ja mõjutatav. Ühest küljes mind see ei mõjuta, kes seda asutust juhib. Teisest küljest on ikka vastik vaadata, mis põhimõtete järgi paljud inimesed elavad. Oma seljataguse kindlustamine on põhiline. Mingeid kõrgemaid sihte ja eesmärke ei olegi. Alustades sellest, et muuseumit arendada, peaks ees otsas olema väga arukas ja asjatundlik inimene. Mina eelistaksin range käega juhti, kes kasvõi karjub mu peale, et kõik õigesti tehtud oleks. Ma olen vist natukene imelik ja ei tohiks üldse sõna võtta.
Võibolla ma ei tohiks üldse vinguda ja viriseda. Tegelikult on kõik ju enamvähem korras ja talutav. Ma ikka ootan, et inimesed oleksid ilusad ja head. Seda ilmselgelt nii pea juhtuma ei hakka. Nii siis pean ennast ka nende vastu häälestama, et kuidagi ise pinnal püsida. Ja nagu onu Varmo ütles.. kunagi ei saa teistest hale olla või kahju, sest nendel sinust kindlasti pole. Võidab ikka tugevam. Nii ongi!
Artur Alliksaar:
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
(Luuletus “Neli etüüdi” )
Aitäh!
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Lestat 52
Oky, ma ei tea, kas kirjutamisel, sõnadel ja tähtedel peaks piirang peal olema. Olen nagu grafomaan juba. 24. veebruar = 5 sissekannet. Kirjanikud ütleksid selle peale, et 5 A4 teksti on kesine tulemus. Ja pealegi. Mul on aega ja tahtmist kirjutada. Homme seda olla ei pruugi.
Lihtsalt! Tahaks lennata. Selline tunne on.
Juhtus üks õnnetus, mis mind hetkeks rivist välja lõi. Mul on kolme aastane vend. Suvel saamas neljaseks. Mõnikord tunnen, et ta on pooleldi nagu minu laps ka. Et kui tema vanemad ei saaks tema eest hoolitseda, siis mina teeksin seda.
Ja minu väikevenna emaga juhtus õnnetus. Ma ei tea täpsemaid asjaolusid. Tean, et ta jäi lumesaha alla. Haiglast on ta küll kodus aga kuu aega tuleb tal nüüd kindlasti voodis veeta. Sellised õnnetused panevad mõtlema inimeste tähtsuse peale. Ja selle peale, et seda tuleks neile öelda. Jälle tuleb mängu aja mõiste.
Oeh, paneb ohkama. Kardan juba ootamatuid kõnesid ja seda, mis tulla võib.
Torborg Nedreaas - Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega. (“Sinise kaevu muusika” , 1960)
Aitäh!
Lihtsalt! Tahaks lennata. Selline tunne on.
Juhtus üks õnnetus, mis mind hetkeks rivist välja lõi. Mul on kolme aastane vend. Suvel saamas neljaseks. Mõnikord tunnen, et ta on pooleldi nagu minu laps ka. Et kui tema vanemad ei saaks tema eest hoolitseda, siis mina teeksin seda.
Ja minu väikevenna emaga juhtus õnnetus. Ma ei tea täpsemaid asjaolusid. Tean, et ta jäi lumesaha alla. Haiglast on ta küll kodus aga kuu aega tuleb tal nüüd kindlasti voodis veeta. Sellised õnnetused panevad mõtlema inimeste tähtsuse peale. Ja selle peale, et seda tuleks neile öelda. Jälle tuleb mängu aja mõiste.
Oeh, paneb ohkama. Kardan juba ootamatuid kõnesid ja seda, mis tulla võib.
Torborg Nedreaas - Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega. (“Sinise kaevu muusika” , 1960)
Aitäh!
Lestat 51
Michael Buble – Save the Last Dance for Me
Täna on ikka tõsiselt hea tootlikus. Internet muidugi tõrgub ja keeldub mu sissekandeid vastu võtmast aga ma olen järjepidev. St soovitusel hoian nüüd näppu klahvil F5.
Igatahes see laul on võrratult hea. “Oh, darlin' save the last dance for me..” ja need sõnad kõlavad Buble suust nii mesimagusalt. Aga ma ei hakanud sellepärast kirjutama, et oleksin üleöö Michaelisse ära armunud.. vaid sellepärast, et see on selline mõnus lugu tantsimiseks. Igatsen kohutavalt ühte korralikku tantsukat. Viimane kord jäi haiguse pärast minemata. Ja ega mul poleks seal ka midagi teha olnud. Ilmselt pole ka järgmisel.
Mind ei ole eriti millegagi õnnistatud. Pole ajupotentsiaali. Pole ilus ega kena. Pole korralikku lauluhäält ega tantsu oskust. Ja klaverit ka mängida ei oska. Ühesõnaga läbikukkunud.
Aga seda lugu kuuldes võin ette kujutada, kuidas tantsulaval liuglen ja kõikide pilgud minul peatuvad. Mitte sellepärast, et ma koperdaksin või samme ei teaks, vaid sellepärast, et olen nii ebamaiselt kaunis ja lausa lendlen oma partneriga muusika saatel. Jep, unistada võib.
Tantsimine on ohtlik. Lähed sõbraga tantsukursusele ja tulete tagasi armunutena. Ja tegelikult ei teagi täpselt, milles asi. Kas selles, et meeldiv muusika tegi ka partneri meelepäraseks? Või on tunded ikka päriselt pinnale kerkinud? Naised on selles suhtes ikka väga nõrgad. Kui mees tantsida oskab, siis nad lausa jooksevad neile sülle.
Reedel siis proovin kuidagi seda tühja kohta täita. Läheme Scarleti, Liisnepste ja esimese sõbrannadega CTsse. Pole küll kaugeltki samaväärne üritus sellele, mida hing ihkaks aga ilmselt ajab asja ära.
Herman Melvilleoli - Kui Marquesani tüdrukud tantsivad, siis ei liiguta nad mitte üksnes jalgu, ka käed, sõrmed, jah, isegi silmad nende nägudel tantsivad kaasa. (“Typee” , 1846)
Aitäh!
Täna on ikka tõsiselt hea tootlikus. Internet muidugi tõrgub ja keeldub mu sissekandeid vastu võtmast aga ma olen järjepidev. St soovitusel hoian nüüd näppu klahvil F5.
Igatahes see laul on võrratult hea. “Oh, darlin' save the last dance for me..” ja need sõnad kõlavad Buble suust nii mesimagusalt. Aga ma ei hakanud sellepärast kirjutama, et oleksin üleöö Michaelisse ära armunud.. vaid sellepärast, et see on selline mõnus lugu tantsimiseks. Igatsen kohutavalt ühte korralikku tantsukat. Viimane kord jäi haiguse pärast minemata. Ja ega mul poleks seal ka midagi teha olnud. Ilmselt pole ka järgmisel.
Mind ei ole eriti millegagi õnnistatud. Pole ajupotentsiaali. Pole ilus ega kena. Pole korralikku lauluhäält ega tantsu oskust. Ja klaverit ka mängida ei oska. Ühesõnaga läbikukkunud.
Aga seda lugu kuuldes võin ette kujutada, kuidas tantsulaval liuglen ja kõikide pilgud minul peatuvad. Mitte sellepärast, et ma koperdaksin või samme ei teaks, vaid sellepärast, et olen nii ebamaiselt kaunis ja lausa lendlen oma partneriga muusika saatel. Jep, unistada võib.
Tantsimine on ohtlik. Lähed sõbraga tantsukursusele ja tulete tagasi armunutena. Ja tegelikult ei teagi täpselt, milles asi. Kas selles, et meeldiv muusika tegi ka partneri meelepäraseks? Või on tunded ikka päriselt pinnale kerkinud? Naised on selles suhtes ikka väga nõrgad. Kui mees tantsida oskab, siis nad lausa jooksevad neile sülle.
Reedel siis proovin kuidagi seda tühja kohta täita. Läheme Scarleti, Liisnepste ja esimese sõbrannadega CTsse. Pole küll kaugeltki samaväärne üritus sellele, mida hing ihkaks aga ilmselt ajab asja ära.
Herman Melvilleoli - Kui Marquesani tüdrukud tantsivad, siis ei liiguta nad mitte üksnes jalgu, ka käed, sõrmed, jah, isegi silmad nende nägudel tantsivad kaasa. (“Typee” , 1846)
Aitäh!
Lestat 50
Aususest ja täpsusest!
Black Eyed Peas – Where is the Love?
Nagu ma eile ütlesin. Need on minu jaoks olulised. Ma ei saa alati, kõiges ja kõigiga aus olla. Või vähemasti ma ei saa kõike rääkida. Aga ma ei pea õigeks valetamist ja petmist. St nagu ma ütlesin, ma ei saa sellest alati kinni pidada. Ma proovin. Tõesti!
Täpsus!
Võibolla ei saa täpsust ka just minule omaseks pidada. Mulle meeldib asju ette planeerida ja organiseerida. Kui minust oleneb, siis toimib kõik alati nagu kellavärk. Ja kui midagi muutub siis ma annan alati teada. Varem või hiljem. Mõned aastad tagasi oli minu jaoks suur probleem, kuidas Matuga kokku saada. Kui ma midagi kokku leppisin siis hetk hiljem pidin kokkusaamise tühistama. Asi polnud üldse selles, kas ma oleksin tahtnud täpne olla või mitte. On olukordi, mida me ei saa kontrollida. Viimasel ajal on aga täpsus ja aja väärtustamine minu jaoks muutunud oluliseks.
Ma ei või kannatada kui mulle ei anta teada, kui midagi muutub. Näiteks, et jäädakse hiljaks või ei tulda üldse kohale. Mina ju loodan! Pole üldse tore inimest mitu tundi oodata ja siis ise avastada, et ta ei tulegi. Meenub just üks kohutav sünnipäev. Olin terve päeva veetnud köögis kokates ja teadsin, et teen õhtusööki 10-15 inimesele. Ja kohale ilmus 5. Teadsin kahest mittetulijast. Suurest vihast ja pettumusest pugesin kell 20.00 teki alla ja lahistasin nutta. Kah viis, kuidas oma sünnipäeva veeta.
Ma pean oma aega väärtuslikuks ressursiks. Ja ma tahan, pean sellega säästlikult ringi käima. Mulle meeldib kui teised seda samuti teevad, üritavad. Ma ei nõua midagi erakordset.
Aitäh!
Black Eyed Peas – Where is the Love?
Nagu ma eile ütlesin. Need on minu jaoks olulised. Ma ei saa alati, kõiges ja kõigiga aus olla. Või vähemasti ma ei saa kõike rääkida. Aga ma ei pea õigeks valetamist ja petmist. St nagu ma ütlesin, ma ei saa sellest alati kinni pidada. Ma proovin. Tõesti!
Täpsus!
Võibolla ei saa täpsust ka just minule omaseks pidada. Mulle meeldib asju ette planeerida ja organiseerida. Kui minust oleneb, siis toimib kõik alati nagu kellavärk. Ja kui midagi muutub siis ma annan alati teada. Varem või hiljem. Mõned aastad tagasi oli minu jaoks suur probleem, kuidas Matuga kokku saada. Kui ma midagi kokku leppisin siis hetk hiljem pidin kokkusaamise tühistama. Asi polnud üldse selles, kas ma oleksin tahtnud täpne olla või mitte. On olukordi, mida me ei saa kontrollida. Viimasel ajal on aga täpsus ja aja väärtustamine minu jaoks muutunud oluliseks.
Ma ei või kannatada kui mulle ei anta teada, kui midagi muutub. Näiteks, et jäädakse hiljaks või ei tulda üldse kohale. Mina ju loodan! Pole üldse tore inimest mitu tundi oodata ja siis ise avastada, et ta ei tulegi. Meenub just üks kohutav sünnipäev. Olin terve päeva veetnud köögis kokates ja teadsin, et teen õhtusööki 10-15 inimesele. Ja kohale ilmus 5. Teadsin kahest mittetulijast. Suurest vihast ja pettumusest pugesin kell 20.00 teki alla ja lahistasin nutta. Kah viis, kuidas oma sünnipäeva veeta.
Ma pean oma aega väärtuslikuks ressursiks. Ja ma tahan, pean sellega säästlikult ringi käima. Mulle meeldib kui teised seda samuti teevad, üritavad. Ma ei nõua midagi erakordset.
Aitäh!
Lestat 49
Nonii! Tehtud!
Lõpuks siis elusalt ja enamvähem tervelt kodus. Kuigi tunnen juba praegu, kuidas olen oma kondise tagumiku ära põrutanud. Ja pöidlad on ka valusad. Kõigest hoolimata oli ütlemata tore päev. Algas see küll üsna jamasti aga lõppes hästi.
Täna startisin kuskil kella kaheteist ajal Kuutsemäe poole. Ühe-kahe ajal sain mäele. Olin ainult sellele mõelnud, kuidas lumelauaga püsti seista ja liikuda. Aga ootamatult kerkis pinnale täiesti labane probleem. Ma ei suutnud tõstukiga mäest üleski saada. Pärast kolme korda käpuli kukkumist, vihastasin nii kohutavalt, et hakkasin lausa nutma. Atu arust olin ma nii hale too hetk ja talle pakkus see nalja. Tagantjärele mõeldes võibolla oligi see pigem nalja pakkuv kui nutma ajav. Aga minu ego juures on üsna tobe keset tõstuki rada pikali lesida ja tunnistada, et ma ei saagi kõigega siin maailmas kohe hakkama.
Pean ütlema, et iseseisvalt ma mäest üles ei saanudki. Paljud kindlasti teavad, et pikka aega ei astunud ma ühelegi eskalaatorile. Pigem käisin trepist või sõitsin liftiga. Niisiis tundsin täna, et mul on tõstuki suhtes samalaadne foobia tekkimas. Siiski olin nõus veel neljandat korda ennast alandama minema. Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Aga seekord olin kavalam. Sebisin ennast kohe ühe lauduri külje alla ja palusin, et ta üles aitaks. Tore poiss, aitaski. Enamvähem kakkusin tal jope seljast kui ta mulle tuge pakkus. Ja esimest korda sel päeval olin mäe otsas.
Laskumine ei olnud pooltki nii raske kui üles saamine. Ja nalja sai kilo eest piisavalt. Paar korda suutsin kõhuli kukkuda. Mõned korrad kihutasin sellisesse lumme, et sealt enam välja ei saanud. Aga need mõned jupid, mis sõitmise moodi paistsid, olid väga nauditavad. Metsikult vabastav tunne on suure hooga mäest alla kihutada. Kui vaid jälle maapind meelde ei tuletaks, et lihtsalt inimene olen.
Mõnus, mõnus, mõnus! Tõesti! Tahan veel minna.
Aitäh!
Lõpuks siis elusalt ja enamvähem tervelt kodus. Kuigi tunnen juba praegu, kuidas olen oma kondise tagumiku ära põrutanud. Ja pöidlad on ka valusad. Kõigest hoolimata oli ütlemata tore päev. Algas see küll üsna jamasti aga lõppes hästi.
Täna startisin kuskil kella kaheteist ajal Kuutsemäe poole. Ühe-kahe ajal sain mäele. Olin ainult sellele mõelnud, kuidas lumelauaga püsti seista ja liikuda. Aga ootamatult kerkis pinnale täiesti labane probleem. Ma ei suutnud tõstukiga mäest üleski saada. Pärast kolme korda käpuli kukkumist, vihastasin nii kohutavalt, et hakkasin lausa nutma. Atu arust olin ma nii hale too hetk ja talle pakkus see nalja. Tagantjärele mõeldes võibolla oligi see pigem nalja pakkuv kui nutma ajav. Aga minu ego juures on üsna tobe keset tõstuki rada pikali lesida ja tunnistada, et ma ei saagi kõigega siin maailmas kohe hakkama.
Pean ütlema, et iseseisvalt ma mäest üles ei saanudki. Paljud kindlasti teavad, et pikka aega ei astunud ma ühelegi eskalaatorile. Pigem käisin trepist või sõitsin liftiga. Niisiis tundsin täna, et mul on tõstuki suhtes samalaadne foobia tekkimas. Siiski olin nõus veel neljandat korda ennast alandama minema. Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Aga seekord olin kavalam. Sebisin ennast kohe ühe lauduri külje alla ja palusin, et ta üles aitaks. Tore poiss, aitaski. Enamvähem kakkusin tal jope seljast kui ta mulle tuge pakkus. Ja esimest korda sel päeval olin mäe otsas.
Laskumine ei olnud pooltki nii raske kui üles saamine. Ja nalja sai kilo eest piisavalt. Paar korda suutsin kõhuli kukkuda. Mõned korrad kihutasin sellisesse lumme, et sealt enam välja ei saanud. Aga need mõned jupid, mis sõitmise moodi paistsid, olid väga nauditavad. Metsikult vabastav tunne on suure hooga mäest alla kihutada. Kui vaid jälle maapind meelde ei tuletaks, et lihtsalt inimene olen.
Mõnus, mõnus, mõnus! Tõesti! Tahan veel minna.
Aitäh!
Lestat 48
Teisipäev algas töiselt nagu ikka. Kaks koosolekut ja jahmerdamist ELSi kulleritega. Meilid, meilid, meilid. Ja viimase minutini on vaja mu aega alati raisata.
Kohtusime Liisnepstega linnas ja hakkasime suure hooga shoppama. Kui täna oma pangakontole vaatasin siis seal midagi rõõmustavat ei olnud. Aga kui vaatan, mida ma selle raha eest muretsesin, siis nagu tuju jälle tõuseb. Saapad on muidugi täielikud killerid. Nendega väga lumes püsti ei seisa aga asjalik ost igatahes. Ja kampsuneid on mul nüüd aasta või kahe jagu ette ostetud. Jalanõud, st kingad on mu suur nõrkus. Sain oma eest ja tagant kinnised mustad ja elegantsed kingad. Aind ma pole suutnud neid kottidest üles leida. Kallis kaasa saab jälle ehmatuse osaliseks kui üht uut paari näeb.
Enne Big Penni minekut läksin Liisnepstele külla. Koos hakkasime enne seitset autoga liikuma. Vähemasti me proovisime. Olin loomulikult mõnusa lume sisse parkinud ja sealt väljasaamine ei olnud kerge ülesanne. Õnneks üks suur karvane kodanik tuli meile appi ja pääsesime liikuma. Tegin surmasõitu aga jõudsime ikkagi elusalt, tervelt kohale.
Istumine koos Scarleti ja Liisnepstega kujunes minu jaoks üsna toredaks. Nagu saakski midagi muud loota. Nende kahe inimesega olen viimasel ajal väga palju suhtlema hakanud. Ja ma pole kindel, kas ma tol õhtul midagi väga uut üldse kuulsin. Räägin ju mõlemaga päevast päeva. Aga nemad pidid ju ka omavahel informatsiooni jagama. Seda oli meeldiv kuulata.
Õhtune MSNi vestlus kujunes samuti väga huvitavaks. Olime suurte lootuste ja ootustega koju, mujale jõudnud. Ja igal ühel oli rääkida nii mõndagi oma meeste, kaasade, sõprade kohta. Ma pole vist varem sellist ühisrinnet meeste vastu näinud.
Sead. Armsad sead! Ja meie, naised, suudame alati üle mõelda. Nagu asi väärtki oleks seda.
Aitäh!
Kohtusime Liisnepstega linnas ja hakkasime suure hooga shoppama. Kui täna oma pangakontole vaatasin siis seal midagi rõõmustavat ei olnud. Aga kui vaatan, mida ma selle raha eest muretsesin, siis nagu tuju jälle tõuseb. Saapad on muidugi täielikud killerid. Nendega väga lumes püsti ei seisa aga asjalik ost igatahes. Ja kampsuneid on mul nüüd aasta või kahe jagu ette ostetud. Jalanõud, st kingad on mu suur nõrkus. Sain oma eest ja tagant kinnised mustad ja elegantsed kingad. Aind ma pole suutnud neid kottidest üles leida. Kallis kaasa saab jälle ehmatuse osaliseks kui üht uut paari näeb.
Enne Big Penni minekut läksin Liisnepstele külla. Koos hakkasime enne seitset autoga liikuma. Vähemasti me proovisime. Olin loomulikult mõnusa lume sisse parkinud ja sealt väljasaamine ei olnud kerge ülesanne. Õnneks üks suur karvane kodanik tuli meile appi ja pääsesime liikuma. Tegin surmasõitu aga jõudsime ikkagi elusalt, tervelt kohale.
Istumine koos Scarleti ja Liisnepstega kujunes minu jaoks üsna toredaks. Nagu saakski midagi muud loota. Nende kahe inimesega olen viimasel ajal väga palju suhtlema hakanud. Ja ma pole kindel, kas ma tol õhtul midagi väga uut üldse kuulsin. Räägin ju mõlemaga päevast päeva. Aga nemad pidid ju ka omavahel informatsiooni jagama. Seda oli meeldiv kuulata.
Õhtune MSNi vestlus kujunes samuti väga huvitavaks. Olime suurte lootuste ja ootustega koju, mujale jõudnud. Ja igal ühel oli rääkida nii mõndagi oma meeste, kaasade, sõprade kohta. Ma pole vist varem sellist ühisrinnet meeste vastu näinud.
Sead. Armsad sead! Ja meie, naised, suudame alati üle mõelda. Nagu asi väärtki oleks seda.
Aitäh!
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Lestat 47
Endast ja kellestki veel, kes seda väärt!
Ma olen teatud ringkonnas muutunud populaarseks. Just oma kirjutamisega. Minust ja kirjutatust räägitakse. Üritan koguaeg üsna otse kirjutada ja loetav raamat olla. Aga ilmselt mitte piisavalt.
Esiteks kirjutamisest ja minust taas. Kui ma mõned aastad tagasi väga palju luuletusi kirjutasin, siis mul olid kindlad eesmärgid. Et kui kunagi avaldangi luulekogu, siis varjunime all. Ja põhjus oli see, et ma ei tahtnud kuulsust, tuntust oma isikule vaid loomingule. Aga nüüd ma ei tunne enam, et mu loomingul seda tuntust vaja oleks. St ma arvan, et ma ei hakka raamatut kirjutama.
Kui mind võrrelda mõne kirjanikuga siis ma ei ole protsendi võrragi nende vääriline. Minu sõnavara ja lauseehitus jääb nendele tugevasti alla. Meelsamini pean blogi ja naudin oma 5 fänni vaikivat vaimustust kui 5555 hullunud teismelise karjuvat kiitust.
Aga suured tänud A., kes mind piisavalt heaks peab. Nagu ma ütlesin, kunagi satuvad kõik siia. Nagu piibel või nii. Ja kui seda laivis pühapäeva õhtul ütlesin, purskasime teetasside ääres suure, kõlava häälega naerma. Kui keegi oma ego alla mattub, siis olen see mina.
Igatahes A. on viimasel ajal nii tore vestelda. Mulle meeldib see, kuidas temaga ei pea salatsema ega täiskasvanut mängima. Kohe kindlasti on ta inimene, keda ma usaldan. Mõnikord kui ma tunnen, et mul tõesti on vaja kurta või oma rõõmsaid uudiseid rääkida, siis tema on see õige inimene. Ta annab mulle sellist vastukaja, mida ma vajan. Mõnikord kui mul õnnestub ta kuskile endaga kaasa meelitada (näiteks kõrtsi) siis meil on maailma toredaimad ja sõbralikumad vestlused. Kes ei teaks, milline ülevoolavalt lõbus ja positiivne ma pärast pisikest veini olen!? Ja isegi kui ta on kurvem kui tohiks olla, ei tüdine ma tema muredest ära. Milleks siis sõbrad on? Just, sõbraks ta ongi saanud.
Mitte, et ma üldse mingi otsustaja oleksin. Aga ma kirjutan nendest inimestest, kes millegi erilisega hakkama on saanud. Ja see eriline ei pea midagi suurt ja vägevat olema. Piisab sellest kui kuidagi mu südant puudutada. Selleks pole palju vaja.
Aitäh!
Ma olen teatud ringkonnas muutunud populaarseks. Just oma kirjutamisega. Minust ja kirjutatust räägitakse. Üritan koguaeg üsna otse kirjutada ja loetav raamat olla. Aga ilmselt mitte piisavalt.
Esiteks kirjutamisest ja minust taas. Kui ma mõned aastad tagasi väga palju luuletusi kirjutasin, siis mul olid kindlad eesmärgid. Et kui kunagi avaldangi luulekogu, siis varjunime all. Ja põhjus oli see, et ma ei tahtnud kuulsust, tuntust oma isikule vaid loomingule. Aga nüüd ma ei tunne enam, et mu loomingul seda tuntust vaja oleks. St ma arvan, et ma ei hakka raamatut kirjutama.
Kui mind võrrelda mõne kirjanikuga siis ma ei ole protsendi võrragi nende vääriline. Minu sõnavara ja lauseehitus jääb nendele tugevasti alla. Meelsamini pean blogi ja naudin oma 5 fänni vaikivat vaimustust kui 5555 hullunud teismelise karjuvat kiitust.
Aga suured tänud A., kes mind piisavalt heaks peab. Nagu ma ütlesin, kunagi satuvad kõik siia. Nagu piibel või nii. Ja kui seda laivis pühapäeva õhtul ütlesin, purskasime teetasside ääres suure, kõlava häälega naerma. Kui keegi oma ego alla mattub, siis olen see mina.
Igatahes A. on viimasel ajal nii tore vestelda. Mulle meeldib see, kuidas temaga ei pea salatsema ega täiskasvanut mängima. Kohe kindlasti on ta inimene, keda ma usaldan. Mõnikord kui ma tunnen, et mul tõesti on vaja kurta või oma rõõmsaid uudiseid rääkida, siis tema on see õige inimene. Ta annab mulle sellist vastukaja, mida ma vajan. Mõnikord kui mul õnnestub ta kuskile endaga kaasa meelitada (näiteks kõrtsi) siis meil on maailma toredaimad ja sõbralikumad vestlused. Kes ei teaks, milline ülevoolavalt lõbus ja positiivne ma pärast pisikest veini olen!? Ja isegi kui ta on kurvem kui tohiks olla, ei tüdine ma tema muredest ära. Milleks siis sõbrad on? Just, sõbraks ta ongi saanud.
Mitte, et ma üldse mingi otsustaja oleksin. Aga ma kirjutan nendest inimestest, kes millegi erilisega hakkama on saanud. Ja see eriline ei pea midagi suurt ja vägevat olema. Piisab sellest kui kuidagi mu südant puudutada. Selleks pole palju vaja.
Aitäh!
Lestat 46
Cigarettes and Chocolate Milk – Rufus Wainwright
Tänane õnnelause: Parim viis tulevikku ennustada, on see ise luua.
Ja tänane päev möödus närvirakke tappes. Tere mõrvar! Nii kõlas päeva parim tervitus. Ja nii see oli. Üsna vägivaldselt hukutasin neid rakke, mis ei pidavat taastuma. Tean, et igati tervislikum oleks olnud rahulikuks jääda. Aga andke andeks, ma tõesti olin terve päeva nagu turtsuv siil.
Tavaliselt alustakse jutuga algusest. Mina teen seda mõnikord lõpust. Aga täna alustan kusagilt keskelt. Ühesõnaga pärast tööd liuglesin Vanemuisest alla ja mõtlematult astusin teele. Kole Audi veeres minu poole ja planeeris mulle otsa sõita. Auto alla jäämine oleks selle päeva kõrghetk olnud. Aga sellise näraka alla ei jääks isegi mina, niisiis astusin sähmelt auto eest minema.
Kõige parem on see kui teed silmad lahti ja vaatad kella. Bussini on nii 10 mintsa aega ja siis avanevad silmad nagu iseenesest. Tuleb jätta kõik viisakused nagu „tere hommikust” või „tsau, õhtul näeme”. Selle asemel on vaja sada sajatust maha jätta ja leida süüdlane, kes mu mütsi ja kindad on ära peitnud. Ja hiljem on veel halvem tunne kui bussis leiad kindad kotist. Juba hommik algas mustades toonides ja kiirustades.
Tööpäev oli lausa kohutav. Hommiku tunnid möödusid googeldades. Sekretäri lahutamatu töökaaslane. Aga abi pole nagu ikkagi alati! Ja siis tulevad kallid töökaaslased oma vapustavate küsimuste ja plaanidega. Maksimalist nagu ma olen, annan endast kõik ja rohkemgi veel. Õnneks sain ka paari komplimendi osaliseks. Ärateenitultloomulikult!
Kõigepealt siis head. Küsimus: Sa oled vist üsna tubli? Nagu, kust krt mina tean, kas ma teen oma tööd hästi. Sina oled ülemus. Never ära küsi oma alluvalt nii rumalat küsimust. Igatahes katseaega mulle ei määratud. Ja Mann arvas, et tegin lausa professionaalset tööd. Suur kompliment inimeselt, kes ei suuda meeles pidada, mis mu nimigi on. Täiesti ilma irooniata „aitäh”.
Nii ja siis apsakad. Ma ei kannata nende käskkirjade nikerdamist. Olen juba originaalist kaks koopiat valmis meisterdanud ja tuleb välja, et algses variandis on viga. A la Jürgn-JürgEn! Fain! Teise ringiga siis. Ja avastab siis üks tark, et nelja päevast puhkust ei saa välja võtta. Ja vaja jälle kõik ümber teha. Ühesõnaga enne tuleks mustand kooskõlastada. Umbes nii 3 korda ja kolme erineva isikuga. Kuluks vähem närvirakke ja paberit. Vähe keskkonnasõbralikum ka!
Kiire päev oli. Võibolla kahe kuu kiireim.
Oleksin peaaegu bussist maha jäänud. Igakord kui on kiire, siis tekivad mu ette kõiksugu järjekorrad. Valvelauas on koju-mineku-saba, rahaautomaadi juures aeglane-juhmard. Oleksin hea meelega koti maha visanud ja kolmeaastase kombel kahel jalal trampinud.
Kõigest hoolimata jõudsin tervena koju. St bussijuhil oli sellest küll täitsa ükskõik ja ta üritas reisijaid järsu pidurduse saatel esiaknast välja lennutada.
Inimene on tõesti looduse kroon. Loomad oskavad naerda üksnes rõõmust, inimene ka vihast ja kurjusest. (Mart Helme)
Aitäh!
Tänane õnnelause: Parim viis tulevikku ennustada, on see ise luua.
Ja tänane päev möödus närvirakke tappes. Tere mõrvar! Nii kõlas päeva parim tervitus. Ja nii see oli. Üsna vägivaldselt hukutasin neid rakke, mis ei pidavat taastuma. Tean, et igati tervislikum oleks olnud rahulikuks jääda. Aga andke andeks, ma tõesti olin terve päeva nagu turtsuv siil.
Tavaliselt alustakse jutuga algusest. Mina teen seda mõnikord lõpust. Aga täna alustan kusagilt keskelt. Ühesõnaga pärast tööd liuglesin Vanemuisest alla ja mõtlematult astusin teele. Kole Audi veeres minu poole ja planeeris mulle otsa sõita. Auto alla jäämine oleks selle päeva kõrghetk olnud. Aga sellise näraka alla ei jääks isegi mina, niisiis astusin sähmelt auto eest minema.
Kõige parem on see kui teed silmad lahti ja vaatad kella. Bussini on nii 10 mintsa aega ja siis avanevad silmad nagu iseenesest. Tuleb jätta kõik viisakused nagu „tere hommikust” või „tsau, õhtul näeme”. Selle asemel on vaja sada sajatust maha jätta ja leida süüdlane, kes mu mütsi ja kindad on ära peitnud. Ja hiljem on veel halvem tunne kui bussis leiad kindad kotist. Juba hommik algas mustades toonides ja kiirustades.
Tööpäev oli lausa kohutav. Hommiku tunnid möödusid googeldades. Sekretäri lahutamatu töökaaslane. Aga abi pole nagu ikkagi alati! Ja siis tulevad kallid töökaaslased oma vapustavate küsimuste ja plaanidega. Maksimalist nagu ma olen, annan endast kõik ja rohkemgi veel. Õnneks sain ka paari komplimendi osaliseks. Ärateenitultloomulikult!
Kõigepealt siis head. Küsimus: Sa oled vist üsna tubli? Nagu, kust krt mina tean, kas ma teen oma tööd hästi. Sina oled ülemus. Never ära küsi oma alluvalt nii rumalat küsimust. Igatahes katseaega mulle ei määratud. Ja Mann arvas, et tegin lausa professionaalset tööd. Suur kompliment inimeselt, kes ei suuda meeles pidada, mis mu nimigi on. Täiesti ilma irooniata „aitäh”.
Nii ja siis apsakad. Ma ei kannata nende käskkirjade nikerdamist. Olen juba originaalist kaks koopiat valmis meisterdanud ja tuleb välja, et algses variandis on viga. A la Jürgn-JürgEn! Fain! Teise ringiga siis. Ja avastab siis üks tark, et nelja päevast puhkust ei saa välja võtta. Ja vaja jälle kõik ümber teha. Ühesõnaga enne tuleks mustand kooskõlastada. Umbes nii 3 korda ja kolme erineva isikuga. Kuluks vähem närvirakke ja paberit. Vähe keskkonnasõbralikum ka!
Kiire päev oli. Võibolla kahe kuu kiireim.
Oleksin peaaegu bussist maha jäänud. Igakord kui on kiire, siis tekivad mu ette kõiksugu järjekorrad. Valvelauas on koju-mineku-saba, rahaautomaadi juures aeglane-juhmard. Oleksin hea meelega koti maha visanud ja kolmeaastase kombel kahel jalal trampinud.
Kõigest hoolimata jõudsin tervena koju. St bussijuhil oli sellest küll täitsa ükskõik ja ta üritas reisijaid järsu pidurduse saatel esiaknast välja lennutada.
Inimene on tõesti looduse kroon. Loomad oskavad naerda üksnes rõõmust, inimene ka vihast ja kurjusest. (Mart Helme)
Aitäh!
reede, 19. veebruar 2010
Lestat 45
Täna ei ole aega kirjutada olnud. Aga samas on üsna palju juhtunud, mis kajastamist vajab. Ühesõnaga oli üks kohutavalt kiire ja mõnes mõttes vastik päev. Ja jätkub!
Eile haigestusin kõhugrippi. Tavaliselt see mind võibolla eriti ei häirikski aga kui ma mõtlesin, et ma ei saa tööle minemata jätta, siis läks tuju nulli. Ja nii ma tiksusin läikiva südamega terve tänase tööpäeva. Rääkimata sellest, et midagi süüa ei saa. Lihtsalt kõik tundub nii maitsetuna. Ja kaua see mul sees püsikski. Ühesõnaga jälle mõned vajalikud kilod lähevad kaotsi.
Täna oli kiire päev. Hoolimata sellest, et ma ennast tõesti väga kehvasti tundsin, sain hakkama. Ja tore, et töölt ei puudunud. See oli selleks liialt tore ja põnev päev. Olen kindel, et sellist pinevat õhkkonda pole EKMis viimasel viiel aastal olnud. Kogu see sagimine riigihanke ja direktori valimise ümber. Neljapäeval on siis tähtis päev, kus EKM saab uue direktori. Või siis jääb vanaga.
Aga üldiselt olen oma ametisse sisse sulanud. Enam ei karda neid kohutavalt kummalisi küsimusi ja probleeme. Nende lahendamine ei olegi kuigi keeruline kui natukene rahulikult mõelda. Alati on kuskil keegi, kes midagi teab.
Aga oli ka üks vapustavalt hea uudis. Mulle helistati agentuurist ja naine andis mulle suurt lootust. Tunne oli selline nagu oleksin juba läinud.
Kirjutaksin veel ja vähe paremini aga nüüd on jälle kehvem olla.
Õnn ei ole muud kui hea tervis ja halb mälu
Aitäh!
Eile haigestusin kõhugrippi. Tavaliselt see mind võibolla eriti ei häirikski aga kui ma mõtlesin, et ma ei saa tööle minemata jätta, siis läks tuju nulli. Ja nii ma tiksusin läikiva südamega terve tänase tööpäeva. Rääkimata sellest, et midagi süüa ei saa. Lihtsalt kõik tundub nii maitsetuna. Ja kaua see mul sees püsikski. Ühesõnaga jälle mõned vajalikud kilod lähevad kaotsi.
Täna oli kiire päev. Hoolimata sellest, et ma ennast tõesti väga kehvasti tundsin, sain hakkama. Ja tore, et töölt ei puudunud. See oli selleks liialt tore ja põnev päev. Olen kindel, et sellist pinevat õhkkonda pole EKMis viimasel viiel aastal olnud. Kogu see sagimine riigihanke ja direktori valimise ümber. Neljapäeval on siis tähtis päev, kus EKM saab uue direktori. Või siis jääb vanaga.
Aga üldiselt olen oma ametisse sisse sulanud. Enam ei karda neid kohutavalt kummalisi küsimusi ja probleeme. Nende lahendamine ei olegi kuigi keeruline kui natukene rahulikult mõelda. Alati on kuskil keegi, kes midagi teab.
Aga oli ka üks vapustavalt hea uudis. Mulle helistati agentuurist ja naine andis mulle suurt lootust. Tunne oli selline nagu oleksin juba läinud.
Kirjutaksin veel ja vähe paremini aga nüüd on jälle kehvem olla.
Õnn ei ole muud kui hea tervis ja halb mälu
Aitäh!
neljapäev, 18. veebruar 2010
Lestat 44
Ideaalses maailmas oleks nii lihtne!
Klapid peas, naudin jälle oma privaatset rokkkontserti. Õhtusöök on valmis aga sööjaid pole. Ootan, et saaksin veini lahti korkida ja juba nädalavahetuse lainele liikuma hakata. Homme on järjekordne tegus päev ilmselt. Tänan homme veini eest!
Saun ja õlu. Pärast seda pargin ennast ühte väiksesse, hubasesse ja soojaks köetud tuppa. Panen lemmikmuusika mängima ja heljun toas oma kerges öösärgis ringi. Korgin lahti punase veini, võibolla kaks. Süütan küünlad ja viiruki. Teen üles vesika, kus segamini kirsi-piparmündi tubakas. Tiksun paar tunnikest ja suigun unne. Mõnus mõte nädalavahetuseks, kas pole?
Väsinud, väsinud, vässu!
Aitäh!
Klapid peas, naudin jälle oma privaatset rokkkontserti. Õhtusöök on valmis aga sööjaid pole. Ootan, et saaksin veini lahti korkida ja juba nädalavahetuse lainele liikuma hakata. Homme on järjekordne tegus päev ilmselt. Tänan homme veini eest!
Saun ja õlu. Pärast seda pargin ennast ühte väiksesse, hubasesse ja soojaks köetud tuppa. Panen lemmikmuusika mängima ja heljun toas oma kerges öösärgis ringi. Korgin lahti punase veini, võibolla kaks. Süütan küünlad ja viiruki. Teen üles vesika, kus segamini kirsi-piparmündi tubakas. Tiksun paar tunnikest ja suigun unne. Mõnus mõte nädalavahetuseks, kas pole?
Väsinud, väsinud, vässu!
Aitäh!
Lestat 43
Mul on ka nüüd oma lemmik nagu mõnel. Olen temast vist varemgi kirjutanud. Igatahes sellist ilueedit annab leida. Eriti veel vastassugupoolelt. Ja kui ma peeglisse vaatasin siis mõistsin, et olen kohutav häbi naissoole. Sassis juuksed... Rohkem sõnu pole vajagi. Too lemmik on tõsiselt hurmav, naljakas. Astub graatsiliselt uksest sisse ja ütleb mesimagusal häälel „tere“. Ja mina jään suu ammuli vahtima enne kui suudan vastu-„tere“ üle huulte veeretada.
Ja mul on lemmik ülemus. Kron on huvitav inimene. Kes teine tuleks ja küsiks oma sekretärilt juba teist korda, milline on hea juht. Hea, et ma olen suutnud neutraalsema poolseid vastuseid jagada. Muidu hakkan veel ta ego üles haipima ja siis teeksin ilmselt kogu kollektiivile karuteene. Sekretär peab poole kohaga psühholoog ka olema.
Eile kuulsin ühest huvitavast teooriast. A la mind (teda) tuleks puuri panna! Naine tuleks kinni panna, parem kui täitsa aheldada. Ja kong peaks olema akendeta ja paksu metalluksega. Enne abiellumist ja laste saamist ei tohiks talle maailma üldse näidata. Võibolla siis hoiaks seda naist tegelikult kinni.
Mind pikisilmi ootad
Ja võrku püüda loodad
Olen su pilkupüüdev pahe
Ja sinu kadunud vaba tahe.
Marijonette
Aitäh!
Ja mul on lemmik ülemus. Kron on huvitav inimene. Kes teine tuleks ja küsiks oma sekretärilt juba teist korda, milline on hea juht. Hea, et ma olen suutnud neutraalsema poolseid vastuseid jagada. Muidu hakkan veel ta ego üles haipima ja siis teeksin ilmselt kogu kollektiivile karuteene. Sekretär peab poole kohaga psühholoog ka olema.
Eile kuulsin ühest huvitavast teooriast. A la mind (teda) tuleks puuri panna! Naine tuleks kinni panna, parem kui täitsa aheldada. Ja kong peaks olema akendeta ja paksu metalluksega. Enne abiellumist ja laste saamist ei tohiks talle maailma üldse näidata. Võibolla siis hoiaks seda naist tegelikult kinni.
Mind pikisilmi ootad
Ja võrku püüda loodad
Olen su pilkupüüdev pahe
Ja sinu kadunud vaba tahe.
Marijonette
Aitäh!
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Lestat 42
Kui sul on plaanis inimene kaljult alla lükata, kas on vahet, kuidas seda teed?
Ma tean, et minu tegu on uskumatu. Seda on raske mõista ja veel vähem nõus olla. Aga minu arust on selle sammu tegemiseks viimane õige aeg. Ma ei pea ütlema, et ma riskin enamvähem kõigega, mis ma siiani saavutanud olen. Aga ma ei saa unustada kui palju ma võin võita. Uus algus on see igal juhul. Kogemused, sõbrad, vanade tunnete tugevnemine ja ma kasvan ise suuremaks, küpsemaks. Ideaalis on nii!
Ma teen selle minemisega paljudele haiget. Aga need, kes mõistavad, miks ma seda vajan, toetavad mind. Pole ilmselt oluline kui palju ma oma seisukohta põhjendan, need kellele mu minek haiget teeb, ei saa sellest üle niipea.
----------------------------------------------------------------------------------------
Millest on põhjustatud kõhuvalu ja nina kuivus? Tänane kohvi joomine oli vist liiast. Kõrvetab, kõrvetab, kõrvetab.. Jah, ma sõin täna! Ei, see ei olnud soe ega korralik toit. Aga ilmselt on ebatavaline see, et kohvi tarbisin.
Nina kuivus lõppes veritsusega. Mulle kohutavalt meeldivad need põhja keeratud autosoojendused. Surm minu „ ninalimaskestale“. Nagu see talv juba piisavalt mind ja mu nahka ei kahjustaks. Siis mängivad muud tegurid ka veel mäkra. Kas ainult mina olen selles suhtes tundlik või?
Jep, kurtmine on endiselt meelepärane tegevus.
Soe piparmünditee ehk leevendab mu vaeva. Päeva nauditavaim asi. Juhendaja sõidab siis homme Itaaliasse. Ilmselt me enam sel aastal ei kohtu, kui üldse kunagi. Kui tema naaseb, olen mina vast läinud. Igatahes jättis ta mulle oma pooliku teepaki ja seda ma nüüd armutult tarbingi.
Peab ikka seikleja olema, et selline „trip“ ette võtta. Aga ta on võimekas naine ja teda ei heiduta see, et ta veel ei teagi, kus oma homse öö veedab. Usk on see, mis ta sihile viib. Ja mina usun temasse. Mis Eesti Naine ta oleks kui töinama kukub ja saba jalge vahel koduse lennu peale lippab? Ses suhtes pole tal enam valikut.
Nuga lõikab ühtviisi valusalt olenemata sellest, kas lõigata aeglaselt või kiirelt.
Aitäh!
Ma tean, et minu tegu on uskumatu. Seda on raske mõista ja veel vähem nõus olla. Aga minu arust on selle sammu tegemiseks viimane õige aeg. Ma ei pea ütlema, et ma riskin enamvähem kõigega, mis ma siiani saavutanud olen. Aga ma ei saa unustada kui palju ma võin võita. Uus algus on see igal juhul. Kogemused, sõbrad, vanade tunnete tugevnemine ja ma kasvan ise suuremaks, küpsemaks. Ideaalis on nii!
Ma teen selle minemisega paljudele haiget. Aga need, kes mõistavad, miks ma seda vajan, toetavad mind. Pole ilmselt oluline kui palju ma oma seisukohta põhjendan, need kellele mu minek haiget teeb, ei saa sellest üle niipea.
----------------------------------------------------------------------------------------
Millest on põhjustatud kõhuvalu ja nina kuivus? Tänane kohvi joomine oli vist liiast. Kõrvetab, kõrvetab, kõrvetab.. Jah, ma sõin täna! Ei, see ei olnud soe ega korralik toit. Aga ilmselt on ebatavaline see, et kohvi tarbisin.
Nina kuivus lõppes veritsusega. Mulle kohutavalt meeldivad need põhja keeratud autosoojendused. Surm minu „ ninalimaskestale“. Nagu see talv juba piisavalt mind ja mu nahka ei kahjustaks. Siis mängivad muud tegurid ka veel mäkra. Kas ainult mina olen selles suhtes tundlik või?
Jep, kurtmine on endiselt meelepärane tegevus.
Soe piparmünditee ehk leevendab mu vaeva. Päeva nauditavaim asi. Juhendaja sõidab siis homme Itaaliasse. Ilmselt me enam sel aastal ei kohtu, kui üldse kunagi. Kui tema naaseb, olen mina vast läinud. Igatahes jättis ta mulle oma pooliku teepaki ja seda ma nüüd armutult tarbingi.
Peab ikka seikleja olema, et selline „trip“ ette võtta. Aga ta on võimekas naine ja teda ei heiduta see, et ta veel ei teagi, kus oma homse öö veedab. Usk on see, mis ta sihile viib. Ja mina usun temasse. Mis Eesti Naine ta oleks kui töinama kukub ja saba jalge vahel koduse lennu peale lippab? Ses suhtes pole tal enam valikut.
Nuga lõikab ühtviisi valusalt olenemata sellest, kas lõigata aeglaselt või kiirelt.
Aitäh!
Lestat 41
Järasin oma maitsva võileiva ära. Suhteliselt kummaline võib mind söömas vaadata olla. Eriti veel kui ma nagu muuseas unustan mõnel päeval nädalas süüa. Tegelikult mulle maitseb toit ja selle tegemine. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen tujusööja. St inimene, kes unustab söömise kui paha tuju on või kiire. Mõni unustab sõnumile vastata, mina süüa (ma siis ei loobu oma alatoonist aga see pole mõeldud solvamiseks).
Ma ei söö magusaid asju. Mitte, et ma kaloreid loeksin. Oh ei! Lihtsalt mu enesetunne muutub kehvaks. Parema meelega söön midagi soolast, vürtsikat ja rasvast. Ja kui ma hakkangi kaloreid lugema siis selleks, et juurde võtta. Aga see pole ka asi, millepärast muretseda. Pole Meie Naistest veel keegi selliseks jäänud nagu mina. Seega võtke rahulikult. Kui ma ei võta šokolaaditordist viimast, siis võibolla mulle lihtsalt ei maitse see. Ja kui võtan juba üle kahe tüki, siis ilmselt täna maitseb. Lihtne! Ikka!
Ta küsib, et kus ma elan. Ja ma vastan. Ta vaatab ikka oma sügava pilguga mulle otsa ja lasub ühe nime. Mu silmad lähevad imestusest suureks. Mõned varjud kohe virvendavad igal pool. Manasin näole oma kõige tõsisema, eemalolevama pilgu ja mängisin haavunut. Või oli see siis ükskõike-pane-ennast-põlema-pilk. Peaks jälle plaani võtma märkide lugemise. Irw! Saatus saab mu käest täiega peksa, sest ma õpin lugema ja siis on ta võimetu. Ilmselt olen kohutavalt suur egoist, et end nii võimsaks pean.
Väiksest asjast sünnib suur. Kunagi ikka!
Aitäh!
Ma ei söö magusaid asju. Mitte, et ma kaloreid loeksin. Oh ei! Lihtsalt mu enesetunne muutub kehvaks. Parema meelega söön midagi soolast, vürtsikat ja rasvast. Ja kui ma hakkangi kaloreid lugema siis selleks, et juurde võtta. Aga see pole ka asi, millepärast muretseda. Pole Meie Naistest veel keegi selliseks jäänud nagu mina. Seega võtke rahulikult. Kui ma ei võta šokolaaditordist viimast, siis võibolla mulle lihtsalt ei maitse see. Ja kui võtan juba üle kahe tüki, siis ilmselt täna maitseb. Lihtne! Ikka!
Ta küsib, et kus ma elan. Ja ma vastan. Ta vaatab ikka oma sügava pilguga mulle otsa ja lasub ühe nime. Mu silmad lähevad imestusest suureks. Mõned varjud kohe virvendavad igal pool. Manasin näole oma kõige tõsisema, eemalolevama pilgu ja mängisin haavunut. Või oli see siis ükskõike-pane-ennast-põlema-pilk. Peaks jälle plaani võtma märkide lugemise. Irw! Saatus saab mu käest täiega peksa, sest ma õpin lugema ja siis on ta võimetu. Ilmselt olen kohutavalt suur egoist, et end nii võimsaks pean.
Väiksest asjast sünnib suur. Kunagi ikka!
Aitäh!
teisipäev, 16. veebruar 2010
Lestat 40
Ei saa mööduda päeva kui ma ei kirjuta. Erandid teen ainult laupäevale ja pühapäevale. Aga mitte teisipäevale. Seega tuleb ennast kokku võtta. Miks ma ei ole kirjutanud?
Täna on kiire päev. Kui mõnikord tekib väike paus ja lasen kiirelt näppudel klõbistada ja mõttel liikuda, siis täna pole sellist vaba hetke tekkinud. Terve kollektiiv oleks nagu oodanud, et mu kallis juhendaja ära läheb, et siis mind kõiksugu probleemidega vaevama hakata. Ja on nii palju asju, mida ma veel ei tea. MA EI SAA HAKKAMA!
Nali! Loogish, et saan. Mina ja alati.
Igatahes täna on mul juba parem tunne. Nagu oleks öösel Ingli käsi mu peale langenud ja haiguse minema viinud. Pole tavaline, et ühel päeval on tunne, et kohe niidab haigus su jalust maha ja teisel on kõik enamvähem korras. St inimese tunne tuleb tagasi. Vingumine on muide selline nauditav tegevus, eriti kui on kuulajaid.
Ma ei saa aru, kuidas Scarlet jõuab mind iga päev kuulata. Liisnepste. Ja Ed vahepeal. Nagu mul on ainult üks ja sama teema käsil koguaeg. Vingumine! Või siis see mõttetu olek, millest Scarlet täna kirjutas. Nii hea!
Varsti jooksen bussi peale. Täna on see nõme päev, kus ma pean postkontorist abi küsima. Nagu, mille jaoks on vaja meisterdada sadat erinevat moodi neid pakke. Ma ei saa aru lihtsalt. Ja see tähendab, et võibolla jään bussist maha. Kuna märgid aina jälitavad mind, siis peab täna ka midagi nihu minema nagu alati kui mul plaan on.
Ja bussijaam iseenesest muutub aina vastikumaks ja haisvamaks.
Aitäh!
Täna on kiire päev. Kui mõnikord tekib väike paus ja lasen kiirelt näppudel klõbistada ja mõttel liikuda, siis täna pole sellist vaba hetke tekkinud. Terve kollektiiv oleks nagu oodanud, et mu kallis juhendaja ära läheb, et siis mind kõiksugu probleemidega vaevama hakata. Ja on nii palju asju, mida ma veel ei tea. MA EI SAA HAKKAMA!
Nali! Loogish, et saan. Mina ja alati.
Igatahes täna on mul juba parem tunne. Nagu oleks öösel Ingli käsi mu peale langenud ja haiguse minema viinud. Pole tavaline, et ühel päeval on tunne, et kohe niidab haigus su jalust maha ja teisel on kõik enamvähem korras. St inimese tunne tuleb tagasi. Vingumine on muide selline nauditav tegevus, eriti kui on kuulajaid.
Ma ei saa aru, kuidas Scarlet jõuab mind iga päev kuulata. Liisnepste. Ja Ed vahepeal. Nagu mul on ainult üks ja sama teema käsil koguaeg. Vingumine! Või siis see mõttetu olek, millest Scarlet täna kirjutas. Nii hea!
Varsti jooksen bussi peale. Täna on see nõme päev, kus ma pean postkontorist abi küsima. Nagu, mille jaoks on vaja meisterdada sadat erinevat moodi neid pakke. Ma ei saa aru lihtsalt. Ja see tähendab, et võibolla jään bussist maha. Kuna märgid aina jälitavad mind, siis peab täna ka midagi nihu minema nagu alati kui mul plaan on.
Ja bussijaam iseenesest muutub aina vastikumaks ja haisvamaks.
Aitäh!
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Lestat 39
Selge on see, et maailmas on liiga palju tundeid. Ja süümepiinad on neist kindlasti kõige kohutavam tunne. Üks inimene ei tohiks kunagi teise pärast kannatada. Ja teise inimese meelega kannatama panemine on ka vale.
Ometi on mul see unistus. Ja need lisaprobleemid. Ma pean seda tegema, sest ma tunnen, et nii on kõige õigem. Aga ma ei tahaks, et keegi teine selle süü oma kaela saab. Ses suhtes ma pole muidugi kindel. Järjekordne unenägu hakkab täide minema. Õudne mõeldagi kui see teoks saab. Või on mul lihtsalt erakordne võime igasuguseid idiootsusi unes näha.
Esimene lask on tehtud. Kui see polnud surmav siis järgmine ilmselt on.
-------------------------------------------------------------------------
Esimene päev üksinda. Nii, et ma ei saa enam probleemi lahendamist edasi lükata või kelleltki nõu küsida. Aga minu mäluga pole kõik korras. Sellepärast vedeleb igal pool kollaseid sildikesi ja märkmikus on kõik topelt kirja pandud. Lisaks kõigele olen suutnud haigeks jääda. Nagu sõnusin ära selle laupäeval. Et mul pole nohu juba vähemasti aasta otsa olnud. Külm on ja tunne nagu istuksin vati sees. Ja kolmapäeval peaksin laskma ennast seagripi vastu vaktsineerida. Või siis teist korda! Teab, kas tasub.
Kõhklus väljendab süütunnet isegi siis, kui tegu pole korda saadetud. (“De Officiis” , eKr 78 – Marcus Tullius)
Aitäh!
