John Dryden - Eks ole solvatute asi andeksand, sest solvajatel pole kombeks vabandada. (“The Conquest of Granada”, 1670)
Ma olen sellel teemal proovinud juba kahel järjestikusel õhtul kirjutama hakata. Tänane pole kuidagi seotud andeks andmise, andeks palumise ega millegi taolisega. Küll on see seotud solvumise, pettumise ja kurbusega.
Eilne oli enamuse jaoks tavaline päev. Tänane aga see-eest, oli päris paljudele ehmatusi, ebameelidvaid üllatusi ja jahmatust täis päev. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab, kas see, et ma ise olen üks suur õnnetus ja kurbuse kehastus, või see, et ka teised on murest murtud.
Hoolimata sellest, et täna peaks mul olema aega, hetki ainult iseendale, siis jälgisin teie reaktsioone. Mõni teist suutis mind uuesti nutma ajada, sest olite nii mõistvad ja armastavad. Need kullakesed, tibukesed ja teised lohutavad sõnad, aitasid mind. Oli neid, kes ei suutnud seda uskuda ja neid, kes lihtsalt ehmatusest vaikisid, midagi öelda ei osanud. Ma tänan teid, et olite suurepäraselt tublid, saite hakkama selle uudisega ja tegite mulle selle teatamise kergemaks.
Ma usun, et asjad juhtuvad sellepärast, et peavad juhtuma. Mõnikord! Tavaliselt olen ikka arvestanud sellega, et kui midagi halvasti, hästi läheb, on see mu enda teene. Praegusest ma ausalt öeldes aru ei saa. Mu sisetunne ei vedanud mind seekord alt! Üldse mitte ja nii algusest peale.
Ma olin peaaegu lahti laskmas sellest kohutavast vihast, mis minu sisse kogunenud oli kuu ajaga. Eile suutis Scarlet mind veenda, mõtlema panna, et keegi ei ole sellist vihakoormat võimeline kandma, ilma et see kuidagi tervist, mõtlemist ja suhtumist negatiivselt mõjutaks. Täna astusin nii 110 sammu tagasi. Praegu ei kahetse ma midagi, mida ütlesin või kirjutasin, mõtlesin. Aitäh veel ühe toetava tõuke eest!
Still here!
This Bottle of Wine – Maria Mena
Aitäh nendele, kes mind täna toetasid, minuga kaasa mõtlesid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar