Täna on järjekordne võrratu päev! Ilm on hea, päike paistab.. sellest räägin!
Eile tulin geniaalsele mõttele, kuidas saaksin samuti seda ilmelist päikest nautida kuigi pean kõige magusamad tunnikesed töö juures kampsunis istuma. Hommikuti saabun linna (tööle) juba kella kaheksaks kuigi tööpäev algab kell üheksa. Täna otsustasin hoopis selle tunnikesse veeta pargipingil peesitades ja oma lemmik raadiokanalit Sky Plussi kuulates. Päike pole sellel tunnil just kuigi kõrvetav, kuid asi seegi.
Lõunal viisid sammud parki. Olin ettenägelikult kaasa võtnud pleedi, päevitused ja beebiõli. Jep, ma tean, et beebiõliga päevitamine ei ole just kuigi tervislik ja.. bla blaa bla. Kui te mind näeksite, siis imestaksite, et päike ära ei ehmata. Ma olen heleda nahaga nagu vampiir ja beebiõli on ainukene vahend, mis jumet natukenegi ligi meelitab. Mul õnnestus siis veeta üks tore tunnike muusika, päikese ja palavuse seltsis.
Otsustasin oma kolmanda võimaluse ära kasutada. Mäletate, mida mustlane mulle ennustas? Et, ma pean ostma kolm loterii piletit sellel aastal, sest võidan üsna suure summa. Esimene pilet võitis natukene, teine mitte ja nüüd on käes kolmanda kord. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin kolm piletit. Oma esimesed: Bingo Loto, Keno Loto Ja Vikin Loto piletid :P Eks näis! Võibolla õnn naeratab mulle mõnesaja krooni näol.
Muidu ülejäänud päeva pean....
...kummikommidieeti!
Aitäh!
kolmapäev, 30. juuni 2010
teisipäev, 29. juuni 2010
Lestat 118
I’m spinning!
Mul on mõnikord selline tunne, et mu pea lõhkeb kõiksugu planeerimisest ja mõtlemisest. Ma pean iga kord tõdema, et sellel nagu polegi mingit erilist jõudu. Tavaliselt kõik laabub. Täpselt nagu sinu elu elaks sind ja mitte vastupidi.
Kuidagi kummaline on mõelda, mis saab paari kuu pärast..?! Ma tahaksin reisida ja mõnda aega välismaal elada. Hetkel ei ole ma selle unistuse nimel just kuigi palju vaeva näinud. Ma arvan, et selle minemise hind oleks praegusel juhul ehk liiga kõrge. Mitte, et ma ei tahaks.. oi, kuidas tahaks!
Edasiõppimine. See on üks reaalne variant, mille ma neljapäeval käsile võtan. Hetkel on mul selle suhtes väiksed hirmud, kuid loodan, et need ei muutu kuidagi tõelisuseks.
Seni aga.. samm, samm, hopp!
Võtsin siis julguse kokku ja panin endale fotograafi juurde aja kinni. Kasutan oma kinkekaardi ära ja veedan ühe tunnikese kaamera ees. Olen täna päris palju mõelnud, millistes situatsioonides ennast pildistada lasta. Igatahes mulle need ideed juba meeldivad ja loodan, et lõpptulemus on hea. Esmaspäeval siia küll ühtegi pildi ei leki, kuid mujale kindlasti.
Endast kirjutada on lihtne: räägid, mis meeldib, mis mitte, mis hobid sul on, milline iseloom jne. Millise pildi sina endast räägiksid? Ma arvan, et minu piltidelt leiab sekretäri, kes oma tööd armastab ja vahepeal sellest tüdinenud on. Sealt leiab midagi minu vampiiriarmastuse kohta. Ja võibolla on minus peidus sellised pooled, mida kõik veel näinud ei ole. Valgus ja varjud.
John (Robert) Fowles - Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse. (“Liblikapüüdja”, 1963)
Aitäh!
Mul on mõnikord selline tunne, et mu pea lõhkeb kõiksugu planeerimisest ja mõtlemisest. Ma pean iga kord tõdema, et sellel nagu polegi mingit erilist jõudu. Tavaliselt kõik laabub. Täpselt nagu sinu elu elaks sind ja mitte vastupidi.
Kuidagi kummaline on mõelda, mis saab paari kuu pärast..?! Ma tahaksin reisida ja mõnda aega välismaal elada. Hetkel ei ole ma selle unistuse nimel just kuigi palju vaeva näinud. Ma arvan, et selle minemise hind oleks praegusel juhul ehk liiga kõrge. Mitte, et ma ei tahaks.. oi, kuidas tahaks!
Edasiõppimine. See on üks reaalne variant, mille ma neljapäeval käsile võtan. Hetkel on mul selle suhtes väiksed hirmud, kuid loodan, et need ei muutu kuidagi tõelisuseks.
Seni aga.. samm, samm, hopp!
Võtsin siis julguse kokku ja panin endale fotograafi juurde aja kinni. Kasutan oma kinkekaardi ära ja veedan ühe tunnikese kaamera ees. Olen täna päris palju mõelnud, millistes situatsioonides ennast pildistada lasta. Igatahes mulle need ideed juba meeldivad ja loodan, et lõpptulemus on hea. Esmaspäeval siia küll ühtegi pildi ei leki, kuid mujale kindlasti.
Endast kirjutada on lihtne: räägid, mis meeldib, mis mitte, mis hobid sul on, milline iseloom jne. Millise pildi sina endast räägiksid? Ma arvan, et minu piltidelt leiab sekretäri, kes oma tööd armastab ja vahepeal sellest tüdinenud on. Sealt leiab midagi minu vampiiriarmastuse kohta. Ja võibolla on minus peidus sellised pooled, mida kõik veel näinud ei ole. Valgus ja varjud.
John (Robert) Fowles - Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse. (“Liblikapüüdja”, 1963)
Aitäh!
reede, 18. juuni 2010
Lestat 117
Olles millegi kindla poole teel, muutub liikumine kuidagi sihipärasemaks. Olgu siis ees, kas hea või halb. Ma tunnen, et muutused on olnud liiga kiired ja see on mind hetkeks ära kurnanud. Sellest hoolimata olen endiselt positiivne, sest edukas on see, kes suudab ebaõnne mäest niimoodi alla sõita, et luid ei murra ja saab omal jõul tagasi mäkke ronima hakata.
Ma olen palju tugevam kui siiani arvasin. Eile veetsin võrratu õhtu koos kursusekaaslastega. Olles üks neist ja samas olla täiesti vastand sellele, mida nemad! Lõpetaja – mitte veel lõpetaja. See nõuab meeletutes kogustes positiivsete mõtete laadungeid. Oskust seada teiste õnn kõrgemale kui enda ebaõnn. Kõige raskem on andestada iseendale.
Ma tahan seda veelkord kirjeldada. Öelda, mis tunne see on. Kui kooli lõpuni oli jäänud napid poolteist kuud, oli mu hinnete seis nutune. Õigemini mingit seisu polnud tekkinud. 7-8 ainet nõudsid läbimist. Aega tundides käimiseks oli minimaalselt. Isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid ei pea ma vist samuti meelde tuletama ega hakkama. Jagades tähtsaimat ressurssi, mis inimesel olla saab (aeg), kooli, kodu, töö ja õppimise vahel, suutsin midagi looma hakata. Ma ei saanud endale lubada vabasid nädalavahetusi, kaua magamist, und üleüldiselt, kurvastamist ega masendust. Mõnikord ei saanud ma endale lubada isegi mitte sõpru.
Teate?!? Ma olin meeletult tubli. Ma sain sinnamaani hakkama. Pälvisin nii mõnegi õpetaja heakskiidu ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka hinded kehvad. Kõik hakkas sujuma ja tundus isegi liialt korras olevat.
Saabus 15. juuni 2010. Viimane eksam! Aken tulevikku!
Dokumendi- ja arhiivihaldus, eetika, etikett, psühholoogia, personalitöö ja sekretäritöö. 7 ainet, millest mõni kestis kaks aastat. Mõnda neist ainetest õppisin kaks aastat tagasi. Täielikult ettehoiatamata tuli meil eksam sooritada suuliselt. Ebamäärase pikkusega ettevalmistusaja jooksul tuli vastata 3-4 küsimusele ja need komisjonile ette kanda. Mida ma ka tegin.. Mis kuradi moodi saavad 3 küsimust määrata sinu taseme 7 aines? Minu tase oli siis allapoole igasugust arvestust? Muidugi, tagasisidet ma ei saanud. Võiksin saada?!
Sel hetkel muutusin ma osaks statistikast. Selleks osaks, kes ei lõpetanud. Mis kõige masendavam ja jahmatavam, meie järeleksam toimub alles sügisel?! Minul kui õpilasel, puudub absoluutselt igasugune kaitse sellise ebaprofessionaalse kohtlemise vastu. Haridussüsteem hekseldab su miniosadeks, nätsutab läbi ja sülitab välja. Veab neil, kes ägavad seepärast, et teadmistepagasit ei jõua minema kanda, kuid kahju neist, kes ühel jalal komberdades minema peavad loivama.
Ma olen lihtsalt pettunud ja üllatunud. Aga ma ei ole alla andnud!
Ma tänan oma kursuse kalleid lõpetajaid, kes olid eilsel kursusepeol väga toetavad. Homsel lõpetamisel kohtume ja tänan teid ka juba ette ära, et soovite mind lõpupildile.
Aitäh!
Ma olen palju tugevam kui siiani arvasin. Eile veetsin võrratu õhtu koos kursusekaaslastega. Olles üks neist ja samas olla täiesti vastand sellele, mida nemad! Lõpetaja – mitte veel lõpetaja. See nõuab meeletutes kogustes positiivsete mõtete laadungeid. Oskust seada teiste õnn kõrgemale kui enda ebaõnn. Kõige raskem on andestada iseendale.
Ma tahan seda veelkord kirjeldada. Öelda, mis tunne see on. Kui kooli lõpuni oli jäänud napid poolteist kuud, oli mu hinnete seis nutune. Õigemini mingit seisu polnud tekkinud. 7-8 ainet nõudsid läbimist. Aega tundides käimiseks oli minimaalselt. Isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid ei pea ma vist samuti meelde tuletama ega hakkama. Jagades tähtsaimat ressurssi, mis inimesel olla saab (aeg), kooli, kodu, töö ja õppimise vahel, suutsin midagi looma hakata. Ma ei saanud endale lubada vabasid nädalavahetusi, kaua magamist, und üleüldiselt, kurvastamist ega masendust. Mõnikord ei saanud ma endale lubada isegi mitte sõpru.
Teate?!? Ma olin meeletult tubli. Ma sain sinnamaani hakkama. Pälvisin nii mõnegi õpetaja heakskiidu ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka hinded kehvad. Kõik hakkas sujuma ja tundus isegi liialt korras olevat.
Saabus 15. juuni 2010. Viimane eksam! Aken tulevikku!
Dokumendi- ja arhiivihaldus, eetika, etikett, psühholoogia, personalitöö ja sekretäritöö. 7 ainet, millest mõni kestis kaks aastat. Mõnda neist ainetest õppisin kaks aastat tagasi. Täielikult ettehoiatamata tuli meil eksam sooritada suuliselt. Ebamäärase pikkusega ettevalmistusaja jooksul tuli vastata 3-4 küsimusele ja need komisjonile ette kanda. Mida ma ka tegin.. Mis kuradi moodi saavad 3 küsimust määrata sinu taseme 7 aines? Minu tase oli siis allapoole igasugust arvestust? Muidugi, tagasisidet ma ei saanud. Võiksin saada?!
Sel hetkel muutusin ma osaks statistikast. Selleks osaks, kes ei lõpetanud. Mis kõige masendavam ja jahmatavam, meie järeleksam toimub alles sügisel?! Minul kui õpilasel, puudub absoluutselt igasugune kaitse sellise ebaprofessionaalse kohtlemise vastu. Haridussüsteem hekseldab su miniosadeks, nätsutab läbi ja sülitab välja. Veab neil, kes ägavad seepärast, et teadmistepagasit ei jõua minema kanda, kuid kahju neist, kes ühel jalal komberdades minema peavad loivama.
Ma olen lihtsalt pettunud ja üllatunud. Aga ma ei ole alla andnud!
Ma tänan oma kursuse kalleid lõpetajaid, kes olid eilsel kursusepeol väga toetavad. Homsel lõpetamisel kohtume ja tänan teid ka juba ette ära, et soovite mind lõpupildile.
Aitäh!
kolmapäev, 16. juuni 2010
Lestat 116
John Dryden - Eks ole solvatute asi andeksand, sest solvajatel pole kombeks vabandada. (“The Conquest of Granada”, 1670)
Ma olen sellel teemal proovinud juba kahel järjestikusel õhtul kirjutama hakata. Tänane pole kuidagi seotud andeks andmise, andeks palumise ega millegi taolisega. Küll on see seotud solvumise, pettumise ja kurbusega.
Eilne oli enamuse jaoks tavaline päev. Tänane aga see-eest, oli päris paljudele ehmatusi, ebameelidvaid üllatusi ja jahmatust täis päev. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab, kas see, et ma ise olen üks suur õnnetus ja kurbuse kehastus, või see, et ka teised on murest murtud.
Hoolimata sellest, et täna peaks mul olema aega, hetki ainult iseendale, siis jälgisin teie reaktsioone. Mõni teist suutis mind uuesti nutma ajada, sest olite nii mõistvad ja armastavad. Need kullakesed, tibukesed ja teised lohutavad sõnad, aitasid mind. Oli neid, kes ei suutnud seda uskuda ja neid, kes lihtsalt ehmatusest vaikisid, midagi öelda ei osanud. Ma tänan teid, et olite suurepäraselt tublid, saite hakkama selle uudisega ja tegite mulle selle teatamise kergemaks.
Ma usun, et asjad juhtuvad sellepärast, et peavad juhtuma. Mõnikord! Tavaliselt olen ikka arvestanud sellega, et kui midagi halvasti, hästi läheb, on see mu enda teene. Praegusest ma ausalt öeldes aru ei saa. Mu sisetunne ei vedanud mind seekord alt! Üldse mitte ja nii algusest peale.
Ma olin peaaegu lahti laskmas sellest kohutavast vihast, mis minu sisse kogunenud oli kuu ajaga. Eile suutis Scarlet mind veenda, mõtlema panna, et keegi ei ole sellist vihakoormat võimeline kandma, ilma et see kuidagi tervist, mõtlemist ja suhtumist negatiivselt mõjutaks. Täna astusin nii 110 sammu tagasi. Praegu ei kahetse ma midagi, mida ütlesin või kirjutasin, mõtlesin. Aitäh veel ühe toetava tõuke eest!
Still here!
This Bottle of Wine – Maria Mena
Aitäh nendele, kes mind täna toetasid, minuga kaasa mõtlesid!
Ma olen sellel teemal proovinud juba kahel järjestikusel õhtul kirjutama hakata. Tänane pole kuidagi seotud andeks andmise, andeks palumise ega millegi taolisega. Küll on see seotud solvumise, pettumise ja kurbusega.
Eilne oli enamuse jaoks tavaline päev. Tänane aga see-eest, oli päris paljudele ehmatusi, ebameelidvaid üllatusi ja jahmatust täis päev. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab, kas see, et ma ise olen üks suur õnnetus ja kurbuse kehastus, või see, et ka teised on murest murtud.
Hoolimata sellest, et täna peaks mul olema aega, hetki ainult iseendale, siis jälgisin teie reaktsioone. Mõni teist suutis mind uuesti nutma ajada, sest olite nii mõistvad ja armastavad. Need kullakesed, tibukesed ja teised lohutavad sõnad, aitasid mind. Oli neid, kes ei suutnud seda uskuda ja neid, kes lihtsalt ehmatusest vaikisid, midagi öelda ei osanud. Ma tänan teid, et olite suurepäraselt tublid, saite hakkama selle uudisega ja tegite mulle selle teatamise kergemaks.
Ma usun, et asjad juhtuvad sellepärast, et peavad juhtuma. Mõnikord! Tavaliselt olen ikka arvestanud sellega, et kui midagi halvasti, hästi läheb, on see mu enda teene. Praegusest ma ausalt öeldes aru ei saa. Mu sisetunne ei vedanud mind seekord alt! Üldse mitte ja nii algusest peale.
Ma olin peaaegu lahti laskmas sellest kohutavast vihast, mis minu sisse kogunenud oli kuu ajaga. Eile suutis Scarlet mind veenda, mõtlema panna, et keegi ei ole sellist vihakoormat võimeline kandma, ilma et see kuidagi tervist, mõtlemist ja suhtumist negatiivselt mõjutaks. Täna astusin nii 110 sammu tagasi. Praegu ei kahetse ma midagi, mida ütlesin või kirjutasin, mõtlesin. Aitäh veel ühe toetava tõuke eest!
Still here!
This Bottle of Wine – Maria Mena
Aitäh nendele, kes mind täna toetasid, minuga kaasa mõtlesid!
teisipäev, 15. juuni 2010
Lestat 115
Lena - Satellite (Germany)
Ketran seda lugu oma peas. Ja paari mõtet ka.
Täna oli tähtis päev. Täna oli viimane eksam, mis peaks mu lõpetamise üle otsustama. Täna siis!
Ma tahaksin hõisata ja ametlikult kuulutada, et olete minu lõpetamisele oodatud. Kahjuks ma ei saa seda teha, sest ma ei tea selle eksami tulemust. Hommikul bussile minnes tundsin kergendust. Ma ei olnud närvis ega pabinas. Natukene küll kõhus keeras, kuid see oli minu puhul igati tavapärane ja normaalne.
Eksam algas dokumendi vormistamisega ja oleks pidanud jätkuma testi või suulise osaga. Meie üllatuseks algas see mõlemaga. Eksamiruumi sisenes kaks õpilast, kes valisid endale piletid. Ettevalmistamise aega oli maksimaalselt 10-15 minutit. Vastata tuli kolmele küsimusele personalitööst, psühholoogiast ja dokumendi- ja arhiivihaldusest. Sellega ei olnud ma absoluutselt arvestanud, et pean kõiki neid aineid suuliselt vastama.
Ma tean, et sekretär peab igasugusele pingele vastu pidama. Ilmselt ei ole ma siis piisavalt valmis, sest see vestlus lõi mu rivist välja. Ma ei taha öelda, et ma ei saanud mitte millelegi vastamisega hakkama, kuid endast välja läksin ma igatahes. Puhkesin kohe nutma kui ruumist välja sain. Nii palju siis sellest!
Supermassive Black Hole – Mul on sellega probleem. Scarlet sai kindlasti kõvasti naerda kui keset koridori paigale tardusin ja hetk hiljem minema jooksin. Ilmselgelt sain enda üle samuti naerda. Oma niigi nutetud silmadega ei oleks ma suutnud veel midagi musta-augu-laadset läbi elada.
Aitäh!
Ketran seda lugu oma peas. Ja paari mõtet ka.
Täna oli tähtis päev. Täna oli viimane eksam, mis peaks mu lõpetamise üle otsustama. Täna siis!
Ma tahaksin hõisata ja ametlikult kuulutada, et olete minu lõpetamisele oodatud. Kahjuks ma ei saa seda teha, sest ma ei tea selle eksami tulemust. Hommikul bussile minnes tundsin kergendust. Ma ei olnud närvis ega pabinas. Natukene küll kõhus keeras, kuid see oli minu puhul igati tavapärane ja normaalne.
Eksam algas dokumendi vormistamisega ja oleks pidanud jätkuma testi või suulise osaga. Meie üllatuseks algas see mõlemaga. Eksamiruumi sisenes kaks õpilast, kes valisid endale piletid. Ettevalmistamise aega oli maksimaalselt 10-15 minutit. Vastata tuli kolmele küsimusele personalitööst, psühholoogiast ja dokumendi- ja arhiivihaldusest. Sellega ei olnud ma absoluutselt arvestanud, et pean kõiki neid aineid suuliselt vastama.
Ma tean, et sekretär peab igasugusele pingele vastu pidama. Ilmselt ei ole ma siis piisavalt valmis, sest see vestlus lõi mu rivist välja. Ma ei taha öelda, et ma ei saanud mitte millelegi vastamisega hakkama, kuid endast välja läksin ma igatahes. Puhkesin kohe nutma kui ruumist välja sain. Nii palju siis sellest!
Supermassive Black Hole – Mul on sellega probleem. Scarlet sai kindlasti kõvasti naerda kui keset koridori paigale tardusin ja hetk hiljem minema jooksin. Ilmselgelt sain enda üle samuti naerda. Oma niigi nutetud silmadega ei oleks ma suutnud veel midagi musta-augu-laadset läbi elada.
Aitäh!
reede, 11. juuni 2010
Lestat 114
I’m still here!
On aeg proovida midagi uut. Ärge ehmatage! Uus välimus ei too endaga kindlasti sisulisi muudatusi kaasa. Roosa ei ole minu värv. See, et alustasin blogi, mille taust oli päris pikka aega roosa, oli planeeritud ja ideega tegevus. Roosa iseenesest on väga kena värv. Olen isegi hakanud seda tooni riideid kandma. Aga, aga, aga.. see toon ütleb mõne grupi inimeste kohta väga palju. Inimesed on esmamuljetega kiired tembeldama ja seega on targem ennetuslikku tööd teha.
Minu muudatuse idee ei seisnegi mingite muljete kujundamises hetkel. Läbi selle blogi ja iga väiksema detailiga selles, väljendan oma suhtumist maailma asjadesse. Roosa väljendas minu lemmikut võimet - ironiseerimist. Võibolla see on eraldi teema, millel ma hetkel ei peatu.
My new look! See on see, kes ma olen. Hetkel veidi vaikne, tagasihoidlik ja kurb. Taustapildist ei olegi täpselt aru saada, mis seal paistab. Me võime ju alati ette kujutada?! See on minu aken maailma. Võibolla seal kaugemal on võrratud mäed, põnevus ja midagi uut. Piisad on otsene vihje sellele, et ma armastan vihma ja hämarust. Ma istuksin nahkses tugitoolis, pleed ümber ja ürditeega tassikene käes. Toas oleks omamoodi vaikne. Ainult kaminas hõõguvad söed tekitaksid sellist heljuvat kõla. Väljas oleks parasjagu oodatud torm ja need samad piisad viskleksid minu aknal ühele ja teisele poole.
Seal toas oleks veel keegi. Ta peaks olema väga vaikselt minu ligidal. Tema siirad silmad ja kõmisevalt magus hääl paneksid minu südame kiiresti põksuma. Meie jutt keerleks, meile omaselt, mitte millegi ümber, sest me saaksime üksteisest rääkimatagi aru. Ja see oleks hingematvalt võrratu õhtu!
Ma loodan, et mina ei muutunud võõraks ja arusaamatuks.
Andrus Kivirähk - Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
(Matule) Ma ei teinud seda öösel aga see on midagi? Eks?
Aitäh!
On aeg proovida midagi uut. Ärge ehmatage! Uus välimus ei too endaga kindlasti sisulisi muudatusi kaasa. Roosa ei ole minu värv. See, et alustasin blogi, mille taust oli päris pikka aega roosa, oli planeeritud ja ideega tegevus. Roosa iseenesest on väga kena värv. Olen isegi hakanud seda tooni riideid kandma. Aga, aga, aga.. see toon ütleb mõne grupi inimeste kohta väga palju. Inimesed on esmamuljetega kiired tembeldama ja seega on targem ennetuslikku tööd teha.
Minu muudatuse idee ei seisnegi mingite muljete kujundamises hetkel. Läbi selle blogi ja iga väiksema detailiga selles, väljendan oma suhtumist maailma asjadesse. Roosa väljendas minu lemmikut võimet - ironiseerimist. Võibolla see on eraldi teema, millel ma hetkel ei peatu.
My new look! See on see, kes ma olen. Hetkel veidi vaikne, tagasihoidlik ja kurb. Taustapildist ei olegi täpselt aru saada, mis seal paistab. Me võime ju alati ette kujutada?! See on minu aken maailma. Võibolla seal kaugemal on võrratud mäed, põnevus ja midagi uut. Piisad on otsene vihje sellele, et ma armastan vihma ja hämarust. Ma istuksin nahkses tugitoolis, pleed ümber ja ürditeega tassikene käes. Toas oleks omamoodi vaikne. Ainult kaminas hõõguvad söed tekitaksid sellist heljuvat kõla. Väljas oleks parasjagu oodatud torm ja need samad piisad viskleksid minu aknal ühele ja teisele poole.
Seal toas oleks veel keegi. Ta peaks olema väga vaikselt minu ligidal. Tema siirad silmad ja kõmisevalt magus hääl paneksid minu südame kiiresti põksuma. Meie jutt keerleks, meile omaselt, mitte millegi ümber, sest me saaksime üksteisest rääkimatagi aru. Ja see oleks hingematvalt võrratu õhtu!
Ma loodan, et mina ei muutunud võõraks ja arusaamatuks.
Andrus Kivirähk - Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
(Matule) Ma ei teinud seda öösel aga see on midagi? Eks?
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)