Les 2

Jalutasin täna liigagi tuttavat teed pidi MLi juurde ja mõtlesin, et mis siis kui minu teooria tulemiste, lahkumiste, lõpetamiste ja alustamiste kohta ei peagi paika nii nagu need üles ehitanud olen?! Mis siis kui asjad lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi olulise eesmärgi või põhjuseta? Ja, mis siis kui me ei peagi midagi õppima, kogema, saavutama ega mõistma?! Mis siis kui kõik lihtsalt kulgebki oma rada ja asjad ei loksugi paika, vaid asjad lihtsalt on nagu on?! Ja, mis siis kui olen asjade tõlgendamiseks justkui oma mõistukeele välja mõelnud aga samas ainult mina ise räägin seda keelt?!

Ma elan kasti sees, millel on kolm akent (üks põhja, teine lõuna poole ja kolmas katuseaken); uks, tuhande keerulise sisenemiskoodiga ja siin on vähe ruumi. Mis siin toimub? Põhja poolsest aknast näen alati seda, mis mind vihastab, kurvastab, ärritab, nutma ja pettuma paneb. Lõuna poolsest aknast näen naudinguid, sõprust, usaldust, austust, ausust, naeru, saavutusi, rõõmu, innustust, õnne. Olenevalt sellest, kuhu aknasse vaatan, on kastis, kas lakkamatu torm või sillerdav päike. Ma ei ole oma kastis üksi, siin on need, kes ukse koodi lahti on muukinud. Mõnel on selleks kauem aega läinud, mõnel rohkem, mõnel on see lihtsamalt, mõnel raskemalt läinud. For sure.. kõik nad on seda väärt olnud mingil hetkel! Kõik nad teavad, et on kaks suunda.. tulla sisse või minna välja. There`s now highway! Et nagu sõelud edasi-tagasi, viskad aknast rämpsu välja ja samal ajal teed näo, et pole midagi sellist teinud. Kõik kastis olevad teavad, mis toimub, sest ruumi on vähe.. kui keegi otsustab segaduse tekitada, visatakse ta välja või sunnitakse vabatahtlikult lahkuma. Sometimes I mess It up, but be real.. It´s my space, I will never go away!

Mu vana teooria ütleb, et ei tohiks kedagi võõrast ja esmapilgul väärt olevat sisse lubada. Kood peaks keerulisem olema, mitu lukku peaks olema! Täna alustan uue teooriaga. Mu kastil on kaks akent, üks põhja teine lõuna poole. Põhjapoolse akna katan roosa teibiga kinni, nagu kõikide mittemeeldivate asjadega päris elus ikka. Keeran näo lõunapoolsesse aknasse ja võtan vastu päikesepaiste. Kõik, kes on põhjapoolse akna taga, teavad, et olen „just around the corner“. Tuleb lihtsalt paar sammu astuda, eksole!

Kui ma nüüd vana tuttavat teed pidi tagasi jalutan, siis värvin roosaks pingid, muru seal puu all ja müüri tee ääres, kohvi laigu laste mänguplatsi kõrval, kallistustuse maja nukas, hõbedase ratsu maja ees, šokolaaditordi mälestustes, taeva ja päikese ka..

Aitäh!

Les

“This life is what you make it. No matter what, you're going to mess up sometimes, it's a universal truth. But the good part is you get to decide how you're going to mess it up. Girls will be your friends - they'll act like it anyway. But just remember, some come, some go. The ones that stay with you through everything - they're your true best friends. Don't let go of them. Also remember, sisters make the best friends in the world. As for lovers, well, they'll come and go too. And baby, I hate to say it, most of them - actually pretty much all of them are going to break your heart, but you can't give up because if you give up, you'll never find your soulmate. You'll never find that half who makes you whole and that goes for everything. Just because you fail once, doesn't mean you're gonna fail at everything. Keep trying, hold on, and always, always, always believe in yourself, because if you don't, then who will, sweetie? So keep your head high, keep your chin up, and most importantly, keep smiling, because life's a beautiful thing and there's so much to smile about.”
― Marilyn Monroe

Oli üks neljapäev

Täpselt sellisena ma oma tänast päeva ette kujutasingi.... magan kuradima 14.00 välja, tuigun veekeetja juurde, et teha kuradima kohvi ja praadida kuradima muna. Pärast seda kerida kuradima valge planki sisse ja vahtida kuradima mõttetut filmi telekast, kus depressioonis naine ei tea, mida oma kuradima eluga peale hakata ja süüa neid kuradima magusaid draakonikomme, millest ma ei tohiks undki näha. Vahepeal on asi nii hulluks läinud, et telekava on tiksunud "Vaprate ja ilusate" peale.. Brook on taaskord abiellumas, seekord kellegi Billiga ja üllatus, üllatus, ilmub välja Ridge, röövib pruudi ja nad sõidavad helikopteriga taaskord oma õnnele vastu. Aga piloot on Billi käsilane ja hetk hiljem lendab Ridge kopterist alla nagu pudrukuul :D Jah, see on see päev, mida ma kurat võtaks.. eile ette kujutasin.

Tegelikult on ikka natukene naljakas ka :)

Eile oli natukene teistmoodi õhtu. Jamsession Genialistide klubis. Ma olen seal varem käinud ja iseenesest nagu meeldib see koht aga ma vist olen liiga palju muutunud, et sinna sisse sulanduda nagu varem. Snoobistunud või midagi! Püüdsin kodus leida midagi, mida selga panna. Teadsin, et väga pingutama ei pea, sest seal on kõik sellised "leidsin oma kõige kantuma kampsuni tüüpi" inimesed. Mitte, et selles midagi halba oleks aga... mul lihtsalt ei ole nii karvast kampsikut! Pealegi on mul kodus šampoon, millega pead pesta, hari millega juukseid kammida ja natukene meiki, millega sinised silmaalused ära peita. Valmis snoob noh! Aga see kõik puudutab välimust ja on täiesti ebaoluliselt pinnapealne jutt!

Sisuliselt olid inimesed toredad ja muusika oli ka väga lahe! Alguses mõned sooloartistid, nende hulgas Jake, kelle lauluoskuses ma tõsiselt positiivselt üllatusin. Hoolimata sellest, et ta haige oli, kõlas hääl mõnusalt ja vähemalt mina tundsin, kuidas ta igasse lausesse oma hinge sisse pani ja laulu enda omaks tegi. Jah, seda kuulaks veel. Lisaks veel poistebänd, kelle rõõmuks Scarletiga natukene elavamaks muutusime. Kokkuvõttes oli täiesti omanäoline ja lahe õhtu!

Põhimõtteliselt ma tahan sinna jõuda, et mul on vedanud oma ümber olevate inimestega. Mul on fantastilised Parima Naised, kellest vähemalt ühel on alati aega mind kuulata, lohutada, minuga koos rõõmustada ja lollusi teha.

Ja oli üks reede

Täna on kõik hoopis helgem. Got my energy back! Avasin silmad hommikul ja mõtlesin, et üks trenn oleks asjakohane. Voodist sõnum trennitsõpsule Sirtsule ja plaan paigas. Viimased kaks kord ei ole trennis üldse hästi läinud. Ühel korral olin liiga ärritunud, et midagi teha suuta.. ja teisel korral olin ärritunud, et midagi teha suuta. Mõlemal korral siis kerge kohalviibimine jõusaalis ja sellega üldjoones tegevus piirduski. :D Enivei, täna olin täitsa tsill ja andsin endast maksimumi. Pean tunnistama, et kõik kohad on juba praegu sigavalusad ja järgmisel päeval läheb alati hullemaks. Kuidas see kõlaski.. "If it does´nt hurt, it does´nt work?"

Ma olen ikka öelnud, et "If you can´t handle things.. leave it!" Ja mina täna ikka sain hakkama. Ei olnud üldse nii "awkward" nagu ma ette kujutasin. Lihtsalt naljakas tundub inimesega mitterääkimine kui tema peale vihanegi ei ole. Vaatad otsa ja saad nagu aru ka, mida ta mõtleb aga sinna see asi jääbki, sest sa ju panid piirid paika noh.. ja süüdistada pole ka peaaegu mitte kedagi. Lihtsalt veider on aga tahaksin, et ei oleks.

Ja tahaksin veel paljusid asju.. näiteks aidata kõiki inimesi enda ümber. Neid, kes abi vajavad.. neid on liiga palju. Ma olen nagu käsn, mis endasse kõikide inimeste mured, rõõmud imeb ja siis pärast mind pigistatakse kuivaks kuna ma tilgutan kõik kohad täis.. aga keegi ei pese mind kunagi puhtaks ja mingi jama koguneb mu sisse ja... plahvatan nagu Härra unes nägi. Viimasel ajal tunnen, et trenn on veel ainukene koht, kus ma ennast laadida saan. On veel mõni inimene, kellega rääkida aga kuna need inimesed on naised, siis nad ei tegele probleemide lahendamisega nagu mehed.. vaid jagavad oma samalaadseid kogemusi või kannatavad hoopiski ise käsnaefekti käes ja energiavampiirlus laieneb.

Põhh :)

Algab maraton: 5 tööpäeva, 4 koolipäeva, 3 tööpäeva. Nende sees umbes 6 trennipäeva, MLi sünnipäev koos Shootersi külastusega ja.. kindlasti leiab veel sada asja, mida ma ei jõua teha aga ikka teen.

Aitäh või midagi!

Vahepala.....

Ja täna on see päev, kus ma olen sama sõnatu  nagu see peaaegu tühi virtuaalne paberileht. By the way.. Every moment of this, sucks like hell!

Lestat 161

"... kuivanud ploomist ei saa enam ilusat puuvilja.. ja mina? Mida muud ma olen, kui kuivanud ploom! Tulevad uued ploomid, pirnid, õunad.. paremad, jah, magusamad. Mind näksib veel vaid mõni üksik kuivade puuviljade närija. " 

Väljavõte Ari Este päevikust.

Aastaid tagasi, kui kirjutamisega alustasin, kohtusin interneti põhjatutes avarustes Ari Estega. Sukeldusime julgete, noorte kirjandushuvilistena Poogendama.. Lugesin täna tema 2006. aastal postitatud blogisissekandeid ja mõistsin taaskord kui sarnased me mingil hetkel olime. Ma ei mäleta enam täpseid sõnu, kuid ta pidas stabiilsust ja mõningast õnneseisundit kirjanduslikus plaanis oma vaenlaseks. Nagu see oleks mingi põhjatu must auk, mis neelab tema inspiratsiooni viimase piisani kuskile kaugusesse kokku.. No ja krt võtaks, tal oli siis õigus....! Et, kuidas sa kirjutad luuletused kurbusest või hingevalust kui ise seda kogenud ei ole. Või, mida sa analüüsid tunnetest ja situatsioonidest, kui nendes viibinud ei ole? Mõningane segadus ja ebastabiilus, uuenduslikkus.. Võib öelda, et on hea! Mõistmine ja rahu pärast suurt eufooriat, on rohkem kui kulda väärt! Äkki see panebki mind särama? 

"Tasakaal ja rahu, neid sageli alahinnatakse. Inimesi meie ümber ja meid endid on justkui õpetatud, et kui me ei koge maksimaalset eufooriat, siis pole me justkui õnnelikud ja pole saavutanud parimat. - See pole nii. Tõeline õnnetunne peitub selles, kui tunned, et oled tasakaalus, tunned rahu. Kui tunned, et oled just praeguses hetkes ja ei mõtle ei tulevikule ega minevikule. Proovi endas see rahu leida, mine kallista tuult, paita varvastega rannaliiva või loe kõik tähed ja pilved üle. Leia tasakaal, see on kordades rohkem väärt kui piiritu eufooria. "

/Preili Jürgenson/

Enivei.. Kas sa sellisel viisil oled kunagi armastusest mõelnud? 

Mõtted artikli ja kogu selle filosoofia osas lähevad kindlasti kaheks... kui mitte kolmeks, neljaks. Vabaarmastus, vaba armastus.. Peaksin defineerima vabaduse ja seejärel armastuse. Olen kindlasti mõlemat kuskil varem teinud, seega loodan, et kui nüüd uuemad variandid välja käin, siis need varasematest suuremalt jaolt ei erine.. 

Armastus oma olemuselt peaks olema siiras, puhas tunne, seotud pühendumusega teisele inimesele, usaldusele tuginev ja vaba negatiivsetest emotsioonidest. Teoorias peaks armastuse puhul puuduma armukadedus, petmine igal tasandil ja soov, püüd teist inimest muuta ning omada. Kahe inimese vahel peaks kulgema piiritu ausus ja sundimatu soov üksteist õnnelikuks teha läbi täieliku enda, oma tunnete avamise. Armastus peaks olema nii julge, et sa ei karda haiget saada.. annad endale vabaduse käituda nagu teismeline ja lased ennast eufoorial läbi hetkede kanda, sest just nii koged ülendavaid tundeid, mida üheski teises seisundis ei koge.

Vabadus aga tähendab palju erinevaid valikuid ja õigust neid valikuid vastavalt oma tahtele teha. 

Vaba armastus - Minu jaoks tähendab see vabadust teha valikuid lähutavalt armastusest ja aususest, austusest teise inimese vastu. Vaba armastuse puhul räägitakse ka suhte vabadusest ehk ennast ei seota kellegagi klassikalisse paarisuhtesse.

Klassikalise paarisuhte puudumine ongi just see, miks paljud vabasse armastusse nii negatiivselt suhtuvad. Hetkega muutuvad kaks täiusliku sisuga sõna millekski, mida suurem osa inimesi ettegi ei taha kujutada.

"Armastamine sellises kontekstis ei tähenda siiski, et peame kõigega leppima, mida teine teeb. Vaba armastuse peamine tööriist on dialoog ja üksteise kuulamine, mille tulemusena tekib armastajatel alati valik – kas ma suudan ja soovin teise ootusi täita või mitte? Kui suudan / soovin, teen seda armastusest ja austusest lähtuvalt. Kui ei suuda / ei soovi, jääb teisele valik, kas jääda või minna."

Me elame ühiskonnas, kus on palju reegelid. Me ei teadvusta neid endale, kuid paljud neist reegitest, ootustest on meile juba sünniga kaasa antud ja sisse kodeeritud. See on ka põhjus, miks enamus inimesi ei suuda päris kindlasti vabas armastuses elada. Näiteks enamus inimesi soovib mingit sorti kindlust seoses teise inimesega. Vaba armastuse peamine katsumus on saada üle hirmust, et võid teise inimese armastusest ilma jääda lubades talle kõike, mida ta hing ihkab saada. Mina seda veel kõige suuremaks probleemiks ei peagi. Rohkem ärritab mind mõte sellest kui vabas armastuses eksisteerib valetamine või rääkimata jätmine. Mõlema tegevusega on muidugi klassikalise vaba armastuse reegleid rikutud, sest võetakse ju teiselt inimeselt ära dialoogi ja valikuvõimalus, ning austusest teise inimese vastu ei saa ju siis ka sõnakestki rääkida.

"Vabas armastuses kehtib ainult üks reegel – armastajad teevad või jätavad tegemata asjad ainult austusest ja armastusest lähtuvalt. Kui me lubame oma kaaslastel olla ja teha kõike (isegi teise inimesega magada), ei tee nad seda, sest nad armastavad ja austavad meid. Kui me aga oma kaaslast sellest keelame, ei armasta me teda enam, sest oleme kaotanud tema suhtes oma armulikkuse – jumaliku omaduse lubada teisel olla just see, kes ta on ja kogeda seda, mida ta vajab."

Ma pole võib-olla päris lõpuni pihta saanud, mis see vaba armastus on, kuid võin kindlalt öelda, mis ta minu arust ei ole. See ei ole enda kaitsmise viis või vahend. Ei saa eksisteerida armastamist, ilma oma hinge puudutada laskmata.. see, kes väidab, et on võimalik armastada ilma teist inimest ligi laskmata, pole ilmselgelt midagi armastusele ligilähedast tundnud. Vaba armastus ei saa minu arust olla ka ühepoolne.. ehk seda filosooiat peaks elama kõik osapooled. Mis taaskord toob meid selleni, et austusest teise inimese vastu sa räägid oma elufilosoofia kohe alguses ära, sest ainult nii saab tekkida dialoog ja valikuvabadus ka kaaslasele. Hetkel, millal sa kardad, et teisele inimesele su mõtteviis sobida ei pruugi ja omaarust sa säästad teda, tegeled sa klassikalise egoismi ja omastamisega, sest sinu aususe korral ta võib ju valida lahkumise tee.

