Lestat 114

I’m still here!

On aeg proovida midagi uut. Ärge ehmatage! Uus välimus ei too endaga kindlasti sisulisi muudatusi kaasa. Roosa ei ole minu värv. See, et alustasin blogi, mille taust oli päris pikka aega roosa, oli planeeritud ja ideega tegevus. Roosa iseenesest on väga kena värv. Olen isegi hakanud seda tooni riideid kandma. Aga, aga, aga.. see toon ütleb mõne grupi inimeste kohta väga palju. Inimesed on esmamuljetega kiired tembeldama ja seega on targem ennetuslikku tööd teha.

Minu muudatuse idee ei seisnegi mingite muljete kujundamises hetkel. Läbi selle blogi ja iga väiksema detailiga selles, väljendan oma suhtumist maailma asjadesse. Roosa väljendas minu lemmikut võimet - ironiseerimist. Võibolla see on eraldi teema, millel ma hetkel ei peatu.

My new look! See on see, kes ma olen. Hetkel veidi vaikne, tagasihoidlik ja kurb. Taustapildist ei olegi täpselt aru saada, mis seal paistab. Me võime ju alati ette kujutada?! See on minu aken maailma. Võibolla seal kaugemal on võrratud mäed, põnevus ja midagi uut. Piisad on otsene vihje sellele, et ma armastan vihma ja hämarust. Ma istuksin nahkses tugitoolis, pleed ümber ja ürditeega tassikene käes. Toas oleks omamoodi vaikne. Ainult kaminas hõõguvad söed tekitaksid sellist heljuvat kõla. Väljas oleks parasjagu oodatud torm ja need samad piisad viskleksid minu aknal ühele ja teisele poole.

Seal toas oleks veel keegi. Ta peaks olema väga vaikselt minu ligidal. Tema siirad silmad ja kõmisevalt magus hääl paneksid minu südame kiiresti põksuma. Meie jutt keerleks, meile omaselt, mitte millegi ümber, sest me saaksime üksteisest rääkimatagi aru. Ja see oleks hingematvalt võrratu õhtu!

Ma loodan, et mina ei muutunud võõraks ja arusaamatuks.

Andrus Kivirähk - Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)

(Matule) Ma ei teinud seda öösel aga see on midagi? Eks?

Aitäh!