Jajah, ma tean!
Ma ei ole sel kuul produktiivne olnud. Nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel mitte! Probleem ei olegi selles, et millestki kirjutada pole olnud, vaid selles, et teemat on üks ja mitu peale.
Kui kevad hakkas tulema siis olid asjad enamvähem samas seisu, kus nad praegu on. Sama teadmatus, samad plaanid ja ootused, samad jamad ja takistused. Võrreldes kevadega olen ma hulga paremas emotsionaalses seisundis. Paljude probleemide puhul olen kiirelt ja konkreetselt käitunud ja need korda ajanud.
Üks erinevus kevadise minu ja praeguse mina vahel on positiivsuse ülekandmine. Teatud asjade koha pealt olen ma positiivsem, kuid teiste koha pealt olen ma veelgi pahasemaks muutunud. Näiteks hetk tagasi tegin puhastust oma MSNi Sõprade grupis. Teid jäi nüüd 4 järele. Mitte, et see nüüd mingi maailma olulisim list oleks, kuhu kõik pürgima peavad. Tegelikult ei olegi tähtis see, kes seal on ja kes pole, vaid, miks nad on või, miks mõnda seal enam ei ole.
Pidin tõdema, et ma ei ole hea inimeste tundja. Samas ma pole ennast üheks neist ka pidanud. Ma arvan, et oma sõpru tunnen ma piisavalt, kuid mõningate puhul kipun lõpuks eksima. Mul on ka teine teooria – Inimesed muutuvad ja inimeste vahelised suhted muutvad. Ma ise ei ole samuti just maailma kõige usaldusväärsem, ausam ja toredam inimene, kuid ma proovin olla vähemalt pooleldi nii hea kui need kõige kõigemad olema peaksid.
Mida aeg edasi, seda rohkem saab mulle selgeks, et minu enda põhimõtted tekitavad mulle teatud mõttes suuri jamasid. Ma pole küll mingi süütuke ja moraalijõnger, kuid üritades midagi sellelähedast mõnikord olla, siis kipun kaotama lähedasi inimesi. Ilmselt sellepärast, et ma olen sellega harjunud, kipun ma mingitel perioodidel peaaegu üksi jääma. Võibolla ongi teine minu väga halb omadus see, et ma lasen inimestest kergesti lahti kui nad, millegi vastu eksivad. Lõppude lõpuks saab rahul olla ju ainult siis kui sa pead sõpru usaldusväärseteks, ausates, otsekohesteks ja väärilisteks oma sõprust nautima. Või kuidas? Järeldada võib siis seda, et listipuhastuse võtsin ette sellepärast, et keegi kuskil eksis nende viimaste kriteeriumite vastu.
Paulo Coelho - Tõelised sõbrad on me kõrval siis, kui meil midagi korda läheb. Nad toetavad meid, rõõmustavad meie võitude üle. Valesõbrad on need, kes ainult siis, kui on raske, ilmuvad kohale, kurb nägu peas, “solidaarsusest”, kuid tegelikult pakub meie kannatus neile oma õnnetus elus vaid lohutust. (“Zahir”, 2005)
Aitäh!
neljapäev, 22. juuli 2010
esmaspäev, 19. juuli 2010
Lestat 122
Nädalavahetusel pidasid kaks võrratut tütarlast, Scarlet ja Liina, oma sünnipäeva.
Scarlet! Sa oled inimene, kelle kuulamise ja talumise oskus on erakordselt võimas. Pole probleemi, millega ma Sinu poole pöörduda ei saaks. Sa oled hea sõber, sest peale takka kiitmise, oskad Sa ka noomida ja mind pilvedest alla tuua. Mulle meeldib, et oled 99,9% ajast positiivse mõtlemisega ja süstid minusse energiat kui mul seda kõige rohkem vaja läheb. Ja, mida ma küll oma vaba ajaga peale hakkaksin kui Sind ei oleks? Kui Sul mõnikord kurb meel on, siis tea, et ma kuulan Sind ja vajadusel lohutan.
Ma soovin Sulle veelkord palju, palju õnne!
Palju õnne ka Liinale ja tänan Teid mõlemaid meeldejäävad sünnipäevapeo eest!
Voldemar Panso - Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit. (“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)
Aitäh!
