Nagu Scarlet eile kirjutas.. oma blogis kirjutan, mida tahan!
Vingumisel ja kurtmisel polegi nagu mingit sügavamat mõtet??! Seda tehakse tavaliselt selleks, et ennast välja elada. Ennast murest natukene vabastada. Või siis teed seda selleks, et teistelt mingit toetust saada. Kolmandal variandil on eesmärgiks kõik endast niiöelda eemale peletada. On ju selliseid inimesi, kes lihtsalt jalga lasevad kui sõbral sitasti läheb. Tegelikult on vingumisel ja kurtmisel täitsa mõte olemas.
Ed – Bite me, see if I care. Sai täna ka minu jaoks suure tähenduse. Hammustage mul või pea otsast, ma üritan mitte välja teha. Edil on eksamid tulemas. Sama siingi. Temal on selle pingega toime tulekuks üks hea meetod. Blokeerib kõik halva ja keskendub olulisematele asjadele. Ja mina otsustasin temast eeskuju võtta. Järgnevatel nädalatel viibin MSNis vähe või olen enamuse jaoks Offline. Võite mulle kirjutada kui miskit vaja on. Telefoniga vist saavad ka nüüd kurvad lood olema. Nädalavahetuseks planeerin selle välja lülitada. See tähendab siis, et olen täielikult kolmeks päevaks kadunud.
Nick Hornby - Masendus on kihvt, sa võid käituda nii halvasti, kui tahad. (“Elu edetabelid”)
JA
Karl Ristikivi - Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata. (“Rohtaed”, 1942)
Tänan! Või siis ka mitte!
Aitäh!
neljapäev, 29. aprill 2010
teisipäev, 27. aprill 2010
Lestat 103
Ma ilmselt ei pea mainima kui kokku mõned asjad jooksevad. Nad jooksevad ja jooksevad ja jooksevad.. See on nagu karusell, mille peal sind kinni hoitakse ja õelad lapsed keerutavad hoogu aina juurde. Ma tahaksin selle karuselli peatada ja kõik need pahad, kurjad lapsed sealt kõrge kaarega minema lennutada.
Mõned inimesed endiselt jahmatavad mind. Ma ei oska neid enam analüüsida, sest nad ei luba. Ilmselgelt olen ma viimasel ajal endale palju rohkem lubanud kui tohiks või peaks. Mina näen enda õigust. Aga mul oleks nagu midagi märkamata jäänud. Minult on justkui võetud luba etteheiteid teha seal, kus need on tõesti õigustatud. Aitäh eelkõige Sulle! Et ma siis nüüd enam ei mõista.
Lõppkokkuvõttes pole üldse oluline, mis toimub. Enamus nendest asjadest ei ole tulevikuga absoluutselt seotud. Kui just siis nii palju, et nad hajutavad mu tuleviku viimse piirini ära. Maalivad pildi, kus tulevikku ei ole. Üks ja see sama, ikka ja jälle. Need ebaolulised teod, inimesed, see ebaoluline aeg, mis nende peale veedetud, hakkab lõpuks ikkagi kohutavalt häirima. Kuidas ma siis saan öelda, et olen ainult MINA, MINA ja MINA. Teid pole, tulevik siis on. Minu Mina ei ole üldsegi nii suur kui siiani on tundunud. Ma lihtsalt ei saa, ei või seda endale lubada. Pean on õige!
Taaskord pean välja ütlema, et järgnevad kaks kuud olen ma halb sõber, halb sõbranna, halb tüdruksõber, halb õde, halb tütar, halb perekonnaliige ja halb halb mida iganes kõike veel. Kõik, mis puudutab suhtlemist teiste inimestega. Ma ilmselt pole paar kuud selliseks korralikuks tegevuseks võimeline. Ma endiselt ei ütle toetusest ära. Sellisest vaikivast kuulamisest.
Aitäh!
Mõned inimesed endiselt jahmatavad mind. Ma ei oska neid enam analüüsida, sest nad ei luba. Ilmselgelt olen ma viimasel ajal endale palju rohkem lubanud kui tohiks või peaks. Mina näen enda õigust. Aga mul oleks nagu midagi märkamata jäänud. Minult on justkui võetud luba etteheiteid teha seal, kus need on tõesti õigustatud. Aitäh eelkõige Sulle! Et ma siis nüüd enam ei mõista.
Lõppkokkuvõttes pole üldse oluline, mis toimub. Enamus nendest asjadest ei ole tulevikuga absoluutselt seotud. Kui just siis nii palju, et nad hajutavad mu tuleviku viimse piirini ära. Maalivad pildi, kus tulevikku ei ole. Üks ja see sama, ikka ja jälle. Need ebaolulised teod, inimesed, see ebaoluline aeg, mis nende peale veedetud, hakkab lõpuks ikkagi kohutavalt häirima. Kuidas ma siis saan öelda, et olen ainult MINA, MINA ja MINA. Teid pole, tulevik siis on. Minu Mina ei ole üldsegi nii suur kui siiani on tundunud. Ma lihtsalt ei saa, ei või seda endale lubada. Pean on õige!
Taaskord pean välja ütlema, et järgnevad kaks kuud olen ma halb sõber, halb sõbranna, halb tüdruksõber, halb õde, halb tütar, halb perekonnaliige ja halb halb mida iganes kõike veel. Kõik, mis puudutab suhtlemist teiste inimestega. Ma ilmselt pole paar kuud selliseks korralikuks tegevuseks võimeline. Ma endiselt ei ütle toetusest ära. Sellisest vaikivast kuulamisest.
Aitäh!
esmaspäev, 26. aprill 2010
Vahepala 2
Haiglane armastus
Panen su käekse
enda sülle.
Hellalt hoian
üsna tasa pimedas.
Asetan su peakse
padja alla.
Kuulan mõtteid
kajamas sünges öös.
Viskan su jalakse
aknast alla.
Sammude kaja
enam ei kuule ma.
Marijonette 2006
Panen su käekse
enda sülle.
Hellalt hoian
üsna tasa pimedas.
Asetan su peakse
padja alla.
Kuulan mõtteid
kajamas sünges öös.
Viskan su jalakse
aknast alla.
Sammude kaja
enam ei kuule ma.
Marijonette 2006
Lestat 102
Saksa kirjanik Johann Wolfgang Goethe (1749-1832a) on kirjutanud ühe parima filisoofilise teose – “Fausti”. Teose uurimisel tuleb välja selle sügavam mõte. Goethe on öelnud: ”Otsi iseend ja sa leiad kõik.” Kirjanik on erilise vaatluse alla võtnud elumõtte otsingu teema. Oma raamatus käsitleb ta seda probleemi erilise hoolikuse ja täpsusega. Ent ometi jätab ta lugejale vabaduse lõplik arvamus ise kujundada.
Teos algab vestlusega Jumala ja Saatana vahel. Mefsitofeles on veendunud, et inimesed on igavesti nurjuvad olendid ja määratud hukule. Jumal annab võimaluse selle veendumuse tõestamiseks ja nõnda võetaksegi katsealuseks Faust. Mefisto tunnistab selle mehe erinevust teistest inimestest kuid ometigi suhtub ta temasse üleolevalt ja pakub talle tehingut. Leping seisneb selles, et kui Faust tunnistab, et naudib elu, pärib saatan tema hinge.
Esialgu püüab deemonlik Mefisto Fausti meelitada maiste rõõmudega. Ta viib mehe kõrtsi, ahvatleb teda armastuse ja noorusega. Kuid ometi on Faust justkui ebamaisuse kehastus, kes millelgi lihtsal ennast teelt kõrvale juhtida ei lase. Viimast tegelast iseloomustabki kustumatu teadmistejanu, taltsutamatu uudishimu. Ometi ei tulene neist ühtegi ideaalset perspektiivi. Loomingulisele rahuldamatusele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed ja usaldavad neitsid.
Tõik, et väline on saanud domineerivaks sisemise üle, pole enam ammu üllatuseks. Ometi erineb “Faust”i tegevustik just selle poolest teistest. Autori jaoks on “Faust” kui kokkupressitud reaalsuse peegeldus. Kuigi siirus on mõjusaim vahend lugeja hinge puudutamiseks, pole Goethe oma teost kuidagi elukaugeks kirjutanud. Pigem peegeldab ta just ühiskonda milles elab.
Üks Murphy seadustest kõlab järgnevalt: Mida kaugemal tulevik on, seda kaunim ta näib” . Nii leiabki Faust elumõtte alles vana ja pimedana. Ta leiab, et ülim väärtus seisneb vabaduses ja töö tegemises, millest sünnib kasu teistele ja endale ning millest võib tunda omakasupüüdmatut rõõmu. Minu arust on see teos just oma lihtsa lahenduse poolest fantastiline. Isegi Aleksander Puskin on öelnud, et Goethe “Faust” on väga suure poeetilise vaimu looming ja et ta on uuemaaja luule esindaja.
Üks mõte, mis jäi mind sellest teosest kummitama on seoses jumalaga. Jumal ja Faust lõid kokkuleppe. Faust tunnistas, et on leidnud elumõtte ja sellega kaotas ta oma hinge saatanale. Kuid ometigi päästsid inglid tema hinge. Miks muutis järsku Jumal oma mängureegleid? Kas temaski on veidikene Kuradialget?
Mõtteainet! Aastast 2006, siis kui tuli lugeda!
Aitäh!
Teos algab vestlusega Jumala ja Saatana vahel. Mefsitofeles on veendunud, et inimesed on igavesti nurjuvad olendid ja määratud hukule. Jumal annab võimaluse selle veendumuse tõestamiseks ja nõnda võetaksegi katsealuseks Faust. Mefisto tunnistab selle mehe erinevust teistest inimestest kuid ometigi suhtub ta temasse üleolevalt ja pakub talle tehingut. Leping seisneb selles, et kui Faust tunnistab, et naudib elu, pärib saatan tema hinge.
Esialgu püüab deemonlik Mefisto Fausti meelitada maiste rõõmudega. Ta viib mehe kõrtsi, ahvatleb teda armastuse ja noorusega. Kuid ometi on Faust justkui ebamaisuse kehastus, kes millelgi lihtsal ennast teelt kõrvale juhtida ei lase. Viimast tegelast iseloomustabki kustumatu teadmistejanu, taltsutamatu uudishimu. Ometi ei tulene neist ühtegi ideaalset perspektiivi. Loomingulisele rahuldamatusele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed ja usaldavad neitsid.
Tõik, et väline on saanud domineerivaks sisemise üle, pole enam ammu üllatuseks. Ometi erineb “Faust”i tegevustik just selle poolest teistest. Autori jaoks on “Faust” kui kokkupressitud reaalsuse peegeldus. Kuigi siirus on mõjusaim vahend lugeja hinge puudutamiseks, pole Goethe oma teost kuidagi elukaugeks kirjutanud. Pigem peegeldab ta just ühiskonda milles elab.
Üks Murphy seadustest kõlab järgnevalt: Mida kaugemal tulevik on, seda kaunim ta näib” . Nii leiabki Faust elumõtte alles vana ja pimedana. Ta leiab, et ülim väärtus seisneb vabaduses ja töö tegemises, millest sünnib kasu teistele ja endale ning millest võib tunda omakasupüüdmatut rõõmu. Minu arust on see teos just oma lihtsa lahenduse poolest fantastiline. Isegi Aleksander Puskin on öelnud, et Goethe “Faust” on väga suure poeetilise vaimu looming ja et ta on uuemaaja luule esindaja.