Jõuan lõpuks selleni, kuidas mingi osa noormeestest ja ka naistest on tulnud välja pikkadest suhetest elu nautima. Mõned naudivad, mõned põletavad aga üksikud on nii terved, et armastavad vabalt. Sa võid ühes hetkes olla inimese vastu nii siiras, hoolitsev, tähelepanelik ja omamoodi aus kui tahes, kuid hetk, millal sa võtad teiselt inimeselt valikuvabaduse kasvõi läbi rääkimata jätmise, siis igasugune armastamine on siin välistatud. Nimetagem siis asju õigete nimedega: Oled klassikalisest suhtest vaba, teed, mis tahad (ehk rakendad egoismi ja lähtud eelkõige iseenda vajadustest), otseselt ei peta, sest pole ju suhtes, pakud endast nii palju ära, et näiliselt nagu armastaks aga hinge puudutada ei luba...

No, kuidas see tegelikult kõlab?
No hard feelings baby!
See kõlab nagu jura, millele oled ilusa nime pannud!

Aitäh!

Lestat 160

„Ma olin pisike 5-6 aastane plikatirs, väike sassis juustega murjam. Tulin üle karjamaa naabritüdruku juurest, ühes käes pisike punane märss ja pea oli mul kuklas nagu ühel printsessil ikka olema peab. Jõudsin oma karjuse äärde ja veendusin, et lehmad on laudas, mitte põllul (see tähendas, et elekter on välja võetud) ning sirutasin käed traadi üles tõstmiseks välja. Hetk hiljem olin siruli maas, kott kurat teab, kus.. ja hirmus vihane olin. Just, ma olin vihane, mitte kurb, õnnetu. Ma ajasin ennast püsti, otsisin koti üles, panin selle üle käe ja tatsasin rõõmsalt edasi ja kui ma ka hetk hiljem lehma sita sisse astusin, mõtlesin, et jala saab puhtaks pesta.”

Ma olen vahepeal 20 aastat vanemaks saanud aga viha on minus ikka sama palju kui viie aastases lapses. Viha, pettumus, solvumine - Need kohutavalt halvad ja negatiivsed emotsioonid ajendavad mind tegema liiga palju otsuseid ja tegusid, mida ma hiljem tihti kahetsen. Seda, et ma ka vahepeal midagi kahetsen, ma ei tunnista kunagi. Ma olen aastatega õppinud iseendale nii veenvalt valetama, et raske on teha vahet sellel, mida ma tegelikult tahan, mõtlen, tunnen ja sellel, mida ma arvan, et ma tahan, mõtlen, tunnen. Lisaks olen viimase paari nädalaga avastanud, et mõtete, tunnete ja tahte istutamine kolmandate inimeste poolt tundub ka võimalik. Ehk siis tekib kolm versiooni asjadest, olukordadest, mis tunduvad mingitel erinevatel etappidel täiesti ÕIGED. Hea küll! Let´s make it simple! Ma pean lõpetame endale valetamise ja vähem kuulama kolmandaid versioone.

Mul on hulk lahendamata ja lõpetamata suhteid.. tegelikult. Ma olen „shortcuttija”. Mõnikord tundub otsetee minu jaoks kordades lihtsam ja loogilisem kui mõni teine tee.. sest ega miski ei ole läbi enne kui kõik on öeldud, kõik on küsitud ja kõik on saanud mingi lahenduse, mis sobib kõigile osapooltele, mitte ainult minule, tolles hetkes. Ma olen kaua öelnud, mõelnud ja arvanud, et minu jaoks ei ole probleem oma elust kallis inimene välja visata mingitel põhjustel. Tegelikult on see probleem! Minuga on nii tehtud ja ma olen mingil arusaamatul põhjusel sama asja kordi ja kordi teistelegi teinud. 

Tegelikult tahaksin olla ikka see viie aastane tirts, kes arvab, et jala saab sitast puhtaks pesta.. mitte ei pea seda otsast lõikama!

Ilmselge on see, et ma teen alati seda, mida mina tahan. Ma ei kuula peaaegu mitte kunagi kellegi teise nõuandeid, sest ma oma arust alati tean, kuhu kõik asjad jõuavad. Ometi on iga uus päev, iga uus kogemus ja iga uus sõber täiesti ainulaadne ning paneb mind elule hoopis uue nurga alt vaatama. Olen kordi ja kordi kirjutanud, et inimesed minu elus on minu õpetajad ja püüan kõigile tagasi vaadates analüüsida, mida nad mulle andsid, selle asemel, et küsida: „Mida nad võtsid?” Tänu sellele suhtumisele, olen suutnud paljude asjadega leppida, mis elus ette on tulnud. Leppida niimoodi, et ma ei kahetse. Samas pean tunnistama, et on ka palju neid asju, mida ma kahetsen ja millega leppida ei suuda.. parandada mingeid vigu olen proovinud maksimaalselt ehk kahel korral, iga kord vastu näppe saanud ja siis edaspidi loobunud. Hoopis lihtsam on kohe alguses sitapead mängida, jätta endast tugev mulje ja teha mingeid radikaalseid otsuseid, mida üldse ei oodata. See on kogu loogika ja vastus küsimusele, mille üks sõber mulle hiljuti esitas ja ta küsis järgmist: „Miks sa hävitad enda ümbert kõige kallemaid inimesi?”

Laias laastus on kolme sorti inimesi, mis puudutab mistahes suhete lõpetamist. On inimesed, kes kasutavad venitamistaktikat, neid, kes kasutavad short cut´te ja neid, kes suudavad mingil imekombel sellise kuldse kesktee leida. Venitamistaktikast ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud. See on nagu lõputa õudus, mille nägemisest isegi kõrvaltvaatajal tihti süda pahaks läheb. Üks asi on selle taktika puhul alati kindel – jäetakse avalikult lahtiseid otsi ja võimalusi vana supi soojendamiseks. Ei ole konkreetset lõppu ega algust, piiridest ja „mul-on-kõrini-et-mulle-sisse-sõidetakse” mõõdupuust rääkimata.

Short Cut – See on siis see taktika, mida mina usinasti kasutan. Lihtne, konkreetne, kiire ja otsekohene – kõikide sidemete läbilõikamine. See on kõige toimivam taktika ever kui seda õigesti teha. Kui seda valesti teha (nagu mul ikka aeg-ajalt ette tuleb) siis jääb siia isegi rohkem lahtisi otsi kui venitamistaktika puhul. Konkurensitult kõige lollikindlam viis teha tohutult haiget nii iseendale kui ka teisele inimesele. Ometi on sellel viisil üks oluline pluss teiste ees.. kui on mingisugune suhe või suhte tasand, mis enam samas vaimus jätkuda ei saa, siis Short Cut on kindla alguse ja kindla lõpuga.

Ja ma tõesti ei oska öelda, milline neist kahest nüüd hullem on. Tean ma seda, et ma ei tahaks neid kumbagi kasutada. Ma tahaksin, et inimesed oleksid täpselt need, keda nad väidavad end olevat ja teeksid täpselt seda, mida nad väidavad end tegevat. Inimesega sõprussuhte alustamine võtab aega.. kui palju? Mõne inimesega sõbruned nädalaga, mõnega kuuga ja mõnda hakkad alles aastaga alles nii palju usaldama, et saad öelda „Sõber”. Mõne erilise inimesega tekib side kiiremini ja võid mõne nädala möödudes öelda „Special Friend”. Miks võtab sõpruse üles soojendamine aega kauem kui tunni? Aga selle sama tugeva, erilise tunde oled nõus tühise kuue minutiga kuu peale saatma? Jep, ma tean.

Jätkub...