kolmapäev, 27. märts 2013

Lestat 159


Jan Struther (Joyce Anstruther), 1901-1953 - Isiklikud arvamused loovad avaliku arvamuse. Sellepärast on omaenese arvamine, isiklik käitumine ja eravestlus tähtsad.

Võib-olla on see üks põhjustest, miks ma ei saa suud õigel ajal kinni panna. Kui mind miski häirib, pean asja alati ära klaarima. Klaarimine ei ole enamasti millegi kinni mätsimine, pugemine ega muud selle taolist. Enamasti väljendub see oma arvamuse jõulises väljendamises. Meil igal ühel on õigus omale arvamusele, olen sellega 100% nõus. Üks asi, mida ma aga silmaotsaski ei kannata, on arvamuse kujundamine selle põhjal, mida keegi teine ütleb. Nii kedratakse „oma“ arvamust üldsusele edasi ning heidetakse varju paljudele väga headele asjadele. 
Olen varemgi kirjutanud, et edu saavutamiseks on laias laastus kahesuguse mõtlemisega inimesi. Umbes 90% neist käitub ühesuguse mustri järele ning erilist erinevust nende inimeste vahel tegelikult ei eksisteeri. Põhilised tunnused:

  - Edukate asjade tegemine ei ole kunagi nii-öelda „nende jaoks“
 - Kõik uus ja edu toov on nende jaoks juba negatiivse hoiakuga eemale tõugatud, nad on suletud    võimalustele
  - Kõik, kes teevad edukaid asju ja mõtlevad positiivselt, on üliinimesed või peetakse neid imelikeks
  - Kui edukaid peetakse imelikuks, tuleb sellest kõigile rääkida

Ülejäänud 10% tõesti teevad asju teistmoodi. Või vähemalt mõtlevad midagi teistmoodi teha. 2% neist on üliedukad ja maailma tipp. Nende põhilised tunnused:

  - Avatud mõtlemise ja hoiakutega, sest kunagi ei tea, millise nurga peal võib oodata edu, hea võimalus
  - Raha olemas olu suurus ei sõltus sellest palju seda sisse tuleb või palju kokku hoiad, vaid sellest, kuidas sa  seda kasutad ja kulutad
  - Positiivsed, särasilmsed ja äärmisel entusiastlikud 

On öeldud, et geniaalsuse ja hulluse vahel on üsna õhkõrn piir. Olen sellega samuti nõus. Sellepärast tundubki see 10% inimesi natukene perverti-ahistajat-imelikku tüüpi ka olevat. Ta ju teebki asju teistmoodi ja jääb vähemasti meelde. Ma ei püüa võidelda tuuleveskitega, kuid kõik, mis puutub isikliku arvamuse avaldamisse või väärarvamuste korrale kutsumisse, siis ma seda ka teen. See poleks siis ju vastasel juhul mina ja maailm, milles elan, ei oleks ka minulik.


Aitäh!



laupäev, 23. veebruar 2013

Lestat 158

Howard Arnold Walter, 1883-1918
Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile- ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.

Inimesi on lihtne usaldada ja nendele hingelt kõike ära rääkida. Raske on aga hiljem avastada, et oled rääkinud liiga palju. Me kõik teame seda igivana soovitust, mille kohaselt ei tohi usaldada mitte kedagi peale iseenda. Ometi tõukab miski kummaline tunne meid jutusoonele, mille abil edastame teistele informatsiooni oma tunnetest, mõtetest ja salajastest hingesoppidest toome päevavalgele iga saladuse. Ma ei ole mõelnud, milleks seda kõike vaja teha on. Milleks siis?

Inimene on mõtlev, analüüsiv ja järeldav olend. Seda kõike saab muidugi üksinda teha, kuid paljud inimesed leiavad, et viha, kurbuse või pettumuse puhul on vaja oma tundeid kellegi kolmandaga jagada.  Kõik see jagamise teema kehtib ka positiivsete juhtumiste, emotsioonide puhul. Siis saadakse kinnitust oma tegudele, tunnetele või pannakse kõrvale mõni nõuanne, kuidas ja millega oma elu perse keerata! Just nimelt. 

Olen jõudnud arusaamisele, et inimesed ei tohiks muutuda liiga lähedaseks. Eriti, mis puudutab negatiivseid emotsioone. Elu on palju ilusam kui ei pea hoolima võõrastest inimestest, vaid oma perest ja kallimast, lastest. Ma ei soovita sõpru hüljata, kuid piirid enda ja sõbra vahel peaksid olema lihtsad ja vajadusel ranged. Tekib vähem probleeme, valesi arusaamasid ja pettumust.

Kunagi lugesin ühte naljakat raamatut, kus õpetati, kuidas inimestele närvidele käia. Seal seisis selline lause: Vali välja üks inimene ja räägi talle kõiki oma probleeme. Kuigi see raamat pidi õpetama niiöelda halba eeskuju, siis mina leidsin, et selles jutus on iva sees. Pole kunagi hea kui jutustad oma elulugu kõikidele inimestele, kes natukene head tunduvad. Teatud ülbus, kinnisus, salapära ja mõtlikkus teeb inimesest isegi selgemini mõistetava inimese, kui on seda meeletult jahvatav kuju. Lõppude lõpuks pead oma eluga edasi elama ise. Ükski nõuanne ei saa sinu elu paremaks ega halvemaks muuta.

Aitäh!