Üks mõte, mis jäi mind sellest teosest kummitama on seoses jumalaga. Jumal ja Faust lõid kokkuleppe. Faust tunnistas, et on leidnud elumõtte ja sellega kaotas ta oma hinge saatanale. Kuid ometigi päästsid inglid tema hinge. Miks muutis järsku Jumal oma mängureegleid? Kas temaski on veidikene Kuradialget?
Mõtteainet! Aastast 2006, siis kui tuli lugeda!
Aitäh!
reede, 23. aprill 2010
Lestat 101
Kadunud! Võime märgata pisikesi, naljakaid asju, on kadunud!
Miski ei edene viimasel ajal.
TÖÖ. Mulle ei meeldi mõnikord mu töö üldse. See nõme ja mõttetu käskkirjade vorpimine. See, et pole korralikku süsteemi mitte millegi jaoks. Ma ei suuda oma haridusega siin midagi ära teha. Ma arvan, et hätta jääks isegi kogenud arhivaar või dokumendihaldur. Ma suudaksin loomulikult palju rohkem kui ma praegu teinud olen. Mul puudub aeg, motivatsioon ja vahendid. Mul on järel täpselt üks sinine pastakas ja säilikute kaaned. Õmblemist mulle pole õpetatud, seega pole neist kaantest kah kasu. Igatahes ma ei suuda oma peas korda luua, veel vähem siis kontoris.
KOOL. Jah, ma olen suhteliselt masendunud sellepärast. Ma tean, et ma pean. Ma tean, et ma ei suuda. Mõnikord on sellised mõtted. Ma tean, et mul ei ole valikud, ma pean. Raamatupidamine on täiesti meelest läinud. Pean kuidagi seda meelde tuletama hakkama. Arvutiõpetust ma lausa vihkan. Jah, pooleldi olen ise süüdi. Siiski on mul õigus korralikule juhendile ja õpetusele. Õigus sellele, et mu meilidele vastatakse. Kooli suhtes ma loon mingi korra.
KODU. See on nii suhteline. Mul on hambahari 4 kohas. Ma tunnen ennast kõikides nendest kohtades hästi. Milline neist kodu on? Ma näen oma tulevikku paaris neist aga see on minu oma kätes, kus täpsemalt.
AEG. Seda tundub nii vähe olevat.
SÕBRAD. Ma ei tea kui unarusse ma nad jätnud olen. Aga mõned ikka mu ümber tunduvad olevat. Oeh... aitäh teile!
Aitäh!
Miski ei edene viimasel ajal.
TÖÖ. Mulle ei meeldi mõnikord mu töö üldse. See nõme ja mõttetu käskkirjade vorpimine. See, et pole korralikku süsteemi mitte millegi jaoks. Ma ei suuda oma haridusega siin midagi ära teha. Ma arvan, et hätta jääks isegi kogenud arhivaar või dokumendihaldur. Ma suudaksin loomulikult palju rohkem kui ma praegu teinud olen. Mul puudub aeg, motivatsioon ja vahendid. Mul on järel täpselt üks sinine pastakas ja säilikute kaaned. Õmblemist mulle pole õpetatud, seega pole neist kaantest kah kasu. Igatahes ma ei suuda oma peas korda luua, veel vähem siis kontoris.
KOOL. Jah, ma olen suhteliselt masendunud sellepärast. Ma tean, et ma pean. Ma tean, et ma ei suuda. Mõnikord on sellised mõtted. Ma tean, et mul ei ole valikud, ma pean. Raamatupidamine on täiesti meelest läinud. Pean kuidagi seda meelde tuletama hakkama. Arvutiõpetust ma lausa vihkan. Jah, pooleldi olen ise süüdi. Siiski on mul õigus korralikule juhendile ja õpetusele. Õigus sellele, et mu meilidele vastatakse. Kooli suhtes ma loon mingi korra.
KODU. See on nii suhteline. Mul on hambahari 4 kohas. Ma tunnen ennast kõikides nendest kohtades hästi. Milline neist kodu on? Ma näen oma tulevikku paaris neist aga see on minu oma kätes, kus täpsemalt.
AEG. Seda tundub nii vähe olevat.
SÕBRAD. Ma ei tea kui unarusse ma nad jätnud olen. Aga mõned ikka mu ümber tunduvad olevat. Oeh... aitäh teile!
Aitäh!
teisipäev, 20. aprill 2010
Lestat 100
Minu 100 sissekanne!
Jooks veini selle peale aga Hustler käib kah.. :)
Mõtlesin, et peaksin selle puhul millestki või kellestki erilisest kirjutama. Mu parim sõber ütleb, et ma olen eriline inimene. Ma ise väidan tavaliselt midagi hoopis vastupidist. Kuna tema arvab, et ma olen siiski eriline, siis võiksingi ehk selle sissekande iseendale pühendada.
Paljud on küsinud, miks mu bloginimi on Lestat Nevrõk?! Lestat on teatavasti vampiir. Mees küll aga siiski. Kuna ma absoluutselt armastan igasuguseid vampiiri lugusid, filme ja jutte, siis tegin ühte testi läbi. Selle vastuseks oli Lestat. Kuna ka Lestati iseloomustus oli väga sarnane minu olemusele, siis pidasin seda ideaalseks eesnimeks.
You are Lestat. You are beautiful, seductive, always curious and enjoy playing games. You can be a sore loser at times, but usually manage to have the last word, er .... 'bite.' You enjoy being stylish, but may have a hard time figuring out which style is current. You e...njoy the company of all kinds of people, the more, the merrier. You dislike cleaning & prefer to eat out rather than mess up your dining room.
Nii.. ja Nevrõk-Kõrven. Kes teab, mida ma õpin, see teab ka, kes on Kõrven. Ühendasin oma kire ja igava iseenda. Lõpptulemus ilmselt on üsna võrratu.
Ühesõnaga kohustused ootavad ja sissekanne sai pühendatud Lestatile. Pühendan selle sissekande ka oma kallitele lugejatele, kes on algusest peale neid masendavaid ja vähem masendavamaid sissekandeid lugenud. Tänan inspiratsiooni eest eelkõige võrratuid mehi! Tänan oma sõpru, peret, sugulasi! Tänan ka kaasblogitajaid, kes mulle jätkuvalt head, paremat lugemist pakuvad!
Aitäh!
Jooks veini selle peale aga Hustler käib kah.. :)
Mõtlesin, et peaksin selle puhul millestki või kellestki erilisest kirjutama. Mu parim sõber ütleb, et ma olen eriline inimene. Ma ise väidan tavaliselt midagi hoopis vastupidist. Kuna tema arvab, et ma olen siiski eriline, siis võiksingi ehk selle sissekande iseendale pühendada.
Paljud on küsinud, miks mu bloginimi on Lestat Nevrõk?! Lestat on teatavasti vampiir. Mees küll aga siiski. Kuna ma absoluutselt armastan igasuguseid vampiiri lugusid, filme ja jutte, siis tegin ühte testi läbi. Selle vastuseks oli Lestat. Kuna ka Lestati iseloomustus oli väga sarnane minu olemusele, siis pidasin seda ideaalseks eesnimeks.
You are Lestat. You are beautiful, seductive, always curious and enjoy playing games. You can be a sore loser at times, but usually manage to have the last word, er .... 'bite.' You enjoy being stylish, but may have a hard time figuring out which style is current. You e...njoy the company of all kinds of people, the more, the merrier. You dislike cleaning & prefer to eat out rather than mess up your dining room.
Nii.. ja Nevrõk-Kõrven. Kes teab, mida ma õpin, see teab ka, kes on Kõrven. Ühendasin oma kire ja igava iseenda. Lõpptulemus ilmselt on üsna võrratu.
Ühesõnaga kohustused ootavad ja sissekanne sai pühendatud Lestatile. Pühendan selle sissekande ka oma kallitele lugejatele, kes on algusest peale neid masendavaid ja vähem masendavamaid sissekandeid lugenud. Tänan inspiratsiooni eest eelkõige võrratuid mehi! Tänan oma sõpru, peret, sugulasi! Tänan ka kaasblogitajaid, kes mulle jätkuvalt head, paremat lugemist pakuvad!
Aitäh!
Lestat 99
Kui mõned asjad muutuvad, siis teised muutuvad paremaks!
Täna ei suutnud ma kuidagi normaalsena püsida. Lemmik astus ruumi sisse ja pani mu naeratama. Hea küll! Selle kannatasin ilusasti ära, ei hakanud lolli irvet suule manama. Esimest korda istus ta minu laua äärde ja vestles kaastöötajaga. Vot seda oleksite pidanud kuulma. See hääletoon ja veidike eputav naer.. tõeline Fokini teisik lõi välja. Ilmselgelt on ta endiselt kõige hoolitsetum mees, keda viimasel ajal kohanud olen.
Mõtlesin täna inimeste peale. Ma annaksin, mida iganes, et mitte kellegagi suhtlema ei peaks. Nii päris kaua! Tegelikult vist pigem sooviksin, et poleks ühtegi inimest, kellega rääkida. Seda ma saan ju teha, mitte suhelda. Teadagi on see suhteliselt võimatu. Kui inimene teab, et on teised siis ta ikka suhtleb, üritab. Teadmine, et oled maailmas üksi, oleks jube. Samas oleks see üksiolemine ka hea. Oleks üks algus ja üks lõpp. Üks ainus teema – MINA.
Minusse saabus teadmine, mis jahmatas. Ma olen väga palju muutunud. Muutunud just selle sarnaseks, mida varem hukka olen mõistnud. Ja see Sarnasus tunneb ennast minus ära. Eriti kohutav kui inimesed, keda ma kritiseerinud oled, arvavad, et meil on midagi nii ühist. Ühe erinevuse ma siiski leian. Mina tegelen eneseotsimisega õigel ajal. Isegi kui ma 22 aastaselt ei tea, mida ma oma eluga lõpuks peale tahan hakata, ei ole see nii hull kui mõte, et olen 43 ja ikka ei tea, mida peale hakata. Lõppkokkuvõttes elab igaüks oma ühte ainsat elu.
Parem siis elada seda varem.. või hiljem.
Aitäh!
Täna ei suutnud ma kuidagi normaalsena püsida. Lemmik astus ruumi sisse ja pani mu naeratama. Hea küll! Selle kannatasin ilusasti ära, ei hakanud lolli irvet suule manama. Esimest korda istus ta minu laua äärde ja vestles kaastöötajaga. Vot seda oleksite pidanud kuulma. See hääletoon ja veidike eputav naer.. tõeline Fokini teisik lõi välja. Ilmselgelt on ta endiselt kõige hoolitsetum mees, keda viimasel ajal kohanud olen.
Mõtlesin täna inimeste peale. Ma annaksin, mida iganes, et mitte kellegagi suhtlema ei peaks. Nii päris kaua! Tegelikult vist pigem sooviksin, et poleks ühtegi inimest, kellega rääkida. Seda ma saan ju teha, mitte suhelda. Teadagi on see suhteliselt võimatu. Kui inimene teab, et on teised siis ta ikka suhtleb, üritab. Teadmine, et oled maailmas üksi, oleks jube. Samas oleks see üksiolemine ka hea. Oleks üks algus ja üks lõpp. Üks ainus teema – MINA.
Minusse saabus teadmine, mis jahmatas. Ma olen väga palju muutunud. Muutunud just selle sarnaseks, mida varem hukka olen mõistnud. Ja see Sarnasus tunneb ennast minus ära. Eriti kohutav kui inimesed, keda ma kritiseerinud oled, arvavad, et meil on midagi nii ühist. Ühe erinevuse ma siiski leian. Mina tegelen eneseotsimisega õigel ajal. Isegi kui ma 22 aastaselt ei tea, mida ma oma eluga lõpuks peale tahan hakata, ei ole see nii hull kui mõte, et olen 43 ja ikka ei tea, mida peale hakata. Lõppkokkuvõttes elab igaüks oma ühte ainsat elu.
Parem siis elada seda varem.. või hiljem.
Aitäh!
esmaspäev, 19. aprill 2010
Lestat 98
Ma tänan kõiki, kes minu sünnipäevast osa võtsid ja mind üldse meeles pidasid. Kuna möödunud on paar päeva ja mul pole olnud aega kõiki õnnitlusi üles kirjutada, siis pean loobuma eelmisele sissekandele sarnase järje kirjutamisest.
Kui oodatud sündmus on läbi ja enamvähem edukalt lõpule viidud, jäävad järele mõned emotsioonid, tunded, mõtted. Mida vanemaks saad, seda rohkem kerkivad esile küsimused, kas ma olen õigel teel ja mis siht üldse silme ees on?! Ka ümbritsevad inimesed hakkavad ootama, et teeksid omad õiged ja kindlad valikud. Tihti teavadki just teised, mida sina peaksid, võiksid ja suudaksid teha. Kas see ikka on nii? Kui sul on ainult üks elu ja miljon valikut, kas siis peab valima ühe sihi? Võibolla peaksime palju rohkem enda sisse vaatama ja endale mitu sobivat teed valima.
Ma pean tõdema, et inimsuhete keerukus jääb mind ka järgnevatel aastatel kummitama. Sul on endal alati midagi öelda ja rääkida. Teistel on alati midagi mõelda ja öelda. Usaldus, mõistmine ja ausus on paljunõutud nii endalt kui teistelt. Miskipärast peetakse tundeid, mis pole mõistusega absoluutselt seotud, mõistuspärasteks. Ühele sobib, teisele ei sobi! Üks ja see sama! Miskipärast peetakse eksimist inimlikuks ja andestamist jumalikuks. Kuna inimene ei saa miskitmoodi jumalik olla, siis andestamine ka praktiliselt ei eksisteeri? Vähemasti unustamine siis mitte. Kaks musta lammast teeb kokku valge lamba ja üksik must lammas on endiselt üksik must lammas. Kokkuvõtteks ei maksa liialt palju mõelda ja veel vähem välja öelda, sest kui sa pole jumalik valge lammas, siis sa oled inimlik must lammas, kes kunagi midagi õigesti öelda ega teha ei saa. Ja nii kestab see 1 aastast kuni 22 aastani ja kauemgi veel, ilma erandite ja kõrvalekalleteta.
Tänane õnnelause: Paljud maailma suurimatest saavutustest on täide viinud väsinud ja heidutatud mehed, kes jätkasid töötamist
Kuidas siis naistega lood on? Mu õnnelause määrab mu ühesõnaga hukule, sest ma lihtsalt ei ole mees? Ma siiski loodan, et ka väsinud ja heidutatud naine suudab midagi suurt saavutada kui ta töötamist jätkab.
Aitäh!
Kui oodatud sündmus on läbi ja enamvähem edukalt lõpule viidud, jäävad järele mõned emotsioonid, tunded, mõtted. Mida vanemaks saad, seda rohkem kerkivad esile küsimused, kas ma olen õigel teel ja mis siht üldse silme ees on?! Ka ümbritsevad inimesed hakkavad ootama, et teeksid omad õiged ja kindlad valikud. Tihti teavadki just teised, mida sina peaksid, võiksid ja suudaksid teha. Kas see ikka on nii? Kui sul on ainult üks elu ja miljon valikut, kas siis peab valima ühe sihi? Võibolla peaksime palju rohkem enda sisse vaatama ja endale mitu sobivat teed valima.
Ma pean tõdema, et inimsuhete keerukus jääb mind ka järgnevatel aastatel kummitama. Sul on endal alati midagi öelda ja rääkida. Teistel on alati midagi mõelda ja öelda. Usaldus, mõistmine ja ausus on paljunõutud nii endalt kui teistelt. Miskipärast peetakse tundeid, mis pole mõistusega absoluutselt seotud, mõistuspärasteks. Ühele sobib, teisele ei sobi! Üks ja see sama! Miskipärast peetakse eksimist inimlikuks ja andestamist jumalikuks. Kuna inimene ei saa miskitmoodi jumalik olla, siis andestamine ka praktiliselt ei eksisteeri? Vähemasti unustamine siis mitte. Kaks musta lammast teeb kokku valge lamba ja üksik must lammas on endiselt üksik must lammas. Kokkuvõtteks ei maksa liialt palju mõelda ja veel vähem välja öelda, sest kui sa pole jumalik valge lammas, siis sa oled inimlik must lammas, kes kunagi midagi õigesti öelda ega teha ei saa. Ja nii kestab see 1 aastast kuni 22 aastani ja kauemgi veel, ilma erandite ja kõrvalekalleteta.
Tänane õnnelause: Paljud maailma suurimatest saavutustest on täide viinud väsinud ja heidutatud mehed, kes jätkasid töötamist
Kuidas siis naistega lood on? Mu õnnelause määrab mu ühesõnaga hukule, sest ma lihtsalt ei ole mees? Ma siiski loodan, et ka väsinud ja heidutatud naine suudab midagi suurt saavutada kui ta töötamist jätkab.
Aitäh!
reede, 16. aprill 2010
Lestat 97
Tuleb kohe varakult alustada!
Täna on minu SÜNNIÄEEEEEEV! :D Jeeeey!
Ma ise pole absoluutselt vaeva näinud, et seda inimestele meelde tuletada. Näiteks mul pole aimugi, kes homsetest külalistest kohale ilmuvad. Üldse olen ma kuidagi uimane ja natukene vähem planeerija kui eelmistel aastatel.
Esimese õnnitluse sain Väinzilt! Yep, see on nüüd su bloginimi. Õnnitluse sain siis öösel pärast kahtteist. Aitäh sulle, et meeles pidasid!
Järgmise õnnitluse sain hommikul. Luugid alles kinni, unesegane nagu ma olin, vahtis mulle otsa.. kes? Just nimelt.. NunnuFace 2010 ja ilmselt ka NunnuFace 2011!?! Ta esitas oma vabakava, milleks oli „Palju õnne, kallis Lestat“. Ja siis lajatas mulle kätte hirm-pika ja jalgpallisuuruse-õiega tulipunase roosi. Kadus kööki kohvi keetma ja võileiba valmistama.
Mina alles vedelesin voodis kui algas telefoniralli. Tundmatu number, millele ma ei suutnud vastata. Tegelikult arvasin alguses, et see on üks mu kolmest äratusest ja lajatasin telefoni kinni.
Helistab kallis esivanem, ISAnimeline! Papa soovis õnne ja ma olin meelitatud, et ta seda päeva ei unustanud. Papa polekski saanud, sest talle tuletati seda juba päev varem meelde EMAnimelise poolt. Helistab EMAnimeline ja õnnitleb samuti! Aitäh teile, et te otsustasite minusuguse meistriteose valmis vorpida!
Teel kooli sain sõnumi Liisnepstelt! Aitäh ka sinule!
Jõudsin tööle ja mulle helistas järjekordselt üks väga eriline sõbranna, Anni! Ka tema esitas vabakavana loo „Palju õnne, kallis Lestat!“. See on üldse vist mingi lemmiklaul neil! Igatahes temal on tähtis ülesaane. Küpsetada mulle šokolaadi-sünnipäeva-tort! Aitäh sulle ja edu ka!
Lootsin, et töö juures ei tea mu sünnipäevast keegi midagi. Informatsioon liigub ja selline asi EI JÄÄ saladuseks. Enne oma kabineti ukse avamist, mõtlesin korraks! Ja olemas! Minu laual kandikuke šokolaadi kommide, kiisu batooniga ja.. mis värk on? Pataks 100 dollarilisi? Siiski mitte. Veel šokolaadi! Oletan, et see kuhjakene tekkis Kroni poolt. Aitäh! Mul on nüüd kindlasti terve aasta jagu magusat olemas.
Ja hordide viisi inimesi liigub minu kabineti poole. oky, võibolla asi siiski nii hull ei ole. Enne veel jõuavad tädi Anx ja tädi Haldjas koos peredega mind MSNi teel õnnitleda. Aitäh teile mu kullakesed!
Töökaaslased on nagu nuhid?! Hea nuhid! Ja niisiis sain kimbu märtsikellukesi ja pundi nartsisse, ise meisterdatud kehaseebi. Hmm.. kui hea! ja veel šokolaadi, et ennast ümmarguseks pallikeseks näksida. Aitäh teile!
Sain ka ühe luuletuse kallilt sõbrannalt!
Kõike kaunist,
mis armsaks teeb elu,
kurve ja sirgeid teid-
Neis peitubki võlu.
Aitäh sulle!
Enne lõunat raugeb hoog!
Jätkub...
Aitäh, aitäh, aitäh!
Täna on minu SÜNNIÄEEEEEEV! :D Jeeeey!
Ma ise pole absoluutselt vaeva näinud, et seda inimestele meelde tuletada. Näiteks mul pole aimugi, kes homsetest külalistest kohale ilmuvad. Üldse olen ma kuidagi uimane ja natukene vähem planeerija kui eelmistel aastatel.
Esimese õnnitluse sain Väinzilt! Yep, see on nüüd su bloginimi. Õnnitluse sain siis öösel pärast kahtteist. Aitäh sulle, et meeles pidasid!
Järgmise õnnitluse sain hommikul. Luugid alles kinni, unesegane nagu ma olin, vahtis mulle otsa.. kes? Just nimelt.. NunnuFace 2010 ja ilmselt ka NunnuFace 2011!?! Ta esitas oma vabakava, milleks oli „Palju õnne, kallis Lestat“. Ja siis lajatas mulle kätte hirm-pika ja jalgpallisuuruse-õiega tulipunase roosi. Kadus kööki kohvi keetma ja võileiba valmistama.
Mina alles vedelesin voodis kui algas telefoniralli. Tundmatu number, millele ma ei suutnud vastata. Tegelikult arvasin alguses, et see on üks mu kolmest äratusest ja lajatasin telefoni kinni.
Helistab kallis esivanem, ISAnimeline! Papa soovis õnne ja ma olin meelitatud, et ta seda päeva ei unustanud. Papa polekski saanud, sest talle tuletati seda juba päev varem meelde EMAnimelise poolt. Helistab EMAnimeline ja õnnitleb samuti! Aitäh teile, et te otsustasite minusuguse meistriteose valmis vorpida!
Teel kooli sain sõnumi Liisnepstelt! Aitäh ka sinule!
Jõudsin tööle ja mulle helistas järjekordselt üks väga eriline sõbranna, Anni! Ka tema esitas vabakavana loo „Palju õnne, kallis Lestat!“. See on üldse vist mingi lemmiklaul neil! Igatahes temal on tähtis ülesaane. Küpsetada mulle šokolaadi-sünnipäeva-tort! Aitäh sulle ja edu ka!
Lootsin, et töö juures ei tea mu sünnipäevast keegi midagi. Informatsioon liigub ja selline asi EI JÄÄ saladuseks. Enne oma kabineti ukse avamist, mõtlesin korraks! Ja olemas! Minu laual kandikuke šokolaadi kommide, kiisu batooniga ja.. mis värk on? Pataks 100 dollarilisi? Siiski mitte. Veel šokolaadi! Oletan, et see kuhjakene tekkis Kroni poolt. Aitäh! Mul on nüüd kindlasti terve aasta jagu magusat olemas.
Ja hordide viisi inimesi liigub minu kabineti poole. oky, võibolla asi siiski nii hull ei ole. Enne veel jõuavad tädi Anx ja tädi Haldjas koos peredega mind MSNi teel õnnitleda. Aitäh teile mu kullakesed!
Töökaaslased on nagu nuhid?! Hea nuhid! Ja niisiis sain kimbu märtsikellukesi ja pundi nartsisse, ise meisterdatud kehaseebi. Hmm.. kui hea! ja veel šokolaadi, et ennast ümmarguseks pallikeseks näksida. Aitäh teile!
Sain ka ühe luuletuse kallilt sõbrannalt!
Kõike kaunist,
mis armsaks teeb elu,
kurve ja sirgeid teid-
Neis peitubki võlu.
Aitäh sulle!
Enne lõunat raugeb hoog!
Jätkub...
Aitäh, aitäh, aitäh!
neljapäev, 15. aprill 2010
Lestat 96
Tänane õnnelause: Today might be a great and wonderful day. It depends on you
Ma tegelikult mõtlesin, et ma ei avalda homse päeva kohta käivaid avaldusi, teateid.. mida iganes sellelaadset. MSNi jätan puutumata. Ei mingeid emotsioonikaid saatuse tekste selle koha, mis homne toob. Blogi ometi on ju selleks, et sinna päevakajalisi asju sisse kanda. Seega ma ikkagi kirjutan.
Matu! Tänan sind tänase psühhoanalüüsi eest. Ilmselgelt vajan ma oma kinnisidee jaoks valget tuba ja Eiffeli torni maketti. Asendamine on hea aga asendatava leidmine raske. Lähen siis homsele päevale vastu teadmisega, et ma pole normaalne.
Homne! Vajab ettevalmistamist. Ma pingutan järjekordselt üle. Kõik PEAB paigas olema. Kes millega tuleb? Kes kuidas läheb? Kes kellega tuleb? Kus keegi istub? Mida keegi joob? Mida sina sööd? Mida süüa teha? Kas sooja toitu teha? Mis kell alustame? Kuidas õigeks ajaks ise koju saan? Mida selga panna? Kas teha lokid? Panen jalga pruunid sukad? Kas ilma jakita mu kleit on ilus? Kust saan laua, kust saan toolid? Millal lähen poodi?....
Küsimusi ja lahendusi on absoluutselt miljon tükki. Ja teemasse mitte puutuvaid probleem samuti.
Homne ja ülehomne on minu jaoks tähtsad päevad. Homne eriti! Ma pean oma tähtsat päeva koos väga tähtsate inimestega. Ilmselt kõige tähtsamatega, kes mul alles on. Siin kohal tekib väike vaikuse moment. Meenutan neid inimesi, kes on eelnevatel aastatel minu kõrval sel päeval olnud. Kahjuks pean tõdema, et paljud kallid inimesed sel aastal minuga koos ei tähista. Olen sitt sõber olnud!
Ometi suudan oma näole mingi naeratuse-irve taolise grimassi manada ja väikse elevuse sisse väristada.
Naine! Kurat kui hea on olla naine!
Ma olen kohutavalt edevaks muutunud. Ühe kleidikese kandmine tekitab tunde, et olen Printsess Lestat. Kuidas üks vampiirist printsess välja näeb? Võrratu, just!
Ootamiseni, homseni!
Ma tegelikult mõtlesin, et ma ei avalda homse päeva kohta käivaid avaldusi, teateid.. mida iganes sellelaadset. MSNi jätan puutumata. Ei mingeid emotsioonikaid saatuse tekste selle koha, mis homne toob. Blogi ometi on ju selleks, et sinna päevakajalisi asju sisse kanda. Seega ma ikkagi kirjutan.
Matu! Tänan sind tänase psühhoanalüüsi eest. Ilmselgelt vajan ma oma kinnisidee jaoks valget tuba ja Eiffeli torni maketti. Asendamine on hea aga asendatava leidmine raske. Lähen siis homsele päevale vastu teadmisega, et ma pole normaalne.
Homne! Vajab ettevalmistamist. Ma pingutan järjekordselt üle. Kõik PEAB paigas olema. Kes millega tuleb? Kes kuidas läheb? Kes kellega tuleb? Kus keegi istub? Mida keegi joob? Mida sina sööd? Mida süüa teha? Kas sooja toitu teha? Mis kell alustame? Kuidas õigeks ajaks ise koju saan? Mida selga panna? Kas teha lokid? Panen jalga pruunid sukad? Kas ilma jakita mu kleit on ilus? Kust saan laua, kust saan toolid? Millal lähen poodi?....
Küsimusi ja lahendusi on absoluutselt miljon tükki. Ja teemasse mitte puutuvaid probleem samuti.
Homne ja ülehomne on minu jaoks tähtsad päevad. Homne eriti! Ma pean oma tähtsat päeva koos väga tähtsate inimestega. Ilmselt kõige tähtsamatega, kes mul alles on. Siin kohal tekib väike vaikuse moment. Meenutan neid inimesi, kes on eelnevatel aastatel minu kõrval sel päeval olnud. Kahjuks pean tõdema, et paljud kallid inimesed sel aastal minuga koos ei tähista. Olen sitt sõber olnud!
Ometi suudan oma näole mingi naeratuse-irve taolise grimassi manada ja väikse elevuse sisse väristada.
Naine! Kurat kui hea on olla naine!
Ma olen kohutavalt edevaks muutunud. Ühe kleidikese kandmine tekitab tunde, et olen Printsess Lestat. Kuidas üks vampiirist printsess välja näeb? Võrratu, just!
Ootamiseni, homseni!
kolmapäev, 14. aprill 2010
Lestat 95
Nonii!
Kevad on võrratu sel aastal. Lindude laul, värsked lõhnad, päike! See on igal aastal olemas. Aga sel aastal ma naudin seda kohe eriti. Ei teagi, miks?!!
Täna tundsin rõõmu. Jalutasin Vanemuise tänaval. Minu ees kõndisid kaks umbes 8-10 aastast poissi. Mõlemal olid käes põlevad viirukid. Mida kuradit nad nendega tegid, seda ma aru ei saanud?!! Igatahes tundus mulle, et nad aegajalt tõstsid neid oma suuda juurde ja siis jälle riputasid käe alla ja ajasid juttu. Mis see on mingi uus mäng või? Et kui suitsu ei müüda siis ostad viiruki. Tõstad selle suu juurde ja siis tundub nagu teeksid suitsu või? Ma ei tea, täiega kummaline.
Inimesed vihkavad viirukeid. Mina armastan! Poisid poleks saanud valida paremat aega, kohta ja taaskord aega, et just minu ees kõndida ja viirukit põletada. Kogu selle idiootse, vastiku ja rõveda päeva juures, oli see elamus kõige parem ja nauditavam. Oleksin poistele (pigem viirukile) järgnenud, kuhu iganes nad lähevad. Aaaga olin juba muuseumi ees! Elu jätkub…
Teine rõõm päevas! Jalutasin seekord Timuti tänaval. Üksildane tänav. Olen sellel liikumas näinud ainult paari inimest. Palun! Tulge ükskord kuskil poole kuue ja kuue vahel mulle seal vastu. Nii äge oleks kedagi kohata. Igatahes jalutasin mina kodu poole ja kuulen… sellist õrn-helin-magusat-helinat. Tuulekell! Oeh.. mõnus soe kevadine tuul sasis minu juukseid.. ja selle tuule seest kostus tuulekella helin. Liikusin eemale ja tuulekella helin ikka helises :D Jeei! Hea. Ma ei tea, miks see mind köidab aga ta teeb seda.
Väikse asja sees on suur asi!
Aitäh!
Kevad on võrratu sel aastal. Lindude laul, värsked lõhnad, päike! See on igal aastal olemas. Aga sel aastal ma naudin seda kohe eriti. Ei teagi, miks?!!
Täna tundsin rõõmu. Jalutasin Vanemuise tänaval. Minu ees kõndisid kaks umbes 8-10 aastast poissi. Mõlemal olid käes põlevad viirukid. Mida kuradit nad nendega tegid, seda ma aru ei saanud?!! Igatahes tundus mulle, et nad aegajalt tõstsid neid oma suuda juurde ja siis jälle riputasid käe alla ja ajasid juttu. Mis see on mingi uus mäng või? Et kui suitsu ei müüda siis ostad viiruki. Tõstad selle suu juurde ja siis tundub nagu teeksid suitsu või? Ma ei tea, täiega kummaline.
Inimesed vihkavad viirukeid. Mina armastan! Poisid poleks saanud valida paremat aega, kohta ja taaskord aega, et just minu ees kõndida ja viirukit põletada. Kogu selle idiootse, vastiku ja rõveda päeva juures, oli see elamus kõige parem ja nauditavam. Oleksin poistele (pigem viirukile) järgnenud, kuhu iganes nad lähevad. Aaaga olin juba muuseumi ees! Elu jätkub…
Teine rõõm päevas! Jalutasin seekord Timuti tänaval. Üksildane tänav. Olen sellel liikumas näinud ainult paari inimest. Palun! Tulge ükskord kuskil poole kuue ja kuue vahel mulle seal vastu. Nii äge oleks kedagi kohata. Igatahes jalutasin mina kodu poole ja kuulen… sellist õrn-helin-magusat-helinat. Tuulekell! Oeh.. mõnus soe kevadine tuul sasis minu juukseid.. ja selle tuule seest kostus tuulekella helin. Liikusin eemale ja tuulekella helin ikka helises :D Jeei! Hea. Ma ei tea, miks see mind köidab aga ta teeb seda.
Väikse asja sees on suur asi!
Aitäh!
esmaspäev, 12. aprill 2010
Lestat 94
Indigolapsed - Koiduhirm
Kuula seda lugu ja kuula sõnu!
Võib olla ma peaksin midagi kirjutama. Kasvõi sellepärast, et kindlasti paljud ootavad seda. Noh seda, et te ootate näitab statistika, pole minu väljamõeldis ega ettekujutlus ;)
Vahepeal on palju juhtunud, millest kirjutada võiks. Näiteks:
Reedel juhtus minuga üks kõigi aegade kõige haigem lugu. Ma ei saa aru, mis asi see minus on.. mingi kohutav needus on peal. Või on see tropimagnet? Täiesti kindlalt võin ma mõnel päeval öelda, et nüüd juhtub midagi. Ma tunnen, et ei taha minna bussijaama, ma tunnen, et ma ei taha sisse astuda postkontorisse.. ja ma tunnen, et ma ei taha liikuda avalikes kohtades.
See oli üks taoline päev. Iseenesest oli kõik korras. Veider tunne jälitas mind terve päeva. Lõpuks sain teada, miks. Niisiis üks ebameeldivamaid kohti Tartus – postkontor. Seisan seal! Vaikselt, omaette, märkamatu nagu ma olen! Nii.. mulle hakkas kohutavalt pinda käima, kuidas aeg muudkui jookseb aga need tädikesed seal mässavad teibiga ja üritavad inimesi ootamisega hulluks ajada. Valmistusin kirjade letile viskamiseks, startisin! Ja siis näen enda poole lendamas tatiklimpi! Läraki.. maandus otse minu kotile.
Mille kuradi pärast see juhtus? Ah? Keegi ei vasta jah?!! Ma siis räägin ise.
Küll mina juba hullu ära tunnen kui teda näen. Töö tüüp seal oli kindlasti täielik skiso. Ärge isiklikult võtke?!! Aga pole normaalne, et sellised inimesed vabalt ringi võivad liikuda. Ühesõnaga plõksisin natukene midagi.. aga iseenda tervise nimel, liikusin postkontorist välja ja jätsin tolle vennikese rahule.
Mina, kes ma oksendan hommikusöögi välja kui keegi saadab kraanikaussi pärast hammaste pesemist tatiklimbi, pidin taluma sellist rüvetamist. Õuduste maa, ma ütlen!
Tervitused sellele ahvile üleval pool, kes mu teele selliseid huvitavaid juhtumeid saadab!
Aitäh!
Kuula seda lugu ja kuula sõnu!
Võib olla ma peaksin midagi kirjutama. Kasvõi sellepärast, et kindlasti paljud ootavad seda. Noh seda, et te ootate näitab statistika, pole minu väljamõeldis ega ettekujutlus ;)
Vahepeal on palju juhtunud, millest kirjutada võiks. Näiteks:
Reedel juhtus minuga üks kõigi aegade kõige haigem lugu. Ma ei saa aru, mis asi see minus on.. mingi kohutav needus on peal. Või on see tropimagnet? Täiesti kindlalt võin ma mõnel päeval öelda, et nüüd juhtub midagi. Ma tunnen, et ei taha minna bussijaama, ma tunnen, et ma ei taha sisse astuda postkontorisse.. ja ma tunnen, et ma ei taha liikuda avalikes kohtades.
See oli üks taoline päev. Iseenesest oli kõik korras. Veider tunne jälitas mind terve päeva. Lõpuks sain teada, miks. Niisiis üks ebameeldivamaid kohti Tartus – postkontor. Seisan seal! Vaikselt, omaette, märkamatu nagu ma olen! Nii.. mulle hakkas kohutavalt pinda käima, kuidas aeg muudkui jookseb aga need tädikesed seal mässavad teibiga ja üritavad inimesi ootamisega hulluks ajada. Valmistusin kirjade letile viskamiseks, startisin! Ja siis näen enda poole lendamas tatiklimpi! Läraki.. maandus otse minu kotile.
Mille kuradi pärast see juhtus? Ah? Keegi ei vasta jah?!! Ma siis räägin ise.
Küll mina juba hullu ära tunnen kui teda näen. Töö tüüp seal oli kindlasti täielik skiso. Ärge isiklikult võtke?!! Aga pole normaalne, et sellised inimesed vabalt ringi võivad liikuda. Ühesõnaga plõksisin natukene midagi.. aga iseenda tervise nimel, liikusin postkontorist välja ja jätsin tolle vennikese rahule.
Mina, kes ma oksendan hommikusöögi välja kui keegi saadab kraanikaussi pärast hammaste pesemist tatiklimbi, pidin taluma sellist rüvetamist. Õuduste maa, ma ütlen!
Tervitused sellele ahvile üleval pool, kes mu teele selliseid huvitavaid juhtumeid saadab!
Aitäh!
reede, 9. aprill 2010
Lestat 93
8. aprillil jäi tegemata üks tähtis sissekanne. Mitte, et ma unustanud oleksin, vastupidi.
8. aprill on minu kalli vanaisa sünnipäev. Kahjuks teda enam elavate hulgas ei ole. Mälestus temast püsib aga sama värskena nagu oleksin teda alles eile näinud ja rääkimas kuulnud. Meenutused temast panevad naerma, vaikselt muigama aga hetkeks tekib ka kurbus ja silmanurka kerkib pisar.
Minu vanaisa oli rahulik mees. Ma kuulsin teda harva kurjustamas või vihastamas. Tavaliselt oli ta rõõmus ja heatahtlik. Mäletan teda kui ausat tööinimest. Tal tuli vanaemaga koos väga pikki aastaid tegeleda talutöödega, loomadega. Loomi ta armastas kuigi nendega väga raske toimetada oli. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks vingunud või virisenud. Alles siis kui tõsiselt raske oli, käratas ta, et enam ei jõua.
Tal oli väga hea mälu ja enamasti teadis ta kõiki kohalikke inimesi, oskas nende kohta midagi rääkida. Vanaisa suurim hobi oli seenel käimine. Metsas võis ta veeta pikki tunde. Tavaliselt tassis ta koju seeni korvide ja korvide kaupa. Vanemal oli neid päris raske puhastada aga vanaisa käis sellegi poolest edasi seenil. Talvel olid kõik rahul, et seenevarud suured on.
Ma arvan, et minu vanaisa suutis oma elu ajal väga suure töö ära teha. Ta kasvatas üles kaks tütart ja ühe poja. Oli vanaisaks 5 lapselapsele. Pidas talu ja töötas pikki aastaid. Kannatas ära rasked ajad, elas üle mitmed haigused ja suutis endiselt jääda võimalikult positiivseks.
Üks kõige erksamalt meeles olevaid mälestusi on see, kuidas vanaisa muinasjuttu luges. Vanaema laulis aga vanaisa luges alati ühte muinasjuttu. Kahjuks ma ei mäleta enam, millest see täpselt rääkis. Aga meie vennaga palusime tal seda iga kord jutustada kui magama hakkasime jääma. Kindlasti talle meeldis see, et me seda vaikselt kuulasime ja naljakate kohtade peal naerda kihistasime.
Vanaisa elu ei olnud kindlasti mingi meelakkumine. Sellepärast ma loodan, et kus iganes ta praegu ka ei oleks, et tal on seal väga hea, rahulik ja ilus elu.
Aitäh!
8. aprill on minu kalli vanaisa sünnipäev. Kahjuks teda enam elavate hulgas ei ole. Mälestus temast püsib aga sama värskena nagu oleksin teda alles eile näinud ja rääkimas kuulnud. Meenutused temast panevad naerma, vaikselt muigama aga hetkeks tekib ka kurbus ja silmanurka kerkib pisar.
Minu vanaisa oli rahulik mees. Ma kuulsin teda harva kurjustamas või vihastamas. Tavaliselt oli ta rõõmus ja heatahtlik. Mäletan teda kui ausat tööinimest. Tal tuli vanaemaga koos väga pikki aastaid tegeleda talutöödega, loomadega. Loomi ta armastas kuigi nendega väga raske toimetada oli. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks vingunud või virisenud. Alles siis kui tõsiselt raske oli, käratas ta, et enam ei jõua.
Tal oli väga hea mälu ja enamasti teadis ta kõiki kohalikke inimesi, oskas nende kohta midagi rääkida. Vanaisa suurim hobi oli seenel käimine. Metsas võis ta veeta pikki tunde. Tavaliselt tassis ta koju seeni korvide ja korvide kaupa. Vanemal oli neid päris raske puhastada aga vanaisa käis sellegi poolest edasi seenil. Talvel olid kõik rahul, et seenevarud suured on.
Ma arvan, et minu vanaisa suutis oma elu ajal väga suure töö ära teha. Ta kasvatas üles kaks tütart ja ühe poja. Oli vanaisaks 5 lapselapsele. Pidas talu ja töötas pikki aastaid. Kannatas ära rasked ajad, elas üle mitmed haigused ja suutis endiselt jääda võimalikult positiivseks.
Üks kõige erksamalt meeles olevaid mälestusi on see, kuidas vanaisa muinasjuttu luges. Vanaema laulis aga vanaisa luges alati ühte muinasjuttu. Kahjuks ma ei mäleta enam, millest see täpselt rääkis. Aga meie vennaga palusime tal seda iga kord jutustada kui magama hakkasime jääma. Kindlasti talle meeldis see, et me seda vaikselt kuulasime ja naljakate kohtade peal naerda kihistasime.
Vanaisa elu ei olnud kindlasti mingi meelakkumine. Sellepärast ma loodan, et kus iganes ta praegu ka ei oleks, et tal on seal väga hea, rahulik ja ilus elu.
Aitäh!
Lestat 92
Valikud!
See, millest ma nüüd rääkima hakkan, on mu enda tehtud, valitud, otsustatud – süü!
Praktika viimane päev. Kellele on, kellele mitte! Minul ei lõppe sellega midagi. Esmaspäeval algab kool ja kestab veel kaks perioodi. Mulle tuli üllatusena, et meile lisandus kaks uut ainet. Nendega läheb mul raskeks. Ilmselt ei jõua ma peaaegu mitte ühessegi tundi ja pean palju iseseisvat tööd tegema. Rääkimata selles, et tegelikult peaks õppima eksamiks ja teab, milleks veel.
Ausalt öeldes lähen ma marru kui mulle öeldakse, et ma teadsin ju, et raskeks läheb. Mis mul nüüd vinguda! Kahjuks mul ei ole kuskil rahapuud kasvamas, pole rikast meest ega miljonilist loteriipiletit. Kindlasti on minust rumal oma haridus ohtu seada. Selle omandamine peaks olema kõige tähtsamal ja olulisemal kohal. Ma olen öelnud, et see on probleemne ja raske aga mitte võimatu. Järjekordselt ma üritan oma sõpradelt tuge leida, mitte kuulda, et „Sa kukud omadega sinna samma“.
Mul on vaja kaks kuud vastu pidada. Ilmselt pean sõdima mitmel rindel. Kool, kodu, töö! Kool, kodu, töö! Jah, une jaoks ei jää kübekestki aega. See kestab kõigest kaks kuud. Kõigest kaks kuud olen magamata, väsinud, masendunud ja sekretäritööd täis topitud maskott! Tegelikult see pole ju nii lootusetu olukord. Oeh.. ma ise küll usun endasse. Palun süstige teie ka minusse energiat. Ärge öelge midagi negatiivset, sest ma hakkan siis üle mõtlema. Mul pole enam palju valikuid selles suhtes. Mis otsustatud, see otsustatud!!?!
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
See, millest ma nüüd rääkima hakkan, on mu enda tehtud, valitud, otsustatud – süü!
Praktika viimane päev. Kellele on, kellele mitte! Minul ei lõppe sellega midagi. Esmaspäeval algab kool ja kestab veel kaks perioodi. Mulle tuli üllatusena, et meile lisandus kaks uut ainet. Nendega läheb mul raskeks. Ilmselt ei jõua ma peaaegu mitte ühessegi tundi ja pean palju iseseisvat tööd tegema. Rääkimata selles, et tegelikult peaks õppima eksamiks ja teab, milleks veel.
Ausalt öeldes lähen ma marru kui mulle öeldakse, et ma teadsin ju, et raskeks läheb. Mis mul nüüd vinguda! Kahjuks mul ei ole kuskil rahapuud kasvamas, pole rikast meest ega miljonilist loteriipiletit. Kindlasti on minust rumal oma haridus ohtu seada. Selle omandamine peaks olema kõige tähtsamal ja olulisemal kohal. Ma olen öelnud, et see on probleemne ja raske aga mitte võimatu. Järjekordselt ma üritan oma sõpradelt tuge leida, mitte kuulda, et „Sa kukud omadega sinna samma“.
Mul on vaja kaks kuud vastu pidada. Ilmselt pean sõdima mitmel rindel. Kool, kodu, töö! Kool, kodu, töö! Jah, une jaoks ei jää kübekestki aega. See kestab kõigest kaks kuud. Kõigest kaks kuud olen magamata, väsinud, masendunud ja sekretäritööd täis topitud maskott! Tegelikult see pole ju nii lootusetu olukord. Oeh.. ma ise küll usun endasse. Palun süstige teie ka minusse energiat. Ärge öelge midagi negatiivset, sest ma hakkan siis üle mõtlema. Mul pole enam palju valikuid selles suhtes. Mis otsustatud, see otsustatud!!?!
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
neljapäev, 8. aprill 2010
Lestat 91
Headest asjadest:
Ma ei ole oma nohuse nina ja köha pärast juba paar päeva väljas lõunatamas käinud. Minu tööandjale tekitab see muret. Kuigi ma olen igaks lõunaks kaasa võtnud võiku, puuvilja ja muud näksimist, siis tunneb ta muret, kas ma ikka söön. Täna pakkus ta mulle lõunaks banaani (kuna teab, et ma magusat eriti ei söö) ja saiakest. Aitäh!
Lõuna paiku keetis ta teed. See tuleb tal sama hästi välja kui kohvi keetmine. Valasin kannust tassi musta vedelikku ja lisasin ohtralt vett. Algsest taimeleotisest võib teelehemuda välja väänata. Selle loo puhul ütleks küll, et pigista mahla kui arvad, et see seda väärt on! Ja see kohe kindlasti oleks. Aga tee on hea, alati! Ja veel selline lause: Halva asja välja ajamiseks tuleb süüa teist halba asja! See siis pole Lestati looming vaid Kroni.
Sõbranna tegi nalja ja mina naersin. Käkkilas oleks see tee täiesti omal kohal. Saiakesed ja tee! Hmm.. ! Ja siis tuleks Nõia-Ella ja paneks lauale upinhaina (kummel - Chamomilla vulgaris L.) õite pulbrit ning käsiks seda ninna tõmmata. Noh, et nohu ära läheks loomulikult! Puuduks ainult klaaskuul, mille abil ta ennustaks mulle rikkust, õnne ja suurt - kauakestvat armastust. Aitäh!
Klaaskuuli eri! Eile ütlesin pool naljaga, et kui ma tahan ühe teatud maa tolmu oma jalgadelt pühkida, siis tehakse mulle tööpakkumine, millest ma loobuda ei suuda. Üks tähtaeg juba pikenes. Kuni 8. augustini ei liigu ma kuskile. Täna vaatas üks teaduri proua mulle kelmikalt otsa ja küsis, kas mul töökoht on olemas. Vastasin, et ole. Ta lubas selle meelde jätta ja naeratas nagu oleks tal suur plaan.
Naljakaid juhtumisi on täna veelgi olnud. Mapid lendavad ja üritavad mu nosplit haavata. Vanad härrad ajavad mesijuttu. Müstilisel kombel ei olegi USA enam USA. Ja müsteeriumid lahenevad.
Minu sinine kotike on juba mitu nädalat lõhnanud eriliselt hästi. Olen nuusutanud kõiki oma lõhnasid, teiste parfüüme ja isegi Oriflame kataloogi. Eile lahendasin oma tädi abiga kummitava-lõhna-müsteeriumi. Mõned nädalad tagasi veetsin ühe reedese või laupäevase päeva Alatskivil. Suskasin oma koti pakiruumi kui hakkasime Põltsamaa poole liikuma. Kahjuks (või minu õnneks) avaldas minu kott survet tädi lõhnapudeli pumbale ja päästis meeldivad aroomi valla. Pudel jooksis kahjuks tühjaks aga õnneks leidsin lõhna, mis mulle tõsiselt meeldib. Aitäh!
Goethe, Faustis Mefistofelese suu läbi: "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."
Aitäh!
Ma ei ole oma nohuse nina ja köha pärast juba paar päeva väljas lõunatamas käinud. Minu tööandjale tekitab see muret. Kuigi ma olen igaks lõunaks kaasa võtnud võiku, puuvilja ja muud näksimist, siis tunneb ta muret, kas ma ikka söön. Täna pakkus ta mulle lõunaks banaani (kuna teab, et ma magusat eriti ei söö) ja saiakest. Aitäh!
Lõuna paiku keetis ta teed. See tuleb tal sama hästi välja kui kohvi keetmine. Valasin kannust tassi musta vedelikku ja lisasin ohtralt vett. Algsest taimeleotisest võib teelehemuda välja väänata. Selle loo puhul ütleks küll, et pigista mahla kui arvad, et see seda väärt on! Ja see kohe kindlasti oleks. Aga tee on hea, alati! Ja veel selline lause: Halva asja välja ajamiseks tuleb süüa teist halba asja! See siis pole Lestati looming vaid Kroni.
Sõbranna tegi nalja ja mina naersin. Käkkilas oleks see tee täiesti omal kohal. Saiakesed ja tee! Hmm.. ! Ja siis tuleks Nõia-Ella ja paneks lauale upinhaina (kummel - Chamomilla vulgaris L.) õite pulbrit ning käsiks seda ninna tõmmata. Noh, et nohu ära läheks loomulikult! Puuduks ainult klaaskuul, mille abil ta ennustaks mulle rikkust, õnne ja suurt - kauakestvat armastust. Aitäh!
Klaaskuuli eri! Eile ütlesin pool naljaga, et kui ma tahan ühe teatud maa tolmu oma jalgadelt pühkida, siis tehakse mulle tööpakkumine, millest ma loobuda ei suuda. Üks tähtaeg juba pikenes. Kuni 8. augustini ei liigu ma kuskile. Täna vaatas üks teaduri proua mulle kelmikalt otsa ja küsis, kas mul töökoht on olemas. Vastasin, et ole. Ta lubas selle meelde jätta ja naeratas nagu oleks tal suur plaan.
Naljakaid juhtumisi on täna veelgi olnud. Mapid lendavad ja üritavad mu nosplit haavata. Vanad härrad ajavad mesijuttu. Müstilisel kombel ei olegi USA enam USA. Ja müsteeriumid lahenevad.
Minu sinine kotike on juba mitu nädalat lõhnanud eriliselt hästi. Olen nuusutanud kõiki oma lõhnasid, teiste parfüüme ja isegi Oriflame kataloogi. Eile lahendasin oma tädi abiga kummitava-lõhna-müsteeriumi. Mõned nädalad tagasi veetsin ühe reedese või laupäevase päeva Alatskivil. Suskasin oma koti pakiruumi kui hakkasime Põltsamaa poole liikuma. Kahjuks (või minu õnneks) avaldas minu kott survet tädi lõhnapudeli pumbale ja päästis meeldivad aroomi valla. Pudel jooksis kahjuks tühjaks aga õnneks leidsin lõhna, mis mulle tõsiselt meeldib. Aitäh!
Goethe, Faustis Mefistofelese suu läbi: "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."
Aitäh!
teisipäev, 6. aprill 2010
Lestat 90
Mantra Gora – Haldjatants
Märtsi lõpp ja aprilli algus ei ole mu blogile, kirjutamisele hästi mõjunud. No tore tegelikult, et pärast koletut Muusa Mõrva enam üldse miskit Lestati sulest paberile tilgub. Aga siiski! Mu kallis grafomaanist Green teeb ilma inspiratsioonita ka päris võimsaid asju. Mis see siis paar rida kirjutada on?!
Tänane päev pole suurem asi olnud. Üksildane tunne on!
Inimeste naljad, naer ja sarkasm! Kõik mõjuvad ühtviisi masendavalt.
Lülitasin päeval mitmeks tunniks oma telefoni välja. Tegelikult ma ei kujuta ette, kuidas ma varem seda telefoniterrorit üle elasin. Enam nagu ei jaksa pärast paari kõnet kuidagi iseendaks jääda. Klähvin ise samasuguseid rumalusi vastu, ärritun mõttetult nagu kaasvestleja. Ilmselgelt langeb see asi ikka väga valele ajale.
Jutt ookeanides ujumisest tekitas tõsiselt masendava tunde. Mis kuradi ooookean? Minu suured vallutatud maad. Soome ja Rootsi. Vaatad kuuselt puhkuselt Indast tulnud valget neegrit ja mõtled „vedas mul, et sealt vähemalt kohalikku teed suveniiriks sain“.
Veel midagi, kedagi!
Tavaliselt oleksin ma selle loo peale ilmselt naernud, muianud. Täna läks tükk aega, enne kui aru sain, mis tibi teeb. Meil on muuseumis mingi doktorikraadiga geenius, kes tundub täieliku lambana kohati. Näiteks ükskord suutis ta koopiamasinasse paar lehte kinni sööta. Hakkas oma targa peaga sealt kõige lahti kangutama ja murdis tähtsad kinnitused ära. Ise murdis ja siis tegi näo, et need olidki katki. Seekord oli see tegelikult üsna naljakas.
Siblib mul selja taga ja vestleb omaette. Oky, ilmselt minuga aga sain sellest hiljem aru. Küsisin.. hm? Tibi kummargil oma saabaste juures ja vajutab kahe sõrmega ninadele. Ise räägib oma avastusest, miks talle need jalanõud kunagi meeldinud pole. Ütleb, et vaataksin kui palju ruumi jääb üle, kus varbaid enam pole. On ikka ebaloomulikult pikad saapad! Jaa, naine! Ise ostsid endale need ju?! Daaah..!
Prr.. arvuti ei ole minuga täna üldse sõber. Unemati ka mitte!
Homseni!
Märtsi lõpp ja aprilli algus ei ole mu blogile, kirjutamisele hästi mõjunud. No tore tegelikult, et pärast koletut Muusa Mõrva enam üldse miskit Lestati sulest paberile tilgub. Aga siiski! Mu kallis grafomaanist Green teeb ilma inspiratsioonita ka päris võimsaid asju. Mis see siis paar rida kirjutada on?!
Tänane päev pole suurem asi olnud. Üksildane tunne on!
Inimeste naljad, naer ja sarkasm! Kõik mõjuvad ühtviisi masendavalt.
Lülitasin päeval mitmeks tunniks oma telefoni välja. Tegelikult ma ei kujuta ette, kuidas ma varem seda telefoniterrorit üle elasin. Enam nagu ei jaksa pärast paari kõnet kuidagi iseendaks jääda. Klähvin ise samasuguseid rumalusi vastu, ärritun mõttetult nagu kaasvestleja. Ilmselgelt langeb see asi ikka väga valele ajale.
Jutt ookeanides ujumisest tekitas tõsiselt masendava tunde. Mis kuradi ooookean? Minu suured vallutatud maad. Soome ja Rootsi. Vaatad kuuselt puhkuselt Indast tulnud valget neegrit ja mõtled „vedas mul, et sealt vähemalt kohalikku teed suveniiriks sain“.
Veel midagi, kedagi!
Tavaliselt oleksin ma selle loo peale ilmselt naernud, muianud. Täna läks tükk aega, enne kui aru sain, mis tibi teeb. Meil on muuseumis mingi doktorikraadiga geenius, kes tundub täieliku lambana kohati. Näiteks ükskord suutis ta koopiamasinasse paar lehte kinni sööta. Hakkas oma targa peaga sealt kõige lahti kangutama ja murdis tähtsad kinnitused ära. Ise murdis ja siis tegi näo, et need olidki katki. Seekord oli see tegelikult üsna naljakas.
Siblib mul selja taga ja vestleb omaette. Oky, ilmselt minuga aga sain sellest hiljem aru. Küsisin.. hm? Tibi kummargil oma saabaste juures ja vajutab kahe sõrmega ninadele. Ise räägib oma avastusest, miks talle need jalanõud kunagi meeldinud pole. Ütleb, et vaataksin kui palju ruumi jääb üle, kus varbaid enam pole. On ikka ebaloomulikult pikad saapad! Jaa, naine! Ise ostsid endale need ju?! Daaah..!
Prr.. arvuti ei ole minuga täna üldse sõber. Unemati ka mitte!
Homseni!
esmaspäev, 5. aprill 2010
Lestat 89
Eda-Ines Etti ft. Tanel Padar & The Sun - Kõik Mehed On Sitapead
Eilse ja üleeilse, tänase, homse ja ülehomse laul!
Ei, ma ei ole mehi rohkem vihkama hakanud. Ja ma ei arva, et kõik mehed sitapead on. Ma tean, et on. Vähemal või rohkemal määral! Ütle üks mees, kelle pärast pole naine pisaraid valanud ja öelnud, et „no on sitapea“. Vaevalt küll, et selliseid mehi olemas on. Kindlasti ei ole. Endiselt rõhutan, et ma ei vihka mehi rohkem kui muidu. Tegelikult vihkamine on üldse paha sõna ja tegevus. Mõelgem sinna asemele siis midagi leebemat, sest ma ei suuda hetkel paremat kirjutada.
Mulle meeldib see laul sellepärast, et Ines laulab seda nii hingest. Reedel loomulikult naersime, et see kõlab tema suust lausa meelitusena, komplimendina.
Meestest! Mis ma oskan öelda?! Teades, milline patukott ma ise olen, siis peaksin heaga suu kinni hoidma. Aaaaga.. kuna see ON minu blogi, siis ütlen, mida heaks arvan. Meestest ma räägin!
Meestega on selline lugu, et kõigepealt teed saatusliku vea – hakkad neid armastama! Armastusest hakkad nendele ette-taha kõike ära tegema! Jooksed neil järel, teed kohvi ja süüa, vahid neile armunud pilguga otsa ja räägid idiootsusi suust välja. Käid nende eest kunstigaleriis ja kirjutad filosoofia esseed ära. Jooksed nende pärast kodust minema ja valetad vanematele. Paned nende pärast miniseeliku ja avara dekolteega pluusi selga. Saadad öösel kella kuradima kahe ajal tema parimale sõbrale messi ja vahid pool ööd tema akna all, istud trepikojas. Saadad talle smsse, millele vastuseid ei tule. Pesed nõud ära ja teed jälle süüa, õhtul vead õllesid ette. Jooksed pea laiali otsas õue kui ta väidab, et on maja ees. Lähed tema napakatest sõpradega koos peole. Kaitsed teda kui ta kaklema läheb. Mängid solvunut kui ta sinust välja ei tee. Korraldad talle armukadedusest skandaale ja satud niisama hüsteeriasse, kui ta sind mitmeks tunniks ootama on jätnud, kõnedele ei vasta. ANNAD ANDEKS! Pakud neile suudlusi, seksi ja lõpuks lolli peaga sünnitad lapsed ka veel.
Mis nemad teevad? Nad väidavad, et teevad ju kõik õigesti. Nendega ei saa vestelda, sest me räägime erinevat keelt. Kui nad jätavad midagi ütlemata siis nad ei leidnud õigeid sõnu ja sina pead sellega rahul olema. Nad panevad käe teise tüdruku ümber, sest diivanil polnud ruumi ja nad kartsid maha kukkuda. Vahivad moosise näoga võõra tüdruku rindu, sest need on ilusad. Kaklevad, sest tegelikult nad kaitsevad sind. Karjuvad su peale, sest sa oled loll hüsteerik. Eiravad sind, sest sa undad ja segad teleka vaatamist. Jätavad mustad sokid keset tuba vedelema, sest sinu töö on need sealt ära koristada. Nõuavad hommikul kohvi, sest sa oled nende isiklik toateenija. Nad ei too sulle lilli, sest nad ei taha etteaimatavad olla, tegelikult nad ei hinda sind. Tahavad ainult kolme asja – Seksi, süüa ja vaikust (st, et sina vait oleksid)!
Nii mõnigi võib öelda, et see sissekanne on nii naisekeskne kui veel olla saab. On jah, mis siis? Kes seda ütlevad? Mehed? Mõned naised ka kindlasti. Aga tegelikult kirjutasin ma iga lause mõeldes erinevale mehele, keda kohanud olen.
See sissekanne ei pidanudki mingi ülistuslaul olema!
Kurt Vonnegut - Mina tean, mida naised tahavad: hulgaliselt inimesi, kellega rääkida. Mida mehed tahavad? Nad tahavad palju sõpru ja nad tahaksid, et inimesed nende peale nii palju ei vihastaks. Miks tänapäeval nii paljud inimesed lahutavad? Sellepärast, et suuremal osal neist pole enam suuri perekondi. Vanasti oli nii, et kui mees ja naine abiellusid, sai pruut endale rohkem inimesi, kellega kõigist asjadest rääkida. Peigmees sai endale rohkem sõpru, kellele lolle nalju rääkida. (“Kodumaata mees” , 2005)
Aitäh!
Eilse ja üleeilse, tänase, homse ja ülehomse laul!
Ei, ma ei ole mehi rohkem vihkama hakanud. Ja ma ei arva, et kõik mehed sitapead on. Ma tean, et on. Vähemal või rohkemal määral! Ütle üks mees, kelle pärast pole naine pisaraid valanud ja öelnud, et „no on sitapea“. Vaevalt küll, et selliseid mehi olemas on. Kindlasti ei ole. Endiselt rõhutan, et ma ei vihka mehi rohkem kui muidu. Tegelikult vihkamine on üldse paha sõna ja tegevus. Mõelgem sinna asemele siis midagi leebemat, sest ma ei suuda hetkel paremat kirjutada.
Mulle meeldib see laul sellepärast, et Ines laulab seda nii hingest. Reedel loomulikult naersime, et see kõlab tema suust lausa meelitusena, komplimendina.
Meestest! Mis ma oskan öelda?! Teades, milline patukott ma ise olen, siis peaksin heaga suu kinni hoidma. Aaaaga.. kuna see ON minu blogi, siis ütlen, mida heaks arvan. Meestest ma räägin!
Meestega on selline lugu, et kõigepealt teed saatusliku vea – hakkad neid armastama! Armastusest hakkad nendele ette-taha kõike ära tegema! Jooksed neil järel, teed kohvi ja süüa, vahid neile armunud pilguga otsa ja räägid idiootsusi suust välja. Käid nende eest kunstigaleriis ja kirjutad filosoofia esseed ära. Jooksed nende pärast kodust minema ja valetad vanematele. Paned nende pärast miniseeliku ja avara dekolteega pluusi selga. Saadad öösel kella kuradima kahe ajal tema parimale sõbrale messi ja vahid pool ööd tema akna all, istud trepikojas. Saadad talle smsse, millele vastuseid ei tule. Pesed nõud ära ja teed jälle süüa, õhtul vead õllesid ette. Jooksed pea laiali otsas õue kui ta väidab, et on maja ees. Lähed tema napakatest sõpradega koos peole. Kaitsed teda kui ta kaklema läheb. Mängid solvunut kui ta sinust välja ei tee. Korraldad talle armukadedusest skandaale ja satud niisama hüsteeriasse, kui ta sind mitmeks tunniks ootama on jätnud, kõnedele ei vasta. ANNAD ANDEKS! Pakud neile suudlusi, seksi ja lõpuks lolli peaga sünnitad lapsed ka veel.
Mis nemad teevad? Nad väidavad, et teevad ju kõik õigesti. Nendega ei saa vestelda, sest me räägime erinevat keelt. Kui nad jätavad midagi ütlemata siis nad ei leidnud õigeid sõnu ja sina pead sellega rahul olema. Nad panevad käe teise tüdruku ümber, sest diivanil polnud ruumi ja nad kartsid maha kukkuda. Vahivad moosise näoga võõra tüdruku rindu, sest need on ilusad. Kaklevad, sest tegelikult nad kaitsevad sind. Karjuvad su peale, sest sa oled loll hüsteerik. Eiravad sind, sest sa undad ja segad teleka vaatamist. Jätavad mustad sokid keset tuba vedelema, sest sinu töö on need sealt ära koristada. Nõuavad hommikul kohvi, sest sa oled nende isiklik toateenija. Nad ei too sulle lilli, sest nad ei taha etteaimatavad olla, tegelikult nad ei hinda sind. Tahavad ainult kolme asja – Seksi, süüa ja vaikust (st, et sina vait oleksid)!
Nii mõnigi võib öelda, et see sissekanne on nii naisekeskne kui veel olla saab. On jah, mis siis? Kes seda ütlevad? Mehed? Mõned naised ka kindlasti. Aga tegelikult kirjutasin ma iga lause mõeldes erinevale mehele, keda kohanud olen.
See sissekanne ei pidanudki mingi ülistuslaul olema!
Kurt Vonnegut - Mina tean, mida naised tahavad: hulgaliselt inimesi, kellega rääkida. Mida mehed tahavad? Nad tahavad palju sõpru ja nad tahaksid, et inimesed nende peale nii palju ei vihastaks. Miks tänapäeval nii paljud inimesed lahutavad? Sellepärast, et suuremal osal neist pole enam suuri perekondi. Vanasti oli nii, et kui mees ja naine abiellusid, sai pruut endale rohkem inimesi, kellega kõigist asjadest rääkida. Peigmees sai endale rohkem sõpru, kellele lolle nalju rääkida. (“Kodumaata mees” , 2005)
Aitäh!
laupäev, 3. aprill 2010
Lestat 88
Jaaaa Aprill tuleb suure hoo ja mölluga!
Ragistan jänese kombel porgandeid ja üritan eilset kirjeldada. Emotsioone jätkub kindlasti mitmeks päevaks nii mul kui teistel. Ma olen, kas ise segane või mind ümbritsevad segased. Või oleme kõik lolliks läinud?
Eile 2. aprillil tähistasime siis venna sünnipäeva. Istusime vaikselt viiekesi hubases korterikeses, sõime ja jõime, naersime ja naersime veel, tegime pilte ja kuulasime muusikat, parodeerisime Ürgmeest ja laulsime ”Kõike mehed on sitapead”. Tuju oli kõigil väga hea ja klubisse mineku plaan hakkas teostuma.
Tavaliselt, pärast kahte veini ja suurt siidrit, ei kannata ma kõndimist ja veel vähem pikka autosõitu. Ja pikk on see juba pärast paari meetrit liikumist. Igatahes oli minuga kõik liigagi korras. Tartus tegime peatuse Statoilis, kus tekitasime WC järjekorra. Peatuse tegime ka kaubamaja parklas, kus õnnitlesime Karli ja ootasime venda. Järgmise pikema peatuse tegime CT juures.
Klubis iseenesest on tore käia. Eriti veel siis kui su kott ära varastatakse. Tavaliselt topin ma alati kõik dokumendid, raha ja telefoni sellesse. Nagu oleksin ette aimanud.. panin oma seeliku taskusse juhiloa, raha ja telefoni. Kotti jäi ehk paar huuleläiget. Kui ma tantsimas käisin siis seisis mu käekott laual ja tagasi tulles seda enam ei leidnud. Läinud siis läinud! Aga mitte Layza arust!
Tema entusiasm ergutas mindki ja me hakkasime seda otsima. Tegime paar tiiru klubi peal, et seda leida. Ja siis arvas üks töllakas, et oleks tore Layzat krabada ja omastama hakata. Selliseid ikka leidub, kes tekitavad tülgastust. Igatahes tuli mul Layza tema haardest päästa. Aga selliste töllakatega on selline lugu ka, et nad tavaliselt on ennast täiesti arutuks joonud. Sõnad ”tõmba uttu tropp” kõlavad neile nagu kutsena voodisse.
Vend sattus samal ajal seal olema. Loomulikult tuli ta meile appi. Ta püüdis väga viisakalt tolle ahviga rääkida, et ta meie seltskonnast lahkuks. Sellele vastas mees sellega, et kutsus oma kaks sõpra appi. Kui mu ette seisis gorilla, kes oli valmis vennast hakkliha tegema, siis sattusin ma peaaegu, et paanikasse. Layzaga kahekesi üritasime poisse eemale ajada. Kuid meie ümber kogunes aina rohkem inimesi. Mõned proovisid tüli ära hoida, teised kiskusid seda üles.
Tüli algataja, kalanägu, ajas mind lõpuks nii vihale, et jagasin talle paar kiilu mööda nägu. Keegi üritas mind tagasi hoida, seega jalaga ei õnnestunud mul tema pihta prõmmida. Vend oli juba ka turvamehed kutsunud. Vahetult enne turvade jõudmist, krabas üks tüüpidest mu vennast ja väänas ta põrandale. Teadagi on mul venna suhtes väga kaitsvad instinktid ja ma kargasin inimpuntra otsa. Kakkusin peal olevat tüüpi juustest ja üritasin teda vennast eemale saada. Kõige rohkem suutsin endal pihud karvu täis kahmida, sest juba tõstis keegi mu kõrvale. Hetk hiljem lesis ka gorilla põrandal maas, kaks turvat otsas.
See võis üsna segase ja kohutavana paista. Layza olevat gorillale või kalanäole samuti paar litakat kirja pannud. Ilmselt tundusime Layzaga nagu kaks segast eite, kes keset kaklust on sattunud. Esialgu tundus, et tüli on sellega lahendatud kui kolm tüüpi klubist välja visati.
Mõne hetke pärast ilmus meie laua juurde sama tüüp, keda hetke eest olin juustest kakkunud. Hetk hiljem leidsime ennast turvaruumist. See, mis seal toimus, jäi mulle selgusetuks. Meid oli sinna viidud selle jaoks, et me ütlusi annaksime, kuidas kaklus algas. Layza kisendas kogu selle aja ja sõimas turvasid. Lõpuks viskas neil üle ja meid visati isegi turvaruumist välja. Täiesti masendav!
Ühesõnaga mul on hea meel, et ma olen naine ja väike. Ma olen kohutavalt äkiline ja kui mul oleks rohkem võimu, jõudu siis nõuaksin oma õigust koguaeg taga ja sattuksin veelgi rohkem kuskile tülide keskele.
Priidu Beier (Matti Moguči, Pierre Bezuhhov)
Maailm, mis ei hoia ja kaitse
naeruks teeb armastust
talle pole hinges meil varuks
kübetki halastust.
Aitäh!
Ragistan jänese kombel porgandeid ja üritan eilset kirjeldada. Emotsioone jätkub kindlasti mitmeks päevaks nii mul kui teistel. Ma olen, kas ise segane või mind ümbritsevad segased. Või oleme kõik lolliks läinud?
Eile 2. aprillil tähistasime siis venna sünnipäeva. Istusime vaikselt viiekesi hubases korterikeses, sõime ja jõime, naersime ja naersime veel, tegime pilte ja kuulasime muusikat, parodeerisime Ürgmeest ja laulsime ”Kõike mehed on sitapead”. Tuju oli kõigil väga hea ja klubisse mineku plaan hakkas teostuma.
Tavaliselt, pärast kahte veini ja suurt siidrit, ei kannata ma kõndimist ja veel vähem pikka autosõitu. Ja pikk on see juba pärast paari meetrit liikumist. Igatahes oli minuga kõik liigagi korras. Tartus tegime peatuse Statoilis, kus tekitasime WC järjekorra. Peatuse tegime ka kaubamaja parklas, kus õnnitlesime Karli ja ootasime venda. Järgmise pikema peatuse tegime CT juures.
Klubis iseenesest on tore käia. Eriti veel siis kui su kott ära varastatakse. Tavaliselt topin ma alati kõik dokumendid, raha ja telefoni sellesse. Nagu oleksin ette aimanud.. panin oma seeliku taskusse juhiloa, raha ja telefoni. Kotti jäi ehk paar huuleläiget. Kui ma tantsimas käisin siis seisis mu käekott laual ja tagasi tulles seda enam ei leidnud. Läinud siis läinud! Aga mitte Layza arust!
Tema entusiasm ergutas mindki ja me hakkasime seda otsima. Tegime paar tiiru klubi peal, et seda leida. Ja siis arvas üks töllakas, et oleks tore Layzat krabada ja omastama hakata. Selliseid ikka leidub, kes tekitavad tülgastust. Igatahes tuli mul Layza tema haardest päästa. Aga selliste töllakatega on selline lugu ka, et nad tavaliselt on ennast täiesti arutuks joonud. Sõnad ”tõmba uttu tropp” kõlavad neile nagu kutsena voodisse.
Vend sattus samal ajal seal olema. Loomulikult tuli ta meile appi. Ta püüdis väga viisakalt tolle ahviga rääkida, et ta meie seltskonnast lahkuks. Sellele vastas mees sellega, et kutsus oma kaks sõpra appi. Kui mu ette seisis gorilla, kes oli valmis vennast hakkliha tegema, siis sattusin ma peaaegu, et paanikasse. Layzaga kahekesi üritasime poisse eemale ajada. Kuid meie ümber kogunes aina rohkem inimesi. Mõned proovisid tüli ära hoida, teised kiskusid seda üles.
Tüli algataja, kalanägu, ajas mind lõpuks nii vihale, et jagasin talle paar kiilu mööda nägu. Keegi üritas mind tagasi hoida, seega jalaga ei õnnestunud mul tema pihta prõmmida. Vend oli juba ka turvamehed kutsunud. Vahetult enne turvade jõudmist, krabas üks tüüpidest mu vennast ja väänas ta põrandale. Teadagi on mul venna suhtes väga kaitsvad instinktid ja ma kargasin inimpuntra otsa. Kakkusin peal olevat tüüpi juustest ja üritasin teda vennast eemale saada. Kõige rohkem suutsin endal pihud karvu täis kahmida, sest juba tõstis keegi mu kõrvale. Hetk hiljem lesis ka gorilla põrandal maas, kaks turvat otsas.
See võis üsna segase ja kohutavana paista. Layza olevat gorillale või kalanäole samuti paar litakat kirja pannud. Ilmselt tundusime Layzaga nagu kaks segast eite, kes keset kaklust on sattunud. Esialgu tundus, et tüli on sellega lahendatud kui kolm tüüpi klubist välja visati.
Mõne hetke pärast ilmus meie laua juurde sama tüüp, keda hetke eest olin juustest kakkunud. Hetk hiljem leidsime ennast turvaruumist. See, mis seal toimus, jäi mulle selgusetuks. Meid oli sinna viidud selle jaoks, et me ütlusi annaksime, kuidas kaklus algas. Layza kisendas kogu selle aja ja sõimas turvasid. Lõpuks viskas neil üle ja meid visati isegi turvaruumist välja. Täiesti masendav!
Ühesõnaga mul on hea meel, et ma olen naine ja väike. Ma olen kohutavalt äkiline ja kui mul oleks rohkem võimu, jõudu siis nõuaksin oma õigust koguaeg taga ja sattuksin veelgi rohkem kuskile tülide keskele.
Priidu Beier (Matti Moguči, Pierre Bezuhhov)
Maailm, mis ei hoia ja kaitse
naeruks teeb armastust
talle pole hinges meil varuks
kübetki halastust.
Aitäh!
reede, 2. aprill 2010
Lestat 87
Naine Marsilt!
Hello, April!
Täna on reede! Oodatud sünnipäevapäev, tähistamine ja klubi külastamine. Plaan on hea aga selle teostamine tundub mulle kohati nagu peale pressituna. Vähemalt mõnele meist. Kui aus olla siis võib-olla isegi kõigile.
Põmmu on pahane, et teda eile pärapõrgusse ei kärutanud. Ma saan aru, et purjus peaga tulevad igasugused head ideed ja peoplaanid. Mina olen planeerija ja ma ei kannata kui mind alt veetakse või keset ööd täiesti utoopilise asjaga lagedale tullakse. Sellest peaks kaine peaga hommikul aru saama ja pool süüdki kanda võtma. Aga kui hing on nii suur.. siis on vabandamine raske. I know that!
Mina olen kuskil mujal.. Täiesti teisel planeedil. Mul on ümbritsevast kohati nii sügavalt suva, et ise ka ei usu. Võib-olla mu näost pole näha aga ma tõesti hakkan juurviljaks muutuma. Praegu on mul mõtetes ainult paar küsimust ja lahendamata probleemi. Ja muu jaoks ei ole mul aega, viitsimist ega tahtmist. Tõsiselt nõme kuu tuleb!
Atu! Tema on meist kõige entusiastlikum. Kes teab küll, miks?
Layza ei taha ühessegi klubisse sisse astuda. Meestehordid jooksevad vaesekese pikali! Riskime siis hordidega CTs.
Sünnipäevaline ise on kuidagi nördinud ja väsinud. Siiski mingisugune organiseerimise tahe on temas säilinud ja loodetavasti plaan teostub. Usun, et kui paar tema sõjaväekaaslast Tartust samuti meie seltskonnaga liituvad, muutub õhtu palju toredamaks.
Teen lihapraadi! Uus katsetus, maitsed ja valmistamise viis. Ma loodan selle õnnestumist!
Naine Marsilt lahkub!
Aitäh!
Hello, April!
Täna on reede! Oodatud sünnipäevapäev, tähistamine ja klubi külastamine. Plaan on hea aga selle teostamine tundub mulle kohati nagu peale pressituna. Vähemalt mõnele meist. Kui aus olla siis võib-olla isegi kõigile.
Põmmu on pahane, et teda eile pärapõrgusse ei kärutanud. Ma saan aru, et purjus peaga tulevad igasugused head ideed ja peoplaanid. Mina olen planeerija ja ma ei kannata kui mind alt veetakse või keset ööd täiesti utoopilise asjaga lagedale tullakse. Sellest peaks kaine peaga hommikul aru saama ja pool süüdki kanda võtma. Aga kui hing on nii suur.. siis on vabandamine raske. I know that!
Mina olen kuskil mujal.. Täiesti teisel planeedil. Mul on ümbritsevast kohati nii sügavalt suva, et ise ka ei usu. Võib-olla mu näost pole näha aga ma tõesti hakkan juurviljaks muutuma. Praegu on mul mõtetes ainult paar küsimust ja lahendamata probleemi. Ja muu jaoks ei ole mul aega, viitsimist ega tahtmist. Tõsiselt nõme kuu tuleb!
Atu! Tema on meist kõige entusiastlikum. Kes teab küll, miks?
Layza ei taha ühessegi klubisse sisse astuda. Meestehordid jooksevad vaesekese pikali! Riskime siis hordidega CTs.
Sünnipäevaline ise on kuidagi nördinud ja väsinud. Siiski mingisugune organiseerimise tahe on temas säilinud ja loodetavasti plaan teostub. Usun, et kui paar tema sõjaväekaaslast Tartust samuti meie seltskonnaga liituvad, muutub õhtu palju toredamaks.
Teen lihapraadi! Uus katsetus, maitsed ja valmistamise viis. Ma loodan selle õnnestumist!
Naine Marsilt lahkub!
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)