Scarlet! Sa oled inimene, kelle kuulamise ja talumise oskus on erakordselt võimas. Pole probleemi, millega ma Sinu poole pöörduda ei saaks. Sa oled hea sõber, sest peale takka kiitmise, oskad Sa ka noomida ja mind pilvedest alla tuua. Mulle meeldib, et oled 99,9% ajast positiivse mõtlemisega ja süstid minusse energiat kui mul seda kõige rohkem vaja läheb. Ja, mida ma küll oma vaba ajaga peale hakkaksin kui Sind ei oleks? Kui Sul mõnikord kurb meel on, siis tea, et ma kuulan Sind ja vajadusel lohutan.
Ma soovin Sulle veelkord palju, palju õnne!
Palju õnne ka Liinale ja tänan Teid mõlemaid meeldejäävad sünnipäevapeo eest!
Voldemar Panso - Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit. (“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)
Aitäh!
neljapäev, 8. juuli 2010
Lestat 121
Tänane õnnelause: Lihtsus on ülim keerukus
Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.
Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.
Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.
Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?
Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.
I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.
Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.
Thank gad I’m just a human!
Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.
Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.
Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.
Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?
Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.
I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.
Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.
Thank gad I’m just a human!
reede, 2. juuli 2010
Lestat 120
Ma ei saaks öelda, et ma just teab, mis meeleolukas tujus täna olen. Üks hetk teeb mõni asi rõõmu ja tekitab elevust. Teine hetk muutub tuju mitte-millestki-olulisest veidi kurvemaks ja tõsisemaks. „So.. jeei, I’m the staar!“ taga ei pruugi täna just kuigi siirad emotsioonid varjuda.
Hommik möödus ruttu, sest Asjaajatasin kiirelt ja jäin vaikust nautima, vastuseid ootama. Ilmselt on kõik nõuks võtnud puhkust veeta ja seepärast takerdub nii mõnigi töö nende taha. See on tüüpiline sekretäri töö, oodata või inimestele lausa koju helistada, et mõni rida tähtsat dokumenti koostada. Aga mulle meeldib see ja vahepeal ei meeldi ka!
Olen oma peas mõtteid mõlgutanud pildistamisest. Usun, et sealt tuleb nii mõnigi vapustava idee ja sisuga pilt. Jutustan nendega kindlasti ühe meeldejääva loo. Kui kellelgi on mõni hea idee, siis võite vaikselt sellest märku anda. Ideed on head! Teostus ei pruugi alati hea olla! Blogiga seoses valmib järgmise kirjeldusega pilt: maas on paberilehed minu lemmikute tsitaatide ja tekstidega, mina istun nende keskel ja üritan parasjagu midagi kirjutada. Põrandal on kindlasti suur hunnik kortsutatud paberipalle, mis peaksid minu loomekriisi väljendama. Ilmselt ei kanna ma midagi ingellikku vaid lühikesi pükse ja lohvakat triikpluusi, midagi mugavat ja kodust.
Ilmselt tuleb täna midagi veeeel...!
Hommik möödus ruttu, sest Asjaajatasin kiirelt ja jäin vaikust nautima, vastuseid ootama. Ilmselt on kõik nõuks võtnud puhkust veeta ja seepärast takerdub nii mõnigi töö nende taha. See on tüüpiline sekretäri töö, oodata või inimestele lausa koju helistada, et mõni rida tähtsat dokumenti koostada. Aga mulle meeldib see ja vahepeal ei meeldi ka!
Olen oma peas mõtteid mõlgutanud pildistamisest. Usun, et sealt tuleb nii mõnigi vapustava idee ja sisuga pilt. Jutustan nendega kindlasti ühe meeldejääva loo. Kui kellelgi on mõni hea idee, siis võite vaikselt sellest märku anda. Ideed on head! Teostus ei pruugi alati hea olla! Blogiga seoses valmib järgmise kirjeldusega pilt: maas on paberilehed minu lemmikute tsitaatide ja tekstidega, mina istun nende keskel ja üritan parasjagu midagi kirjutada. Põrandal on kindlasti suur hunnik kortsutatud paberipalle, mis peaksid minu loomekriisi väljendama. Ilmselt ei kanna ma midagi ingellikku vaid lühikesi pükse ja lohvakat triikpluusi, midagi mugavat ja kodust.
Ilmselt tuleb täna midagi veeeel...!
Tellimine:
Postitused (Atom)