Lestat 124

Perfect housewife / Proovib!

Kell tiksub kohutava kiirusega kella üheteistkümne poole. Hetkel istun töö juures ja kirjutan. Kohutav, selle asemel, et kohusetundlikult tööd teha. Hea küll! Ilmselt olen piisavalt endast andnud kui asjaolusid arvesse võtta. Peaaegu eranditult, olen igal hommikul tund aega varem tööle tulnud ja pooled lõunad vahele jätnud. Endiselt naudivad enamus meie töötajaid suvepuhkust. Seega on minu tööülesanded viimase kuu jooksul lausa kokku kuivanud.

Veel viimane nädal tööinimese elu! August ei too siiski oodatud puhkust. August toob lademetes seaduseid ja sekretäritööd, mida vaja uuesti üle korrata. See kuu toob meeleheitlikke kõnesid ja ootusärevust. Loodetavasti toob see kuu meie hubasesse kodukesse ühe ideaalse koduperenaise, kes peletab veel langemata tolmukübemed ja peseb põrandale langemata sokid. Ja sel teemal jätkan!

Naiste jaoks on beebibuum kui kulutuli, mis võtab ulatusliku osa mõistusest ja teadvusest enese alla. Väikesed lapsed ja kõik nendega seonduv ajab neid naisi, kellel veel last ei ole, lausa pööraselt nõudlikuks. Vaesed mehed, kes pidevalt peavad meile seletama, et vaja veel oodata, sest õige aeg pole käes. Miks pole õige aeg? Ja, mida peaks siis tegema, et oleks õige aeg või vähemalt kõik viitaks sellele, et see ÕIGE aeg oleks käes.

Meie oleme vist veidi vanamoodsad. Enne pulmad, siis lapsed! Enne piisavalt suur maja, siis pulmad. Enne püsiv töö, siis piisavalt suur maja. Jne, jne, jne! Kuidas saakski teisiti olla? Paljud ütlevad, et lapsed tulevad siis kui nemad tahavad. Kuid mina ei saa sellega päri olla. Üleplaneerimine on loomulikult veidi ehk kummaline ja tehislik, kuid planeerimine on igati loomulik, vajalik. Mina ei tahaks raseduse ajal mõelda, kuhu panna lapsevoodi meie ühetoalises korteris. Või, mis veel hullem.. kust saada see lapsevoodi!? Kui enese hirmud kõrvale jätta siis ehk polekski asi nii hull. Alati saab kuidagi hakkama. Jällegi, milleks ma peaksin nii mõtlema kui hakkama saamine võiks olla ette teada ja kindel, mitte paratamatu! Ja lõppude lõppuks oleks tore ka tunda seda survet ja pinget, mida sugulased, sõbrad ja juhuslikud möödujad ühele õnnelikule ja edukale paarile tekitavad. Seda see küsimus „Ja, millal siis teie pisiperet planeerite?!“ ju tekitab.

Õige aeg pole kindlasti veel käes. Surve on üsna õrnakene ja kõik pole veel sugugi mitte paika loksunud. Perfect housewife alustab järgmisest nädalast kohusetundlikult tööd ja annab panuse õige aja poole liikumise suhtes. Endiselt ajab mind naerma see kastielu teooria. Kuidas saab nimetada selliseid pingutusi ja panuseid tüüpiliseks? Ja paljud, kes väidavad, et see seda on.. elavad ise elu, kus nad ei suuda pidada korralikke suhteid, tunda sügavat kiindumist ja armastada seda, kes vastu armastab. Igatahes mina olen oma kastis elamisega üsna õnnelik, sest mul on palju rohkem kui mõnel, kes väljaspool minu kasti kükitab ja ootab mingisugust taeva mannat!

Francis Thompson - Kas tead, mida tähendab olla laps?... See tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema. (“Shelley”)


Aitäh!