laupäev, 31. mai 2014

Lestat 160

„Ma olin pisike 5-6 aastane plikatirs, väike sassis juustega murjam. Tulin üle karjamaa naabritüdruku juurest, ühes käes pisike punane märss ja pea oli mul kuklas nagu ühel printsessil ikka olema peab. Jõudsin oma karjuse äärde ja veendusin, et lehmad on laudas, mitte põllul (see tähendas, et elekter on välja võetud) ning sirutasin käed traadi üles tõstmiseks välja. Hetk hiljem olin siruli maas, kott kurat teab, kus.. ja hirmus vihane olin. Just, ma olin vihane, mitte kurb, õnnetu. Ma ajasin ennast püsti, otsisin koti üles, panin selle üle käe ja tatsasin rõõmsalt edasi ja kui ma ka hetk hiljem lehma sita sisse astusin, mõtlesin, et jala saab puhtaks pesta.”

Ma olen vahepeal 20 aastat vanemaks saanud aga viha on minus ikka sama palju kui viie aastases lapses. Viha, pettumus, solvumine - Need kohutavalt halvad ja negatiivsed emotsioonid ajendavad mind tegema liiga palju otsuseid ja tegusid, mida ma hiljem tihti kahetsen. Seda, et ma ka vahepeal midagi kahetsen, ma ei tunnista kunagi. Ma olen aastatega õppinud iseendale nii veenvalt valetama, et raske on teha vahet sellel, mida ma tegelikult tahan, mõtlen, tunnen ja sellel, mida ma arvan, et ma tahan, mõtlen, tunnen. Lisaks olen viimase paari nädalaga avastanud, et mõtete, tunnete ja tahte istutamine kolmandate inimeste poolt tundub ka võimalik. Ehk siis tekib kolm versiooni asjadest, olukordadest, mis tunduvad mingitel erinevatel etappidel täiesti ÕIGED. Hea küll! Let´s make it simple! Ma pean lõpetame endale valetamise ja vähem kuulama kolmandaid versioone.
Mul on hulk lahendamata ja lõpetamata suhteid.. tegelikult. Ma olen „shortcuttija”. Mõnikord tundub otsetee minu jaoks kordades lihtsam ja loogilisem kui mõni teine tee.. sest ega miski ei ole läbi enne kui kõik on öeldud, kõik on küsitud ja kõik on saanud mingi lahenduse, mis sobib kõigile osapooltele, mitte ainult minule, tolles hetkes. Ma olen kaua öelnud, mõelnud ja arvanud, et minu jaoks ei ole probleem oma elust kallis inimene välja visata mingitel põhjustel. Tegelikult on see probleem! Minuga on nii tehtud ja ma olen mingil arusaamatul põhjusel sama asja kordi ja kordi teistelegi teinud. 

Tegelikult tahaksin olla ikka see viie aastane tirts, kes arvab, et jala saab sitast puhtaks pesta.. mitte ei pea seda otsast lõikama!

Ilmselge on see, et ma teen alati seda, mida mina tahan. Ma ei kuula peaaegu mitte kunagi kellegi teise nõuandeid, sest ma oma arust alati tean, kuhu kõik asjad jõuavad. Ometi on iga uus päev, iga uus kogemus ja iga uus sõber täiesti ainulaadne ning paneb mind elule hoopis uue nurga alt vaatama. Olen kordi ja kordi kirjutanud, et inimesed minu elus on minu õpetajad ja püüan kõigile tagasi vaadates analüüsida, mida nad mulle andsid, selle asemel, et küsida: „Mida nad võtsid?” Tänu sellele suhtumisele, olen suutnud paljude asjadega leppida, mis elus ette on tulnud. Leppida niimoodi, et ma ei kahetse. Samas pean tunnistama, et on ka palju neid asju, mida ma kahetsen ja millega leppida ei suuda.. parandada mingeid vigu olen proovinud maksimaalselt ehk kahel korral, iga kord vastu näppe saanud ja siis edaspidi loobunud. Hoopis lihtsam on kohe alguses sitapead mängida, jätta endast tugev mulje ja teha mingeid radikaalseid otsuseid, mida üldse ei oodata. See on kogu loogika ja vastus küsimusele, mille üks sõber mulle hiljuti esitas ja ta küsis järgmist: „Miks sa hävitad enda ümbert kõige kallemaid inimesi?”

Laias laastus on kolme sorti inimesi, mis puudutab mistahes suhete lõpetamist. On inimesed, kes kasutavad venitamistaktikat, neid, kes kasutavad short cut´te ja neid, kes suudavad mingil imekombel sellise kuldse kesktee leida. Venitamistaktikast ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud. See on nagu lõputa õudus, mille nägemisest isegi kõrvaltvaatajal tihti süda pahaks läheb. Üks asi on selle taktika puhul alati kindel – jäetakse avalikult lahtiseid otsi ja võimalusi vana supi soojendamiseks. Ei ole konkreetset lõppu ega algust, piiridest ja „mul-on-kõrini-et-mulle-sisse-sõidetakse” mõõdupuust rääkimata.
Short Cut – See on siis see taktika, mida mina usinasti kasutan. Lihtne, konkreetne, kiire ja otsekohene – kõikide sidemete läbilõikamine. See on kõige toimivam taktika ever kui seda õigesti teha. Kui seda valesti teha (nagu mul ikka aeg-ajalt ette tuleb) siis jääb siia isegi rohkem lahtisi otsi kui venitamistaktika puhul. Konkurensitult kõige lollikindlam viis teha tohutult haiget nii iseendale kui ka teisele inimesele. Ometi on sellel viisil üks oluline pluss teiste ees.. kui on mingisugune suhe või suhte tasand, mis enam samas vaimus jätkuda ei saa, siis Short Cut on kindla alguse ja kindla lõpuga.
Ja ma tõesti ei oska öelda, milline neist kahest nüüd hullem on. Tean ma seda, et ma ei tahaks neid kumbagi kasutada. Ma tahaksin, et inimesed oleksid täpselt need, keda nad väidavad end olevat ja teeksid täpselt seda, mida nad väidavad end tegevat. Inimesega sõprussuhte alustamine võtab aega.. kui palju? Mõne inimesega sõbruned nädalaga, mõnega kuuga ja mõnda hakkad alles aastaga alles nii palju usaldama, et saad öelda „Sõber”. Mõne erilise inimesega tekib side kiiremini ja võid mõne nädala möödudes öelda „Special Friend”. Miks võtab sõpruse üles soojendamine aega kauem kui tunni? Aga selle sama tugeva, erilise tunde oled nõus tühise kuue minutiga kuu peale saatma? Jep, ma tean.

Jätkub...