Ometi on mul see unistus. Ja need lisaprobleemid. Ma pean seda tegema, sest ma tunnen, et nii on kõige õigem. Aga ma ei tahaks, et keegi teine selle süü oma kaela saab. Ses suhtes ma pole muidugi kindel. Järjekordne unenägu hakkab täide minema. Õudne mõeldagi kui see teoks saab. Või on mul lihtsalt erakordne võime igasuguseid idiootsusi unes näha.
Esimene lask on tehtud. Kui see polnud surmav siis järgmine ilmselt on.
-------------------------------------------------------------------------
Esimene päev üksinda. Nii, et ma ei saa enam probleemi lahendamist edasi lükata või kelleltki nõu küsida. Aga minu mäluga pole kõik korras. Sellepärast vedeleb igal pool kollaseid sildikesi ja märkmikus on kõik topelt kirja pandud. Lisaks kõigele olen suutnud haigeks jääda. Nagu sõnusin ära selle laupäeval. Et mul pole nohu juba vähemasti aasta otsa olnud. Külm on ja tunne nagu istuksin vati sees. Ja kolmapäeval peaksin laskma ennast seagripi vastu vaktsineerida. Või siis teist korda! Teab, kas tasub.
Kõhklus väljendab süütunnet isegi siis, kui tegu pole korda saadetud. (“De Officiis” , eKr 78 – Marcus Tullius)
Aitäh!
pühapäev, 14. veebruar 2010
Lestat 38
Kell on 1.32 ja ma olen endiselt veinine. Homme tuleb jälle ärgata ja särada. See on see!
Sain siis kurta jälle. Natukene oma jalutuskäigu ajal. Võibolla olen ma siiski liiga ülekohtune kõige selle suhtes. Tunne on selline, et olen tõesti kuus meetrit kalju servast eemal aga alla on lühem maa. Ja seda kõike on võimalik sellise mõnusa irooniaga öelda, naerdes. Või siiski!
Ilmselt teenisin jälle ära sellised pilgud:”Mille jaoks on vaja.? Vaata, mis sul on.”
Ma ei saa sellest loost üle ega ümber. One Last Breath – Creed. Ilmselt olen ma üks neist vähestest, kes suudavad ühte ja sama lugu kuulata enamvähem kuu aega järjest.
Täna siis! Tore on olnud. Siim on oma üllatus eelsünnipäeva peost väga meelitatud. Lasanje ja tort meeldisid kõigile. Mulle väga meelepärane tulemus. Võibolla siis kokkamine on minu teema. Meelepärane tegevus igal juhul. Ja sellepoolest olen 100% tädisse. Kui keegi külla tuleb siis peab laual olema igasugu tundmatuid hõrgutisi. Ja tegelikult on kõik väga lihtsalt valmistatud. Kiitused ei muutu sellest kuidagi vähem tähelepanuväärsemaks.
Naerame Matuga üksteisele näkku ja saame aru, mis teine mõtleb. Ma loodan. Kertu on ka tore. Ma olen seda alati arvanud. Sellist hoolitsevat, kena ja armast naist annab ikka leida. Parim naine, keda oma armastatud sõbrale soovida annab. Ainukene, kellega ma üldse rahul oleksin ja olen. Ta on lihtsalt selline Ingli kehastus. Hell, hoolitsev, mõistev. Ma loodan, et olen teda õige nurga alt vaadanud.
Ma armastan seda hetke, milles viibin. Aga hetk hiljem?
Aitäh!
Sain siis kurta jälle. Natukene oma jalutuskäigu ajal. Võibolla olen ma siiski liiga ülekohtune kõige selle suhtes. Tunne on selline, et olen tõesti kuus meetrit kalju servast eemal aga alla on lühem maa. Ja seda kõike on võimalik sellise mõnusa irooniaga öelda, naerdes. Või siiski!
Ilmselt teenisin jälle ära sellised pilgud:”Mille jaoks on vaja.? Vaata, mis sul on.”
Ma ei saa sellest loost üle ega ümber. One Last Breath – Creed. Ilmselt olen ma üks neist vähestest, kes suudavad ühte ja sama lugu kuulata enamvähem kuu aega järjest.
Täna siis! Tore on olnud. Siim on oma üllatus eelsünnipäeva peost väga meelitatud. Lasanje ja tort meeldisid kõigile. Mulle väga meelepärane tulemus. Võibolla siis kokkamine on minu teema. Meelepärane tegevus igal juhul. Ja sellepoolest olen 100% tädisse. Kui keegi külla tuleb siis peab laual olema igasugu tundmatuid hõrgutisi. Ja tegelikult on kõik väga lihtsalt valmistatud. Kiitused ei muutu sellest kuidagi vähem tähelepanuväärsemaks.
Naerame Matuga üksteisele näkku ja saame aru, mis teine mõtleb. Ma loodan. Kertu on ka tore. Ma olen seda alati arvanud. Sellist hoolitsevat, kena ja armast naist annab ikka leida. Parim naine, keda oma armastatud sõbrale soovida annab. Ainukene, kellega ma üldse rahul oleksin ja olen. Ta on lihtsalt selline Ingli kehastus. Hell, hoolitsev, mõistev. Ma loodan, et olen teda õige nurga alt vaadanud.
Ma armastan seda hetke, milles viibin. Aga hetk hiljem?
Aitäh!
laupäev, 13. veebruar 2010
Lestat 37
Veiniuimasnädalavahetus!
Väike paus oma perenaise ja lapsehoidja elust. Ei saa ometi jätta kirjutamata, kuidas mu nädalavahetus möödub. See saatusega võitlemine on üsna keeruline. Iga väiksemgi plaan jääb lõpule viimata. Juba ootan, et keegi õhtused plaanid tühistaks. Siis oleks täismäng.
Eile oli ”Kodu” (baar) rahvast täis. Aga samas ei ole see kunagi varem nii tühjana tundnud. Kohutav! Kuidas ma nende inimestega ühte ei oska sulanduda. Seekord ei aidanud isegi pudel roosat veini. Ainult Ed ja veel mõned, kellega paar sõna vahetada. Ei midagi enamat.
Esimest korda nägin siis meie armsas baarikeses väikest esinemist kitarri saatel. Fantastiline! Igatahes mulle meeldis selle esineja hääl juba esimesel kuulamisel, suvel. Aga ma arvan, et meie inimesed ei oska seda hinnata. Vabandust kui kedagi solvasin, see oligi asja mõte. Heameelega oleksin seda muusikat üksinda, süvenenult ja vaikuses kuulanud.
Mingil hetkel sai mu mõõt täis ja läksin minema, ilma et kellelegi öelnud oleksin. Viga jälle! Nagu, kuhu mul ikka kaduda oleks. Paanika, paanika, paanika!
Igatahes ma olen poolel teel. Käisin poes ja ostsin meeldiva õhtusöögi jaoks toidu ja joogid valmis. Jälle vein jah! Ja peavalu tekitamiseks üks ”Sovetskoje Sladkaja”. Kui üldse vahuveini juua siis seda. Ja kui peavalu kannatada siis ka ainult sellepärast. Ja sinihallitusjuust! Täitsa minulik kooslus.
Ootan juba, et Matut näha saaksin. Viimati kohtusime aastavahetusel ja vaid korraks. Tore oleks jälle vestelda kuigi see vaid seltskondlikuks jutuajamiseks kujuneb. Asi seegi ma mõtlen! Ja siis võõrustame veel Atu Parimat sõpra ja tema naist.
One big Happy Family!
Et siis jogurti-šokolaadi tort! Peab meeldima.
Aitäh!
Väike paus oma perenaise ja lapsehoidja elust. Ei saa ometi jätta kirjutamata, kuidas mu nädalavahetus möödub. See saatusega võitlemine on üsna keeruline. Iga väiksemgi plaan jääb lõpule viimata. Juba ootan, et keegi õhtused plaanid tühistaks. Siis oleks täismäng.
Eile oli ”Kodu” (baar) rahvast täis. Aga samas ei ole see kunagi varem nii tühjana tundnud. Kohutav! Kuidas ma nende inimestega ühte ei oska sulanduda. Seekord ei aidanud isegi pudel roosat veini. Ainult Ed ja veel mõned, kellega paar sõna vahetada. Ei midagi enamat.
Esimest korda nägin siis meie armsas baarikeses väikest esinemist kitarri saatel. Fantastiline! Igatahes mulle meeldis selle esineja hääl juba esimesel kuulamisel, suvel. Aga ma arvan, et meie inimesed ei oska seda hinnata. Vabandust kui kedagi solvasin, see oligi asja mõte. Heameelega oleksin seda muusikat üksinda, süvenenult ja vaikuses kuulanud.
Mingil hetkel sai mu mõõt täis ja läksin minema, ilma et kellelegi öelnud oleksin. Viga jälle! Nagu, kuhu mul ikka kaduda oleks. Paanika, paanika, paanika!
Igatahes ma olen poolel teel. Käisin poes ja ostsin meeldiva õhtusöögi jaoks toidu ja joogid valmis. Jälle vein jah! Ja peavalu tekitamiseks üks ”Sovetskoje Sladkaja”. Kui üldse vahuveini juua siis seda. Ja kui peavalu kannatada siis ka ainult sellepärast. Ja sinihallitusjuust! Täitsa minulik kooslus.
Ootan juba, et Matut näha saaksin. Viimati kohtusime aastavahetusel ja vaid korraks. Tore oleks jälle vestelda kuigi see vaid seltskondlikuks jutuajamiseks kujuneb. Asi seegi ma mõtlen! Ja siis võõrustame veel Atu Parimat sõpra ja tema naist.
One big Happy Family!
Et siis jogurti-šokolaadi tort! Peab meeldima.
Aitäh!
reede, 12. veebruar 2010
Lestat 36
Vabandust! Aga ma ei salli jalakäijaid. Ma ei salli neid siis kui ma autoga sõidan ja ma ei salli neid ka siis kui ma ise kõnnin. Ilmselt ma ei salliks ennast ka jalakäijana kui võimalik oleks. Ja jalgratturid on kah nõmedad!
Ma pean iga päev kell 12.00 majast lahkuma ja tänavale komberdama minema. Aga tundub, et alati on teisigi, kes sama tegema peavad. Kas te kunagi jälgite seda, et teie ees ja taga käivad inimesed? Mina olen viimasel ajal seda jälgima hakanud. Kohutav igatahes kui keegi on ees pool. Ma olen kõvasti pingutanud, et mitte kisendama hakata. Paaril korral olen peaaegu enesevalitsuse kaotanud.
Üks päev blokeerisid mu teed kaks lapsevanemat oma vankritega. Kas nad tõesti on pimedad? Vanemuise tänava kõnniteed ei ole neljarajalised veel. Seal on heal juhul ruumi vaid ühele suunale. Ma loodan, et nad on pigem pimedad kui rumalad! Aga järgmised kaks küll terve mõistuse juures ei ole. Täna siis kakerdasid kaks mammit - mammutit mul ees. Tigu ei rooma ka nii aeglaselt kui need K Ä I S I D. Oleksin tahtnud neile jala ette panna aga oleksin pidanud liiga kaua ootama.
Ühesõnaga. Palun vaadake selja taha ka aegajalt. Võibolla olen mina seal, vihast roheliseks herneks kuivanud ja tahan lihtsalt mööda saada.
Suuur, suur aitäh!
Ma pean iga päev kell 12.00 majast lahkuma ja tänavale komberdama minema. Aga tundub, et alati on teisigi, kes sama tegema peavad. Kas te kunagi jälgite seda, et teie ees ja taga käivad inimesed? Mina olen viimasel ajal seda jälgima hakanud. Kohutav igatahes kui keegi on ees pool. Ma olen kõvasti pingutanud, et mitte kisendama hakata. Paaril korral olen peaaegu enesevalitsuse kaotanud.
Üks päev blokeerisid mu teed kaks lapsevanemat oma vankritega. Kas nad tõesti on pimedad? Vanemuise tänava kõnniteed ei ole neljarajalised veel. Seal on heal juhul ruumi vaid ühele suunale. Ma loodan, et nad on pigem pimedad kui rumalad! Aga järgmised kaks küll terve mõistuse juures ei ole. Täna siis kakerdasid kaks mammit - mammutit mul ees. Tigu ei rooma ka nii aeglaselt kui need K Ä I S I D. Oleksin tahtnud neile jala ette panna aga oleksin pidanud liiga kaua ootama.
Ühesõnaga. Palun vaadake selja taha ka aegajalt. Võibolla olen mina seal, vihast roheliseks herneks kuivanud ja tahan lihtsalt mööda saada.
Suuur, suur aitäh!
Lestat 35
Punased roosid ja armastuse sümbol.
Võiks arvata, et mina olen vanamoeline. Ainult armastatule kingitakse punaseid roose. Lapsed alles pärast abielu ja vähemasti kolm. Traditsioonilised pulmad ja valge maani kleit, loor. Mina teenin vähem kui mu mees või ei käi üldse tööl, sest ei taha abikaasa tundeid riivata. Olen nii kodune kui võimalik, vaaritan mehele parimaid roogasid, koristan ja kasvatan maimukesi. Idee on hea!
Aga jätkan rooside teemal. Kui mina viiekümneseks saan ja mu tööandaja mulle ainukesena punaseid roose kingib, siis ma oleksin väga õnnelik, meelitatud. Eeldusel, et mu lemmiklilled on roosid. Ja minul on. Ma ei väida, et värvilised roosid on kuidagi vääritud, koledamad aga ma eelistan 100% punaseid roose ja ainult neid. Kui mulle mõnd teist värvi roose kinkima hakatakse siis võtan seda isikliku solvanguna. Kui ma vanemaks saan, kas muutun siis kuidagi kahvatumaks ja närtsinumaks? Jep, kindlasti! Aga oma olemuselt, hinges olen endiselt särtsakas ja elav. Ja armastan endiselt punaseid roose. Lihtne! Nagu Sõmpsik ütleb.
Seega kui ma olen sekretär, kelle tööülesandeks kuulub direktorile lillede ette tassimine, kui kellelgi on sünnipäev, leppigu punaste roosidega.
Nädalavahetus on tulemas. Laupäev, lumelaud. Muidugi pidin ennast poolsegaseks vihastama kui kuulsin suuskadest. Ja ma tean, et suren juba paar tundi pärast mäel olemist. Sa kukud ja saad haiget.. ja ja valus on igalt poolt.. ja raske on jne.. sa ei saa püstigi ega oska sõita ja mäest ka üles ei saa.... Pla plaaa plaa... Täiesti uskumatu, et inimestel minusse nii vähe usku on. Kui ma ise ei teaks, et ma saan näiteks auto sõitmise ja Tartus üle tee minemisega hakkama.. siis ma ei usukski, et suudan nii tubli ja võimekas olla.
Just hetke eest kuulsin, et Kuutsekas jääb ära. Marit murdis käeluu. Vihje kõrgemalt poolt?! Scarlet arvab, et lähen oma märkidega juba hulluks.
Aga ma pole alla andnud. Alati on võimalus see laud muretseda ja sinna mäele kellegi teisega minna.
Kui saatus soovib, et sa kaotaks, pea ikkagi maha tubli võitlus.
Aitäh!
Võiks arvata, et mina olen vanamoeline. Ainult armastatule kingitakse punaseid roose. Lapsed alles pärast abielu ja vähemasti kolm. Traditsioonilised pulmad ja valge maani kleit, loor. Mina teenin vähem kui mu mees või ei käi üldse tööl, sest ei taha abikaasa tundeid riivata. Olen nii kodune kui võimalik, vaaritan mehele parimaid roogasid, koristan ja kasvatan maimukesi. Idee on hea!
Aga jätkan rooside teemal. Kui mina viiekümneseks saan ja mu tööandaja mulle ainukesena punaseid roose kingib, siis ma oleksin väga õnnelik, meelitatud. Eeldusel, et mu lemmiklilled on roosid. Ja minul on. Ma ei väida, et värvilised roosid on kuidagi vääritud, koledamad aga ma eelistan 100% punaseid roose ja ainult neid. Kui mulle mõnd teist värvi roose kinkima hakatakse siis võtan seda isikliku solvanguna. Kui ma vanemaks saan, kas muutun siis kuidagi kahvatumaks ja närtsinumaks? Jep, kindlasti! Aga oma olemuselt, hinges olen endiselt särtsakas ja elav. Ja armastan endiselt punaseid roose. Lihtne! Nagu Sõmpsik ütleb.
Seega kui ma olen sekretär, kelle tööülesandeks kuulub direktorile lillede ette tassimine, kui kellelgi on sünnipäev, leppigu punaste roosidega.
Nädalavahetus on tulemas. Laupäev, lumelaud. Muidugi pidin ennast poolsegaseks vihastama kui kuulsin suuskadest. Ja ma tean, et suren juba paar tundi pärast mäel olemist. Sa kukud ja saad haiget.. ja ja valus on igalt poolt.. ja raske on jne.. sa ei saa püstigi ega oska sõita ja mäest ka üles ei saa.... Pla plaaa plaa... Täiesti uskumatu, et inimestel minusse nii vähe usku on. Kui ma ise ei teaks, et ma saan näiteks auto sõitmise ja Tartus üle tee minemisega hakkama.. siis ma ei usukski, et suudan nii tubli ja võimekas olla.
Just hetke eest kuulsin, et Kuutsekas jääb ära. Marit murdis käeluu. Vihje kõrgemalt poolt?! Scarlet arvab, et lähen oma märkidega juba hulluks.
Aga ma pole alla andnud. Alati on võimalus see laud muretseda ja sinna mäele kellegi teisega minna.
Kui saatus soovib, et sa kaotaks, pea ikkagi maha tubli võitlus.
Aitäh!
neljapäev, 11. veebruar 2010
Lestat 34
Tänane lugu: Creed - One Last Breath
Magnettormipäev!
Ajan oma masenduse selle kaela. Üks kindel, lihtne ja konkreetne põhjustaja. Selle asemel, et ülejäänud maailma peale viha välja valada.
Homme on siis viimane päev. Minu juhendaja sõidab kolmapäeval Itaaliasse. Fantastiline inimene. Hakkan temast puudust tundma. Ja ilmselt on neid inimesi peale minu veel päris palju. Mulle meeldib see, kuidas ta oma elu naudib ja unistusi täidab. Nii peabki! Julge ja ettevõtlik. See, mis teda Itaalias ees ootab on tõeline unelm. Ja see paik ise on juba eriline, kuhu ta läheb.
Ja mina jään üksinda Eestisse. Tühja, kõledasse ja külma Eestisse. Aitäh!
