03.12.2010
Ma võtan aega, et kirjutada ühest väga kallist inimesest. Inimesest, kes kindlasti ootab, et tema poole ühe pühendusega pöördun.
Selliste õnnitlussissekannate puhul ma meenutan esimesi mälestusi seoses inimesega, kellele ja kellest ma kirjutan. Praegusel hetkel on väga raske ühest kindlast seigast kinni võtta, sest neid on tohutult palju.
Ma mäletan ühte korda kui Sa mind ja minu venda hoidsid. Meil oli kapi taga peidukas ja pugesime vennaga sinna. Mäletan, et käskisid meil sealt välja ronida aga me vist ei kuulanud Sind. Kui see kord välja jätta, siis oleme Sinule vist üsna head lapsed olnud? Ma vähemalt loodan seda.
Ma arvan, et Sa oled mulle väga palju andnud. Sa oled mulle alati suureks eeskujuks olnud. Ma ei ole Sind ilmselt kunagi alla andmas näinud. Sa, kas pole seda lihtsalt teinud või siis väga märkamatult. Ma imetlen Sinu enesekindlust, positiivsust ja jõuan-kõike-teha suhtumist. Ma tean, et kõik, mida Sa saavutanud oled, oled ise kätte võidelnud. See on hea tunne, ma tean. Ja ma tean, et raske on naeratada ja rääkida ole-rõõmus-ja-energiline juttu kui endal on ka tahtmine lihtsalt kurb ja nutune olla.
Sul on väga paljust rõõmu tunda ja ma näen, et Sa ka teed seda. Sul on hoolitsev mees, andekas ja armas tütar ning kaks imetoredat poega. Sa suhtled paljude erinevate inimestega ja teed neid asju, mis Sulle meeldivad. Sul on kodu, mida Sa armastad ja, mille eest hoolitsed. Ja kõigele lisaks leiad aega ka iseendale.
Ma leian, et paremat luuletust poleks ma Sulle sünnipäevaks saata saanud, sest kõik oli seal lühidalt kokku võetud.
Just selle heaolutunde poole üritan ka mina püüelda.
Aitäh Sulle ja palju õnne!
Lisan siia sissekande lõppu ühe loo, mille pealkiri küll kirjutavaga kokku ei lähe, kuid lugu on mõnus ja meloodiline.
Anouk ft. Kane – My best wasn’t good enought.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar