neljapäev, 23. detsember 2010

Lestat 140


22. detsember 2010

Kahele inimesele saab see päev tähistama ühise tee algust.

Siiani olete kahekesi tammunud oma teed, kakelnud, leppinud ja üksteisega vähe arvestanud. Ette on tulnud valetamist, petmist, kurvastamist, pirtsutamist ja pisaraid. Teil on olnud ka rõõmsaid aegu ja toredaid ühiseid ettevõtmisi. Tunded on aastatest hoolimata püsinud ja ilmselt ka sellepärast olete otsustanud seda teed ühiselt käima hakata.

Ma ei taha teid tagant utistada ega sellelt teelt tagasi kutsuda. Tahan vaid paar nõuannet anda, mis teid peaks aitama või vähemasti meenutaksite neid sõnu vajalikel hetkedel.

Kooselust pole teil kahel erilist maiku suus. See on nagu meri oma tõusude ja mõõnadega. Kord tunnete rõõmu üksteise kohalolemisest, teine kord tahate oma hetke, vaikust. Kooselu tähendab, et arvestada tuleb eelkõige kaaslase vajadusega. Kui teine on õnnelik, oled Sina ka õnnelik. Kaob väljend mina ja asendub meiega. Kas meie läheme sellele peole? Kas meie ostame selle maja? Kas meie tahame üht ja teist? Pean tunnistama, et see pole sugugi lihtne. Mõelda, teha ja tahta, mida kaaslane.

Naistele tähendab kooselu ja abielu ka seda, et lisanduvad paljud kohustused, mida varasemalt täita ei tulnud. Pidev järelvalve ja hoolitsemine mehe eest. Kodu korrashoidmine, maitsva söögi valmistamine vähemalt korra või kaks päevas. Hiljem lisandub laste kasvatamine, mis nõuab suurt vastutust just eelkõige naiselt. Loobuda tuleb paljust, kuid asemele tuleb samuti palju. Rõõm ja uhkuse tunne oma pere ja kodu eest! Oma mehe ärateenitud armastus!

Mehe jaoks palju ei muutu. See on nagu teine sündimine, kus hoolitseva ema asemele astub hoolitsev naine. Mees ei tohi unustada, et ema pakutav armastus ja naise oma on kaks erinevat asja. Naist ei tohi kunagi kiitmata jätta, armastust peab kordama ja pidevalt meelde tuletama. Abielusõrmus ei hoia teda veel kinni ja lapsed ei tee teda kodulukuks.

Abielu on üks kaine suhe, mida tuleb koos hoida ja vajadusel toestada. Sellest ei astuta kergekäeliselt välja, seda hoitakse ja selle vältel armastust kasvatatakse!

Õnnitlen teid ja soovin, et te mõlemad kasvaksite selles suhtes tugevamaks, targemaks ja osavamaks!

teisipäev, 21. detsember 2010

Lestat 139

Ma jään iseendale jalgu. Selle asemel, et kirjutadada päevakajalisest, jään meenutama neid teemasid, millest tahtsin kirjutada kuu või nädala, päeva eest. Alustan siis parem selles, et astun reele.

22. detsember.

Mul on hea meel, Sind õnnitleda. Mitte kõik aastad ei ole Sulle kerged olnud, kuid tean, et sel aastal on Sul olnud põhjust rõõmustada. Ma olen proovinud Sulle öelda, et kord koputab õnn ka Sinu uksele taas. Ärme spekluleeri õnne püsivuses, sest seda ma tõesti ei oska kindlalt öelda, mis päeva, nädala või kuu pärast saab. Jätkuvalt väidan seda, et õnne tuleb südamega hoida ja mitte unustada, kuidas, miks ja milleks ta Sinu juurde tuli. Ole avatud ja seda mahub Sinu sisse palju.

Ma tahan Sind tänada selle eest, et oled nii mitmelgi hetkel minu jaoks olemas olnud. Siis kui ma ei ole kellegi teisega rääkida tahtnud. Ma tänan Sind ka selle eest, et oled mind usaldanud siis kui Sul on väga raske olnud. Sa tead, et ma ei pea ühtegi Sinu, pealtnäha tühist, probleemi väikseks. Ja Sa tead, et me võime üksteisega jagada kurbuse kõrval ka rõõmusõnumeid.

Palju õnne Sulle sünnipäevaks!

esmaspäev, 6. detsember 2010

Lestat 138

Mõnikord ma tahaksin midagi palju enamat olla. Mingisugusel lühikesel eluperioodil ma tundsin, et peaaegu kõik on ideaalne. Aga kõik see püsis sellisel hallil virvendusel, mis ei saaks ja polegi mõeldud kestma. Mida asemele panna?
Mina pean muutuma. Seda nõuab töö, seda nõuavad inimesed ümberringi, seda nõuavad tohutult kiiresti tiksuvad aastad. Enam ei saa panna pähe klappe, selga musti närakaid hilpe, tantsida klubis võõra kutiga (mida küll proovida võib) meikida ennast kõige tumedamate värvidega, jalutada vana sõbraga mööda igavaid tänavaid ja rääkida kurat-teab-millest. Sellessuhtes on paljugi muutunud. Mõnest asjast tunnen puudust, teisest jälle mitte. Kõige rohkem igatsen ma seda tunnet, et terve maailm seisab ühel jalal, mina jooksen hullumeelselt mööda seda taldrikut, kartamata, et äärelt alla libisen.
Ma tunnen ennast väga ahistatuna viimasel ajal. Pigem jätan kooli minemata ja naudin iseennast. Kuigi ma pole kindel, kas see mul ka siis õnnestub. Vajan mingisugust väljapääsu! Midagi rohkemat kui kirjutamine. Vajan suuremat eneseväljendust kui see.. Mis valikud mul on?
Järgmisel nädalal võtan ennast kokku ja hakkan kleidi kallal tegutsema. Tean ühte ideaalset koht, kus seda kanda. Võibolla vajangi ühte romatilist pidu, vapustavalt seksikat kleiti ja veidi intriige! Ja nii ongi!
Whitney Houston - Saving All My Love For You

Lestat 137

03.12.2010

Ma võtan aega, et kirjutada ühest väga kallist inimesest. Inimesest, kes kindlasti ootab, et tema poole ühe pühendusega pöördun.

Selliste õnnitlussissekannate puhul ma meenutan esimesi mälestusi seoses inimesega, kellele ja kellest ma kirjutan. Praegusel hetkel on väga raske ühest kindlast seigast kinni võtta, sest neid on tohutult palju.

Ma mäletan ühte korda kui Sa mind ja minu venda hoidsid. Meil oli kapi taga peidukas ja pugesime vennaga sinna. Mäletan, et käskisid meil sealt välja ronida aga me vist ei kuulanud Sind. Kui see kord välja jätta, siis oleme Sinule vist üsna head lapsed olnud? Ma vähemalt loodan seda.

Ma arvan, et Sa oled mulle väga palju andnud. Sa oled mulle alati suureks eeskujuks olnud. Ma ei ole Sind ilmselt kunagi alla andmas näinud. Sa, kas pole seda lihtsalt teinud või siis väga märkamatult. Ma imetlen Sinu enesekindlust, positiivsust ja jõuan-kõike-teha suhtumist. Ma tean, et kõik, mida Sa saavutanud oled, oled ise kätte võidelnud. See on hea tunne, ma tean. Ja ma tean, et raske on naeratada ja rääkida ole-rõõmus-ja-energiline juttu kui endal on ka tahtmine lihtsalt kurb ja nutune olla.

Sul on väga paljust rõõmu tunda ja ma näen, et Sa ka teed seda. Sul on hoolitsev mees, andekas ja armas tütar ning kaks imetoredat poega. Sa suhtled paljude erinevate inimestega ja teed neid asju, mis Sulle meeldivad. Sul on kodu, mida Sa armastad ja, mille eest hoolitsed. Ja kõigele lisaks leiad aega ka iseendale.
Ma leian, et paremat luuletust poleks ma Sulle sünnipäevaks saata saanud, sest kõik oli seal lühidalt kokku võetud.

Just selle heaolutunde poole üritan ka mina püüelda.

Aitäh Sulle ja palju õnne!

Lisan siia sissekande lõppu ühe loo, mille pealkiri küll kirjutavaga kokku ei lähe, kuid lugu on mõnus ja meloodiline.

Anouk ft. Kane – My best wasn’t good enought.