Heaküll! Kui ma saaksin kuskile kaugele elama minna siis valiksin Inglismaa. Juba selle võrratu keele pärast võiksin seal terve oma ülejäänud elu veeta. Inglismaa rahvuslill on roos. Kui mina oleksin riik siis oleks see ka minu rahvuslill. Aga kui ma elaksin seal, siis oleks mul riigi suurim roosiaed.
Jep, oota mind!
Aitäh!
Magnettormipäev!
Ajan oma masenduse selle kaela. Üks kindel, lihtne ja konkreetne põhjustaja. Selle asemel, et ülejäänud maailma peale viha välja valada.
Homme on siis viimane päev. Minu juhendaja sõidab kolmapäeval Itaaliasse. Fantastiline inimene. Hakkan temast puudust tundma. Ja ilmselt on neid inimesi peale minu veel päris palju. Mulle meeldib see, kuidas ta oma elu naudib ja unistusi täidab. Nii peabki! Julge ja ettevõtlik. See, mis teda Itaalias ees ootab on tõeline unelm. Ja see paik ise on juba eriline, kuhu ta läheb.
Ja mina jään üksinda Eestisse. Tühja, kõledasse ja külma Eestisse. Aitäh!
Heaküll! Kui ma saaksin kuskile kaugele elama minna siis valiksin Inglismaa. Juba selle võrratu keele pärast võiksin seal terve oma ülejäänud elu veeta. Inglismaa rahvuslill on roos. Kui mina oleksin riik siis oleks see ka minu rahvuslill. Aga kui ma elaksin seal, siis oleks mul riigi suurim roosiaed.
Jep, oota mind!
Aitäh!
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Lestat 33
Photograph – 12 Stones
Kuulan seda lugu nii kõvasti kui läpakas annab. Klapid peas, silmad kinni, kujutan ette. Et kuulen seda „otse laivis”.
Ma tunnen kohutavalt puudust sellest inimesest, kes ma mõned aastad tagasi olin. Mustad juuksed, tumedaks võõbatud silmad, huuled, needid, tumedad rõivad, sünged luuletused ja lood, raju muusika, peod, hukkamõistvad pilgud, minu moodi sõbrad, täiesti ülbe ja ükskõikne mina. Ja nii õnnelik ja hinges vaba.
Tegelikult oma olemuselt ma ei ole muutunud. Aga kõik see hall ja üksluine ümbrus lämmatab mind. Mõnes mõttes varjutab mu õnne. Mitte läbinisti aga ma ei ole enam hinges ka vaba nagu lendav lind. Sellepärast kaalun ma mõtet, et muudan seda kõike. Asi on minu jaoks väärt. Mahla pigistamine on seekord väärt. Näis, kas õnnestub. Ta oli jobu aga häid lauseid mõtles välja, Matu.
Igatahes ma tunnen sellest puudust, et ma ei astu enam oma rada. Ma järgin ikkagi neid tüüpilisi ettekirjutusi. Ammu enam ei oota mõistmist vaid üritan neist teistest aru saada. See küll mina ei ole.
Aga õnn peitub väikestes asjades, see õnn mul on olemas. Naeran, sest oled minuga. (Lestat)
Aitäh!
Kuulan seda lugu nii kõvasti kui läpakas annab. Klapid peas, silmad kinni, kujutan ette. Et kuulen seda „otse laivis”.
Ma tunnen kohutavalt puudust sellest inimesest, kes ma mõned aastad tagasi olin. Mustad juuksed, tumedaks võõbatud silmad, huuled, needid, tumedad rõivad, sünged luuletused ja lood, raju muusika, peod, hukkamõistvad pilgud, minu moodi sõbrad, täiesti ülbe ja ükskõikne mina. Ja nii õnnelik ja hinges vaba.
Tegelikult oma olemuselt ma ei ole muutunud. Aga kõik see hall ja üksluine ümbrus lämmatab mind. Mõnes mõttes varjutab mu õnne. Mitte läbinisti aga ma ei ole enam hinges ka vaba nagu lendav lind. Sellepärast kaalun ma mõtet, et muudan seda kõike. Asi on minu jaoks väärt. Mahla pigistamine on seekord väärt. Näis, kas õnnestub. Ta oli jobu aga häid lauseid mõtles välja, Matu.
Igatahes ma tunnen sellest puudust, et ma ei astu enam oma rada. Ma järgin ikkagi neid tüüpilisi ettekirjutusi. Ammu enam ei oota mõistmist vaid üritan neist teistest aru saada. See küll mina ei ole.
Aga õnn peitub väikestes asjades, see õnn mul on olemas. Naeran, sest oled minuga. (Lestat)
Aitäh!
Lestat 32
Teate, mu unenäod ajavad mind hulluks.
Viimasel ajal on need jälle väga reaalsed ja tegevusrohked. Ärkamine muutub iga päevaga järjest raskemaks, sest ma olen tõustes segaduses. Võibolla on asi selles, et üritan vähe magada. Mina jah!
See oli ilmselt pühapäeva pärastlõuna kui ma väsimusele ja masendusele alla vandusin. Võtsin oma „Päikesevarjutuse“ kaasa, mõtlesin lugeda. Aga suikusin unne hetkega kui pea patja puudutas. Unenägu oli nagu lõik „Noor kuust“. Ainult, et näitlejad olid teised. Ja ma ei tea, keda mina vampiirina kehastasin. Kes leiab mulle võrdväärse vastase? Jep, Lestat ilmselt. Ma juba lähen oma alateadvusega nende asjade sisse. Aga ma saan selle looga nii palju paralleele tõmmata, et ma ei kavatsegi kainele mõistusele tulla.
Kui ma silmad avasin siis ma ei suutnud aru saada, kus ma olen või mis kell on. Ma ei suutnud leida ainsatki tuttavat mälupilti sellest kohast. Enamvähem küsimus, et kuhu põr-usse ma ennast jälle joonud olen. Kartsin, et magasin esmaspäeva hommikuni ja hakkan nüüd tööle hiljaks jääma. Tädi ütles, et käes on esmaspäeva õhtu ja ma ei jõudnudki tööle. Võtsin seda puhta kullana (nagu ikka) ja pidin peaaegu paanikasse sattuma. Õnneks oli endiselt pühapäev.
Tegelikult on ütlemata mõnus vajuda sügavasse unne pehmes voodis. Nii mõnus ja soe on, ei pea mõtlema enam. Ingli pehme puudutus hellitab põske ja uhub kurbuse minema. Ja mida veel sa ühelt enne öiselt uinakult soovida, tahta võid. Kui vaid, et kellegi kalli käed ümber piha põimuks ja sinuga sama und näeks.
„Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega.“ (“Sinise kaevu muusika” , 1960 – Torborg Nedreaas)
Aitäh!
Viimasel ajal on need jälle väga reaalsed ja tegevusrohked. Ärkamine muutub iga päevaga järjest raskemaks, sest ma olen tõustes segaduses. Võibolla on asi selles, et üritan vähe magada. Mina jah!
See oli ilmselt pühapäeva pärastlõuna kui ma väsimusele ja masendusele alla vandusin. Võtsin oma „Päikesevarjutuse“ kaasa, mõtlesin lugeda. Aga suikusin unne hetkega kui pea patja puudutas. Unenägu oli nagu lõik „Noor kuust“. Ainult, et näitlejad olid teised. Ja ma ei tea, keda mina vampiirina kehastasin. Kes leiab mulle võrdväärse vastase? Jep, Lestat ilmselt. Ma juba lähen oma alateadvusega nende asjade sisse. Aga ma saan selle looga nii palju paralleele tõmmata, et ma ei kavatsegi kainele mõistusele tulla.
Kui ma silmad avasin siis ma ei suutnud aru saada, kus ma olen või mis kell on. Ma ei suutnud leida ainsatki tuttavat mälupilti sellest kohast. Enamvähem küsimus, et kuhu põr-usse ma ennast jälle joonud olen. Kartsin, et magasin esmaspäeva hommikuni ja hakkan nüüd tööle hiljaks jääma. Tädi ütles, et käes on esmaspäeva õhtu ja ma ei jõudnudki tööle. Võtsin seda puhta kullana (nagu ikka) ja pidin peaaegu paanikasse sattuma. Õnneks oli endiselt pühapäev.
Tegelikult on ütlemata mõnus vajuda sügavasse unne pehmes voodis. Nii mõnus ja soe on, ei pea mõtlema enam. Ingli pehme puudutus hellitab põske ja uhub kurbuse minema. Ja mida veel sa ühelt enne öiselt uinakult soovida, tahta võid. Kui vaid, et kellegi kalli käed ümber piha põimuks ja sinuga sama und näeks.
„Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega.“ (“Sinise kaevu muusika” , 1960 – Torborg Nedreaas)
Aitäh!
Lestat 31
Täna on olnud selline tunne, et kohe juhtub midagi. Selline näriv ootusärevus. Aga võibolla häiris mind hoopis see kohutav korralagedus, mis siin vohab. Ma olen väikesest peale oma paberimajandust kontrolli all üritanud hoida. Sätin, pakin, paigutan ümber ja loon süsteemi. Aga raske on võõrastes asjades korda luua. Peamine! Sain tolmu enamvähem võetud ja sodisahtli sorteeritud. Uskumatu kui palju erinevaid kirjutusvahendeid võib osta, tellida. Kas poleks lihtsam valida üks-kaks korraliku ja kvaliteetset pastakat?
Ja mõtlesin, millest kirjutada. Uisutamine. Seda teemat ma pole ilmselt puudutanud. Igatahes veetsin ühe võrratu nädalavahetuse Alatskivil, jääl. Laupäevane hommik tuli ruttu. Mõned tunnid und ja olin sama hästi puhanud kui pärast 24 tunnist magamismaratoni. Toas istumine hakkas vaikselt mu värskelt puhkenud vaimu nüristama. Õnneks tuli tädi appi ja peksis mind õue, ise tuli valvuriks. Oleksin ma vaid teadnud, mis tal plaanis on. Ei, ei plaan oli hea, heam, heamast heam.
Ma polnud vähemasti aasta otsa uiske alla saanud. Ja eelmisel korral kukkusin nii mitu korda, et lugemine läks sassi. Järgmisel päeval olid põlved sinised ja käimine raskendatud. Haha... käimine on jah mul alati kuidagi raske, ma tean. Pole vaja meelde tuletada. Ja selgi päeval olid ohus mu kenad jalad. Peaaegu loobusin mõttes, et saan õhtul miniseeliku selga panna. Ja, mis lööki mul ilma selleta siis olnud oleks?!
Igatahes tublid naised nagu me tädiga oleme, hakkasime jääd puhastama. Poolel teel oleksin ma juba vedru välja visanud aga tädi oskab hästi ergutada. Ma ei tea kedagi teist, kellel oleks veel nii suur tahtejõud kui temal. Kui tema on oma sõna öelnud siis asi enam arutamisele ei kuulu. Ja nii ongi, peabki olema. Maailm on täis otsustusvõimetuid inimesi, las paar neist olla teistmoodi.
Tegime harjakestega veel viimased tõmbed ja hakkasime hõiskama. Kuidas nad ütlevadki? Ära hõiska enne õhtut? Jep, jälle pihtas-põhjas. Kuulsime kaugemalt ATV hääli ja platsile saabus Andrei, lumesahk masinal ees. Keegi oleks võinud meie jahmunud nägudest pilti teha. 5 tundi rügamist, masendust ja vaeva. VIIIIIS TUNDI MA ÜTLEN! Kõlab nagu tüüpiline kangelasfilm, politsei saabub alati selleks ajaks kui plats puhtaks on löödud ja kurikaelad käes.
Elu nagu filmis, I told you so!
Egomaniakkide terviseks, ahoi! (Lestat)
Aitäh!
Ja mõtlesin, millest kirjutada. Uisutamine. Seda teemat ma pole ilmselt puudutanud. Igatahes veetsin ühe võrratu nädalavahetuse Alatskivil, jääl. Laupäevane hommik tuli ruttu. Mõned tunnid und ja olin sama hästi puhanud kui pärast 24 tunnist magamismaratoni. Toas istumine hakkas vaikselt mu värskelt puhkenud vaimu nüristama. Õnneks tuli tädi appi ja peksis mind õue, ise tuli valvuriks. Oleksin ma vaid teadnud, mis tal plaanis on. Ei, ei plaan oli hea, heam, heamast heam.
Ma polnud vähemasti aasta otsa uiske alla saanud. Ja eelmisel korral kukkusin nii mitu korda, et lugemine läks sassi. Järgmisel päeval olid põlved sinised ja käimine raskendatud. Haha... käimine on jah mul alati kuidagi raske, ma tean. Pole vaja meelde tuletada. Ja selgi päeval olid ohus mu kenad jalad. Peaaegu loobusin mõttes, et saan õhtul miniseeliku selga panna. Ja, mis lööki mul ilma selleta siis olnud oleks?!
Igatahes tublid naised nagu me tädiga oleme, hakkasime jääd puhastama. Poolel teel oleksin ma juba vedru välja visanud aga tädi oskab hästi ergutada. Ma ei tea kedagi teist, kellel oleks veel nii suur tahtejõud kui temal. Kui tema on oma sõna öelnud siis asi enam arutamisele ei kuulu. Ja nii ongi, peabki olema. Maailm on täis otsustusvõimetuid inimesi, las paar neist olla teistmoodi.
Tegime harjakestega veel viimased tõmbed ja hakkasime hõiskama. Kuidas nad ütlevadki? Ära hõiska enne õhtut? Jep, jälle pihtas-põhjas. Kuulsime kaugemalt ATV hääli ja platsile saabus Andrei, lumesahk masinal ees. Keegi oleks võinud meie jahmunud nägudest pilti teha. 5 tundi rügamist, masendust ja vaeva. VIIIIIS TUNDI MA ÜTLEN! Kõlab nagu tüüpiline kangelasfilm, politsei saabub alati selleks ajaks kui plats puhtaks on löödud ja kurikaelad käes.
Elu nagu filmis, I told you so!
Egomaniakkide terviseks, ahoi! (Lestat)
Aitäh!
teisipäev, 9. veebruar 2010
Lestat 30
Armastus on kõike hõlmav tunne
Et sa tead, mida üldse sa tunned
See on sillerdav päike ja tähed
Ja, et tema pärast maailma lõppu sa lähed
Aeg ei voola kaugele minema
Aga ei sunni ka kaasa tulema
See on usaldus ja ootamine
Südant lõhestav, õnnelik lootmine
See on see kui nutad kuldseid pisaraid
Ja ennast metsas tühjaks kisendad
Ja mõnikord nii kurb ja valus
Kuid armastus on kõige alus
Pühendus Ketukale, kes neid sõnu minul kirjutada palus.
Aitäh!
Et sa tead, mida üldse sa tunned
See on sillerdav päike ja tähed
Ja, et tema pärast maailma lõppu sa lähed
Aeg ei voola kaugele minema
Aga ei sunni ka kaasa tulema
See on usaldus ja ootamine
Südant lõhestav, õnnelik lootmine
See on see kui nutad kuldseid pisaraid
Ja ennast metsas tühjaks kisendad
Ja mõnikord nii kurb ja valus
Kuid armastus on kõige alus
Pühendus Ketukale, kes neid sõnu minul kirjutada palus.
Aitäh!
Lestat 29
Päevad on pikad kuid aastad lühikesed.
Mõtlesin, et kuidas seda lauset tõlgendada. Kui ma luban kellelegi, et kuu aja pärast näeme, siis tundub see kohutavalt pika ajana. Iga päev on täis ootamist ja ärevust, võibolla isegi igatsust. Aga kui kohtumise hetk käes, ei meenu enam kui kohutavalt kaua see periood venis.
Aastad. Need tunduvad ette vaadates kohutavalt pikkade ja lohisevatena. Aga tagasi vaadates ei ole vahet, kas möödunud on aasta või 6-7. Tegelikult oleneb kõik sellest, millise nurga alt asja vaadata. Loomulikult inimesed ja ümbrus muutuvad.
Aga aja mõte jääb!
Aga kuidas muutuvad tunded? Näiteks vihkamine ja armastus, sõprus. Kui olla pidevalt koos nendega, keda ei sallita siis kindlasti vihkamine süveneb. Koos olles armastatuga võib aga juhtuda, et tunded ei muutu suuremaks vaid kanduvad üle milleski muuks. Ja sõprus. Sõber võib olla vihatu ja armastatu.
On sõpru, kelle jaoks aeg ei ole oluline. Anni sõnad panid mind mõtlema. Pole oluline kui tihti ja millest me räägime, tore on kokku saada ja jätkata sealt, kus eelmisel korral lõpetasime. Sest ta on selline inimene, kes oma olemuselt ei muutu. Aga paljud muutuvad ja see teeb asjad keeruliseks.
Aga armastuse puhul?! Mis aeg siis teeb meiega? Kui päevad on pikad ja aastad lühikesed. Kui ma veedaksin kuu või paar eemal. Kas siis need tunded muutuksid? Tõelised ilmselt mitte. Aga kui see aeg oleks aasta? Kas siis muutuksid tunded? Ja kuhu suunas?
On veel inimesi, kelle puhul ei ole aeg oluline. Või kui kaua seda mööda läheb. Ma olen üsna halb andestaja ja veel kehvem unustaja. Võin vaikida ja head nägu teha aga minu mõõt saab aegajalt täis. Ma ei ole päris kindel, kas ma päriselt vihkan kedagi aga põlgust ja igavest vaenu tunnen küll. Nende puhul ei mängi rolli koos ega lahus oldud aeg, sest kõik püsib muutumatuna.
Põrgu on minusuguste jaoks liiga hea paik. (Lestat)
Aitäh!
Mõtlesin, et kuidas seda lauset tõlgendada. Kui ma luban kellelegi, et kuu aja pärast näeme, siis tundub see kohutavalt pika ajana. Iga päev on täis ootamist ja ärevust, võibolla isegi igatsust. Aga kui kohtumise hetk käes, ei meenu enam kui kohutavalt kaua see periood venis.
Aastad. Need tunduvad ette vaadates kohutavalt pikkade ja lohisevatena. Aga tagasi vaadates ei ole vahet, kas möödunud on aasta või 6-7. Tegelikult oleneb kõik sellest, millise nurga alt asja vaadata. Loomulikult inimesed ja ümbrus muutuvad.
Aga aja mõte jääb!
Aga kuidas muutuvad tunded? Näiteks vihkamine ja armastus, sõprus. Kui olla pidevalt koos nendega, keda ei sallita siis kindlasti vihkamine süveneb. Koos olles armastatuga võib aga juhtuda, et tunded ei muutu suuremaks vaid kanduvad üle milleski muuks. Ja sõprus. Sõber võib olla vihatu ja armastatu.
