Tere päevik!
Viimati kirjutasin nii.. hmm.. kui olin umbes 14 aastane. Ma mäletan, et sain oma päevikusse kirjutada absoluutselt kõike, absoluutselt kõigist. Väikene hirm küll säilis, et ehk keegi leiab mu salajased mõtted, kuid õnneks olid need ideaalselt peidetud. Täna, neid samu sõnu kirjutades, tervitan kõiki oma lugejaid, mitte ainult kirjutuskasti, paberlilehte või iseennast.
Mis on selle kirjutamise mõte, mida ma tavaliselt teen? Ilmselgelt ei tee ma seda enam pelgalt enda pärast. Mõnikord ma tahan väljendada oma pahameelt, teinekord hoopis kedagi tänada või tervitada. Alati säilib soov, Teid millestki teavitada.
Täna pani mind kirjutama üks täiesti tavaline asi. Solvumine!
Ma olen nagu päris, kuradima, rohkelt solvunud!
Tahaks kohe midagi öelda Sulle, aga mida? See kõlaks kohati nii lapsikult. Ma olen solvunud, et me enam nii palju ei suhtle. Kuigi ilmselt olen ka ise selles süüdi, siis näen suuremat süüd lasuvat Sinu peal. Olen Sulle korduvalt märku andnud, et ma libisen kaugemale kui Sa minu järele ei siruta, kuid "ootad, millal mul tuju paremaks läheb". Teadaanne Sulle! Asi ei ole minu tujudes. Asi on palju enamas.
Aitäh mitte millegi eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar