teisipäev, 16. oktoober 2012

Lestat 156

Sometimes we wish something so bad, that it almost makes us cry, when we don´t get what we need. You must wish and believe so hard that things are going to happen?! Almost! Actually you have to do what you wish.

Love the life you live, live the life you love.

Sul on eesmärk, unistus, soov! Mida sa teed? Sa paned paika tegevusplaani, kuidas oma teekonda alustada, sellel kulgeda ja kohale jõuda. Oled valel rajal, muudad midagi. Mõned inimesed kurdavad pidevalt, et nad ei saa kunagi, mida nad tahavad. Ükski nende soov ei lähe täida ja kõik eesmärgid lähevad vett vedama. Miks, te küsite?! Seda peate iseendalt küsima. Aga, miks siis?!

Väikesed lapsed peavad juba oma varajastel eluaastatel seisma silmitsi raskustega. Õpi käima, õpi rääkima, õpi sööma, õpi seda ja toda. Ma ei tea kui palju te olete väikeseid jõnglasi jälginud, kuid nad oskavad imehästi õppida, matkida, meelde jätta. Nad ei tea midagi keeldudest, käskudest, rahast, võimalustest, häbist, kuid unistada oskavad nad 10 täiskasvanud mehe eest, ilma et keegi seda õpetama peaks.

Siis tulevad täiskasvanud oma niinimetatud reaalsusega. Mõne täiskasvanu peas tiksub realiseerimata unistus, mida ta süstib oma lapsesse. Vaadake näiteks sportlasi, kes suure tahte ja tööga saavutavad enneolematuid tulemusi. Keegi ei mõtle sellele, et kõige selle taga on suur soov ja unistus. Enamasti on see juba vanemate unistus ja toetamine, mis neid esimesele treeningule paneb ja ebaõnnestumiste puhul edasi liikuma julgustab. Enamasti nende inimeste mõte on vaba igasugustest eelarvamustest ja nad teavad, et võivad saavutada kõike, mida soovivad.

Palju suurem hulk täiskasvanuid valivad elamiseks teise viisi. Elatakse käskude, reeglite ja ette antud elu järele. Unistused on võib-olla neilgi olemas, kuid puudub ergutus, enese tugev soov ja tahe neid realiseerida. Tegelikult nad arvavad, et neil ei ole piisavalt raha, aega, õigeid tuttavaid ja üldse sündisid nad valel ajal valesse riiki, kus kõigis nende probleemides on süüdi poliitikud, kehv majandusseis ja näiteks vihmane ilm.

Nende kahe äärmuse vahel on veel midagi peale unistamise oskuse. Harjumused. Need, kes tahavad saavutada ja saavutavad, teevad midagi teistmoodi kui ülejäänud inimesed. Sportlane ei käi ainult korra nädalas jooksmas, vaid jälgib nädalate, kuude ja aastate viisi teatud kindlat režiimi. Enamus inimesi oleksid võimelised palju rohkemaks kui nad arvavad. Harjumused on need, mis teevad meist erineva võimekusega inimesed.

Oma harjumuste orjaks saada on palju lihtsam kui oma harjumusi ümber kujundama hakata. Seega peaks väga ettevaatlik olema, et juba õigel rajal olles, ei libastuks ega langeks samasse seisu tagasi.

Ma arvasin, et kui mul on unistus siis ma ei pea ennast muutma, ainult oma mõtlemist. Alles hiljuti sain aru, et unistades millestki natukene erinevamast kui ülejäänud 90% inimesi, pean muutma iseennast ja oma harjumusi. Alustades hommikusest ärkamisest, mõtlemisest, hingamisest, lugemisest, arenemisest. Kõik peab muutuma selleks, et tulemus saaks olla erinev teiste omast.

Ma arvan, et ma ei pea unistama asjadest, mille jaoks mul on olemas põhjus. Unistama peaks asjadest, mille jaoks on olemas võimalus. Ja võimaluse leiab igaüks kuskilt kui ta teeb otsuse, et soovib muuta oma harjumusi selleks, et tulemus oleks teistsugune.

Aitäh!



kolmapäev, 10. oktoober 2012

Lestat 155

Sebastian Barry - Lõpuks on maailm tõesti ilus ning kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.

(“Salajane käsikiri”, 2008)

Periood, kus nii-öelda õnnelikult ringi tatsata saab, on ütlemata lühikene. Sellega on täpselt nagu lisarahaga. Saad 30 eurot rohkem preemiat, siis kannad kogemata selle 30 eurot hoopis üüri eest ette. Või saad ühe järelmaksu makstud ja avastad, et sinu vajan-enne-surma-palju-asju-milleta-elada-ei-saa-kogu vajab veel ühte täienduskaupa. Õnn samamoodi ei kogune ega jää üle. No ei ole nõme?

Ma teadvustasin endale täna, et ega ma midagi vingumisega paremaks ei muuda. Selleks, et miski paika loksuks, on vaja kuradima looma moodi rabeleda. Üks mure vähem. Tänu inimesele, kes viimasel ajal tõesti on hoolinud, sain praktika koha. Elu on õpetanud, et hõisata ei tasu enne allkirja saamist. Pöidlad pihku ja varbad suhu! :D Jeei!

Dilemmat tekitab nüüd seegi, et ilmselt oleks võimalus sooritada praktika veel teiseski kohas, mis samuti tundub hiiglama põnev. Peab võtma mõtlemise aega! Oeh!

Ma olen iseendaga sisemises võitluses. Olen üldjoontes rahul selle tööga, mida ma teen. Kuigi.. aus olla, siis selle töö jaoks ei ole vaja olnud õppida kahte eriala ja omandada kõrgharidust?! Ühiskond oma jaburate eeldustega nõuab kindlasti selgitust: „ Milleks oli siis seda kooliteed vaja, kui ikkagi oled klienditeenindaja?“ Enamuse jaoks isiklik areng või sisemine kasvamine ei ole VÄÄRTUS. Küsimust tekitab seegi, kas kellegi kutsumus saab olla kvaliteetse teeninduse pakkumine peaaegu olematu palga eest. Jah, Eesti mõistes, naise mõistes.. ei saagi ma nii vähe palka. Kas sellest piisab aga ka tulevikus, pere kõrvalt, enese suure mina kõrvalt?!

Muidugi unistan ma millestki suuremast. Hea meelega ühendaksin müügi- ja sekretäritöö. Veel suurema unistusena kangastub mu silme ette isiklik väikefirma, mis teeb koostööd teistega. Palju asjaajamist, palju isiklikku ja erialast arenemist. Ometi olen teadlik ka sellest, et see tekitab samamoodi stressi, pinget, muresid.

Igavene küsimus: „ Kas ma üldse valisin oma elus õige tee?!“. Võib-olla oleksin pidanud valima midagi kultuursemat, kunstilisemat, loovamat, sügavamat.. sest kes minust realisti tegi? Ma pole päris kindel, et keegi üldse seda tegi. Samas on nüüd natukene hilja avastada, et olen veidi valesid asju õppinud. Tuleb sellest olemasolevast need lemmikud välja otsida ja õppida nende valdkondadega elama.

Peab lootma, et lõpuks on maailm tõesti üks kena paik.

Aitäh!