Mõnikord ma tahaksin midagi palju enamat olla. Mingisugusel lühikesel eluperioodil ma tundsin, et peaaegu kõik on ideaalne. Aga kõik see püsis sellisel hallil virvendusel, mis ei saaks ja polegi mõeldud kestma. Mida asemele panna?
Mina pean muutuma. Seda nõuab töö, seda nõuavad inimesed ümberringi, seda nõuavad tohutult kiiresti tiksuvad aastad. Enam ei saa panna pähe klappe, selga musti närakaid hilpe, tantsida klubis võõra kutiga (mida küll proovida võib) meikida ennast kõige tumedamate värvidega, jalutada vana sõbraga mööda igavaid tänavaid ja rääkida kurat-teab-millest. Sellessuhtes on paljugi muutunud. Mõnest asjast tunnen puudust, teisest jälle mitte. Kõige rohkem igatsen ma seda tunnet, et terve maailm seisab ühel jalal, mina jooksen hullumeelselt mööda seda taldrikut, kartamata, et äärelt alla libisen.
Ma tunnen ennast väga ahistatuna viimasel ajal. Pigem jätan kooli minemata ja naudin iseennast. Kuigi ma pole kindel, kas see mul ka siis õnnestub. Vajan mingisugust väljapääsu! Midagi rohkemat kui kirjutamine. Vajan suuremat eneseväljendust kui see.. Mis valikud mul on?
Järgmisel nädalal võtan ennast kokku ja hakkan kleidi kallal tegutsema. Tean ühte ideaalset koht, kus seda kanda. Võibolla vajangi ühte romatilist pidu, vapustavalt seksikat kleiti ja veidi intriige! Ja nii ongi!
Whitney Houston - Saving All My Love For You
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar