Täna! Positiivsus ise.
Ma lubasin, et täna teen ühe HEA sissekande. Ma olen viimased nädal otsa olnud väga kurb, vihane.. lausa maruvihane. Aga sellest ei ole midagi muud sündinud kui see, et ka teised on pahurad, ükskõiksed ja tainapead.
Seega.. kallistused kõikidele teele saadetud, musid ja paid. Ma hakkan heaks ja veel heamaks. Millest selline muutus?
Täna hommikul vaatas üks väiksekene mulle oma siniste silmakestega otsa, väiksed kätukesed põsekese all ja naeratas. Kui üks väike jõnglane suudab teisipäeva hommikul nii armas ja tore olla, ilma torisemata üles tõusta.. siis ei saa Lestat mitte enam vastik väike õelus olla.
Ma annan andeks kõikidele jobudele ja nõdrameelsetele, kes mind eelmisel ja ka sel nädalal ärritasid. Annan ka andeks iseendale, et ma oma vaimu nii palju nüristanud ja mürgitanud olen. Palun vabandust nendelt, kellele halvasti ütlesin ja haiget tegin.
Tänane saabumine koju oli väga hea. Positiivne ma ütleksin. Scarlet tuli oma vanematega külla. Meid ootas kanapraad. Oeh.. Scarleti vanaema nagu teaks, kuidas ma sellist kana ja praetud kartuleid armastan. Loomulikult pidin ma sööma kaks portsu. Esiteks sellepärast, et Mare arust sõin ma vähe ja mu kõht polnud täis.. ja teiseks.. lõpetasin oma kahepäevase Sennalehe tee ja jogurtidieedi ära. Mina ja dieet! Jah, aga mitte allavõtmise jaoks. Kõht peab ka vahepeal puhkama, et suudaks toitu normaalselt seedida.
Vestlus Scarletiga oli ka mõnus nagu alati. Kui ma ka viimastel päevadel olen talle nähvanud ja arvanud, et ta on kuripahaõelus, siis tegelikult ta pole.
Igatahes ma olen tänasega rahul!
Aitäh!
teisipäev, 30. märts 2010
Lestat 85
30. märtsil sündis poisslaps. Siis me veel ema ja isaga ei teadnud, mis talle nimeks panna. Terve esimese kuu kutsuti teda Jussiks. Vanemad võtsid ennast siiski kokku ja nimetasid poisi Henryks. Täna saab mu vend juba 21 aastaseks.
Ma mäletan, et pikka aega ma ei teadnudki oma venna päris nime. Arvasin, et Juss ta on, kes siis veel. See nimi jäi talle pikaks ajaks. Veel mäletan ma seda, et käisin tal lasteaias vastas. Talle vist meeldis seal. Aga mina vihkasin lasteaeda. Kõige paremad ajad olid ikka suved kui me kivihunnikus oma ravimilaborit pidasime.
Kui vend kooli läks, tabas mind üllatus kui teda enam Jussiks ei tohtinud kutsuda. Pidin selgeks õppima, et venna nimi on Henry. Koolist mäletan seda, et vend oli nõus ainult musta värvi teksasid ja jakki kandma. Üsna pea käisid nende klassi poisid samamoodi riides. Venna oli suhteliselt hea poiss ja ei kakelnud tavaliselt kellegagi.
Nüüd on vend suureks ja tugevaks poisiks sirgunud. Ta on suutnud selle 21 aasta jooksul mind muretsema, nutma, kurjustama aga ka naerma, uhkust tundma ja kiitust avaldama panna. Ja mul on hea meel kui ta mulle külla tuleb ja minuga mõnd sündmust tähistab. Ta on suureks toeks olnud kui ma olen kurb ja õnnetu. Kuigi mul ei ole suuremat venda, siis olen alati tundud, et ta on just vanem vend. Ta on valmis mind kaitsema ja minu eest hoolitsema.
Tahan oma venda tänada selle eest, et ta on need 21 aastat minu väiksem vend olnud. Ja loomulikult õnnitlen teda selle tähtsa päeva puhul!!!
Reedel klubis tähistame!
Palju, palju õnne Henry!
Ma mäletan, et pikka aega ma ei teadnudki oma venna päris nime. Arvasin, et Juss ta on, kes siis veel. See nimi jäi talle pikaks ajaks. Veel mäletan ma seda, et käisin tal lasteaias vastas. Talle vist meeldis seal. Aga mina vihkasin lasteaeda. Kõige paremad ajad olid ikka suved kui me kivihunnikus oma ravimilaborit pidasime.
Kui vend kooli läks, tabas mind üllatus kui teda enam Jussiks ei tohtinud kutsuda. Pidin selgeks õppima, et venna nimi on Henry. Koolist mäletan seda, et vend oli nõus ainult musta värvi teksasid ja jakki kandma. Üsna pea käisid nende klassi poisid samamoodi riides. Venna oli suhteliselt hea poiss ja ei kakelnud tavaliselt kellegagi.
Nüüd on vend suureks ja tugevaks poisiks sirgunud. Ta on suutnud selle 21 aasta jooksul mind muretsema, nutma, kurjustama aga ka naerma, uhkust tundma ja kiitust avaldama panna. Ja mul on hea meel kui ta mulle külla tuleb ja minuga mõnd sündmust tähistab. Ta on suureks toeks olnud kui ma olen kurb ja õnnetu. Kuigi mul ei ole suuremat venda, siis olen alati tundud, et ta on just vanem vend. Ta on valmis mind kaitsema ja minu eest hoolitsema.
Tahan oma venda tänada selle eest, et ta on need 21 aastat minu väiksem vend olnud. Ja loomulikult õnnitlen teda selle tähtsa päeva puhul!!!
Reedel klubis tähistame!
Palju, palju õnne Henry!
esmaspäev, 29. märts 2010
Lestat 84
Ma olen täna ärritunud ja pahane. Sellist aega lihtsalt ei ole, kus saaks öelda, et kõik on täiesti korras.
Kus juures mul on sügavalt kõrini sellistest lausetest, et ise mõjutad oma mõtlemisega oma tuju. Loomulikult! Kui mul on asjadest ükskõik siis need ei mõjuta mind. Aga kui need asjad mõjutavad mind otseselt siis ma ei saa ju ükskõikseks jääda. Ja enamasti toob see kaasa hirmu, ärevuse, muretsemise ja väsimuse. Mu õlgadele on langenud koorem, mida ükski inimene (veel vähem Laps) ei peaks kandma. Aga antud olukorras ei ole ka eriti kedagi teist, kes suudaks selle probleemiga tegeleda. Ja see on mu paari järgneva kuu raskus, mitte kool ega töö, ega eksamid, ega sina ja sina.
Logisin päevaks MSNist välja. Päris ausalt, täna ei ole mul tuju absoluutselt mitte ühegi inimesega rääkida. Teeksin oma Blogi ka heameelega privaatseks, et mu jutt kedagi ei riivaks. Aga parem olen aus ja ütlen, et mul pole tuju.
Ma tean, et minuga ei ole mõtet täna päris paljudest asjadest rääkida. Aga üldiselt ei ole üldse mõtet mulle mingit kriitikat teha asjade koha pealt, mille ma ära olen otsustanud. Mul on ka omad põhjused, miks ma midagi teen. Ja ma tean, millise koorma ma endale võtan. Ma ei saa arvestada sellega, et kuskilt nurga tagant uus jama välja kargab, mis olukorra veelgi raskemaks teeb. Ja kui ma siis julgen natukene hädakisa teha, ei taha ma kohe kindlasti kuulda, et „ma ju ütlesin“ või „ise oled süüdi selles“.
See on nagu totaalne ämber!
Kohe kindlasti olen ma täna väga enesekeskne. Sellepärast ma vabandan näiteks Scarleti ees, et ma pole viimasel ajal (eriti täna) just kuigi palju huvi tundunud, mis mu ümber toimub. Ilmselt olen ma rohkem võtma hakanud kui andma. Mis tähendab, et ma peaksin hoopis aega iseendale võtma ja vähem teiste oma tarbima!!?!
-------------------------------------------------------
Mulle ei meeldi lõpetamata asjad. Ja asjad on alles siis lõplikult lõpetatud kui kõik nii arvavad ja selle välja ütlevad!
Aitäh!
Kus juures mul on sügavalt kõrini sellistest lausetest, et ise mõjutad oma mõtlemisega oma tuju. Loomulikult! Kui mul on asjadest ükskõik siis need ei mõjuta mind. Aga kui need asjad mõjutavad mind otseselt siis ma ei saa ju ükskõikseks jääda. Ja enamasti toob see kaasa hirmu, ärevuse, muretsemise ja väsimuse. Mu õlgadele on langenud koorem, mida ükski inimene (veel vähem Laps) ei peaks kandma. Aga antud olukorras ei ole ka eriti kedagi teist, kes suudaks selle probleemiga tegeleda. Ja see on mu paari järgneva kuu raskus, mitte kool ega töö, ega eksamid, ega sina ja sina.
Logisin päevaks MSNist välja. Päris ausalt, täna ei ole mul tuju absoluutselt mitte ühegi inimesega rääkida. Teeksin oma Blogi ka heameelega privaatseks, et mu jutt kedagi ei riivaks. Aga parem olen aus ja ütlen, et mul pole tuju.
Ma tean, et minuga ei ole mõtet täna päris paljudest asjadest rääkida. Aga üldiselt ei ole üldse mõtet mulle mingit kriitikat teha asjade koha pealt, mille ma ära olen otsustanud. Mul on ka omad põhjused, miks ma midagi teen. Ja ma tean, millise koorma ma endale võtan. Ma ei saa arvestada sellega, et kuskilt nurga tagant uus jama välja kargab, mis olukorra veelgi raskemaks teeb. Ja kui ma siis julgen natukene hädakisa teha, ei taha ma kohe kindlasti kuulda, et „ma ju ütlesin“ või „ise oled süüdi selles“.
See on nagu totaalne ämber!
Kohe kindlasti olen ma täna väga enesekeskne. Sellepärast ma vabandan näiteks Scarleti ees, et ma pole viimasel ajal (eriti täna) just kuigi palju huvi tundunud, mis mu ümber toimub. Ilmselt olen ma rohkem võtma hakanud kui andma. Mis tähendab, et ma peaksin hoopis aega iseendale võtma ja vähem teiste oma tarbima!!?!
-------------------------------------------------------
Mulle ei meeldi lõpetamata asjad. Ja asjad on alles siis lõplikult lõpetatud kui kõik nii arvavad ja selle välja ütlevad!
Aitäh!
reede, 26. märts 2010
lestat 83
Selle nädala viimane tööpäev. Ja kuidas ma õhtu lõpetan? Plaanis oli Tartusse rahu ja vaikust nautima jääda. Aaaga aju genereeris uue idee!
Kuidas oleks aurusauna ja meeldiva seltskonnaga? Täna on olnud jälle üks meeletult pikk külmetamise päev. Külmunud Aedubade konverents! Broneeritud. Pärast seda oleks küll tegelikult tore soojas natukene aega veeta. Ehk õnnestub.
Täna on jälle sellised ägedad mõtted peas! Lausest „Sant ka elab aga, mis elu see on?!“ sai lause „Lehm ka elab aga, mis elu see on?!“ Hulpimise tunne on.. mõnikord on see halb, mõnikord hea.
Kujutan ette, et olen veekogu ääres.
Päike paistab, kohutavalt vastik on olla. Eelmisest õhtust ja lõõmavast päikesest on saanud üks ainus mõte – kes krt unustas veepudeli koju? Lisaks sellele sai eelmisel ööl külmetatud ja nüüd ei tule suust enam piiksugi. Haiged vette minna ei tohi. Tõeline karistus pohmellis vaevlevale plikale. Aga võib ka paremaks minna.
Eelmisel õhtul toimus väike kokkupõrge kahe sinises mundris inimesega. Ja nüüd on üks neist rannas, lesimas noorikute kõrval. Mõlemad peidavad pea liiva, suremas janusse ja häbisse. Vaikselt sulevad nad silmad ja hakkavad hääbuma. Kõrvu kostub vaid lainete loksumine, ninna tungib vetikate vastik hais ja „kes kurat unustas vee koju“:
„Tüdrukud! Tooge autost vesi ära. Ei tahtnud seda päikese kätte jätta.“ Kõlab tädi suust lause. Ja tundub, et elu võib edasi kesta.
Mõnikord tundub, et elu on saast aga tegelikult ongi! - Lestat
Aitäh!
Kuidas oleks aurusauna ja meeldiva seltskonnaga? Täna on olnud jälle üks meeletult pikk külmetamise päev. Külmunud Aedubade konverents! Broneeritud. Pärast seda oleks küll tegelikult tore soojas natukene aega veeta. Ehk õnnestub.
Täna on jälle sellised ägedad mõtted peas! Lausest „Sant ka elab aga, mis elu see on?!“ sai lause „Lehm ka elab aga, mis elu see on?!“ Hulpimise tunne on.. mõnikord on see halb, mõnikord hea.
Kujutan ette, et olen veekogu ääres.
Päike paistab, kohutavalt vastik on olla. Eelmisest õhtust ja lõõmavast päikesest on saanud üks ainus mõte – kes krt unustas veepudeli koju? Lisaks sellele sai eelmisel ööl külmetatud ja nüüd ei tule suust enam piiksugi. Haiged vette minna ei tohi. Tõeline karistus pohmellis vaevlevale plikale. Aga võib ka paremaks minna.
Eelmisel õhtul toimus väike kokkupõrge kahe sinises mundris inimesega. Ja nüüd on üks neist rannas, lesimas noorikute kõrval. Mõlemad peidavad pea liiva, suremas janusse ja häbisse. Vaikselt sulevad nad silmad ja hakkavad hääbuma. Kõrvu kostub vaid lainete loksumine, ninna tungib vetikate vastik hais ja „kes kurat unustas vee koju“:
„Tüdrukud! Tooge autost vesi ära. Ei tahtnud seda päikese kätte jätta.“ Kõlab tädi suust lause. Ja tundub, et elu võib edasi kesta.
Mõnikord tundub, et elu on saast aga tegelikult ongi! - Lestat
Aitäh!
neljapäev, 25. märts 2010
Lestat 82
Puhkus!
Sekretär kuuleb seda sõna meie majas iga päev. Aga tunneb harva. Mu laua on vallutanud kollased lipikud ja postkasti ummistavad hädapätakate meilid. Mis viga on otsustada kui sulle on kõik volitused üle antud? Mulle ei meeldi otsustusvõimetud inimesed. Isegi kui üks neist olen ma ise.
Puhkus!
Eile ma lülitasin ennast täiesti välja. Võibolla aitas sellele kaasa muusika plaadilt Shakra’s Dream – Healing. Pärast väikest mõttepausi vajusin juba kella 21.00 ajal sügavasse unne. Liigun lähemale sellele, et unenäod hakkavad selginema ja meelde jääma. Pikk tee on küll veel minna aga.. kuidas see oligi.. esimene samm algab jalatalla alt?!
Puhkus!
Kes mind tunneb, teab, et ma armastan unes suikumist. Ma ei ärka laupäeva ega pühapäeva hommikuti vara. Mulle ei meeldi tööpäevadel tõusta, lasen kellal viimase minutini tiksuda. Kuid minu puhul on erandeid nagu mõned ehk märganud on. Siis kui aeg muutub minu jaoks väärtuslikuks ei ole uni enam vajadus. Jep, uni ei ole vajadus.
Kahel päeval sel nädalal olen ma ärganud väga vara. Täna siis kella 5.00 ajal hommikul. Mõnus vaikus ja aeg iseendale. Sööd vaikselt, kuulad muusikat, vaatad, et Pätule peale ei astuks, teed endale võileivad töö juurde kaasa, pesed nõud ära, käid ise pesemas, teed näo pähe ja ikka on veel aega, et mõelda. See on väike ja nauditav puhkus!
Aeg!
See on hindamatu. Aega on kõigile võrdselt antud ja selle kasutamine on igaühe oma kätes. Mõni raiskab seda, mõni põletab aga mõni lihtsalt ootab või magab selle maha. Tegelikult ei ole ju vahet, mis teised arvavad, kui sa ise oled selle veedetud aja ja tulemustega rahul.
Mõnikord on mul aja suhtes eriti kaitsev seisukoht. Ma saan väga vihaseks inimeste peale, kes minu aega järjepidevalt raiskavad ja väärtuslikuks ei pea. Teise inimese aeg on see, mida ei tohi ebaotstarbekalt kasutada.
Jäta või sissekanne lisamata. Tsitaatide leht maas ja Lestati sulest ei tule midagi.
Kah viis kuidas aega raisata!
Aitäh!
Sekretär kuuleb seda sõna meie majas iga päev. Aga tunneb harva. Mu laua on vallutanud kollased lipikud ja postkasti ummistavad hädapätakate meilid. Mis viga on otsustada kui sulle on kõik volitused üle antud? Mulle ei meeldi otsustusvõimetud inimesed. Isegi kui üks neist olen ma ise.
Puhkus!
Eile ma lülitasin ennast täiesti välja. Võibolla aitas sellele kaasa muusika plaadilt Shakra’s Dream – Healing. Pärast väikest mõttepausi vajusin juba kella 21.00 ajal sügavasse unne. Liigun lähemale sellele, et unenäod hakkavad selginema ja meelde jääma. Pikk tee on küll veel minna aga.. kuidas see oligi.. esimene samm algab jalatalla alt?!
Puhkus!
Kes mind tunneb, teab, et ma armastan unes suikumist. Ma ei ärka laupäeva ega pühapäeva hommikuti vara. Mulle ei meeldi tööpäevadel tõusta, lasen kellal viimase minutini tiksuda. Kuid minu puhul on erandeid nagu mõned ehk märganud on. Siis kui aeg muutub minu jaoks väärtuslikuks ei ole uni enam vajadus. Jep, uni ei ole vajadus.
Kahel päeval sel nädalal olen ma ärganud väga vara. Täna siis kella 5.00 ajal hommikul. Mõnus vaikus ja aeg iseendale. Sööd vaikselt, kuulad muusikat, vaatad, et Pätule peale ei astuks, teed endale võileivad töö juurde kaasa, pesed nõud ära, käid ise pesemas, teed näo pähe ja ikka on veel aega, et mõelda. See on väike ja nauditav puhkus!
Aeg!
See on hindamatu. Aega on kõigile võrdselt antud ja selle kasutamine on igaühe oma kätes. Mõni raiskab seda, mõni põletab aga mõni lihtsalt ootab või magab selle maha. Tegelikult ei ole ju vahet, mis teised arvavad, kui sa ise oled selle veedetud aja ja tulemustega rahul.
Mõnikord on mul aja suhtes eriti kaitsev seisukoht. Ma saan väga vihaseks inimeste peale, kes minu aega järjepidevalt raiskavad ja väärtuslikuks ei pea. Teise inimese aeg on see, mida ei tohi ebaotstarbekalt kasutada.
Jäta või sissekanne lisamata. Tsitaatide leht maas ja Lestati sulest ei tule midagi.
Kah viis kuidas aega raisata!
Aitäh!
kolmapäev, 24. märts 2010
Lestat 81
Usk, lootus, armastus!
Armastus! Mõnele inimesele sa võid kõike rääkida. Olenemata selles, mida sa teinud oled, ta proovib sind mõista. Loomulikult on kõigel piirid. Tuleb olla ettevaatlik, et neid ei ületataks. Kui ma mõtlen sellele, et kui mina oleksin vastupidises olukorras. Siis ma ilmselt teeksin kõike, et hoida kinni seda, mis mulle kuulub. See oleks üsna loogiline.
Inimene, kes teist armastab, teeb kõik selleks, et temaga koos olla, tema häält kuulda, teda mitte kaotada. Ja mul on hea meel, et ma olen selliseid inimesi näinud, tundnud. Ma ei tahaks kaotada omale kallist inimest. 20-30-40 aasta pärast oleksid südamepiinad nii suured, et peaksin teda näiteks televisiooni vahendusel taga otsima. Ja võibolla avastama, et tal on uus pere, teda polegi enam elavate hulgas või ta lihtsalt ei soovi minuga kohtuda.
Usk! Mõnikord sellest üksinda ei piisa. Sa võid uskuda sõnadesse, tegudesse ja inimese headusesse. Aga kui sõnad on head ja tegusid ei ole, inimene valetab oma headuse kohta. Siis pole sul selle usuga midagi arukat peale hakata. Usk on midagi sellist, mille jaoks mul on põhjust vaja. Ma ei saa kummardada mingit olematut jumalat, jaburat tulevikuplaani või õnnetut armastust. Sest sellisel juhul ei liigu ma tegelikult kuskile ja võin jätta kasutamata head võimalused.
Lootus! Sisimas me kõik loodame midagi. Et valikud tuleksid meie kasuks. Viimasel ajal olen ka ise päris palju lootusele panustanud. Lihtsalt soovid midagi väga väga.. ja loodad. Et positiivne vastus tuleks sinule. Mõtlen kasvõi oma kättevõideldud töökohale. Aga ilma lootmiseta ei oleks ilmselt suurt midagi juhtunud.
Loota võib, et keegi su lähedane teeb õige valiku, loota võib, et lemmik tuleb uksest sisse, loota võib, et lähedane inimene saab terveks ja loota võib, et heade inimeste headus saab tasutud kahekordselt, loota võib, et teine loodab.
Anonüümne - Armastada tähendab riskida jääda vastuarmastuseta. Loota tähendab riskida pettumusega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte millegagi riskida. Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama.
Aitäh!
Armastus! Mõnele inimesele sa võid kõike rääkida. Olenemata selles, mida sa teinud oled, ta proovib sind mõista. Loomulikult on kõigel piirid. Tuleb olla ettevaatlik, et neid ei ületataks. Kui ma mõtlen sellele, et kui mina oleksin vastupidises olukorras. Siis ma ilmselt teeksin kõike, et hoida kinni seda, mis mulle kuulub. See oleks üsna loogiline.
Inimene, kes teist armastab, teeb kõik selleks, et temaga koos olla, tema häält kuulda, teda mitte kaotada. Ja mul on hea meel, et ma olen selliseid inimesi näinud, tundnud. Ma ei tahaks kaotada omale kallist inimest. 20-30-40 aasta pärast oleksid südamepiinad nii suured, et peaksin teda näiteks televisiooni vahendusel taga otsima. Ja võibolla avastama, et tal on uus pere, teda polegi enam elavate hulgas või ta lihtsalt ei soovi minuga kohtuda.
Usk! Mõnikord sellest üksinda ei piisa. Sa võid uskuda sõnadesse, tegudesse ja inimese headusesse. Aga kui sõnad on head ja tegusid ei ole, inimene valetab oma headuse kohta. Siis pole sul selle usuga midagi arukat peale hakata. Usk on midagi sellist, mille jaoks mul on põhjust vaja. Ma ei saa kummardada mingit olematut jumalat, jaburat tulevikuplaani või õnnetut armastust. Sest sellisel juhul ei liigu ma tegelikult kuskile ja võin jätta kasutamata head võimalused.
Lootus! Sisimas me kõik loodame midagi. Et valikud tuleksid meie kasuks. Viimasel ajal olen ka ise päris palju lootusele panustanud. Lihtsalt soovid midagi väga väga.. ja loodad. Et positiivne vastus tuleks sinule. Mõtlen kasvõi oma kättevõideldud töökohale. Aga ilma lootmiseta ei oleks ilmselt suurt midagi juhtunud.
Loota võib, et keegi su lähedane teeb õige valiku, loota võib, et lemmik tuleb uksest sisse, loota võib, et lähedane inimene saab terveks ja loota võib, et heade inimeste headus saab tasutud kahekordselt, loota võib, et teine loodab.
Anonüümne - Armastada tähendab riskida jääda vastuarmastuseta. Loota tähendab riskida pettumusega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte millegagi riskida. Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama.
Aitäh!
teisipäev, 23. märts 2010
esmaspäev, 22. märts 2010
Lestat 80
Laupäev, oli tore päev!
Rääkisin eelmises sissekandes hommikust. Aga laupäev oli pikk ja sündmuste rohke. Uudised, mis panid mind väga uut moodi käituma. Kaks nendest uudistest olid nii ütlemata head, et pidin söögilauas kana kurku tõmbama. Keegi oleks võinud filmida, kuidas ma enamvähem karjatasin ja sädistasin üle terve söögisaali.
Ülejäänu peale võin suht hinge heita. Kes ei suuda mind vihastama panna, suudab üllatada! Ja siis on tõesti pikaks ajaks jälle isu täis igasugustest inimestest. Mida kaugemal sa nendest kõigist oled, seda lähemal on nemad sinule. Mis on äärmiselt kohutav tegelikult!
Aga mulle meeldivad inimesed, kes teavad, mida ma mõtlen või, kuidas minuga käituda. Mitte, et mulle peaks pugema ja ennast muutma, vaid tõesti ütlema nii nagu asjad on. Ja mulle meeldib kui minu vastu huvi tuntakse mitte ei eirata. Kõige rohkem meeldib mulle skandaale korraldada. Aga need vist ei mõju!
Niisiis peab asja rahulikumalt võtma ja kunsti nautlemas käia. Pühapäeval siis külastasin ühte käsitöönäitust. See on imeline, mida inimesed oma vaba ajaga, oma käte ja ideedega teevad. Ehted, kausid, riided, kotid, vaibad jne. Mulle avaldasid suurt muljet ise tehtud ehted ja ajalehest punutud korvid, vaagnad. Kui neid viimaseid piisavalt meisterlikult põimida, kaunistada ja kujundada, siis võib endale koju ikka väga kenad ja tarvilikud anumad saada. Mulle meeldis ka just see, kuidas inimesed rõhusid taaskasutamisele ja odavatele materjalidele. Kõik tuleb ära kasutada, ka cm suurused nahatükid. Ja kui inimesed vinguvad, et oma hobidega tegelemiseks ei jätku raha, siis tegelikult on absoluutselt erinevaid võimalusi, kuidas oma vaba aega kasulikult ja ilma palju kulutamata kasutada.
Kaladega on selline lugu, et neid on meres küll.
Ja selline lugu ka, et kui üks neist sureb siis meri sellest paremaks ega halvemaks ei muutu. - Lestat
Aitäh! Või siis ka mitte!
Rääkisin eelmises sissekandes hommikust. Aga laupäev oli pikk ja sündmuste rohke. Uudised, mis panid mind väga uut moodi käituma. Kaks nendest uudistest olid nii ütlemata head, et pidin söögilauas kana kurku tõmbama. Keegi oleks võinud filmida, kuidas ma enamvähem karjatasin ja sädistasin üle terve söögisaali.
Ülejäänu peale võin suht hinge heita. Kes ei suuda mind vihastama panna, suudab üllatada! Ja siis on tõesti pikaks ajaks jälle isu täis igasugustest inimestest. Mida kaugemal sa nendest kõigist oled, seda lähemal on nemad sinule. Mis on äärmiselt kohutav tegelikult!
Aga mulle meeldivad inimesed, kes teavad, mida ma mõtlen või, kuidas minuga käituda. Mitte, et mulle peaks pugema ja ennast muutma, vaid tõesti ütlema nii nagu asjad on. Ja mulle meeldib kui minu vastu huvi tuntakse mitte ei eirata. Kõige rohkem meeldib mulle skandaale korraldada. Aga need vist ei mõju!
Niisiis peab asja rahulikumalt võtma ja kunsti nautlemas käia. Pühapäeval siis külastasin ühte käsitöönäitust. See on imeline, mida inimesed oma vaba ajaga, oma käte ja ideedega teevad. Ehted, kausid, riided, kotid, vaibad jne. Mulle avaldasid suurt muljet ise tehtud ehted ja ajalehest punutud korvid, vaagnad. Kui neid viimaseid piisavalt meisterlikult põimida, kaunistada ja kujundada, siis võib endale koju ikka väga kenad ja tarvilikud anumad saada. Mulle meeldis ka just see, kuidas inimesed rõhusid taaskasutamisele ja odavatele materjalidele. Kõik tuleb ära kasutada, ka cm suurused nahatükid. Ja kui inimesed vinguvad, et oma hobidega tegelemiseks ei jätku raha, siis tegelikult on absoluutselt erinevaid võimalusi, kuidas oma vaba aega kasulikult ja ilma palju kulutamata kasutada.
Kaladega on selline lugu, et neid on meres küll.
Ja selline lugu ka, et kui üks neist sureb siis meri sellest paremaks ega halvemaks ei muutu. - Lestat
Aitäh! Või siis ka mitte!
Lestat 79
Esmaspäev, tore päev!
Alustame nädalavahetuse muljetega. Reedel kolisin Tartusse. Maatüdrukust on saanud linnapreili. Ma ei kujuta ette, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Võibolla lähen nüüd nii uhkeks ära, et maal ei liiguta lillegi? Ma loodan, et seda ei juhtu. Tegelikult ma lausa tunnen puudust sellest, et ma ei saa oma aiamaad sel aastal teha. Ja ilmselt jääb see ka järgmisel aastal tegemata. Ei mingit sehkendamist kurgimarinaadide, mahla keetmise ja tomatite sidumisega. Ma tõesti loodan, et saan seda mõne aasta pärast uuesti teha.
Ja kolimisest! Ma arvan, et ma olin päris oodatud. Scarlet on mu käekäigu pärast ikka väga palju muret tundud. Niisiis ei tahtnud ta mind reedel üksinda koju jätta. Võtsime ennast kokku ja vedasime oma kenad kehad, Mehe ja naised Ristiisasse. Loomulikult ei möödunud õhtu ilma klubita. Üle pika aja üks esimene kord, kus ma ennast viisakalt üleval pidasin.
Ei alkoholile, ei võõrastele šokolaadipoistele, ei kurjustamisele ja ei kaua üleval olemisele!
Endiselt olen tropimagnet! Kust nad mind küll üles leiavad?
Laupäeva hommik algas kell 8.00. Pätu söötmine, ise söömine ja tee joomine, Pätu õue lubamine, Pätu tuppa laskmine ja Pätuga teleka vaatamine. Pätu on mu uus parim sõbranna. Pätu on kass ja ta on tore. Öösel tervitas ta mind ühe Pluutomusiga ja hommik otsa magas mu jalgade juures tekil. Ta ei vaidle mulle vastu, ta on olemas kui ma olen kurb ja ta on viisakas. Mõni mees ei suuda ka nii palju sulle teinekord anda kui üks väike kass!
Mõttetud vegeteerivad emased! Meie kahekesi.
Igatahes möödus mu esimene öö uues kohas väga hästi. Ja ma olen ääretult tänulik ka sellele naisele, kes mu enda juurde üürile oli nõus võtma. Scarleti vanaema!
Margaret Lee Runbeckoli - Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.
Aitäh!
Alustame nädalavahetuse muljetega. Reedel kolisin Tartusse. Maatüdrukust on saanud linnapreili. Ma ei kujuta ette, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Võibolla lähen nüüd nii uhkeks ära, et maal ei liiguta lillegi? Ma loodan, et seda ei juhtu. Tegelikult ma lausa tunnen puudust sellest, et ma ei saa oma aiamaad sel aastal teha. Ja ilmselt jääb see ka järgmisel aastal tegemata. Ei mingit sehkendamist kurgimarinaadide, mahla keetmise ja tomatite sidumisega. Ma tõesti loodan, et saan seda mõne aasta pärast uuesti teha.
Ja kolimisest! Ma arvan, et ma olin päris oodatud. Scarlet on mu käekäigu pärast ikka väga palju muret tundud. Niisiis ei tahtnud ta mind reedel üksinda koju jätta. Võtsime ennast kokku ja vedasime oma kenad kehad, Mehe ja naised Ristiisasse. Loomulikult ei möödunud õhtu ilma klubita. Üle pika aja üks esimene kord, kus ma ennast viisakalt üleval pidasin.
Ei alkoholile, ei võõrastele šokolaadipoistele, ei kurjustamisele ja ei kaua üleval olemisele!
Endiselt olen tropimagnet! Kust nad mind küll üles leiavad?
Laupäeva hommik algas kell 8.00. Pätu söötmine, ise söömine ja tee joomine, Pätu õue lubamine, Pätu tuppa laskmine ja Pätuga teleka vaatamine. Pätu on mu uus parim sõbranna. Pätu on kass ja ta on tore. Öösel tervitas ta mind ühe Pluutomusiga ja hommik otsa magas mu jalgade juures tekil. Ta ei vaidle mulle vastu, ta on olemas kui ma olen kurb ja ta on viisakas. Mõni mees ei suuda ka nii palju sulle teinekord anda kui üks väike kass!
Mõttetud vegeteerivad emased! Meie kahekesi.
Igatahes möödus mu esimene öö uues kohas väga hästi. Ja ma olen ääretult tänulik ka sellele naisele, kes mu enda juurde üürile oli nõus võtma. Scarleti vanaema!
Margaret Lee Runbeckoli - Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.
Aitäh!
reede, 19. märts 2010
Lestat 78
Ma pean kirjutama ühest asjast, mis mind eile mõtlema pani. Ma külastan igal päeval postkontorit. Aga ma ei ole kunagi suuremat tähelepanu pööranud nendele inimestele, kes samuti seda asutust külastavad. Eile kui Scarletit ootasin siis oli mul aega neid kõiki jälgida.
Enamasti voorisid kenad, hoolitsetud sekretärid kirjade, saatelehtedega sisse ja välja. Nende hulgas oli ka portfellidega härrasmehi. Enamasti liikusid seal vanemad inimesed. Kuid kõige värvikam neist ei olnud isegi postimaja klient.
See oli üks elu hammasrataste vahele jäänud meesterahvas. Kuid ometi tundus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikkagi saab hakkama. Kas te olete kunagi mõelnud, et kui teil on väljas olemisest külm hakanud, kust saaks tasuta sooja vett? Mina näiteks ei ole selle peale pidanud mõtlema. Või, et kus saaks ennast natukene soojendada, ilma et mõni turvamees sind välja ei viskaks või inimesed kahtlustava pilguga ei jälgiks. Ja, kus on need kohad, kus need inimesed saaksid vähemalt kord päevas sooja suppi süüa? Kui sa hakkad niimoodi mõtlema, siis tundub see maailm ikka kohutavalt jõhkra paigana.
See on nii kummaline, et meil muretsetakse lindude, loomade ja taimede eest aga inimesed elavad samal ajal tänavatel. Ma tean, et see teema on väga keeruline ja mitme otsaga. Ma ju ei tea, miks see inimene sellist elu elab. Kas ta on ise süüdi või on asjad lihtsalt niimoodi läinud. Ja mõnikord on ju kaitsetu loom ja taim seda vaeva, hoolt ja päästmist palju rohkem väärt kui inimene.
Ma tahangi pigem tähelepanu pöörata sellele, et meie ümber on väga palju erinevaid inimesi ja me peaksime neid märkama. Mõnikord nende peale mõtlema ja analüüsima. Kas või lihtsalt sellepärast, et me ise ei muutuks selle sarnaseks, mille moodi me olla ei taha.
Anonüümne - Igaüks elab kurat teab kus, aga inglane elab kodus. (“Aforismide raudvara” , 2007)
Enamasti voorisid kenad, hoolitsetud sekretärid kirjade, saatelehtedega sisse ja välja. Nende hulgas oli ka portfellidega härrasmehi. Enamasti liikusid seal vanemad inimesed. Kuid kõige värvikam neist ei olnud isegi postimaja klient.
See oli üks elu hammasrataste vahele jäänud meesterahvas. Kuid ometi tundus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikkagi saab hakkama. Kas te olete kunagi mõelnud, et kui teil on väljas olemisest külm hakanud, kust saaks tasuta sooja vett? Mina näiteks ei ole selle peale pidanud mõtlema. Või, et kus saaks ennast natukene soojendada, ilma et mõni turvamees sind välja ei viskaks või inimesed kahtlustava pilguga ei jälgiks. Ja, kus on need kohad, kus need inimesed saaksid vähemalt kord päevas sooja suppi süüa? Kui sa hakkad niimoodi mõtlema, siis tundub see maailm ikka kohutavalt jõhkra paigana.
See on nii kummaline, et meil muretsetakse lindude, loomade ja taimede eest aga inimesed elavad samal ajal tänavatel. Ma tean, et see teema on väga keeruline ja mitme otsaga. Ma ju ei tea, miks see inimene sellist elu elab. Kas ta on ise süüdi või on asjad lihtsalt niimoodi läinud. Ja mõnikord on ju kaitsetu loom ja taim seda vaeva, hoolt ja päästmist palju rohkem väärt kui inimene.
Ma tahangi pigem tähelepanu pöörata sellele, et meie ümber on väga palju erinevaid inimesi ja me peaksime neid märkama. Mõnikord nende peale mõtlema ja analüüsima. Kas või lihtsalt sellepärast, et me ise ei muutuks selle sarnaseks, mille moodi me olla ei taha.
Anonüümne - Igaüks elab kurat teab kus, aga inglane elab kodus. (“Aforismide raudvara” , 2007)
Lestat 77
Mõnikord on tunne, et oled nagu sõel. Sinus on tuhandeid augukesi ja enamvähem kõik läheb sinust läbi, ilma et erilist jälge jätaks. Aga siis on need tüütud sodid ja suuremad tükikesed, mis sõelapõhjale jäävad. Tuleb otsustada nende minema viskamise üle.
Täna 19. märtsil toimuvad suured muutused. Esmaspäeval kulgevad tavapärased toimingud hoopis teistmoodi kui siiani. Ärkamine võõras kohas ja kindlasti uued, segased ja tõlgendamatud unenäod. Tuleb varakult tõusta, sest enam ei keeda keegi teed ega aja üles. Tööleminemiseks pean kõndima uut teed pidi ja harjutama sisse uue rutiini.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis ega ma ei olegi pidanud enda eest ise hoolitsema ja majandama. Alati on keegi, kes ütleb, mis järgmiseks teha on vaja. Ja nüüd järsku tundub mu selgroog mulle üsna pehmena. Oma iseseisvuse kohta olen endale pikalt valetanud. Ja see polegi maailmas põhiline. Ainult iseenda peale lootmine. Koos on inimesed palju tugevamad.
Andrus Kivirähk - Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil. (“Liblikas” , 1999)
Aitäh!
Täna 19. märtsil toimuvad suured muutused. Esmaspäeval kulgevad tavapärased toimingud hoopis teistmoodi kui siiani. Ärkamine võõras kohas ja kindlasti uued, segased ja tõlgendamatud unenäod. Tuleb varakult tõusta, sest enam ei keeda keegi teed ega aja üles. Tööleminemiseks pean kõndima uut teed pidi ja harjutama sisse uue rutiini.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis ega ma ei olegi pidanud enda eest ise hoolitsema ja majandama. Alati on keegi, kes ütleb, mis järgmiseks teha on vaja. Ja nüüd järsku tundub mu selgroog mulle üsna pehmena. Oma iseseisvuse kohta olen endale pikalt valetanud. Ja see polegi maailmas põhiline. Ainult iseenda peale lootmine. Koos on inimesed palju tugevamad.
Andrus Kivirähk - Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil. (“Liblikas” , 1999)
Aitäh!
neljapäev, 18. märts 2010
Lestat 76
Minu silmad on tänaseks liiga palju näinud. See, mis lõuna ajal tegi tuju heaks ja ergastas meeli, sai üheainsa pildiga nullitud.
Külastasin TKK meedia- ja reklaamikunsti osakonna näitust "ME" galeriis "Noorus". Ma kahjuks ei ole ja ei saagi olla eriline kunstikriitik. Aga ma võin kirjeldada, mida ma nägin, mis meeldis. Näituse saalis on mõnus ja rahulik muusika mängima pandud. On väga oluline, et sellises kohas oleks vaikne või siis kostaks piltidega sobivad helid. Igatahes seekord oli kõik tasakaalus. Pärast 20 minutilist ohhetamist ja ahhetamist polnud ma veel pooltki jõudnud ära vaadata, analüüsida veel vähem.
Kõik need pildid olid loodud mõttega. Mõni nii sügavaga, et selle läbi hammustamine nõuab pikemat mõtlemist ja kindlasti ka silmaringi avarust, mis mul kohati üsna puudulikuks jääb. Minu lemmikuks osutus teos pealkirjaga „Poliitussid“. Pildilt olid äratuntavad mitmed meie poliitikud. Pead olid neil enamvähem välja joonistatud aga keha asemel ilutsesid ebamäärased džini keha meenutavad tossujoad. Pilt oli tumesinistes toonides. Minus tekitas see väga hea emotsiooni. Seal ei tundunud midagi ebaloogilist ega häirivat olevat. Kohati pani see mind muigama ja analüüsima või siis lihtsalt heakskiitvalt kaasa noogutama.
Tüpograafilised illustratsioonid nõuavad selle tegijalt, loojalt kindlasti üsna suurt tähelepanu ja meisterlikkust. Tähtede abil pildi loomine ei ole kindlasti kergete killast. See on jällegi selline stiil, mida ma ei suuda sõnadega kirjeldada. Ilmselt tunduks see ka liialt kohmaka ja segasena. Igatahes soovitan seda näitust kasvõi sellepärast vaatama minna, et aimu saada, millest ma räägin.
Tähelepanu tõmbasid ka sotsiaalplakatid ja karakterdisain joonistused. Viimased panid mõtte rohkem jooksma ja unistama. Esimesed tõid tagasi reaalsusesse. Plakatitest jäid meelde geiparaadi kujutav teos ja rase mees vankriga. Iseenesest oli esimene neist visuaalselt väga kena vaadata ja kui ei teaks selle pealkirja, paar elementi pildil muuta, siis ei oskakski selle mõtet aimata.
Karakterdisain joonistused. Neid joonistusi on väga raske kirjeldada. Ühest esemest, olevusest joonistatakse välja teine. Inimese käed lähevad üle kaheksajala haarmeteks ja peast poevad välja mõtted, kes on võtnud inimkuju. Ühel pildil on kujutatud mitmeid olukordi ja ebareaalseid situatsioone. Ometi haarab ta su endasse ja mõttelõng hakkab hoogsalt kerima.
Kirjutada võiksin nendest veelgi aga ilmselgelt ei suudaks ma kõiki emotsioone edasi anda.
Orkutis sattusin ühe väga ebanormaalse ja rõveda pildi peale. Kummaline, et inimeste peas üldse sellised mõtted liiguvad, et selliseid pilte teha, üles panna. Võibolla mõne seltskonna arust on see IN.
Hermann Hesse, 1877-1962 - Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud, keelud, vanad ja uued testamendid. (“Demian” , 1919)
Aitäh!
Külastasin TKK meedia- ja reklaamikunsti osakonna näitust "ME" galeriis "Noorus". Ma kahjuks ei ole ja ei saagi olla eriline kunstikriitik. Aga ma võin kirjeldada, mida ma nägin, mis meeldis. Näituse saalis on mõnus ja rahulik muusika mängima pandud. On väga oluline, et sellises kohas oleks vaikne või siis kostaks piltidega sobivad helid. Igatahes seekord oli kõik tasakaalus. Pärast 20 minutilist ohhetamist ja ahhetamist polnud ma veel pooltki jõudnud ära vaadata, analüüsida veel vähem.
Kõik need pildid olid loodud mõttega. Mõni nii sügavaga, et selle läbi hammustamine nõuab pikemat mõtlemist ja kindlasti ka silmaringi avarust, mis mul kohati üsna puudulikuks jääb. Minu lemmikuks osutus teos pealkirjaga „Poliitussid“. Pildilt olid äratuntavad mitmed meie poliitikud. Pead olid neil enamvähem välja joonistatud aga keha asemel ilutsesid ebamäärased džini keha meenutavad tossujoad. Pilt oli tumesinistes toonides. Minus tekitas see väga hea emotsiooni. Seal ei tundunud midagi ebaloogilist ega häirivat olevat. Kohati pani see mind muigama ja analüüsima või siis lihtsalt heakskiitvalt kaasa noogutama.
Tüpograafilised illustratsioonid nõuavad selle tegijalt, loojalt kindlasti üsna suurt tähelepanu ja meisterlikkust. Tähtede abil pildi loomine ei ole kindlasti kergete killast. See on jällegi selline stiil, mida ma ei suuda sõnadega kirjeldada. Ilmselt tunduks see ka liialt kohmaka ja segasena. Igatahes soovitan seda näitust kasvõi sellepärast vaatama minna, et aimu saada, millest ma räägin.
Tähelepanu tõmbasid ka sotsiaalplakatid ja karakterdisain joonistused. Viimased panid mõtte rohkem jooksma ja unistama. Esimesed tõid tagasi reaalsusesse. Plakatitest jäid meelde geiparaadi kujutav teos ja rase mees vankriga. Iseenesest oli esimene neist visuaalselt väga kena vaadata ja kui ei teaks selle pealkirja, paar elementi pildil muuta, siis ei oskakski selle mõtet aimata.
Karakterdisain joonistused. Neid joonistusi on väga raske kirjeldada. Ühest esemest, olevusest joonistatakse välja teine. Inimese käed lähevad üle kaheksajala haarmeteks ja peast poevad välja mõtted, kes on võtnud inimkuju. Ühel pildil on kujutatud mitmeid olukordi ja ebareaalseid situatsioone. Ometi haarab ta su endasse ja mõttelõng hakkab hoogsalt kerima.
Kirjutada võiksin nendest veelgi aga ilmselgelt ei suudaks ma kõiki emotsioone edasi anda.
Orkutis sattusin ühe väga ebanormaalse ja rõveda pildi peale. Kummaline, et inimeste peas üldse sellised mõtted liiguvad, et selliseid pilte teha, üles panna. Võibolla mõne seltskonna arust on see IN.
Hermann Hesse, 1877-1962 - Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud, keelud, vanad ja uued testamendid. (“Demian” , 1919)
Aitäh!
kolmapäev, 17. märts 2010
Lestat 75
Ärkasin täna kell 6.30 ja mõtlesin, et mu unenäod on ikka vapustavad. Täpsemalt ma ei mäleta seda. Aga ma tean, keda ma nägin ja mis kontekstis see enamvähem võis olla. Kindlasti polnud see õnnetus aga ka mitte midagi head. Pigem väga sürr nagu viimasel ajal kipub päriselt ka olema.
Naerata. See on kõik. Nii kõlab tänane õnnelause. Naeratamine on kõik? Või, kuidas seda tõlgendada. Esimene mõte oli see, et head asjad põhjustavad häid. Näiteks, et lähed hommikul bussi peale ja juht ütleb midagi eriti naljakat, tobedat. Siis ajad oma unise näo kuidagimoodi sirgeks ja lagistad vastu naerda. Terve päev on siis päästetud. Naeratad kõigile, teised naeratavad vastu ja lähevad hea tujuga edasi, nakatavad ümbritsevaidki.
Ja teine mõte. Naerata. See on kõik. Tühjus. Nagu midagi muud ei saagi olla. Naeratusele ei järgne midagi. Ei mingit hea tuju loomist, saamist ega edasi andmist. Aga see mõte on ilmselgelt täiesti masendav.
Aga ärkamisest! See ei põhjustanud mulle raskusi. Tegelesin enne magama jäämist ühe rahustava tegevusega. Ma ei tea, kas see mõjus aga tundub, et liiga ka ei teinud. Ärevus on kadunud, mõtted on rahulikumad ja võibolla olen isegi oma vihast mingil määral üle hakanud saama. Peale selle on väljas lausa võrratu ilm. Päike sillerdab ja ma kuulen isegi linnukesi akna taga laulmas. Maal ei pane ma selliseid asju tavaliselt tähelegi. Aga linnas on see nagu meeldetuletus, et loodus on tärkamas, kevad tulemas. Millegi uue algus!
Sass Henno - Uue lõpu alguses ei paista kunagi valgus. (“Elu algab täna” , 2003)
Aitäh!
Naerata. See on kõik. Nii kõlab tänane õnnelause. Naeratamine on kõik? Või, kuidas seda tõlgendada. Esimene mõte oli see, et head asjad põhjustavad häid. Näiteks, et lähed hommikul bussi peale ja juht ütleb midagi eriti naljakat, tobedat. Siis ajad oma unise näo kuidagimoodi sirgeks ja lagistad vastu naerda. Terve päev on siis päästetud. Naeratad kõigile, teised naeratavad vastu ja lähevad hea tujuga edasi, nakatavad ümbritsevaidki.
Ja teine mõte. Naerata. See on kõik. Tühjus. Nagu midagi muud ei saagi olla. Naeratusele ei järgne midagi. Ei mingit hea tuju loomist, saamist ega edasi andmist. Aga see mõte on ilmselgelt täiesti masendav.
Aga ärkamisest! See ei põhjustanud mulle raskusi. Tegelesin enne magama jäämist ühe rahustava tegevusega. Ma ei tea, kas see mõjus aga tundub, et liiga ka ei teinud. Ärevus on kadunud, mõtted on rahulikumad ja võibolla olen isegi oma vihast mingil määral üle hakanud saama. Peale selle on väljas lausa võrratu ilm. Päike sillerdab ja ma kuulen isegi linnukesi akna taga laulmas. Maal ei pane ma selliseid asju tavaliselt tähelegi. Aga linnas on see nagu meeldetuletus, et loodus on tärkamas, kevad tulemas. Millegi uue algus!
Sass Henno - Uue lõpu alguses ei paista kunagi valgus. (“Elu algab täna” , 2003)
Aitäh!
teisipäev, 16. märts 2010
Lestat 74
Mõnikord on hea kui vaatad enda ümber ja näed, et kedagi ei ole. Ja teinekord on niisugune igatsus ja kurbus kui, kedagi pole. Aga kui su kõrval ja sinuga koos on head inimesed, on väga hea olla. Ja siinkohal avaldan taaskord kiitust kahele minu elus väga tähtsal kohal olevale inimesele.
Käisin oma kallil papal külas. Ta on siin maailmas minu jaoks ainukene inimene, kes on absoluutselt kõike head väärt. Ta on see inimene, kes suudab mulle aru pähe panna ka siis kui ma olen 30-40 aastane. Tema noomivad sõnad, pilgud ja lihtsalt vait olekud mõjuvad mulle paremini kui teise anumine, palumine ja kurjustamine. Ja ometi üritab elu tedagi alla ajada nagu mind. Üks on meil ühine. Kui me ka oleme kõrvuni jamas, siis suudame enda ja olukorra üle naerda. Me oleme võitlejad ja õiguse tagaajajad. Me solvume ja analüüsime teisi, harva iseennast. Vähemasti me ei tunnista oma puudusi, eksimusi avalikult. Või siis äärmisel juhul mõnele kallile inimesele, et ennast eriti heana näidata.
Väike venna on teine kullatükikene. Ma ei väsi talle kõdilooma mängimisest ja tema kiusamisest. Kui ma tal viimasel ajal külas käin siis oleme nagu kaks väikest koletist. Ajame üksteist taga ja itsitame. Eriti naljakas on see, kuidas see väike põrguline on hakanud vihastama. Paneb käed risti rinnale ja paterdab minema nagu vana mees. Kulmu tõmbab ta nii kortsu kui vähegi oskab ja piidleb sind taha vaadates kurjustava pilguga. No öelge, et ei ole naljakas. Mina karjuksin ja loobiksin asju. Aga tema grimassitab vaikuses ja teeb sellist tsirkust, et endale tähelepanu saada. Au tuleb sellele väikemehele anda!
Selliseid päiksekesi võiks rohkem mu elus olla!
Aitäh!
Käisin oma kallil papal külas. Ta on siin maailmas minu jaoks ainukene inimene, kes on absoluutselt kõike head väärt. Ta on see inimene, kes suudab mulle aru pähe panna ka siis kui ma olen 30-40 aastane. Tema noomivad sõnad, pilgud ja lihtsalt vait olekud mõjuvad mulle paremini kui teise anumine, palumine ja kurjustamine. Ja ometi üritab elu tedagi alla ajada nagu mind. Üks on meil ühine. Kui me ka oleme kõrvuni jamas, siis suudame enda ja olukorra üle naerda. Me oleme võitlejad ja õiguse tagaajajad. Me solvume ja analüüsime teisi, harva iseennast. Vähemasti me ei tunnista oma puudusi, eksimusi avalikult. Või siis äärmisel juhul mõnele kallile inimesele, et ennast eriti heana näidata.
Väike venna on teine kullatükikene. Ma ei väsi talle kõdilooma mängimisest ja tema kiusamisest. Kui ma tal viimasel ajal külas käin siis oleme nagu kaks väikest koletist. Ajame üksteist taga ja itsitame. Eriti naljakas on see, kuidas see väike põrguline on hakanud vihastama. Paneb käed risti rinnale ja paterdab minema nagu vana mees. Kulmu tõmbab ta nii kortsu kui vähegi oskab ja piidleb sind taha vaadates kurjustava pilguga. No öelge, et ei ole naljakas. Mina karjuksin ja loobiksin asju. Aga tema grimassitab vaikuses ja teeb sellist tsirkust, et endale tähelepanu saada. Au tuleb sellele väikemehele anda!
Selliseid päiksekesi võiks rohkem mu elus olla!
Aitäh!
Lestat 73
Ma ei saa enam üldse aru, mis toimub. Kõik sagivad ümberringi, uurivad ja pärivad. Sehkendavad niisama ja ajavad suurt asja. Alati peab kestma intriigitsemine ja noa selga löömine. Mõni on ülevoolavalt õnnelik ja rõõmus, et ei näegi sind. Ja üleüldiselt on kaos lahti pääsenud. Kodus, tööl ja tänaval.
Alati on iga hea mõtte või organiseeritud asja juures mingi konks. Saad ühest mäest üle ja avastad, et selle taga krt veel teine noh! Ma mõtlen, ma teen ja on tehtud! Viimasel ajal isegi ma teen ja on tehtud. Teate, üldse ei suju. Mitte millegagi!
Mu foor on saanud kannatada! Suur massiivne auto on selle vaesekese puhta pikali sõitnud. Mu pea on täis imepeenikesi, miljoneid sukavardaid. Ja taaskord olen ma vajunud ennast analüüsima ja vinguma kui halb mul on.
Nagu keerlekski maailm ümber Lestati ja mitte vastupidi.
Aitäh!
Alati on iga hea mõtte või organiseeritud asja juures mingi konks. Saad ühest mäest üle ja avastad, et selle taga krt veel teine noh! Ma mõtlen, ma teen ja on tehtud! Viimasel ajal isegi ma teen ja on tehtud. Teate, üldse ei suju. Mitte millegagi!
Mu foor on saanud kannatada! Suur massiivne auto on selle vaesekese puhta pikali sõitnud. Mu pea on täis imepeenikesi, miljoneid sukavardaid. Ja taaskord olen ma vajunud ennast analüüsima ja vinguma kui halb mul on.
Nagu keerlekski maailm ümber Lestati ja mitte vastupidi.
Aitäh!
pühapäev, 14. märts 2010
Lestat 72
Sober – Apocalyptica
Pühapäevad on hakanud muutuma magamismaratonideks. Muusika, msn, söömine ja magamine. Valutamine, vingumine ja kurjustamine.
Viimasel ajal on mul pidevalt kõht tühi. Kohutav tunne! Ja nii täna hommikul ka. Kurb oli kööki minnes avastada, et saia ja leiva raasugi pole alles. Külmkapis vedeleb külmunud kana, paar muna ja poolteist nädalat vana saiakate. Kaasa loobus täna minu teenindamisest ja jättis mu koju elu-surma vahele vaagima.
Reedel pidasime Heikis sünnipäeva. Palju õnne talle! Sellele järgnes unelmate hommik. Voodi kõrvale oli ettenägelikult paigutatud veepudel. Kui ütlesid vaikselt, et tahaksin kohvi, siis tekkis see viie minutiga lauale. Mõtlesid, et tahaksin midagi süüa ja nina alla lükati tükike võileivatorti.
Muide ka laupäevad mööduvad viimasel ajal ühes vaimus. Õhtul Scarleti poole ja klubisse. Eilne oli üks õnnestunumaid klubis käike üldse. Alustasime Cola-Vana Tallinnaga ja läksime Long Island Iced Tea (vodka, gin, tequila, rum.) peale üle. Tavaliselt tähendaks see minu jaoks mingit meeletult ähmast pilti ja väga halba enesetunnet. Eile suutsin ennast ikka üsna korralikult üleval pidada.
Ma tõmban enda poole mingeid kohutavaid troppe, türklasi ja liiga noori poisse. Tegelikult on ikka päris ohtlik niimoodi üksinda klubis ringi taielda. Aaaga... šokolaadipoisiga tutvumine oli küll õhtu tippsündmus. Kolme noormehega oli kaasas kolm tüdrukut. Alustasin nendega inglise keeles vestlust, kuid tuli välja, et nad oskavad ka eesti keelt. Ausalt öeldes ma ei oleks elus pakkunud, et need eestlased on. Olin veendunud, et nad on soomlased. Ma parem ei hakka midagi halvasti ütlema nende välimuse kohta. Ses suhtes pole ma ise ka just kõige kirkam värv karbis.
Eesti naised on kadedad, õelad ja ussid. Ilmselt pakkusin liiga suurt konkurentsi ja šokolaadipoiss lihtsalt rebiti mu juurest minema. Iseenesest nägi see väga koomiline välja. Meeleheitlikud püüded hoida endale midagi, mis pole kellegi oma. Nagu ma oleksin teda ära tahtnud süüa, voodisse meelitada või elu eest ahistanud. Igatahes ühinesin oma seltskonnaga ja mõned hetked hiljem pakkus šokolaadipoiss mulle oma meili aadressi. Ei tea, kuidas ta naise haardest küll välja pääses.
Pea ei seisa kaela otsas täna kuidagi. Vajan kaelatuge ja palju hoolitsust. Kahjuks ei saa kumbagi täna. Lähen teen suppi, kuulan muusikat ja veedan oma tavapärast pühapäeva edasi!
Aitäh!
Pühapäevad on hakanud muutuma magamismaratonideks. Muusika, msn, söömine ja magamine. Valutamine, vingumine ja kurjustamine.
Viimasel ajal on mul pidevalt kõht tühi. Kohutav tunne! Ja nii täna hommikul ka. Kurb oli kööki minnes avastada, et saia ja leiva raasugi pole alles. Külmkapis vedeleb külmunud kana, paar muna ja poolteist nädalat vana saiakate. Kaasa loobus täna minu teenindamisest ja jättis mu koju elu-surma vahele vaagima.
Reedel pidasime Heikis sünnipäeva. Palju õnne talle! Sellele järgnes unelmate hommik. Voodi kõrvale oli ettenägelikult paigutatud veepudel. Kui ütlesid vaikselt, et tahaksin kohvi, siis tekkis see viie minutiga lauale. Mõtlesid, et tahaksin midagi süüa ja nina alla lükati tükike võileivatorti.
Muide ka laupäevad mööduvad viimasel ajal ühes vaimus. Õhtul Scarleti poole ja klubisse. Eilne oli üks õnnestunumaid klubis käike üldse. Alustasime Cola-Vana Tallinnaga ja läksime Long Island Iced Tea (vodka, gin, tequila, rum.) peale üle. Tavaliselt tähendaks see minu jaoks mingit meeletult ähmast pilti ja väga halba enesetunnet. Eile suutsin ennast ikka üsna korralikult üleval pidada.
Ma tõmban enda poole mingeid kohutavaid troppe, türklasi ja liiga noori poisse. Tegelikult on ikka päris ohtlik niimoodi üksinda klubis ringi taielda. Aaaga... šokolaadipoisiga tutvumine oli küll õhtu tippsündmus. Kolme noormehega oli kaasas kolm tüdrukut. Alustasin nendega inglise keeles vestlust, kuid tuli välja, et nad oskavad ka eesti keelt. Ausalt öeldes ma ei oleks elus pakkunud, et need eestlased on. Olin veendunud, et nad on soomlased. Ma parem ei hakka midagi halvasti ütlema nende välimuse kohta. Ses suhtes pole ma ise ka just kõige kirkam värv karbis.
Eesti naised on kadedad, õelad ja ussid. Ilmselt pakkusin liiga suurt konkurentsi ja šokolaadipoiss lihtsalt rebiti mu juurest minema. Iseenesest nägi see väga koomiline välja. Meeleheitlikud püüded hoida endale midagi, mis pole kellegi oma. Nagu ma oleksin teda ära tahtnud süüa, voodisse meelitada või elu eest ahistanud. Igatahes ühinesin oma seltskonnaga ja mõned hetked hiljem pakkus šokolaadipoiss mulle oma meili aadressi. Ei tea, kuidas ta naise haardest küll välja pääses.
Pea ei seisa kaela otsas täna kuidagi. Vajan kaelatuge ja palju hoolitsust. Kahjuks ei saa kumbagi täna. Lähen teen suppi, kuulan muusikat ja veedan oma tavapärast pühapäeva edasi!
Aitäh!
reede, 12. märts 2010
Lestat 71
Tänane õnnelause: Hea kuulaja mitte ainult ei ole kõikjal populaarne, vaid natukese aja pärast ta ka teab midagi.
Eile panid Sa mind mõtlema. Et ma olen ülbeks kätte läinud oma blogiga. Parimad loevad seda ja ma enam ei vaevugi päriselt midagi rääkima ega suhtlema. Eks see vist pole minu moodi, ennast korrata. Iseasi muidugi kui me päriselt kohtuksime. Seda juba teate, et ega mu suu just lukus ei püsi.
Ühesõnaga! Annaandeks! :D Ma endiselt tahan kuulata ja rääkida, teada mida Sa mõtled ja teada tahad. Ja nüüd mul on natukene aega ka ilmselt.
Matule!
Aitäh, et sa olemas oled ja seda sissekannet loed!
Eile panid Sa mind mõtlema. Et ma olen ülbeks kätte läinud oma blogiga. Parimad loevad seda ja ma enam ei vaevugi päriselt midagi rääkima ega suhtlema. Eks see vist pole minu moodi, ennast korrata. Iseasi muidugi kui me päriselt kohtuksime. Seda juba teate, et ega mu suu just lukus ei püsi.
Ühesõnaga! Annaandeks! :D Ma endiselt tahan kuulata ja rääkida, teada mida Sa mõtled ja teada tahad. Ja nüüd mul on natukene aega ka ilmselt.
Matule!
Aitäh, et sa olemas oled ja seda sissekannet loed!
Lestat 70
Ma olen klaviatuuri külge aheldatud. Just hetk tagasi saatsin oma praktika aruande juhendajale. 34 lehekülge. Ületasin ennast kuskil 10 leheküljega. Ja siis Elis tuletas meelde, et soovituslik aruande pikkus oli 15-20 lk. Mitte, et ma vihane oleksin, et niiöelda üle pingutasin. Lihtsalt jälle üks võimalus kellelgi öelda, et ma ei lugenud juhendit korralikult läbi.
Ühesõnaga mulle meeldib.. ei.. ma lausa jumaldan kirjutamist. Ma võiksin maailmas üksinda ka eksisteerida kui ma vaid saaksin pidevalt ja hästi palju kirjutada. Ma ei leia mitte midagi halba selles, et ma aruande põhjalikult kirjutasin. Kuigi jah ma kahtlen, kas sain kõik täpselt kirja nii nagu pidi. Võibolla ajasin liiga üldsõnalist ja ilusat-roosat mulli. Kummaline, et sellest üldse kirjutan. Ma tavaliselt ei analüüsi oma hindamata töid. Ja sellele tuleb vastukaja alles kuu pärast.
Ootamine on põrgulik. Kaitsmise ootamine. Ja põhimõtteliselt, sisuliselt kaitseme kolme erinevat valdkonda. Arhiivitööd, sekretäritööd ja personalitööd. Eelmisel korral läks ju hästi. Õnneks sain esimeste hulgas ettekande esitatud ja asjatu närveerimine jäi ära. Seekord on mul ka praktika, millest rääkida. Ei pea ette kujutama, kuidas ma midagi tegin. Jep!
Tallinn! Järgmine linn Tartu kõrval, mida ma jälestan. Kuigi jah, Tartu on mulle viimase kahe kuuga muutunud armsaks, sõbralikuks ja koduseks. Täna siis pealinna. Või õigemini küll Keilasse ja homme Tallinna empsi vaatama. Muide saan ka oma tüütust kõrvitsast lahti. Ei peagi kaasale liigpehmeta-liigkõvata salatit vaaritama.
Ja kui veab siis tuleb laupäeval järgmine naisteka laadne õhtukene. Muide olen ka nüüd Oriflame maailma liige. Et siis võtan kataloogid kaasa ja hakkan müügitööd tegema. Pole üldse minulik, ma tean. Ja ma luban, et ei hakka kellelegi midagi pähe määrima. Kellel huvi, see teab, kust mind leida.
Prr... külm. Kahju ainult, et nädalavahetus nii lühikene on. Muidu läheksin uusi sinikaid mäele saama.
Aitäh!
Ühesõnaga mulle meeldib.. ei.. ma lausa jumaldan kirjutamist. Ma võiksin maailmas üksinda ka eksisteerida kui ma vaid saaksin pidevalt ja hästi palju kirjutada. Ma ei leia mitte midagi halba selles, et ma aruande põhjalikult kirjutasin. Kuigi jah ma kahtlen, kas sain kõik täpselt kirja nii nagu pidi. Võibolla ajasin liiga üldsõnalist ja ilusat-roosat mulli. Kummaline, et sellest üldse kirjutan. Ma tavaliselt ei analüüsi oma hindamata töid. Ja sellele tuleb vastukaja alles kuu pärast.
Ootamine on põrgulik. Kaitsmise ootamine. Ja põhimõtteliselt, sisuliselt kaitseme kolme erinevat valdkonda. Arhiivitööd, sekretäritööd ja personalitööd. Eelmisel korral läks ju hästi. Õnneks sain esimeste hulgas ettekande esitatud ja asjatu närveerimine jäi ära. Seekord on mul ka praktika, millest rääkida. Ei pea ette kujutama, kuidas ma midagi tegin. Jep!
Tallinn! Järgmine linn Tartu kõrval, mida ma jälestan. Kuigi jah, Tartu on mulle viimase kahe kuuga muutunud armsaks, sõbralikuks ja koduseks. Täna siis pealinna. Või õigemini küll Keilasse ja homme Tallinna empsi vaatama. Muide saan ka oma tüütust kõrvitsast lahti. Ei peagi kaasale liigpehmeta-liigkõvata salatit vaaritama.
Ja kui veab siis tuleb laupäeval järgmine naisteka laadne õhtukene. Muide olen ka nüüd Oriflame maailma liige. Et siis võtan kataloogid kaasa ja hakkan müügitööd tegema. Pole üldse minulik, ma tean. Ja ma luban, et ei hakka kellelegi midagi pähe määrima. Kellel huvi, see teab, kust mind leida.
Prr... külm. Kahju ainult, et nädalavahetus nii lühikene on. Muidu läheksin uusi sinikaid mäele saama.
Aitäh!
neljapäev, 11. märts 2010
Lestat 69
Foor on katki!
Enam ei vilgu ükski tuli. Ei põle ka.
Ühesõnaga mul on täiesti mõttetu olemine. Nagu porgand või kapsas. Ma lihtsalt olen. Pigem vist kiivi. Sellest võib veel midagi saada kui sisse vaadata.
Täna leidsin poest sojakotletid. Juhuslikult! Mulle hakkasid need maitsema kui Liisnepste neid mulle maitsta andis. Teda ma igatsen ka. Nüüd ma pean üksi lõunatama. Kui üldse seda teen. Viimased kaks päeva olen küll täiesti õhust ja armastusest elanud. Et siis nälgin nii kaua kui pilti hakkab eest ära kiskuma.
Eile tellisin omale Tsink Plekk Pangest nuudliroa sealihaga. Liha oli kuidagi imelik ja makaronid pole ka vist minu teema. Võibolla oleks kanaliha ja vürtsikam kaste asja paremaks teinud. Aga ei, ma ei virise. Ma ei surnud vähemalt nälga. Arvasin, et täna on hoopis see päev. Vedasin ennast siiski poodi ja krabasin nosimist.
Vahelduva eduga tunnen ennast nagu külmutatud aeduba. Sest siin on nii külm. Toppisin radiaatori laua alla ja panin tööle. Täiesti ebainimlikud töötingimused. Üks sekretär lahkus tööpostilt sellepärast, et siin nii külm on. Ja mul on ka tunne, et kui ma veel natukene rohkem teed jooksin, siis mu neerud ütleksid üles.
Muidu võiks ka öelda, et ega midagi rõõmustavat ei ole. Ümberringi käib üks hala ja kisendamine, hädaldamine. Töö juures lokkab vohav tohuvabohu ja kõik jooksevad ringi nagu peata kanad. Ja aruandega pole ma enamvähem mitte kuskile jõudnud.
Professionaalne valetaja, „rääkiv sõnaraamat“ ja elukutseline seikleja = Lestat!
Aitäh!
Enam ei vilgu ükski tuli. Ei põle ka.
Ühesõnaga mul on täiesti mõttetu olemine. Nagu porgand või kapsas. Ma lihtsalt olen. Pigem vist kiivi. Sellest võib veel midagi saada kui sisse vaadata.
Täna leidsin poest sojakotletid. Juhuslikult! Mulle hakkasid need maitsema kui Liisnepste neid mulle maitsta andis. Teda ma igatsen ka. Nüüd ma pean üksi lõunatama. Kui üldse seda teen. Viimased kaks päeva olen küll täiesti õhust ja armastusest elanud. Et siis nälgin nii kaua kui pilti hakkab eest ära kiskuma.
Eile tellisin omale Tsink Plekk Pangest nuudliroa sealihaga. Liha oli kuidagi imelik ja makaronid pole ka vist minu teema. Võibolla oleks kanaliha ja vürtsikam kaste asja paremaks teinud. Aga ei, ma ei virise. Ma ei surnud vähemalt nälga. Arvasin, et täna on hoopis see päev. Vedasin ennast siiski poodi ja krabasin nosimist.
Vahelduva eduga tunnen ennast nagu külmutatud aeduba. Sest siin on nii külm. Toppisin radiaatori laua alla ja panin tööle. Täiesti ebainimlikud töötingimused. Üks sekretär lahkus tööpostilt sellepärast, et siin nii külm on. Ja mul on ka tunne, et kui ma veel natukene rohkem teed jooksin, siis mu neerud ütleksid üles.
Muidu võiks ka öelda, et ega midagi rõõmustavat ei ole. Ümberringi käib üks hala ja kisendamine, hädaldamine. Töö juures lokkab vohav tohuvabohu ja kõik jooksevad ringi nagu peata kanad. Ja aruandega pole ma enamvähem mitte kuskile jõudnud.
Professionaalne valetaja, „rääkiv sõnaraamat“ ja elukutseline seikleja = Lestat!
Aitäh!
teisipäev, 9. märts 2010
Lestat 68
Täna on olnud põrgulik päev.
Tänane õnnelause orkutis: Armastus võidab kõik.
Ma ei hakka sellest pikemalt ega põhjalikumalt rääkima. Võibolla paari kuu pärast või hiljem. Aga see lugu on kindlasti selline, mis paneks pooled teist südamest naerma, pooled vihast lõhkema.
Ilmselt ja endiselt on nii, et minuga juhtub asju, mida enamusega ealeski ei toimu. Ei tea, kas nutta või naerda. Täna olin murdumise äärel. Scarlet tõi siis mulle selle pool rõõmu tagasi, mida mul vaja oli. Enam pöörasem ja mõtlematum ei saa üks naine olla.
Vahepeal ma mõtlen, et peaksin Scarletit rohkem kuulama, sest ta teab, mida räägib. Ja mina enam ei tea. Ja teised tunnevad mind liiga palju, et vastu vaielda. Rohkem realiste mu maailma. Järgmiste valimiste ajal hääletangi selle poolt. Jah!
Ma istun täna öö otsa üleval ja homme ilmselt ka. Ma pean selle Aruande valmis saama õigeks ajaks.
Muide! Tead, endasse uskumine on üks asi ja sinusse uskumine teine. Ja kolmas on meisse uskumine. Mõistad?
Aitäh!
Tänane õnnelause orkutis: Armastus võidab kõik.
Ma ei hakka sellest pikemalt ega põhjalikumalt rääkima. Võibolla paari kuu pärast või hiljem. Aga see lugu on kindlasti selline, mis paneks pooled teist südamest naerma, pooled vihast lõhkema.
Ilmselt ja endiselt on nii, et minuga juhtub asju, mida enamusega ealeski ei toimu. Ei tea, kas nutta või naerda. Täna olin murdumise äärel. Scarlet tõi siis mulle selle pool rõõmu tagasi, mida mul vaja oli. Enam pöörasem ja mõtlematum ei saa üks naine olla.
Vahepeal ma mõtlen, et peaksin Scarletit rohkem kuulama, sest ta teab, mida räägib. Ja mina enam ei tea. Ja teised tunnevad mind liiga palju, et vastu vaielda. Rohkem realiste mu maailma. Järgmiste valimiste ajal hääletangi selle poolt. Jah!
Ma istun täna öö otsa üleval ja homme ilmselt ka. Ma pean selle Aruande valmis saama õigeks ajaks.
Muide! Tead, endasse uskumine on üks asi ja sinusse uskumine teine. Ja kolmas on meisse uskumine. Mõistad?
Aitäh!
esmaspäev, 8. märts 2010
Lestat 67
Vaatsin, et vana aruande põhjal kirjutada, siis mängib ilusti reedeks välja ühe korraliku pataka tarka juttu.
Pidin kohe kirjutama hakkama, sest Whitney Houston hakkas oma maheda võimsa häälega laulma ja pani mulgi südame rõkkama. Ja siis kujutasin ette, kuidas Ketu kunagi sama võimsalt minu sõnadega ja oma viisiga lugusid laulab. Ei tea, kas saab seda kuulma? Vägev oleks. Ja kui Ketu nüüd hetk tagasi ütles, et tema ema ja isa said privaatkontserti selle kauaräägitud looga, tuli kadedus peale. Läheksin seda kohe homme kuulama aga aruanne ju.
Või, et ilus ja romantiline.
Annaksin vist päris palju, et natukene klaverit või kitarri mängida osata. Või laulda ja tantsida. Aga kui ise ei oska siis on suurematel inimestel kombeks loota väiksemate peale. Keegi peab ju unustusi ellu viima ja meie nägudele rahulolu tooma. Meil peab ainult nii palju tahtejõudu jätkuma, et seda teostust nendelt väiksematelt nõuda.
Share my life
Take me for what I am
cause I'll never change
All my colors for you
Take my love
I'll never ask for too much
Just all that you are
And everything that you do
Whitney Houston - I Have Nothing
Absoluutselt armunud muusikasse!
Aitäh!
Pidin kohe kirjutama hakkama, sest Whitney Houston hakkas oma maheda võimsa häälega laulma ja pani mulgi südame rõkkama. Ja siis kujutasin ette, kuidas Ketu kunagi sama võimsalt minu sõnadega ja oma viisiga lugusid laulab. Ei tea, kas saab seda kuulma? Vägev oleks. Ja kui Ketu nüüd hetk tagasi ütles, et tema ema ja isa said privaatkontserti selle kauaräägitud looga, tuli kadedus peale. Läheksin seda kohe homme kuulama aga aruanne ju.
Või, et ilus ja romantiline.
Annaksin vist päris palju, et natukene klaverit või kitarri mängida osata. Või laulda ja tantsida. Aga kui ise ei oska siis on suurematel inimestel kombeks loota väiksemate peale. Keegi peab ju unustusi ellu viima ja meie nägudele rahulolu tooma. Meil peab ainult nii palju tahtejõudu jätkuma, et seda teostust nendelt väiksematelt nõuda.
Share my life
Take me for what I am
cause I'll never change
All my colors for you
Take my love
I'll never ask for too much
Just all that you are
And everything that you do
Whitney Houston - I Have Nothing
Absoluutselt armunud muusikasse!
Aitäh!
Lestat 66
Slipknot – Before I Forget
Keskendumisvõime on nullilähedane. Ja see lugu aitab suurepäraselt?
Ma ei taha mainida seda A tähega sõna. Teate see ajab judinad peale ja tekitab nii kohutavalt piinava tunde. Ja mõte, et ma teen seda valesti. Või siis jätan tegemata. Kuidagi ei suuda seda üle huulte veeretada. Veel vähem tunnet tekitada, et kõik on korras selles suhtes.
Õigesti arvasite. Räägin Aruandest. Praktika omast. Nädal! Tööd täis nädal, pean uneajast veel praktika aruande jaoks aega näpistama. Nii, et jõuaksin kolmapäeval juuksurisse ja õhtul klubisse. Kõige selle juures särama ja naeratama, kaunis olema. Pole lihtne aga ma teen selle ära. Peab!
Mida veel? Ikkagi tahaksin tantsida. Või laulda. Äärmisel juhul lepin lumelauaga kukkumisega.
Homme lähen ühte kohta. Ilus on seal! Loodan, et saan selle endale. Aga muidugi selles suhtes jälle M-märgid ei toeta mind. Pole hullu! Kaua ikka võib mingeid märke uskuda. Varem pole nad mind aidanud ja vaevalt nüüdki. Nädala lõpuks olen nii väsinud, et kammin unes nähtud harjaga päriselt juukseid.
Tõmbab musta lina üle õlgade ja kuulab Slipknoti. Vampiiristumas või midagi..
Aitäh!
Keskendumisvõime on nullilähedane. Ja see lugu aitab suurepäraselt?
Ma ei taha mainida seda A tähega sõna. Teate see ajab judinad peale ja tekitab nii kohutavalt piinava tunde. Ja mõte, et ma teen seda valesti. Või siis jätan tegemata. Kuidagi ei suuda seda üle huulte veeretada. Veel vähem tunnet tekitada, et kõik on korras selles suhtes.
Õigesti arvasite. Räägin Aruandest. Praktika omast. Nädal! Tööd täis nädal, pean uneajast veel praktika aruande jaoks aega näpistama. Nii, et jõuaksin kolmapäeval juuksurisse ja õhtul klubisse. Kõige selle juures särama ja naeratama, kaunis olema. Pole lihtne aga ma teen selle ära. Peab!
Mida veel? Ikkagi tahaksin tantsida. Või laulda. Äärmisel juhul lepin lumelauaga kukkumisega.
Homme lähen ühte kohta. Ilus on seal! Loodan, et saan selle endale. Aga muidugi selles suhtes jälle M-märgid ei toeta mind. Pole hullu! Kaua ikka võib mingeid märke uskuda. Varem pole nad mind aidanud ja vaevalt nüüdki. Nädala lõpuks olen nii väsinud, et kammin unes nähtud harjaga päriselt juukseid.
Tõmbab musta lina üle õlgade ja kuulab Slipknoti. Vampiiristumas või midagi..
Aitäh!
Lestat 65
Naistepäev, vol 2!
Ma teadsin, et avaldasin eelmise sissekande rutakalt. Naistepäeva eriüllatused jätkuvad. Mulle meeldib kui mind pannakse ootamatutesse olukordadesse. Kuigi ma olen kontrollifriik siis on hea, et mulle meelde tuletatakse, et ma ei saa alati kõike ette teada. Peaksime tänulikud olema kui keegi meid nii palju armastab, et seda armsate žestidega välja näitab, mitte vinguma kui ebamugav see kõik on.
Igatahes tuiskasin Kaubamajas „pealaialiotsas„ ringi ja Atu kasutas avalikku informatsiooni minu lõunatamise kohta kenasti ära. Passis peale, millal sööma lähen ja kinkis mulle laulva roosi. Love Me Tender, Love Me True! Mis ma öelda oskan? Aitäh!
Kas ma olen võitleja? Mulle on alati tundunud, et ei ole. Mitte kunagi piisavalt kirglik õiguse tagaajaja, mitte kunagi õigel ajal, mitte kunagi ei võida. Võibolla nüüd liialdasin. Igatahes ma tahan seda öelda, et ma mõnikord ei jaksa. Mulle ei meeldi üksinda mässata. Kriisi langen nädalaga! Nädalatega! Kuudega annan alla. Mõnikord!
Mulle on tugev selgroog kasvanud paari viimase aastaga. Atu arvates on loll naine kõige mugavam. Ja ma olen temaga täiesti nõus. Haritud, iseseisev mõtlemiselt ja teeniv naine. Kõige ohtlikum vastane mehele. Siis hakkab naine ise otsustama ja teda enam ümber ei veena. Täitsa saan aru, miks meid kodustama peab!
Endiselt on hea olla Naine ja Sekretär.
Muide! Me ei õpi koolis prostituutideks, vaid sekretärideks. Selge?
Aitäh!
Ma teadsin, et avaldasin eelmise sissekande rutakalt. Naistepäeva eriüllatused jätkuvad. Mulle meeldib kui mind pannakse ootamatutesse olukordadesse. Kuigi ma olen kontrollifriik siis on hea, et mulle meelde tuletatakse, et ma ei saa alati kõike ette teada. Peaksime tänulikud olema kui keegi meid nii palju armastab, et seda armsate žestidega välja näitab, mitte vinguma kui ebamugav see kõik on.
Igatahes tuiskasin Kaubamajas „pealaialiotsas„ ringi ja Atu kasutas avalikku informatsiooni minu lõunatamise kohta kenasti ära. Passis peale, millal sööma lähen ja kinkis mulle laulva roosi. Love Me Tender, Love Me True! Mis ma öelda oskan? Aitäh!
Kas ma olen võitleja? Mulle on alati tundunud, et ei ole. Mitte kunagi piisavalt kirglik õiguse tagaajaja, mitte kunagi õigel ajal, mitte kunagi ei võida. Võibolla nüüd liialdasin. Igatahes ma tahan seda öelda, et ma mõnikord ei jaksa. Mulle ei meeldi üksinda mässata. Kriisi langen nädalaga! Nädalatega! Kuudega annan alla. Mõnikord!
Mulle on tugev selgroog kasvanud paari viimase aastaga. Atu arvates on loll naine kõige mugavam. Ja ma olen temaga täiesti nõus. Haritud, iseseisev mõtlemiselt ja teeniv naine. Kõige ohtlikum vastane mehele. Siis hakkab naine ise otsustama ja teda enam ümber ei veena. Täitsa saan aru, miks meid kodustama peab!
Endiselt on hea olla Naine ja Sekretär.
Muide! Me ei õpi koolis prostituutideks, vaid sekretärideks. Selge?
Aitäh!
Lestat 64
Naistepäev!
Tähtpäevad, pühad, sünnipäevad! Lilled, šokolaadid, tordid! Meelespidamine.
Võib öelda, et need on päevad, kus igaüks võib sind meeles pidada ja näiteks lilli kinkida. Aga kui sa ei suuda nendelgi päevadel mõnda hea sõna mulle öelda, siis pole ju väga vahet, mida sa üldse suudad. On nii?
Tänane hommik. Suutsin eile oma üllatuse ära rikkuda. Atu arvas, et olen juba siit ilmast lahkunud, sest ma polnud päev otsa voodist välja tulnud. Kui ta poest saabus, nägin tema käes krõpsu pakki. Vau! Mis ajast tema seda ostab? Võibolla olen maininud, et mu kaasa ei luba mul sellist rämpsu süüa. Tavaliselt peidan laua sahtlis pakikesi ja söön salaja. Ausalt!
Õhtul hakkasin uurima, miks ta selle paki ostis. Ta üritas väita, et ei tea asjast midagi. Pidin siis kööki minema ja selle üles otsima. Leidsin! Ja rikkusin üllatuse ära. Hommikul oli mul siiski sama hea meel kui pidanuks olema. Mulle polegi vaja lilli ja traditsioonilisi kinke. Piisab sellest kui niimoodi üllatada.
Täna tööl! KT astus ruumi ja ma ei märganudki kaunist kevadist kollast tulpi. Kohmakalt sirutas ta käe välja ja soovis head naistepäeva! Oi, aitäh! Kõlas minu suust. Olin väga üllatunud ja meelitatud.
Mees, kelle nägu mulle on tuttav aga nime ei suuda meeles pidada, asutus ruumi. Kiikas direktori kabineti, ilmselt harjumusest, ja pani siis minu lauale väikese šokolaadi. Nagu muuseas, naeratas ja läks. Selliste kummaliste käitumiste juures tuleb mul naer peale. Nad on omamoodi naljakad ja teevad tuju heaks. Vanematele meesterahvastele tuleb tavapäratu muie näole kui nad noore sekretäri naerma suudavad ajada. Ja ilmselt nad naudivad sedagi, et nende nägudele kerge rõõmu virvendus sillerdama jääb.
Walt(er) Whitman - Naised istuvad või tulevad, lähevad, ja mõned on
vanad ja mõned on noored ja noored on kaunid, kuid vanad on kaunimad veel. (“Kaunid naised” , 1855)
Aitäh!
Tähtpäevad, pühad, sünnipäevad! Lilled, šokolaadid, tordid! Meelespidamine.
Võib öelda, et need on päevad, kus igaüks võib sind meeles pidada ja näiteks lilli kinkida. Aga kui sa ei suuda nendelgi päevadel mõnda hea sõna mulle öelda, siis pole ju väga vahet, mida sa üldse suudad. On nii?
Tänane hommik. Suutsin eile oma üllatuse ära rikkuda. Atu arvas, et olen juba siit ilmast lahkunud, sest ma polnud päev otsa voodist välja tulnud. Kui ta poest saabus, nägin tema käes krõpsu pakki. Vau! Mis ajast tema seda ostab? Võibolla olen maininud, et mu kaasa ei luba mul sellist rämpsu süüa. Tavaliselt peidan laua sahtlis pakikesi ja söön salaja. Ausalt!
Õhtul hakkasin uurima, miks ta selle paki ostis. Ta üritas väita, et ei tea asjast midagi. Pidin siis kööki minema ja selle üles otsima. Leidsin! Ja rikkusin üllatuse ära. Hommikul oli mul siiski sama hea meel kui pidanuks olema. Mulle polegi vaja lilli ja traditsioonilisi kinke. Piisab sellest kui niimoodi üllatada.
Täna tööl! KT astus ruumi ja ma ei märganudki kaunist kevadist kollast tulpi. Kohmakalt sirutas ta käe välja ja soovis head naistepäeva! Oi, aitäh! Kõlas minu suust. Olin väga üllatunud ja meelitatud.
Mees, kelle nägu mulle on tuttav aga nime ei suuda meeles pidada, asutus ruumi. Kiikas direktori kabineti, ilmselt harjumusest, ja pani siis minu lauale väikese šokolaadi. Nagu muuseas, naeratas ja läks. Selliste kummaliste käitumiste juures tuleb mul naer peale. Nad on omamoodi naljakad ja teevad tuju heaks. Vanematele meesterahvastele tuleb tavapäratu muie näole kui nad noore sekretäri naerma suudavad ajada. Ja ilmselt nad naudivad sedagi, et nende nägudele kerge rõõmu virvendus sillerdama jääb.
Walt(er) Whitman - Naised istuvad või tulevad, lähevad, ja mõned on
vanad ja mõned on noored ja noored on kaunid, kuid vanad on kaunimad veel. (“Kaunid naised” , 1855)
Aitäh!
pühapäev, 7. märts 2010
Lestat 63
Tori Amos – Precious Things
Lisaks sellele, et olen kõige ilusam, kõige targem ja kõige osavam, olen veel kõige õelam, kõige kiuslikum ja kõige kurjem.
Täna on liigutamine üsna vaevarikas. Valusad on käed, kael ja tagumik. Aga seis on kindlasti parem kui esimesel korral. Mäest sain ise üles! See vajab aplausi. Süsteem Mõedakul oli minu jaoks vähe sobivam, mugavam.
Ma ei saa mainimata jätta, et ma ikka täiega fännan lumelauaga sõitmist. Esialgu ei oska ma suurt midagi peale hakata seal laua peal. Tagumist kanti kasutasin juba päris tihti ja ei sööstnud külg ees mäest alla iga kord. Ja proovisin ka esimest kanti. Jep! Esimene kord läks vähe õnnetult-õnnelikult. Suutsin suure hoo pealt ennast kuidagi kõhuli väänata. Esimene mõte ”nüüd on ribid mu sisikonna läbi hakseldanud”, teine mõte ”kui kohe hingama ei hakka siis on jama”, kolmas mõte ”ok, ajan ennast püsti ja enam nii ei tee”. Aga suuski ma ikka alla ei pane, siis kukun ennast kindlalt surnuks.
Õhtul käisime Scarleti juures ja klubis. Scarleti juures oli väga tore. Isegi Atu sulas naiste karja sisse ja lõpuks ei saanudki aru, et seltskonnas ka mees on. Tüdrukutega oli täitsa lahe. Sellist fotomaratoni pole teab, mis ajast teinud. Mina ja naiste seltskond. See ei ole eriti tavapärane kooslus. Seega olid seal räägitud jutud ja tegemised mullegi natukene võõrad. Kindlasti mitte ebamugavad ega midagi. Lihtsalt oli tunne, et võibolla olen päris paljust ilma jäänud.
Olin kaine ja tegin Lestati moodi taksot. Transportisin neli purjus naist ja ühe purjus mehe CTsse. Ja parkisin auto teab kuhu. 10 minutit klubis ja kõne politseilt. Õukeei.. parkisin siis auto ümber. Kuigi ma olin nii vihane, et oleksin heameelega koju sõitnud. Vihane mitte kõne peale vaid enda ja kõigi. Ma olen seda alati öelnud, et ma ei kannata kui ma pean auto olematule parkimiskohale jätma.
Ja ega minu õelusele ja kurjusele siis veel lõpp ei saabunud. Vihastasin, et mu mees ei oska tantsida. Ja ta oli tantsulaval olnud 30 sekundit? Jep, minu vihastamise lagi tuli eile kätte. Ise ka imestan. Lähen vist teraapiasse või midagi. Jalutasin oma lemmiklugude saatel minema ja mõtlesin kui rumal ma ikka võin olla.
Tegin klubis avastusi. Et kainena on seal üsna tore, samas kummaline olla. Ja klubis on palju valgem kui ma arvasin. Inimestel on üsna selged näod ja seal on võimalik normaalselt hingata. Vapustav!
Ma pole ikka veel voodist välja saanud. Täna on ”Lestati surnuks näljutamise päev”. Mul võimutseb köögis üks kole hiir. Ja ma lihtsalt ei suuda sinna minna temaga võitlema.
Aitäh!
Lisaks sellele, et olen kõige ilusam, kõige targem ja kõige osavam, olen veel kõige õelam, kõige kiuslikum ja kõige kurjem.
Täna on liigutamine üsna vaevarikas. Valusad on käed, kael ja tagumik. Aga seis on kindlasti parem kui esimesel korral. Mäest sain ise üles! See vajab aplausi. Süsteem Mõedakul oli minu jaoks vähe sobivam, mugavam.
Ma ei saa mainimata jätta, et ma ikka täiega fännan lumelauaga sõitmist. Esialgu ei oska ma suurt midagi peale hakata seal laua peal. Tagumist kanti kasutasin juba päris tihti ja ei sööstnud külg ees mäest alla iga kord. Ja proovisin ka esimest kanti. Jep! Esimene kord läks vähe õnnetult-õnnelikult. Suutsin suure hoo pealt ennast kuidagi kõhuli väänata. Esimene mõte ”nüüd on ribid mu sisikonna läbi hakseldanud”, teine mõte ”kui kohe hingama ei hakka siis on jama”, kolmas mõte ”ok, ajan ennast püsti ja enam nii ei tee”. Aga suuski ma ikka alla ei pane, siis kukun ennast kindlalt surnuks.
Õhtul käisime Scarleti juures ja klubis. Scarleti juures oli väga tore. Isegi Atu sulas naiste karja sisse ja lõpuks ei saanudki aru, et seltskonnas ka mees on. Tüdrukutega oli täitsa lahe. Sellist fotomaratoni pole teab, mis ajast teinud. Mina ja naiste seltskond. See ei ole eriti tavapärane kooslus. Seega olid seal räägitud jutud ja tegemised mullegi natukene võõrad. Kindlasti mitte ebamugavad ega midagi. Lihtsalt oli tunne, et võibolla olen päris paljust ilma jäänud.
Olin kaine ja tegin Lestati moodi taksot. Transportisin neli purjus naist ja ühe purjus mehe CTsse. Ja parkisin auto teab kuhu. 10 minutit klubis ja kõne politseilt. Õukeei.. parkisin siis auto ümber. Kuigi ma olin nii vihane, et oleksin heameelega koju sõitnud. Vihane mitte kõne peale vaid enda ja kõigi. Ma olen seda alati öelnud, et ma ei kannata kui ma pean auto olematule parkimiskohale jätma.
Ja ega minu õelusele ja kurjusele siis veel lõpp ei saabunud. Vihastasin, et mu mees ei oska tantsida. Ja ta oli tantsulaval olnud 30 sekundit? Jep, minu vihastamise lagi tuli eile kätte. Ise ka imestan. Lähen vist teraapiasse või midagi. Jalutasin oma lemmiklugude saatel minema ja mõtlesin kui rumal ma ikka võin olla.
Tegin klubis avastusi. Et kainena on seal üsna tore, samas kummaline olla. Ja klubis on palju valgem kui ma arvasin. Inimestel on üsna selged näod ja seal on võimalik normaalselt hingata. Vapustav!
Ma pole ikka veel voodist välja saanud. Täna on ”Lestati surnuks näljutamise päev”. Mul võimutseb köögis üks kole hiir. Ja ma lihtsalt ei suuda sinna minna temaga võitlema.
Aitäh!
reede, 5. märts 2010
Lestat 62
Creed – One
Sünnipäevalt elusa ja tervena tagasi. Ja tehtud jälle. Natukene tavalist tsät tsätti ja niisama mõttetut olemist. Ja paar sügavmõttelist jutuajamist. Ei midagi suurt ega erilist. Seksi ei olnud. Vägivalda küll.
Kus on kaklus seal olen Mina. Ühesõnaga pidasime toredasti Kaia 18. sünnipäeva. Sellise päeva puhul peaksid kõik sõbrad ennast vaos hoidma ja lõbusad olema. Aga kallis Ruts suudab alati mingi jamaga hakkama saada. Täna olin selleks jälle valmis. Mõnes mõttes saan temast ka aru. Aga tõmblema peaks ikka õigete inimestega, kellest vastast on. Meie poistel on kombeks lasta oma naistele kallale minna. Kord nad ei näe, kord neid pole samas ruumis ja muul ajal vahivad nad lihtsalt suu ammuli ega oska midagi teha.
Äktsen! Ruts tormab lõuates kaminatuppa ja vehib rusikaga. Üle laudade ja pinkide Hennuni kihutades. Väike takistus. Lestat reageerib kiirelt ja lendab Rutsile peale. St Rutsiga kaasa :D Lendasin üle pingi, pingi peale ja teise ruumi otsa. Üritasin siis vägilast rahustada aga ilmselt ta isegi ei märganud mind. Püüdsin kahe kõrguva mehe vahel ennast märgatavaks muuta. Ruts sai sellest ilmselt hoogu juurde ja kasutas vähe rohkem jõudu. Kiskusin neid mõlemaid jopedest ja tõukasin eemale kuis jaksasin. Mida teevad ülejäänud mehed? Loomulikult. Vahivad nagu kari idioote. Tüüpiline!
Karjusin siis, et mida kuradit te vahite, kas ma pean üksinda siin vahel edasi hüppama? Mõnusad näod manati nägudele. Ausalt öeldes kiskus krampliku naeru peale. Sellel, kel suu ammuli oli, vajus karp kinni ja hakkas ennast liigutama. Ja loomulikult mu naika Ed. Tema tormas ka peale, ainsa abiväena. Ülejäänud mehed võivad ennast eitedeks pidama hakata.
Ma ei kannata kakluste pealt vahtimist. Oled mees siis ole mees. Oled eit, siis eit. Vahepealseid variante ei ole. Ja kõige rohkem vihkan seda kui sa ise mehena vahele ei lähe ja hoiad mõnda naist kinni, et tema ka ei läheks. Oled kõva mees, et naist kinni hoida aga mitte piisavalt, et ise õnnetus ära hoida.
Pärast seda oli mõnus rahulolev tunne. Aind, et üle keha käisid judinad ja oleksin heameelega pitsi viina võtnud. Kui pakuti siis ütlesin siiski ära. Ma pole ju nii kõva kandmisega.
Eesti meeste terviseks!
Aitäh!
Sünnipäevalt elusa ja tervena tagasi. Ja tehtud jälle. Natukene tavalist tsät tsätti ja niisama mõttetut olemist. Ja paar sügavmõttelist jutuajamist. Ei midagi suurt ega erilist. Seksi ei olnud. Vägivalda küll.
Kus on kaklus seal olen Mina. Ühesõnaga pidasime toredasti Kaia 18. sünnipäeva. Sellise päeva puhul peaksid kõik sõbrad ennast vaos hoidma ja lõbusad olema. Aga kallis Ruts suudab alati mingi jamaga hakkama saada. Täna olin selleks jälle valmis. Mõnes mõttes saan temast ka aru. Aga tõmblema peaks ikka õigete inimestega, kellest vastast on. Meie poistel on kombeks lasta oma naistele kallale minna. Kord nad ei näe, kord neid pole samas ruumis ja muul ajal vahivad nad lihtsalt suu ammuli ega oska midagi teha.
Äktsen! Ruts tormab lõuates kaminatuppa ja vehib rusikaga. Üle laudade ja pinkide Hennuni kihutades. Väike takistus. Lestat reageerib kiirelt ja lendab Rutsile peale. St Rutsiga kaasa :D Lendasin üle pingi, pingi peale ja teise ruumi otsa. Üritasin siis vägilast rahustada aga ilmselt ta isegi ei märganud mind. Püüdsin kahe kõrguva mehe vahel ennast märgatavaks muuta. Ruts sai sellest ilmselt hoogu juurde ja kasutas vähe rohkem jõudu. Kiskusin neid mõlemaid jopedest ja tõukasin eemale kuis jaksasin. Mida teevad ülejäänud mehed? Loomulikult. Vahivad nagu kari idioote. Tüüpiline!
Karjusin siis, et mida kuradit te vahite, kas ma pean üksinda siin vahel edasi hüppama? Mõnusad näod manati nägudele. Ausalt öeldes kiskus krampliku naeru peale. Sellel, kel suu ammuli oli, vajus karp kinni ja hakkas ennast liigutama. Ja loomulikult mu naika Ed. Tema tormas ka peale, ainsa abiväena. Ülejäänud mehed võivad ennast eitedeks pidama hakata.
Ma ei kannata kakluste pealt vahtimist. Oled mees siis ole mees. Oled eit, siis eit. Vahepealseid variante ei ole. Ja kõige rohkem vihkan seda kui sa ise mehena vahele ei lähe ja hoiad mõnda naist kinni, et tema ka ei läheks. Oled kõva mees, et naist kinni hoida aga mitte piisavalt, et ise õnnetus ära hoida.
Pärast seda oli mõnus rahulolev tunne. Aind, et üle keha käisid judinad ja oleksin heameelega pitsi viina võtnud. Kui pakuti siis ütlesin siiski ära. Ma pole ju nii kõva kandmisega.
Eesti meeste terviseks!
Aitäh!
Lestat 61
Suhkruta tee.. tee suhkruta!
Prr... Vaadake märts ei ole loomingulises mõttes eriti hästi alanud. Tootlikus on vähenenud. Aga samas on tore, et kuu pole veel läbi.
Täna on enamvähem päev. Uni on! Aga talutav. Külm on! Aga tee soojendab. Ja googel andis lemmiku kohta informatsiooni. Internet on üks ütlemata tore asi. Vaadates kogu ülejäänud pilti siis lammas all paremas nurgas hakkab kolima vasakusse. Ja seal kasvab ta nii suureks, et varsti on terve pind teda täis.
Scarlet koputab koguaeg mu südametunnistusele. Ilmselt koputaks rusikaga näkku ka kui kokku sattuksime. Ja võibolla on tal selleks ka õigus. Ses suhtes ma tänan, et Sa ei hurraata mu esialgu tunduvatele idiootsustele kaasa, vaid üritad reaalsust nähtavaks teha.
Ja reaalsus on karm.
Aitäh!
Prr... Vaadake märts ei ole loomingulises mõttes eriti hästi alanud. Tootlikus on vähenenud. Aga samas on tore, et kuu pole veel läbi.
Täna on enamvähem päev. Uni on! Aga talutav. Külm on! Aga tee soojendab. Ja googel andis lemmiku kohta informatsiooni. Internet on üks ütlemata tore asi. Vaadates kogu ülejäänud pilti siis lammas all paremas nurgas hakkab kolima vasakusse. Ja seal kasvab ta nii suureks, et varsti on terve pind teda täis.
Scarlet koputab koguaeg mu südametunnistusele. Ilmselt koputaks rusikaga näkku ka kui kokku sattuksime. Ja võibolla on tal selleks ka õigus. Ses suhtes ma tänan, et Sa ei hurraata mu esialgu tunduvatele idiootsustele kaasa, vaid üritad reaalsust nähtavaks teha.
Ja reaalsus on karm.
Aitäh!
neljapäev, 4. märts 2010
Lestat 60
Täna on siis fooris see kollane vilkuv tuli.
Kõik seisab, kõik on ootusärevuses, kohe juhtub midagi.
Inimesed elavad hästi keerulist elu aga räägivad, et „vaata kui lihtne oleks kui“. Ja elavad ikka elu keeruliseks. Mina samamoodi. Mõtlen, et nii oleks parem ja kasulikum. Aga ma ei tee midagi, et nii tegelikult ka oleks. Ja vahepeal on lihtsuse poole püüdlemine sama keeruline kui selles sasipuntras elamine.
Ma tunnen, et olen teravate pilkude valve all ja iga väiksema liigutuse peale lastakse mulle kuul kerre. Tegelikult võiks vastupidi ka olla. Parim kaitse on rünnak. Ja mis minusugusest metslasest muud oodata ongi kui kisklemist ja küünte näitamist. Ja ma tunnen ennast nii piiratuna. Kass puuris ja puuri peal kalts, et ma midagi ei näeks. Ja kui ma muidu olen nunnu ja malbeke, siis nüüd kurjuse kõige õelam kehastus.
Üsna tore viis, kuidas ennast inimestele paista lasta.
Johann Wolfgang von Goethe - Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head. (“Faust” , 1808 - 1832)
Aitäh!
Kõik seisab, kõik on ootusärevuses, kohe juhtub midagi.
Inimesed elavad hästi keerulist elu aga räägivad, et „vaata kui lihtne oleks kui“. Ja elavad ikka elu keeruliseks. Mina samamoodi. Mõtlen, et nii oleks parem ja kasulikum. Aga ma ei tee midagi, et nii tegelikult ka oleks. Ja vahepeal on lihtsuse poole püüdlemine sama keeruline kui selles sasipuntras elamine.
Ma tunnen, et olen teravate pilkude valve all ja iga väiksema liigutuse peale lastakse mulle kuul kerre. Tegelikult võiks vastupidi ka olla. Parim kaitse on rünnak. Ja mis minusugusest metslasest muud oodata ongi kui kisklemist ja küünte näitamist. Ja ma tunnen ennast nii piiratuna. Kass puuris ja puuri peal kalts, et ma midagi ei näeks. Ja kui ma muidu olen nunnu ja malbeke, siis nüüd kurjuse kõige õelam kehastus.
Üsna tore viis, kuidas ennast inimestele paista lasta.
Johann Wolfgang von Goethe - Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head. (“Faust” , 1808 - 1832)
Aitäh!
kolmapäev, 3. märts 2010
Lestat 59
Nonii!
Tänane on möödunud ilma vihastamiseta. Olen ju tubli, kas pole?! Sain komplimendi osaliseks – Ilusad kingad sul! Oleksin võinud öelda „aitäh“ aga ütlesin „ma tean“. Inimesed ikka ei oska komplimendile vastata. Pean õppima. Selle asemel, et ennast siis maha teha või rääkida, kuidas paremini saaks, võiks tõesti kõigest tänada ja naeratada.
Eile oli tore õhtu. Kuulasin, kuidas Ketu minu sõnadega laulu laulab ja südame alt läks soojaks. Armastus on iseenesest selline sõna, mida ma väga ei kasuta. Seda peab ikka tõsiselt mõtlema kui välja ütled. Et ta ei kõlaks nagu sõna vaid nagu tunne. Aga Ketu laulis seda nii armsalt ja siiralt. Nagu ei tooks see tunne kunagi valu ja kannatust kaasa.
„Notebook“
Film, mida vaadates tekib enamusel mõte, et enam imalamat „lavstoorit“ ei saa olemas olla. Saab, saab, saab päriselt! Ma ilmselt ei pea hakkama seda lugu ümber jutustama aga kirjeldan, mis mind köitis. Peaosa mängiv mees ja tema iseloom. Noorena võitleja, uljas aga enesekindel. Teadis täpselt, mida tahab aga too aeg ei olnud see kõik võimalik. Ja naine. Minu arust loomulik ja energiat, särtsu täis. Sära nende silmades ja pilkude kohtumised. Kadestatav! Aastaid hiljem on nad mõlemad tasakaalukad täiskasvanud. Aga kui armastus uue hooga lõkkele lööb, siis ununevad need kõledad üksinda veedetud aastad täiesti. Aga mees on seekord väga kindlameelne ja rahulik. Müstiline on see, kuidas nende tunded püsisid aastate vältel muutumatuna, isegi nad ise olid tegelikult samasugused. Seda peab vaatama, et aru saada, millest räägin.
Järgmine lemmik mul siis Twilighti kõrval.
William Shakespeare:
Ka armunu on hull,
sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks.
Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb
maast taevasse ja taevast jälle maale.
Kui kujutlus tal aina vormib asju,
mis tundmatud on, siis poeedi sulg
loob kuju sellele eimiskile
ning annab eluaseme ja nime.
(“Suveöö unenägu”, 5 , 1595 - 1596)
Aitäh!
Tänane on möödunud ilma vihastamiseta. Olen ju tubli, kas pole?! Sain komplimendi osaliseks – Ilusad kingad sul! Oleksin võinud öelda „aitäh“ aga ütlesin „ma tean“. Inimesed ikka ei oska komplimendile vastata. Pean õppima. Selle asemel, et ennast siis maha teha või rääkida, kuidas paremini saaks, võiks tõesti kõigest tänada ja naeratada.
Eile oli tore õhtu. Kuulasin, kuidas Ketu minu sõnadega laulu laulab ja südame alt läks soojaks. Armastus on iseenesest selline sõna, mida ma väga ei kasuta. Seda peab ikka tõsiselt mõtlema kui välja ütled. Et ta ei kõlaks nagu sõna vaid nagu tunne. Aga Ketu laulis seda nii armsalt ja siiralt. Nagu ei tooks see tunne kunagi valu ja kannatust kaasa.
„Notebook“
Film, mida vaadates tekib enamusel mõte, et enam imalamat „lavstoorit“ ei saa olemas olla. Saab, saab, saab päriselt! Ma ilmselt ei pea hakkama seda lugu ümber jutustama aga kirjeldan, mis mind köitis. Peaosa mängiv mees ja tema iseloom. Noorena võitleja, uljas aga enesekindel. Teadis täpselt, mida tahab aga too aeg ei olnud see kõik võimalik. Ja naine. Minu arust loomulik ja energiat, särtsu täis. Sära nende silmades ja pilkude kohtumised. Kadestatav! Aastaid hiljem on nad mõlemad tasakaalukad täiskasvanud. Aga kui armastus uue hooga lõkkele lööb, siis ununevad need kõledad üksinda veedetud aastad täiesti. Aga mees on seekord väga kindlameelne ja rahulik. Müstiline on see, kuidas nende tunded püsisid aastate vältel muutumatuna, isegi nad ise olid tegelikult samasugused. Seda peab vaatama, et aru saada, millest räägin.
Järgmine lemmik mul siis Twilighti kõrval.
William Shakespeare:
Ka armunu on hull,
sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks.
Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb
maast taevasse ja taevast jälle maale.
Kui kujutlus tal aina vormib asju,
mis tundmatud on, siis poeedi sulg
loob kuju sellele eimiskile
ning annab eluaseme ja nime.
(“Suveöö unenägu”, 5 , 1595 - 1596)
Aitäh!
Lestat 58
Tujudest rääkides.. need vahelduvad mul nagu tuled fooris. Vahepeal on tunne, et punane ja kollane on vilkuma jäänud ja rohelist ei tulegi. Ses suhtes on täna hea päev, roheline. Loodan, et ma seda ära ei riku. Võtsin täna seisukoha, et olen ise oma tuju looja.
Ma olen viimasel ajal oma sissekannetes ainult vingunud ja virisenud. See on kohutavalt väsitav kindlasti. Mind isiklikult imeb negatiivne mõtlemine täiesti tühjaks. Aga ma ei tea ka, mida järgnev teema kaasa toob. Mõtteainet sain mõned päevad tagasi oma vanast blogist. Tundub nagu Scarlet oleks ka seda lugenud, sest kirjutas sellest, mis mindki täna kirjutama pani. Sõbrad!
Mõned head aastad tagasi pidin sõnas SÕBER sügavalt pettuma. Inimesed, kellega olin jaganud oma rõõme ja muresid, hakkasid minu ümbert kaduma. Ja lõpuks jäid järele kaks. Ma ei uskunud pikka aega, et nad suudavad kõiki mu häid sõpru asendada. Tegelikult nad ei suudagi, ei peagi. Aastaid hiljem olen ma tänu nende toele siiski usaldama õppinud ja saanud tagasi teadmise, et ma ei ole üksi.
Mul on erakordne võime inimesi endast eemale peletada. Just sõpru! Esiteks, ma olen liiga otsekohene. On asju, mida ma kunagi ei saa välja ütlemata jätta. Miks? Kui mõni asi on suures vastuolus minu põhimõtetega siis sõbrale pean ma seda ütlema. Tihti vastavad nad sellega, et katkestavad minuga suhtlemise. Ma olen sellega leppima hakanud. Parem sõber, kes võtab kriitika teadmiseks kui sõber, kelle ees ma pean teesklema, et kõik on korras. Pean tunnistama, et ka neid inimesi on minu elus (hetkel) olemas. Neid, kes mind nimetavad sõbraks aga, kelle vastu minul austus ja sügav kiindumus puuduvad. Ja need on sellised inimesed, kes eales ei arvaks, et ma neist niimoodi mõtlen. Lihtsalt, mõnes suhtes on mulle olulisem teise inimese rahulolu kui ausus. Eriti kui ma ise midagi ei kaota. Ja võitmine, millegi vastusaamine ei ole minu jaoks esmatähtis. Mõnes mõttes on see silmakirjalik suhtumine aga teisest küljest ma ei saagi olla päris ideaalne ja kõige-kõigem.
Endast! Ilmselt ma ei ole ise ka just kuigi hea sõber. Ma olen üsna enesekeskse mõtlemisega. Mulle meeldib rääkida endast ja sellest, mis mind vaevab. Minu jaoks pole eneseavamine mingisugune probleem. Aga ma olen aru saanud, et paljud ootavad minult just seda, et ma küsiksin: Kuidas sul läheb? Mis sul mureks on? Kas sul on rõõmus tuju? Jne jne jne. Olen alati valmis kuulama aga ma ei taha sõnu välja pigistada inimestest. Võibolla peaksin. Peaksin ehk rohkem ütlema, et ma näen, mis mu ümber toimub ja tunnen huvi. Võibolla!
Sokrates - Hea oleks, kui inimene hindaks end, kui palju ta maksab sõprade jaoks, ja püüaks olla võimalikult kallim.
Aitäh!
Ma olen viimasel ajal oma sissekannetes ainult vingunud ja virisenud. See on kohutavalt väsitav kindlasti. Mind isiklikult imeb negatiivne mõtlemine täiesti tühjaks. Aga ma ei tea ka, mida järgnev teema kaasa toob. Mõtteainet sain mõned päevad tagasi oma vanast blogist. Tundub nagu Scarlet oleks ka seda lugenud, sest kirjutas sellest, mis mindki täna kirjutama pani. Sõbrad!
Mõned head aastad tagasi pidin sõnas SÕBER sügavalt pettuma. Inimesed, kellega olin jaganud oma rõõme ja muresid, hakkasid minu ümbert kaduma. Ja lõpuks jäid järele kaks. Ma ei uskunud pikka aega, et nad suudavad kõiki mu häid sõpru asendada. Tegelikult nad ei suudagi, ei peagi. Aastaid hiljem olen ma tänu nende toele siiski usaldama õppinud ja saanud tagasi teadmise, et ma ei ole üksi.
Mul on erakordne võime inimesi endast eemale peletada. Just sõpru! Esiteks, ma olen liiga otsekohene. On asju, mida ma kunagi ei saa välja ütlemata jätta. Miks? Kui mõni asi on suures vastuolus minu põhimõtetega siis sõbrale pean ma seda ütlema. Tihti vastavad nad sellega, et katkestavad minuga suhtlemise. Ma olen sellega leppima hakanud. Parem sõber, kes võtab kriitika teadmiseks kui sõber, kelle ees ma pean teesklema, et kõik on korras. Pean tunnistama, et ka neid inimesi on minu elus (hetkel) olemas. Neid, kes mind nimetavad sõbraks aga, kelle vastu minul austus ja sügav kiindumus puuduvad. Ja need on sellised inimesed, kes eales ei arvaks, et ma neist niimoodi mõtlen. Lihtsalt, mõnes suhtes on mulle olulisem teise inimese rahulolu kui ausus. Eriti kui ma ise midagi ei kaota. Ja võitmine, millegi vastusaamine ei ole minu jaoks esmatähtis. Mõnes mõttes on see silmakirjalik suhtumine aga teisest küljest ma ei saagi olla päris ideaalne ja kõige-kõigem.
Endast! Ilmselt ma ei ole ise ka just kuigi hea sõber. Ma olen üsna enesekeskse mõtlemisega. Mulle meeldib rääkida endast ja sellest, mis mind vaevab. Minu jaoks pole eneseavamine mingisugune probleem. Aga ma olen aru saanud, et paljud ootavad minult just seda, et ma küsiksin: Kuidas sul läheb? Mis sul mureks on? Kas sul on rõõmus tuju? Jne jne jne. Olen alati valmis kuulama aga ma ei taha sõnu välja pigistada inimestest. Võibolla peaksin. Peaksin ehk rohkem ütlema, et ma näen, mis mu ümber toimub ja tunnen huvi. Võibolla!
Sokrates - Hea oleks, kui inimene hindaks end, kui palju ta maksab sõprade jaoks, ja püüaks olla võimalikult kallim.
Aitäh!
teisipäev, 2. märts 2010
Lestat 57
Täna ma ei suuda olla sarkastiline, enesekindel, õel ega rõõmus. Vihane, pettunud ja mõttetu aga küll. Tahaksin kõik prügikotti toppida ja põlema panna. Ilmselgelt ma seda siiski tegema ei hakka. Ärgem unustagem, et ma väga tahaksin!
Viimasel ajal olen ma väga ärritunud kõige peale. Ja ega ümbritsevad inimesed mind ei säästa. Ma tahaksin lihtsalt üksinda olla, et keegi ei torgiks mind. Pean alati hea näo pähe tegema ja vastama mingisugustele üldistele kriteeriumitele. Tegema seda, mis õige. Õige - mitte minu seisukohast vaid teiste. Ja lõppkokkuvõttes olen ikkagi valesti käitunud. Ma olen niigi rutakalt otsustanud mõnede asjade suhtes ja ma peaksin veel vigu tegema? Ei, kohe kindlasti mitte.
Lõpetangi vist üsna tumedatest toonides!
Aitäh!
Viimasel ajal olen ma väga ärritunud kõige peale. Ja ega ümbritsevad inimesed mind ei säästa. Ma tahaksin lihtsalt üksinda olla, et keegi ei torgiks mind. Pean alati hea näo pähe tegema ja vastama mingisugustele üldistele kriteeriumitele. Tegema seda, mis õige. Õige - mitte minu seisukohast vaid teiste. Ja lõppkokkuvõttes olen ikkagi valesti käitunud. Ma olen niigi rutakalt otsustanud mõnede asjade suhtes ja ma peaksin veel vigu tegema? Ei, kohe kindlasti mitte.
Lõpetangi vist üsna tumedatest toonides!
Aitäh!
esmaspäev, 1. märts 2010
Lestat 56
Suurte asjade saavutamiseks peame nii unistama kui ka tegutsema.
Uue töönädala algus. Ja uue kuu algus. Uus norm, mida täitma tuleb hakata. Jah, pigem siiski tahan kirjutada kui pean. Sundust ju kellegi poolt pole tekkinud. Kuigi tean, et nii mõnigi ootab, et uus ja huvitav sissekanne Lestati nime all väljuks. Olen vastu pidanud poolteist kuud – 56 sissekannet. Toetage mind edasi!
Ma olen puhanud ja üsna värske moega. Vaatasin hetk tagasi peeglisse ja avastasin, et ma polegi enam nii kahvatu. Ehk tuleb see sellest, et püsisin terve bussisõidu ärkvel ja vestlesin Kaidiga. Ta olevat mind öösel unes näinud. Arvasime, et südametunnistus piinab, pole ammu kohtunud. Aga siis meenus, mida ise nägin. Ja loodan, et see oli pigem põhjustatud halvast filmist kui M-märkidest. Jätkan veidikene unenägude teemal.
Mainisin ehk, et mu isa naisega juhtus õnnetus. Tegelikult on see ikka üks äärmiselt õnnelik-õnnelik õnnetus. Ajalehes kirjutati, et kannatanu sai kergemaid vigastusi. Aga tegelikult on tal kaks kaelalüli murdnud. Üks täielikult, teisel mõra. Ma ei hakka õnnetuse üksikasju ümber kirjutama aga see on rohkem kui uskumatu ja kohutav. Ja veel õõvastavam on see, et M poeg nägi seda unes ette. Ta nägi, et ema jääb auto alla aga tõuseb püsti ja läheb edasi. Proovi siis mõelda, et midagi üleloomulikku pole olemas.
Kuigi eilne ei olnud lihtne. Palju muret täis päev, siis tegutsen jälle edasi, et oma unistust täita. M-märkide lugemine aitab ka täna mulle kaasa.
George Orwell (Eric Arthur Blair) - On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull.
Aitäh!
Uue töönädala algus. Ja uue kuu algus. Uus norm, mida täitma tuleb hakata. Jah, pigem siiski tahan kirjutada kui pean. Sundust ju kellegi poolt pole tekkinud. Kuigi tean, et nii mõnigi ootab, et uus ja huvitav sissekanne Lestati nime all väljuks. Olen vastu pidanud poolteist kuud – 56 sissekannet. Toetage mind edasi!
Ma olen puhanud ja üsna värske moega. Vaatasin hetk tagasi peeglisse ja avastasin, et ma polegi enam nii kahvatu. Ehk tuleb see sellest, et püsisin terve bussisõidu ärkvel ja vestlesin Kaidiga. Ta olevat mind öösel unes näinud. Arvasime, et südametunnistus piinab, pole ammu kohtunud. Aga siis meenus, mida ise nägin. Ja loodan, et see oli pigem põhjustatud halvast filmist kui M-märkidest. Jätkan veidikene unenägude teemal.
Mainisin ehk, et mu isa naisega juhtus õnnetus. Tegelikult on see ikka üks äärmiselt õnnelik-õnnelik õnnetus. Ajalehes kirjutati, et kannatanu sai kergemaid vigastusi. Aga tegelikult on tal kaks kaelalüli murdnud. Üks täielikult, teisel mõra. Ma ei hakka õnnetuse üksikasju ümber kirjutama aga see on rohkem kui uskumatu ja kohutav. Ja veel õõvastavam on see, et M poeg nägi seda unes ette. Ta nägi, et ema jääb auto alla aga tõuseb püsti ja läheb edasi. Proovi siis mõelda, et midagi üleloomulikku pole olemas.
Kuigi eilne ei olnud lihtne. Palju muret täis päev, siis tegutsen jälle edasi, et oma unistust täita. M-märkide lugemine aitab ka täna mulle kaasa.
George Orwell (Eric Arthur Blair) - On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull.
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)