On sõpru, kelle jaoks aeg ei ole oluline. Anni sõnad panid mind mõtlema. Pole oluline kui tihti ja millest me räägime, tore on kokku saada ja jätkata sealt, kus eelmisel korral lõpetasime. Sest ta on selline inimene, kes oma olemuselt ei muutu. Aga paljud muutuvad ja see teeb asjad keeruliseks.
Aga armastuse puhul?! Mis aeg siis teeb meiega? Kui päevad on pikad ja aastad lühikesed. Kui ma veedaksin kuu või paar eemal. Kas siis need tunded muutuksid? Tõelised ilmselt mitte. Aga kui see aeg oleks aasta? Kas siis muutuksid tunded? Ja kuhu suunas?
On veel inimesi, kelle puhul ei ole aeg oluline. Või kui kaua seda mööda läheb. Ma olen üsna halb andestaja ja veel kehvem unustaja. Võin vaikida ja head nägu teha aga minu mõõt saab aegajalt täis. Ma ei ole päris kindel, kas ma päriselt vihkan kedagi aga põlgust ja igavest vaenu tunnen küll. Nende puhul ei mängi rolli koos ega lahus oldud aeg, sest kõik püsib muutumatuna.
Põrgu on minusuguste jaoks liiga hea paik. (Lestat)
Aitäh!
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Lestat 28
Muusika on mõnus ja rahustav. Tundub nagu kõik olekski sama ilus nagu need meloodiad. Voolav, vahel raju nagu mulle meeldib. Unenägude nägemine ja muusika kuulamine on kaks asja, kus unistused ja reaalsus oma piirid ületavad. Koos muutuvad nad milleski väga eriliseks.
Aga tänane päev oli määratud läbi kukkuma. Hommikused üllatused ja kummaline käitumine teatud inimeste poolt. Võibolla olin ise vale hoiakuga. Ega vist alati ei saagi kõik korda minna.
Igatahes oli mul täna vaja olla nii täpne kui vähegi võimalik. Tegin oma mängu tööd aga see osutus aimatavast raskemaks isegi minule. Keskendusin selles numbrite möllus ja kujutasin ette, et olen raamatupidamise tunnis. Tegelikult ei olnud see küll midagi keerulist. Aga minuga räägivad tähed ja sõnad, mitte numbrid.
Lõuna veetsin tavapärases kohas oma hea jutukaaslase Liisnepstega. Enne seda leidis aset järjekordne vahejuhtum. Ma ei tea, mis vaim mind jälitab. Olen vist midagi halba teinud ja pean ennast nüüd välja lunastama. Tartu pole kunagi endast nii palju näidanud. Minu juurde tuli noor poiss ja palus viite krooni. Silmad mängivad suurt rolli. Jep, ma ilmselt olen rumal, naiivne. Aga selle viis krooni ma talle andsin. Mul ei olnud südant teda sellest ilma jätta.
Töö juures peab sekretär olema saadaval 15 minutit enne ja pärast tööaega. Kui võimalik siis 24/7. Proua Mõ eest mind juba hoiatati. Tema ei tunne täpsust. Teiste inimeste plaanid pole olulised. Kui midagi saab viimasele minutile jätta siis ikka taotlusi, millest oleneb asutuse järgmise aasta rahastamine. Ja kui kiri jääb allkirjastamata ja saatmata, siis olen süüdi mina, et ma kõrgemal ametikohal pole. Minu firmas ei hakka kunagi sellist arulagedust toimuma.
Jooksin alla postkontorisse ja teoks sai mu õudusunenägu. Unustasin saatelehe maha, USA kirja saatmiseks vajalik lisalehte ka polnud ja otsas oli ka järjekorranumbri lint. Minu varutud 20 minutist oli vähe. Kui ükskord asjad korda sain, siis oli kell 17.20 ja ma olin endiselt kesklinnas. Mu telefoni aku oli täiesti tühi ja sularaha ka polnud. Isegi kui oleksin mingi ime läbi bussile jõudnud siis sularaha puudumine nullis selle võimaluse täiesti ära. Lisaks sellele suutsin Atust mööduda ja oligi mu õnn kaotsis.
Üks idee mul siiski oli. Vudisin sähmelt kaubamajja ja helistasin isale. Loomulikult ei ole mul ka ühtegi numbrit peas. Ainult papsi oma. Mu õnn pöördus ja Atu tuli mulle järele. Teab, mis saanud oleks kui oleksin koju ilmunud alles seitsme aegu. Võibolla oleks uks nina all kinni löödud ja sinna saadetud, kust tulin. Ses suhtes vedas roppu kanti.
Ma õrritasin saatust jälle. Ostsin pileti. Ühe kolmest siis, mis mustlane soovitas. Uskuge või mitte, see võitiski. Minu olematu õnne juures on 10 krooni ka suur võit. Ma vähemasti ei kaotanud selle ostuga mitte midagi. 2 õiget valikut veel. Ma loodan, et ma saan kuskilt kõrgemalt märgi.
Aga märke tuleb muude asjade kohta. Mu valik muutub aina lihtsamaks. Muudetakse.
Siin on mõtlemisainet: Miks sa kunagi ei näe pealkirja nagu “Ennustaja võitis lotos”? (Jay Leno)
Aitäh!
Aga tänane päev oli määratud läbi kukkuma. Hommikused üllatused ja kummaline käitumine teatud inimeste poolt. Võibolla olin ise vale hoiakuga. Ega vist alati ei saagi kõik korda minna.
Igatahes oli mul täna vaja olla nii täpne kui vähegi võimalik. Tegin oma mängu tööd aga see osutus aimatavast raskemaks isegi minule. Keskendusin selles numbrite möllus ja kujutasin ette, et olen raamatupidamise tunnis. Tegelikult ei olnud see küll midagi keerulist. Aga minuga räägivad tähed ja sõnad, mitte numbrid.
Lõuna veetsin tavapärases kohas oma hea jutukaaslase Liisnepstega. Enne seda leidis aset järjekordne vahejuhtum. Ma ei tea, mis vaim mind jälitab. Olen vist midagi halba teinud ja pean ennast nüüd välja lunastama. Tartu pole kunagi endast nii palju näidanud. Minu juurde tuli noor poiss ja palus viite krooni. Silmad mängivad suurt rolli. Jep, ma ilmselt olen rumal, naiivne. Aga selle viis krooni ma talle andsin. Mul ei olnud südant teda sellest ilma jätta.
Töö juures peab sekretär olema saadaval 15 minutit enne ja pärast tööaega. Kui võimalik siis 24/7. Proua Mõ eest mind juba hoiatati. Tema ei tunne täpsust. Teiste inimeste plaanid pole olulised. Kui midagi saab viimasele minutile jätta siis ikka taotlusi, millest oleneb asutuse järgmise aasta rahastamine. Ja kui kiri jääb allkirjastamata ja saatmata, siis olen süüdi mina, et ma kõrgemal ametikohal pole. Minu firmas ei hakka kunagi sellist arulagedust toimuma.
Jooksin alla postkontorisse ja teoks sai mu õudusunenägu. Unustasin saatelehe maha, USA kirja saatmiseks vajalik lisalehte ka polnud ja otsas oli ka järjekorranumbri lint. Minu varutud 20 minutist oli vähe. Kui ükskord asjad korda sain, siis oli kell 17.20 ja ma olin endiselt kesklinnas. Mu telefoni aku oli täiesti tühi ja sularaha ka polnud. Isegi kui oleksin mingi ime läbi bussile jõudnud siis sularaha puudumine nullis selle võimaluse täiesti ära. Lisaks sellele suutsin Atust mööduda ja oligi mu õnn kaotsis.
Üks idee mul siiski oli. Vudisin sähmelt kaubamajja ja helistasin isale. Loomulikult ei ole mul ka ühtegi numbrit peas. Ainult papsi oma. Mu õnn pöördus ja Atu tuli mulle järele. Teab, mis saanud oleks kui oleksin koju ilmunud alles seitsme aegu. Võibolla oleks uks nina all kinni löödud ja sinna saadetud, kust tulin. Ses suhtes vedas roppu kanti.
Ma õrritasin saatust jälle. Ostsin pileti. Ühe kolmest siis, mis mustlane soovitas. Uskuge või mitte, see võitiski. Minu olematu õnne juures on 10 krooni ka suur võit. Ma vähemasti ei kaotanud selle ostuga mitte midagi. 2 õiget valikut veel. Ma loodan, et ma saan kuskilt kõrgemalt märgi.
Aga märke tuleb muude asjade kohta. Mu valik muutub aina lihtsamaks. Muudetakse.
Siin on mõtlemisainet: Miks sa kunagi ei näe pealkirja nagu “Ennustaja võitis lotos”? (Jay Leno)
Aitäh!
Lestat 27
Maailm ei ole see hea paik, milleks ma teda pidasin. Kõik jookseb sulle otsa, sisse ja mööda ka. Ja valida ei saa, mis, millal ja kust poolt tuleb. Ole ettevaatlik, et see sust üle ei jookseks.
Kui ma lasen välja paista, et ma olen kurb, mõtlik siis on asi tegelikult üsna hull. Mu peas on seega miljon mõtet ja ma ei suuda neid enam endas hoida. Asjad on tegelikult palju raskemad, keerulisemad ja segasemad kui nad tohiksid olla. Mis sai mu põhimõttest, et ma ei ela oma elu keeruliseks?! Ilmselgelt olen sellele viimasel ajal liialt vähe tähelepanu pööranud. Kõiges on süüdi kirjutamise kriis. Oleksin seda järjepidevalt kõik need aastad teinud, ei oleks enam vaja iseendale psühholoogi mängida.
Mul on õnneks vähe vaja. Aga teised nõuavad palju rohkem. Nende arust seisneb minu õnn enamas kui lihtsalt mõtetes, tunnetes. Ma tahaksin, et asjad sujuksid ilma nurkade maha lihvimiseta ja tülideta. Ma ei ole selleks siia maailma loodud, et tobedaid skandaale läbi elada. Või kuulata, kuidas keegi mind igatseb ja midagi ette ei võta, et asja muuta. Ja ma ei ole loodud valima või kohut mõistma.
Ma tahan lihtsalt oma mõtteid mõelda. Seda pole ometi palju soovitud?
Kunagi saavad kõik aru, mida ma mõtlesin.
Tänane õnnelause: On aeg proovida midagi uut.
Aitäh!
Kui ma lasen välja paista, et ma olen kurb, mõtlik siis on asi tegelikult üsna hull. Mu peas on seega miljon mõtet ja ma ei suuda neid enam endas hoida. Asjad on tegelikult palju raskemad, keerulisemad ja segasemad kui nad tohiksid olla. Mis sai mu põhimõttest, et ma ei ela oma elu keeruliseks?! Ilmselgelt olen sellele viimasel ajal liialt vähe tähelepanu pööranud. Kõiges on süüdi kirjutamise kriis. Oleksin seda järjepidevalt kõik need aastad teinud, ei oleks enam vaja iseendale psühholoogi mängida.
Mul on õnneks vähe vaja. Aga teised nõuavad palju rohkem. Nende arust seisneb minu õnn enamas kui lihtsalt mõtetes, tunnetes. Ma tahaksin, et asjad sujuksid ilma nurkade maha lihvimiseta ja tülideta. Ma ei ole selleks siia maailma loodud, et tobedaid skandaale läbi elada. Või kuulata, kuidas keegi mind igatseb ja midagi ette ei võta, et asja muuta. Ja ma ei ole loodud valima või kohut mõistma.
Ma tahan lihtsalt oma mõtteid mõelda. Seda pole ometi palju soovitud?
Kunagi saavad kõik aru, mida ma mõtlesin.
Tänane õnnelause: On aeg proovida midagi uut.
Aitäh!
reede, 5. veebruar 2010
Lestat 26
Ma olen öelnud, et ma ei taha inimesi tunda mõnikord. Aga tegelikult ilma nendeta ka olla ei saa. Ja teinekord suudavad nad mu meelt lahutada ja naerma panna. Mul on selle kohta oma teooria. Üldse, ma mõtlen liiga palju. Aga siiski.
Scarlet näiteks. Üllataja minu jaoks. Me oleme küll kooli algusest peale suhteliselt hästi läbi saanud aga see polnud piisav näitaja, et temaga pärast kooli edasi suhelda. Lihtsalt ma polnud veel midagi ühist leidnud. Aga teisel aastal hakkasid asjad muutuma. Mul tekkis mõte paari kursaõega välja minna. Kunagi Marja ütles, et vaevalt meie puntki suhtlema jääb. Ja ma tahtsin sellele kinnitust saada või seda ümber lükata. Raudselt toimus sel kolmapäevasel õhtul suur muutus.
Scarlet on igatahes üks energiapomm (aga mitte energiavampiir). Tõesti. MSNi lahti lüües on rõõmus meel, et ette hüppab tema aken ja mitte mingi tobe tervitus naabermaja Karlalt. Koolis on ta vahepeal sellise turtsuva kassi kehastus. Aga seda on kõrvalt täitsa tore ja naljakas vaadata. Tal on sellised juuksed, mida ma tahaksin endale. Kadestatav! Ja üldse on ta päris „diip“. Oma vampiiri vaimustusega ei üllata ta mind üldse. See on meil nagu raudselt ühine kirg. Ja kui ma ühel päeval teda ühe ja sama jutuga, aina uuesti ja uuesti tüütan, siis ta ainult naerab selle peale. Ühesõnaga olen sõbranna võrra rikkam. Tehtud!
Väikesed naljakad juhtumised tööl.
Meil on siin üks Iluspoiss. Igatahes kui ta esimest korda uksest sisse astus siis mul vajus suu lahti. Kenasti kammitud juuksed, hoolikalt valitud kenad riided. Naiselikult kekslev kõnnak ja viisakas õrn „Tere“. Ta meeldib mulle, sest ta näeb lihtsalt nii lahe välja.
Joel. Pikkus. Umbes kaks korda mind. Vanem meesterahvas, tumepruuni kampsuniga ja vaikne. Ta on nagu vanaisa, kes kõrval toas vaikselt omaette nohistab. Igatahes läksin teda telefonile kutsuma. Lähenesin talle kiiresti, selja tagant. Ilmselt sellepärast ta ehmatas kui tema nime hõikasin. Ta võpatas ja keeras järsult minu poole, juuksed veidi sassi ja ehmunud pilk silmades. Tõsiselt! See oli naljakas.
Kron. Heliseb telefon ja edastada tuleb teade „Vesi keeb!“. Hõikasin üle ukse „Paluti edastada teade, et vesi keeb!“. Sellele järgnes mõnus lai muie. Helitu naer, mis päeva lõpu poole on tervitatav. Tõsisest näost sai hetkega muresid unustav teine nägu.
Muide, juukseid ei armasta siin keegi siluda. Väike vallatu sarv kuklas või otsa ees on ikka naljakas ja mõnus vaadata.
Aitäh!
Scarlet näiteks. Üllataja minu jaoks. Me oleme küll kooli algusest peale suhteliselt hästi läbi saanud aga see polnud piisav näitaja, et temaga pärast kooli edasi suhelda. Lihtsalt ma polnud veel midagi ühist leidnud. Aga teisel aastal hakkasid asjad muutuma. Mul tekkis mõte paari kursaõega välja minna. Kunagi Marja ütles, et vaevalt meie puntki suhtlema jääb. Ja ma tahtsin sellele kinnitust saada või seda ümber lükata. Raudselt toimus sel kolmapäevasel õhtul suur muutus.
Scarlet on igatahes üks energiapomm (aga mitte energiavampiir). Tõesti. MSNi lahti lüües on rõõmus meel, et ette hüppab tema aken ja mitte mingi tobe tervitus naabermaja Karlalt. Koolis on ta vahepeal sellise turtsuva kassi kehastus. Aga seda on kõrvalt täitsa tore ja naljakas vaadata. Tal on sellised juuksed, mida ma tahaksin endale. Kadestatav! Ja üldse on ta päris „diip“. Oma vampiiri vaimustusega ei üllata ta mind üldse. See on meil nagu raudselt ühine kirg. Ja kui ma ühel päeval teda ühe ja sama jutuga, aina uuesti ja uuesti tüütan, siis ta ainult naerab selle peale. Ühesõnaga olen sõbranna võrra rikkam. Tehtud!
Väikesed naljakad juhtumised tööl.
Meil on siin üks Iluspoiss. Igatahes kui ta esimest korda uksest sisse astus siis mul vajus suu lahti. Kenasti kammitud juuksed, hoolikalt valitud kenad riided. Naiselikult kekslev kõnnak ja viisakas õrn „Tere“. Ta meeldib mulle, sest ta näeb lihtsalt nii lahe välja.
Joel. Pikkus. Umbes kaks korda mind. Vanem meesterahvas, tumepruuni kampsuniga ja vaikne. Ta on nagu vanaisa, kes kõrval toas vaikselt omaette nohistab. Igatahes läksin teda telefonile kutsuma. Lähenesin talle kiiresti, selja tagant. Ilmselt sellepärast ta ehmatas kui tema nime hõikasin. Ta võpatas ja keeras järsult minu poole, juuksed veidi sassi ja ehmunud pilk silmades. Tõsiselt! See oli naljakas.
Kron. Heliseb telefon ja edastada tuleb teade „Vesi keeb!“. Hõikasin üle ukse „Paluti edastada teade, et vesi keeb!“. Sellele järgnes mõnus lai muie. Helitu naer, mis päeva lõpu poole on tervitatav. Tõsisest näost sai hetkega muresid unustav teine nägu.
Muide, juukseid ei armasta siin keegi siluda. Väike vallatu sarv kuklas või otsa ees on ikka naljakas ja mõnus vaadata.
Aitäh!
Lestat 25
Mul on töö juures mõnus kabinet. Minu vastas seinas on raamatu riiul. See on teoseid nii täis topitud, et vajub lääpa. Ma arvan, et suure vedamise korral kukub ta mõnel öösel pikali. Raamatuid on siin üldse igal pool. See vist ongi mu suure unistuse täitumine.
Kappide otsas on piinatud lilled. Ma olen kindel, et neid ei ole aastaid keegi ümber istutanud. Aga ma parandan selle vea. Ja kindlasti muudan selle elutu ruumi botaanika aiaks. St toon siia veel õndsaid lillekesi juurde. Elus ja korrastatud lilled näitavad sekretäri kohta ka ühtteist. Ma olen selles kindel. Puhutus ja kord on see, mida tuleks sellisel ametikohal järgida.
