Lestat 112

Matu MSNi staatus: What have you done lately? See küsimus on mind
kummitanud päris mitu päeva.

Ma hakkan kirjutama ja lõpuks valmib üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas teisipäeva öösel kella kaheni õppisin ja kolmapäeva hommikul kaheksaks inglise keelt vastama jooksin, ning juba 8.36 istusin bussis, mis töö poole sõitis. Paar tundi mõttetööd ja uuesti kooli poole jooksin, et teha üks raamatipidamise, personali- ja sekretäritöö arvestus. Ja siis õhtut sisustasin stenograafia ja veini joomisega.

Siiski What Have I Done Lately?

Ma tahaksin uskuda, et ma olen midagi teinud. Enamus aineid peaksid nüüd juba korras olema. Järgmisel nädalal veel mõned töölehed inglise keeles esitada vaja, täna stenograafiaga pingutada. Sekretäritöö suuline eksam tekitab natukene hirmu aga kindlasti pole seegi kõige hullem. Oleme jäänud mina ja arvutiõpetus. Mina ja üks nädal. Ja see kooslus ei ole just kõige paremate killast. Pean oma võlud mängu panema ja superheaks mõjutajaks maskeeruma, et neid siis ära kasutada kui mõistus otsa saab.

Paar asja on mind veel kummitama jäänud. Näiteks selline tõsiasi, et kui sind kohal pole, siis sind polegi olemas. Ja nii saangi hiljem teada arvestustest, sõrmuste tellimisest ja lõpupeo rahakogumisest. Ilmselt on see selline paratamatu asi. Kui sind pole, siis sind lihtsalt pole. Lihtne!

Esindusinimesed?! Kas mul on tõesti neid vaja? Neid inimesi, kes tulevad ja näitavad ennast siis kui kogu vaev on ära nähtud. Nad peesitava selle aupaiste valguses nagu oleksid mõne väikese panusekese andnud. Vähemalt ma tean, et mu ümber on ka neid inimesi, kellele läheb kõik korda, mis hetkel toimub. Lõppkokkuvõttes paistab nende peale see kõige soojem ja siiram päike.


Toe Tag – Palju Õnne Inimesed!

Aitäh!