Minu vasakul käel on välisuks ja paremat kätt asub suur ruum, kus ma enne töötasin. Otse ees asub direktori kabinet. Kui ta ukse lahti jätab siis diagonaalis asub tema töölaud. Mõnikord ma jään teda vahtima. Üsna piinlik. Aga ta on vahepeal nii süvenenud näoga ja seda on huvitav jälgida. Mõnikord ta märkab mu pilku ja tõstab pead, et muiata. Teinekord ta tuleb juttu ajama. Ta on selline muhe boheemlane. Mõnikord on raske pihta saada, mida ta täpselt öelda tahab. Aga ta on tark ja teab palju. Sellepärast mulle meeldib kuulata, mis tal öelda on.
Seinal on üks maal ülikonnas mehest. Üldiselt mulle maalid inimestest ei meeldi. Siin samas, ühes pimedas koridoris, ehmatan ma tihti. Mõlemal pool seinades on üles seatud justkui tervituskomitee. Nende inimeste pilgud on nii tõetruud ja sügavalt läbistavad. Ma võin kannatada mõne inimese juurdlevat pilku aga kui maal juba kontakti otsib, siis muutub asi kõhedaks.
Mööbel on suhteliselt suvaliselt valitud ja kokku klopsitud. Kapid on matjas pruunid. Lauad ja mõned vanemad riiulid, kollakas valged. Seinad on samuti midagi valgele lähedast, õrnalt roosaka jumega. Põrandal on kivimotiiviga linoleum.
Siin ma töötan siis. Tolmuses koopas. Ma ei saa aru, et miks koristajad tolmu ei võta. Igatahes mind ajab siin aevastama. Lõunal ostan tolmulapi ja mingit puhastusvahendit, sest see muutub juba väljakannatamatuks.
Seal, kuhu tuleb puhtus, pole depressioonil enam kohta, ta lahkub. (Sri Sri Ravi Shankar)
Aitäh!
Kappide otsas on piinatud lilled. Ma olen kindel, et neid ei ole aastaid keegi ümber istutanud. Aga ma parandan selle vea. Ja kindlasti muudan selle elutu ruumi botaanika aiaks. St toon siia veel õndsaid lillekesi juurde. Elus ja korrastatud lilled näitavad sekretäri kohta ka ühtteist. Ma olen selles kindel. Puhutus ja kord on see, mida tuleks sellisel ametikohal järgida.
Minu vasakul käel on välisuks ja paremat kätt asub suur ruum, kus ma enne töötasin. Otse ees asub direktori kabinet. Kui ta ukse lahti jätab siis diagonaalis asub tema töölaud. Mõnikord ma jään teda vahtima. Üsna piinlik. Aga ta on vahepeal nii süvenenud näoga ja seda on huvitav jälgida. Mõnikord ta märkab mu pilku ja tõstab pead, et muiata. Teinekord ta tuleb juttu ajama. Ta on selline muhe boheemlane. Mõnikord on raske pihta saada, mida ta täpselt öelda tahab. Aga ta on tark ja teab palju. Sellepärast mulle meeldib kuulata, mis tal öelda on.
Seinal on üks maal ülikonnas mehest. Üldiselt mulle maalid inimestest ei meeldi. Siin samas, ühes pimedas koridoris, ehmatan ma tihti. Mõlemal pool seinades on üles seatud justkui tervituskomitee. Nende inimeste pilgud on nii tõetruud ja sügavalt läbistavad. Ma võin kannatada mõne inimese juurdlevat pilku aga kui maal juba kontakti otsib, siis muutub asi kõhedaks.
Mööbel on suhteliselt suvaliselt valitud ja kokku klopsitud. Kapid on matjas pruunid. Lauad ja mõned vanemad riiulid, kollakas valged. Seinad on samuti midagi valgele lähedast, õrnalt roosaka jumega. Põrandal on kivimotiiviga linoleum.
Siin ma töötan siis. Tolmuses koopas. Ma ei saa aru, et miks koristajad tolmu ei võta. Igatahes mind ajab siin aevastama. Lõunal ostan tolmulapi ja mingit puhastusvahendit, sest see muutub juba väljakannatamatuks.
Seal, kuhu tuleb puhtus, pole depressioonil enam kohta, ta lahkub. (Sri Sri Ravi Shankar)
Aitäh!
neljapäev, 4. veebruar 2010
Lestat 24
Või, et ma ei kirjuta Sinust kunagi.
Tead, et Sa oled vahepeal tõeliselt isekas inimene. Kui ma tahaksin professionaalset abi siis ma läheksin psühholoogi juurde, maksaksin talle suure summa raha. Aga ma endiselt kasutan Sind, sinnamaani kui Sa otsustad mu südametunnistuseks hakata. Meenuta seda kirja, mille Sa mulle kunagi saatsid. Suutsid mind selle kõnega sama palju solvata kui selle kirjaga.
Kõigest hoolimata ma tean, et Sa suudad normaalne ka olla. Sa oled mu parim sõber. Ja ma ei taha, et Sa ütleksid, et Sa ei taha minuga rääkida. See teeb mu kurvaks. Praeguseks hetkeks pole Sa mu SMSile ka vastanud, seega olen veel kurvem.
Sa ei jäta mulle siis muud võimalust kui see niru sissekanne teha.
Aitäh!
Tead, et Sa oled vahepeal tõeliselt isekas inimene. Kui ma tahaksin professionaalset abi siis ma läheksin psühholoogi juurde, maksaksin talle suure summa raha. Aga ma endiselt kasutan Sind, sinnamaani kui Sa otsustad mu südametunnistuseks hakata. Meenuta seda kirja, mille Sa mulle kunagi saatsid. Suutsid mind selle kõnega sama palju solvata kui selle kirjaga.
Kõigest hoolimata ma tean, et Sa suudad normaalne ka olla. Sa oled mu parim sõber. Ja ma ei taha, et Sa ütleksid, et Sa ei taha minuga rääkida. See teeb mu kurvaks. Praeguseks hetkeks pole Sa mu SMSile ka vastanud, seega olen veel kurvem.
Sa ei jäta mulle siis muud võimalust kui see niru sissekanne teha.
Aitäh!
Lestat 23
Mõnikord ma ei saa inimestest aru. Nad käituvad palju arusaadavamalt kui räägivad. Kui neid kuulata siis tundub kõik valena. Aga kui nad midagi teevad, siis paistab see õigena.
Üks sõber käib mulle juba päev otsa kohutavalt närvidele. Jah, ma ei küsinud mitte midagi aga viisakas oleks vastata. Või tundub see täiesti loomulikuna, et mina olen see lammas, kes peab viimsegi asja välja ütlema, uurima ja puurima. Vot see ongi üks suur probleem. Mulle ei mahu pähe, et mina mõtlen teiste peale, mida nemad ootavad.
Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine on äärmiselt nauditav tegevus tema jaoks.
Ilmselt kühveldaksin talle labidaga mulda peale, kui ta kätte saaksin.
Teda on hea igatseda. Neid vestlusi ja lahedaid naerupahvakuid. Aga kui ma teda kullipilguga ei jõllita, oma sügavpruunide silmadega ei juurdle, siis ta nagu unustab, et ma pole inimene, kellele valetada tohib. Ta eirab seda reeglit järjepidevalt.
Matul on õigus. Ma ei tohiks seda sündida lasta. Ometi ju võtsin vastu uusaasta lubaduse. Et ma olen üdini aus ja nõuan seda teistelt. Ei lase kaikaid kodaratesse loopida ja saavutan sel aastal kõik, mida tahan, mis võimalik.
Aitäh!
Üks sõber käib mulle juba päev otsa kohutavalt närvidele. Jah, ma ei küsinud mitte midagi aga viisakas oleks vastata. Või tundub see täiesti loomulikuna, et mina olen see lammas, kes peab viimsegi asja välja ütlema, uurima ja puurima. Vot see ongi üks suur probleem. Mulle ei mahu pähe, et mina mõtlen teiste peale, mida nemad ootavad.
Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine on äärmiselt nauditav tegevus tema jaoks.
Ilmselt kühveldaksin talle labidaga mulda peale, kui ta kätte saaksin.
Teda on hea igatseda. Neid vestlusi ja lahedaid naerupahvakuid. Aga kui ma teda kullipilguga ei jõllita, oma sügavpruunide silmadega ei juurdle, siis ta nagu unustab, et ma pole inimene, kellele valetada tohib. Ta eirab seda reeglit järjepidevalt.
Matul on õigus. Ma ei tohiks seda sündida lasta. Ometi ju võtsin vastu uusaasta lubaduse. Et ma olen üdini aus ja nõuan seda teistelt. Ei lase kaikaid kodaratesse loopida ja saavutan sel aastal kõik, mida tahan, mis võimalik.
Aitäh!
Lestat 22
Vihane. Palun üks kohv.
Kaugusest kostab üksiku hundi hale ulgumine.
Silme ette kerkib pilt maha jäetud linna tänavast. Põletav kuumus piinab viimaseid rohelisi liblesid ja kõrvetab nende krussis päid. Tuule ill toob veidi värskendust, kuid lennutab heinatuuste ja liiva mööda teed. Ja korraga tahaksin manada pildile veel kaks meest. Kulunud teksastes, kauboi saapad jalas, narmendavad jakid ruudulistel pluusidel ja stiilselt pähe pandud kaabud peas, astuvad nad teineteisele vastu.
Korraga saabub linna uus elu. Kõrtsi uksed lüüakse valla ja sealt voolab välja punt inimesi. Poolpaljad, pruunides korsettides naised kilkavad. Higised, karvased mehed jälgivad toimuvat ja karjuvad ergutuseks pähe tulevaid nilbusi. Ainult vanamees, kes istub oma päevinäinud kiiktoolis ja tõmbab piipu, mõtleb vaikselt.
Kaks meest liiguvad endiselt teineteisele lähemale. Vöödele on kinnitatud suured, rohmakad tulirelvad. Õhk on pingest paks ja lõpuks vaikivad ümbritsevate hääled. Vanamees teeb oma elu kiiremaid liigutusi ja kobib tuppa. Kahest mehest noorem haarab relva järele ja sihib hoolikalt.
Korraga ilmub tänavale must läikiv hobune. Ja tema seljas noorik. Mustad nahksed püksid ja liibuv pluus toovad tema naiselikud ilud esile. Tema nahk on kahvatu ja seda muudab veelgi märgatavamaks tulipunaseks värvitud huuled. Mustad pikad juuksed lehvivad tuules ja jätavad mällu pildi metsikust ratsanikust.
Ta lajatab piitsaga noorele mehele käe piht ja relv kukub maha. Naine naeratab kavalalt ja virutab talle jalaga ribidesse. Mees tõmbab kerra ja piidleb näitsikut kahetseval pilgul. Teine mees tunneb oma päästjanna ära ja jookseb talle vastu. Naine sirutab oma käe ja tõmbab mehe sadulasse. Mehe jõulised käed haaravad ta oma embusse ja nad kaovad nelja tuule poole.
Et need hundid su ära sööksid!
Aitäh!
Kaugusest kostab üksiku hundi hale ulgumine.
Silme ette kerkib pilt maha jäetud linna tänavast. Põletav kuumus piinab viimaseid rohelisi liblesid ja kõrvetab nende krussis päid. Tuule ill toob veidi värskendust, kuid lennutab heinatuuste ja liiva mööda teed. Ja korraga tahaksin manada pildile veel kaks meest. Kulunud teksastes, kauboi saapad jalas, narmendavad jakid ruudulistel pluusidel ja stiilselt pähe pandud kaabud peas, astuvad nad teineteisele vastu.
Korraga saabub linna uus elu. Kõrtsi uksed lüüakse valla ja sealt voolab välja punt inimesi. Poolpaljad, pruunides korsettides naised kilkavad. Higised, karvased mehed jälgivad toimuvat ja karjuvad ergutuseks pähe tulevaid nilbusi. Ainult vanamees, kes istub oma päevinäinud kiiktoolis ja tõmbab piipu, mõtleb vaikselt.
Kaks meest liiguvad endiselt teineteisele lähemale. Vöödele on kinnitatud suured, rohmakad tulirelvad. Õhk on pingest paks ja lõpuks vaikivad ümbritsevate hääled. Vanamees teeb oma elu kiiremaid liigutusi ja kobib tuppa. Kahest mehest noorem haarab relva järele ja sihib hoolikalt.
Korraga ilmub tänavale must läikiv hobune. Ja tema seljas noorik. Mustad nahksed püksid ja liibuv pluus toovad tema naiselikud ilud esile. Tema nahk on kahvatu ja seda muudab veelgi märgatavamaks tulipunaseks värvitud huuled. Mustad pikad juuksed lehvivad tuules ja jätavad mällu pildi metsikust ratsanikust.
Ta lajatab piitsaga noorele mehele käe piht ja relv kukub maha. Naine naeratab kavalalt ja virutab talle jalaga ribidesse. Mees tõmbab kerra ja piidleb näitsikut kahetseval pilgul. Teine mees tunneb oma päästjanna ära ja jookseb talle vastu. Naine sirutab oma käe ja tõmbab mehe sadulasse. Mehe jõulised käed haaravad ta oma embusse ja nad kaovad nelja tuule poole.
Et need hundid su ära sööksid!
Aitäh!
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Lestat 21
Põgenemine. Seda on mitut sorti. Mängud, reaalsus, iseenda eest.
Lapsena sai mängitud luure mängusid. Need oli tõeliselt põnevad ja kestsid mitmeid tunde. Taibukam leidis teise üles ja võis tunde jälgida nii, et jäi ise märkamatuks. Kui tekkis oht, saada paljastatud, tuli joosta ja uus peidupaik leida. Adrenaliin möllas. Igatahes ma mäletan neid kordasid kui pääsemine oli napp ja magus võit kätte jooksis. Selline põgenemine kandis vilja.
Ma mõtlesin, et iseenda eest põgenemine on ikka kõige julmem asi. Mingite asjade, tegude või sõnade edasilükkamine. Kunagi pajatati lugu kahest armunust, kes teineteisele sellest tundest ei rääkinud. Alati kui nad tahtsid sellest rääkida siis tekkis takistus. Lõpuks tüdruk suri ja poisi kätte sattus tema päevik, kus kõik ütlemata sõnad sees olid.
Ühesõnaga. Ma tean, et see lugu oli selline pinnapealne. Aga nii võib ju tegelikkuses päris palju juhtuda. Et midagi jääb ütlemata.
Mõnes mõttes olen seda isegi tundnud.
Aga ma ei taha, et midagi jääks ütlemata. Sellepärast ma nagu ikka üritangi.
Ib Michael - Ta mõlgutab mõtteid vaikuse üle. See, mida välja ei öelda, kaalub alati kõige rohkem. (“Prints” )
Aitäh!
Lapsena sai mängitud luure mängusid. Need oli tõeliselt põnevad ja kestsid mitmeid tunde. Taibukam leidis teise üles ja võis tunde jälgida nii, et jäi ise märkamatuks. Kui tekkis oht, saada paljastatud, tuli joosta ja uus peidupaik leida. Adrenaliin möllas. Igatahes ma mäletan neid kordasid kui pääsemine oli napp ja magus võit kätte jooksis. Selline põgenemine kandis vilja.
Ma mõtlesin, et iseenda eest põgenemine on ikka kõige julmem asi. Mingite asjade, tegude või sõnade edasilükkamine. Kunagi pajatati lugu kahest armunust, kes teineteisele sellest tundest ei rääkinud. Alati kui nad tahtsid sellest rääkida siis tekkis takistus. Lõpuks tüdruk suri ja poisi kätte sattus tema päevik, kus kõik ütlemata sõnad sees olid.
Ühesõnaga. Ma tean, et see lugu oli selline pinnapealne. Aga nii võib ju tegelikkuses päris palju juhtuda. Et midagi jääb ütlemata.
Mõnes mõttes olen seda isegi tundnud.
Aga ma ei taha, et midagi jääks ütlemata. Sellepärast ma nagu ikka üritangi.
Ib Michael - Ta mõlgutab mõtteid vaikuse üle. See, mida välja ei öelda, kaalub alati kõige rohkem. (“Prints” )
Aitäh!
Lestat 20
..Jep, elu on saast! I told you so.
Loomulikult ei ole kena inimesi lollitada. Aga nende käitumist on hea pärast analüüsida. Te olete uudishimulikud ja tahate teada, miks ma MSNi sellise lause kirjutasin. Äkki on selle taga mõni põnev lugu. Osad tunnevad muret, teised ootavad klatsi.
Üks inimene on tore. Tema teeb mõlemat. Pabistab ennast segaseks ja talle meeldib ka keelt sügamas käia minu juures. Viimasel ajal on ta muutunud. Ta on mu pähe pesa pununud ja loeb seal mu mõtteid. Üsna naljakas ausalt öeldes.
Segaseid asju saab temaga koos teha. Jah, ta vaatab vahepeal, et ma ei ole normaalne. Aga ta teab, et tema ka ei ole. Näiteks: Ainult temaga koos tuleb keset ööd mõte „häälega Tartusse“, talvel. Mantli all napid pluusid ja jalas peokingad. Tema sünnipäeval võib juua ennast hulluseni purju. Siis ta tuleb hommikul ja meenutab kõike, mis eelmisel õhtul tehtud, räägitud sai. Kui mul on kurb olla, siis ta tuleb ja kallistab. Ta teab, et ma tahan nutta. Aga see teeb talle nalja. Ja kui ma ei vala ühtegi pisarat, tunneb ta, et peab mind veel korra kallistama. Ja üldse on ta üle mäe mutt. Sest tal on stiilsem pepukas.
Aga ta on imelik ka vahepeal. Näiteks kui ta räägib, et tal on paha tuju aga ta ei tea, miks. Ja kui ma küsin, hakkab nutma. Pärast pisikest vestlust ta ikkagi teab, miks. Või kui tal on mõte, et ta ei saa hakkama ja siis teeb töö viiele. Mõnikord on tal suur jama kaelas, sest ta ei räägi kohe ja hiljem pole enam vajagi. Üldiselt käitub ta õelalt aga see pole päris see, mida ta tahab teha.
Kõigest hoolimata on ta üks eriline inimene.
On raske mõista, et mõned inimesed peavad kõvasti pingutama, et olla normaalsed. (Albert Camus )
Aitäh!
Loomulikult ei ole kena inimesi lollitada. Aga nende käitumist on hea pärast analüüsida. Te olete uudishimulikud ja tahate teada, miks ma MSNi sellise lause kirjutasin. Äkki on selle taga mõni põnev lugu. Osad tunnevad muret, teised ootavad klatsi.
Üks inimene on tore. Tema teeb mõlemat. Pabistab ennast segaseks ja talle meeldib ka keelt sügamas käia minu juures. Viimasel ajal on ta muutunud. Ta on mu pähe pesa pununud ja loeb seal mu mõtteid. Üsna naljakas ausalt öeldes.
Segaseid asju saab temaga koos teha. Jah, ta vaatab vahepeal, et ma ei ole normaalne. Aga ta teab, et tema ka ei ole. Näiteks: Ainult temaga koos tuleb keset ööd mõte „häälega Tartusse“, talvel. Mantli all napid pluusid ja jalas peokingad. Tema sünnipäeval võib juua ennast hulluseni purju. Siis ta tuleb hommikul ja meenutab kõike, mis eelmisel õhtul tehtud, räägitud sai. Kui mul on kurb olla, siis ta tuleb ja kallistab. Ta teab, et ma tahan nutta. Aga see teeb talle nalja. Ja kui ma ei vala ühtegi pisarat, tunneb ta, et peab mind veel korra kallistama. Ja üldse on ta üle mäe mutt. Sest tal on stiilsem pepukas.
Aga ta on imelik ka vahepeal. Näiteks kui ta räägib, et tal on paha tuju aga ta ei tea, miks. Ja kui ma küsin, hakkab nutma. Pärast pisikest vestlust ta ikkagi teab, miks. Või kui tal on mõte, et ta ei saa hakkama ja siis teeb töö viiele. Mõnikord on tal suur jama kaelas, sest ta ei räägi kohe ja hiljem pole enam vajagi. Üldiselt käitub ta õelalt aga see pole päris see, mida ta tahab teha.
Kõigest hoolimata on ta üks eriline inimene.
On raske mõista, et mõned inimesed peavad kõvasti pingutama, et olla normaalsed. (Albert Camus )
Aitäh!
teisipäev, 2. veebruar 2010
Lestat 19
Jep, ma nagu ootan ja ootan ja ootan.
Armastus, armumine, pettus.
Päeval proovisin sellel palju räägitud teemal kirjutada. Raske on. Kirjutaksin seda laadis ”Ma armastan..” Siis sobiks see mõnusa tekstiga ühe sõbra blogist.. ”Ma vihkan..”
Aga see poleks mina. Seega üritan ikka ise mingisugusele heale mõttele tulla.
Luuletused, raamatud, laulud, filmid.. Kõik on otsast otsani seda täis topitud. Kuskil 6-7 aastat tagasi olid minu teisemelise ea kõrghetked. Mässumeelsus, omanäolisus, vanematega kaklemine ja loomulikult esimesed tõsised armumised. Sellel ajal olin ma sügavalt veendunud, et kõige ehedamalt tunned armastust noorena. Siis kui elukogemus ei ole veel mõistust ära rikkunud.
Nüüd, hiljem pean tõdema, et ma eksisin. Ma mitte ilmselt ei eksinud vaid eksisin rängalt. Noore ja rumalana võib iga liikuv meesoost objekt tekitada tunde, et Tema on just see õige ja ihaldusväärne. Ometi liikusin ma kui valguskiirusel ja nii muutusid need õiged ja valedki. Kõik, mis ühel hetkel tundus siirana, seda teisel momendil enam ei olnud. Omamoodi tore on seda aega meenutada. Kogesin selliseid armumisi, mida enam iial olla ei saa. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et see pole eale kohane.
Siis oli lihtne lahkuda. Nii mul kui teistel. Ma ei saa salata, et need armumised tõid kaasa palju pisaraid ja valu. Pettusi. Palju, mida ei oleks pidanud kaasnema aga siiski. Melanhoolne mulle olla ei meeldi aga mäletan kuid, kus olin pisaratesse mattumas. Tagasi vaadates ei ole naljakas aga enam ei kipu ahastus peale tulema. Mõne vastu on alles jäänud viha, põlgus, haletsus. Ja mõne armsama puhul on tähtsamaks saanud suur sõprus või kahetsus.
Aga mõnikord on nii, et armastus on segane. Ma ei saa aru, miks miski juhtub või tähtsad sõnad ütlemata jäävad. On selliseid pilke, mis räägivad enda eest aga sõnad seletavad muud. Hetkedes elamine on vahel nii raske aga elus püsimiseks vajalik. Igatsus muudab tundlikuks ja paneb alateavuse tööle. Unenägudes sünnivad suured teod ja õnnetused. Kaotamise hirm varjutab selged soovid, mõtted. Aeg kaob liialt kiiresti käest ja muutub seega vaenlaseks. Pisim kaaslase eksimus sünnitab armukadeduse. Suudlused, puudutused põletavad keha ja panevad vappuma. Petmine lõhub südame aga jätab selle õrnalt tuksuma. Pisarad uhuvad valu minema kuid söövitavad mällu musta augu. Andestamine teeb meeled erksaks.
Erich Maria Remarque - Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. (“Triumfikaar” , 1946)
Aitäh!
Armastus, armumine, pettus.
Päeval proovisin sellel palju räägitud teemal kirjutada. Raske on. Kirjutaksin seda laadis ”Ma armastan..” Siis sobiks see mõnusa tekstiga ühe sõbra blogist.. ”Ma vihkan..”
Aga see poleks mina. Seega üritan ikka ise mingisugusele heale mõttele tulla.
Luuletused, raamatud, laulud, filmid.. Kõik on otsast otsani seda täis topitud. Kuskil 6-7 aastat tagasi olid minu teisemelise ea kõrghetked. Mässumeelsus, omanäolisus, vanematega kaklemine ja loomulikult esimesed tõsised armumised. Sellel ajal olin ma sügavalt veendunud, et kõige ehedamalt tunned armastust noorena. Siis kui elukogemus ei ole veel mõistust ära rikkunud.
Nüüd, hiljem pean tõdema, et ma eksisin. Ma mitte ilmselt ei eksinud vaid eksisin rängalt. Noore ja rumalana võib iga liikuv meesoost objekt tekitada tunde, et Tema on just see õige ja ihaldusväärne. Ometi liikusin ma kui valguskiirusel ja nii muutusid need õiged ja valedki. Kõik, mis ühel hetkel tundus siirana, seda teisel momendil enam ei olnud. Omamoodi tore on seda aega meenutada. Kogesin selliseid armumisi, mida enam iial olla ei saa. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et see pole eale kohane.
Siis oli lihtne lahkuda. Nii mul kui teistel. Ma ei saa salata, et need armumised tõid kaasa palju pisaraid ja valu. Pettusi. Palju, mida ei oleks pidanud kaasnema aga siiski. Melanhoolne mulle olla ei meeldi aga mäletan kuid, kus olin pisaratesse mattumas. Tagasi vaadates ei ole naljakas aga enam ei kipu ahastus peale tulema. Mõne vastu on alles jäänud viha, põlgus, haletsus. Ja mõne armsama puhul on tähtsamaks saanud suur sõprus või kahetsus.
Aga mõnikord on nii, et armastus on segane. Ma ei saa aru, miks miski juhtub või tähtsad sõnad ütlemata jäävad. On selliseid pilke, mis räägivad enda eest aga sõnad seletavad muud. Hetkedes elamine on vahel nii raske aga elus püsimiseks vajalik. Igatsus muudab tundlikuks ja paneb alateavuse tööle. Unenägudes sünnivad suured teod ja õnnetused. Kaotamise hirm varjutab selged soovid, mõtted. Aeg kaob liialt kiiresti käest ja muutub seega vaenlaseks. Pisim kaaslase eksimus sünnitab armukadeduse. Suudlused, puudutused põletavad keha ja panevad vappuma. Petmine lõhub südame aga jätab selle õrnalt tuksuma. Pisarad uhuvad valu minema kuid söövitavad mällu musta augu. Andestamine teeb meeled erksaks.
Erich Maria Remarque - Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. (“Triumfikaar” , 1946)
Aitäh!
esmaspäev, 1. veebruar 2010
Lestat 18
Nädalavahetuse teemadel võiksin veel jätkata.
Ma arvan, et kõigest hoolimata läks laupäeva õhtupoolik ja pühapäeva hommik, hästi. Laupäeval jahmatas mind sõbra julgus ja avatus. Pühapäeval aga lapse julmus, õelus. Inimesed on nii erinevad ja käituvad vahel kummaliselt. Ja tihti tundub see ülekohtusena. Abituse tunne on selle asja juures kõige hullem. Või küsimus „miks“? Ei juhtu just tihti, et ma ei oska vastata.
Ma proovin meeles pidada, et lapsed on kõigest hoolimata sisimas head. Kindlasti on sellel käitumisel põhjus. Olgu see siis trots või tulgu see vanusest. Ma ei kujuta ettegi, mida võib tunda murest murtud ema süda. Võin ainult aimata ja seegi tundub kohutavalt raske koormana. Kui ma muidu suudan inimesi naeratama panna ja kuidagi motiveerida, siis lastega see ei õnnestu. Ja see lööb mu rivist välja.
Positiivsus on see, mida ma endiselt rõhutan. On hetki ja olukordki, kus allaandmine on keelatud. Ja kindlasti suudame ennast kõik kokku võtta.
ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇ
On üks Sõber, kellega vesteldes kaob aja mõte täielikult. Tund tundub minutina ja aasta päevana. Igal sõnal on mõte ja pilgul teravus. Teda kuulates peab olema tähelepanelik, et midagi kõrvust mööda ei läheks, sest sellest oleks äärmiselt kahju. Ja temas on salakavalust, headust ja toredust. Mulle meeldib see kelmikas pilk ja mahe naer. Tema tunneb mind, saab mu tujudele pihta ja oskab mind vaos hoida. Mida veel ühelt sõbralt tahta?
Sõpruse ja armastuse tuum on selles, et tahame osa saada ka sõbra kannatustest, mitte üksnes tema rõõmudest. (Annette von Droste-Hülshoff)
Ja sõprade teemal.
Veel hiljuti olin ma kindel, et oma klassist ei jää ma kellegagi pärast lõpetamist suhtlema. Ilmselgelt ma eksisin. Neid toredaid tüdrukuid on seal mitmeid. Alustades mu toredast lõunasöögi sõbrannast ja lõpetades nendega, kellega klubis sai käidud.
Ja üks neist üllatas mind eile. Selle eest tänan. Imestus on juba teistkordne. Mõned aastat tagasi tunnistas mu keskkooliaegne klassiõde, et olen hoopis teistsugune kui tema arvas. Ainult, et tema kirjutas minust lausa oma lõpukirjandis.
Ja endiselt meeldib mulle inimesi jahmatada.
Aitäh!
Ma arvan, et kõigest hoolimata läks laupäeva õhtupoolik ja pühapäeva hommik, hästi. Laupäeval jahmatas mind sõbra julgus ja avatus. Pühapäeval aga lapse julmus, õelus. Inimesed on nii erinevad ja käituvad vahel kummaliselt. Ja tihti tundub see ülekohtusena. Abituse tunne on selle asja juures kõige hullem. Või küsimus „miks“? Ei juhtu just tihti, et ma ei oska vastata.
Ma proovin meeles pidada, et lapsed on kõigest hoolimata sisimas head. Kindlasti on sellel käitumisel põhjus. Olgu see siis trots või tulgu see vanusest. Ma ei kujuta ettegi, mida võib tunda murest murtud ema süda. Võin ainult aimata ja seegi tundub kohutavalt raske koormana. Kui ma muidu suudan inimesi naeratama panna ja kuidagi motiveerida, siis lastega see ei õnnestu. Ja see lööb mu rivist välja.
Positiivsus on see, mida ma endiselt rõhutan. On hetki ja olukordki, kus allaandmine on keelatud. Ja kindlasti suudame ennast kõik kokku võtta.
ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇ
On üks Sõber, kellega vesteldes kaob aja mõte täielikult. Tund tundub minutina ja aasta päevana. Igal sõnal on mõte ja pilgul teravus. Teda kuulates peab olema tähelepanelik, et midagi kõrvust mööda ei läheks, sest sellest oleks äärmiselt kahju. Ja temas on salakavalust, headust ja toredust. Mulle meeldib see kelmikas pilk ja mahe naer. Tema tunneb mind, saab mu tujudele pihta ja oskab mind vaos hoida. Mida veel ühelt sõbralt tahta?
Sõpruse ja armastuse tuum on selles, et tahame osa saada ka sõbra kannatustest, mitte üksnes tema rõõmudest. (Annette von Droste-Hülshoff)
Ja sõprade teemal.
Veel hiljuti olin ma kindel, et oma klassist ei jää ma kellegagi pärast lõpetamist suhtlema. Ilmselgelt ma eksisin. Neid toredaid tüdrukuid on seal mitmeid. Alustades mu toredast lõunasöögi sõbrannast ja lõpetades nendega, kellega klubis sai käidud.
Ja üks neist üllatas mind eile. Selle eest tänan. Imestus on juba teistkordne. Mõned aastat tagasi tunnistas mu keskkooliaegne klassiõde, et olen hoopis teistsugune kui tema arvas. Ainult, et tema kirjutas minust lausa oma lõpukirjandis.
Ja endiselt meeldib mulle inimesi jahmatada.
Aitäh!
Lestat 17
Nende kahe päeva jooksul, millal ma kirjutanud pole, on päris palju juhtunud. Maailm ei jää seisma, isegi kui meie seal peal seda väga soovime.
Reedel läksin jälle ühistranspordiga koju. Bussijaam tundus sel päeval veelgi räpase ja haisvamana kui ühelgi varasemal korral. Pompsud oli ennast soojendama tulnud kuigi väljas polnudki eriti külm. Tavaliselt suudan ma oma olekuga selliseid inimesi eemale peletada. Mitte, et ma neid ei salliks. Pigem olen ma ettevaatlik ja sellest ka tõrjuv hoiak.
Kaugemal nägin tuttavat nägu. Mustlasnaine. Üks neist inimestest, kes mulle kunagi ligidale ei tulnud. Ilmselt sel korral mu mõte ja hoiak vääratasid. Või tulenes see mu erakordselt heast tujust. Igatahes kerkis mulle pähe küsimus, et millest too naine nende võõrastega räägib. Nagu võlutult, seisis ta mu ees ja kukkus vatrama.
Juba ma vangutasin pead. Kuid visa naine palus, et ma ta ära kuulaksin. Mul minevat elus hästi. Aga armastuses olen varemalt petta saanud. Elus olevat mul üks armastus aga üldiselt olen kohutavalt jonnakas. Soovitas mul sel aastal kolm loterii piletit osta, sest võit pidi tulema üsna kenakene. Ja siis volksutas oma silmi ja üritas mind vist hüpnotiseerida. Kuna mind tema sõnad tol hetkel üsna ahhetama panid, siis otsisin rahakotist välja 25 krooni. Veel ütles ta, et peab ostma pileti, mis maksab 75 krooni, et koju saada. Peast käis läbi mõte „kohutav valetaja ikka“.
Hetk hiljem oli ta juba läinud. Aga sama kiirelt kui ta lahkus, ilmus ta jälle välja. Hoidis käes piletit ja näitas palju see maksis. Lisas, et ta ei valetanud mulle. Õnneks saabus mu kauaoodatud buss ja ma kadusin selle peale.
Kas see oli mingi tavaline skeem? Midagi, mis iga inimese puhul täppi läheb. Hiljem mõeldes, kõlas see nagu horoskoop. Analüüsisin toda naist veel mitu tundi. Ilmselgelt oli ta hea inimeste tundja. Juba kehahoiakust võib välja lugeda mõne olulise iseloomujoone. Ja see trikk piletiga. Raudselt jookseb selle sama piletiga päevast päeva ringi.
Olenemata sellest, milline osav pettur ta on, hakkasin mina mõtlema.
Väheste võimetega inimeste juures on tagasihoidlikkus ausus, andekate juures aga silmakirjalikkus.
(Arthur Schopenhauer)
Aitäh!
Reedel läksin jälle ühistranspordiga koju. Bussijaam tundus sel päeval veelgi räpase ja haisvamana kui ühelgi varasemal korral. Pompsud oli ennast soojendama tulnud kuigi väljas polnudki eriti külm. Tavaliselt suudan ma oma olekuga selliseid inimesi eemale peletada. Mitte, et ma neid ei salliks. Pigem olen ma ettevaatlik ja sellest ka tõrjuv hoiak.
Kaugemal nägin tuttavat nägu. Mustlasnaine. Üks neist inimestest, kes mulle kunagi ligidale ei tulnud. Ilmselt sel korral mu mõte ja hoiak vääratasid. Või tulenes see mu erakordselt heast tujust. Igatahes kerkis mulle pähe küsimus, et millest too naine nende võõrastega räägib. Nagu võlutult, seisis ta mu ees ja kukkus vatrama.
Juba ma vangutasin pead. Kuid visa naine palus, et ma ta ära kuulaksin. Mul minevat elus hästi. Aga armastuses olen varemalt petta saanud. Elus olevat mul üks armastus aga üldiselt olen kohutavalt jonnakas. Soovitas mul sel aastal kolm loterii piletit osta, sest võit pidi tulema üsna kenakene. Ja siis volksutas oma silmi ja üritas mind vist hüpnotiseerida. Kuna mind tema sõnad tol hetkel üsna ahhetama panid, siis otsisin rahakotist välja 25 krooni. Veel ütles ta, et peab ostma pileti, mis maksab 75 krooni, et koju saada. Peast käis läbi mõte „kohutav valetaja ikka“.
Hetk hiljem oli ta juba läinud. Aga sama kiirelt kui ta lahkus, ilmus ta jälle välja. Hoidis käes piletit ja näitas palju see maksis. Lisas, et ta ei valetanud mulle. Õnneks saabus mu kauaoodatud buss ja ma kadusin selle peale.
Kas see oli mingi tavaline skeem? Midagi, mis iga inimese puhul täppi läheb. Hiljem mõeldes, kõlas see nagu horoskoop. Analüüsisin toda naist veel mitu tundi. Ilmselgelt oli ta hea inimeste tundja. Juba kehahoiakust võib välja lugeda mõne olulise iseloomujoone. Ja see trikk piletiga. Raudselt jookseb selle sama piletiga päevast päeva ringi.
Olenemata sellest, milline osav pettur ta on, hakkasin mina mõtlema.
Väheste võimetega inimeste juures on tagasihoidlikkus ausus, andekate juures aga silmakirjalikkus.
(Arthur Schopenhauer)
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)