Hästi ajastatud vaikus on mõjuvam kui kõne.
Ma tunnen ennast suure ja koleda väljapressijana. Võit peaks magus olema. Uskumatu! Seebiveest saigi allikavesi. Kindlasti on siin võluri käsi mängus, sest see kõlab nagu muinasjutt.
Jälle mingid sekeldused. Teata kooli ja muuda meelt. Ole nagu uudiste reporter, kes pidevalt mingit mulli ajab. Võtan hoo maha ja lähen koju. Kõigepealt keeran kraanid lahti ja kasutan kogu sooja vee ära, et oma pinges lihaseid lõdvestada. Seejärel söön midagi eriti maitsvat ja poen teki alla.
Vahearuanne. Ja millal ma veel sinu valmis teen.
Aitäh!
reede, 29. jaanuar 2010
Lestat 15
Eilne vein oli liiast. Bussis üritasin magada, sest loksumine pani kõhus keerama. Kell on 9.34. Ma loodan, et ta tuleb kiiresti tööle, hämab jälle midagi kokku. Siis saan lõpuks ometi oma uue plaaniga edasi minna. Olen kindel, et täna saabub oodatud selgus.
Tunne on küll selline nagu ootaksin, et seebiveest saaks üleöö puhas allikavesi. Aga õnneks mu kaine mõistus ütleb, et seda ei juhtu. Tegelikult mulle ei meeldi see ühe koha peal tammumine. Ja tikutoosis pimesiku mängimine on ka ära tüüdanud. Seega hakkan vaikselt teisele lainele liikuma.
Täna on tantsuõhtu. Ja ma ei suuda särada.
Homme külastame minu tädi ja tema meest. Ma ei suuda ikka särada. Mõtlesin, et loobun seekord klaasi kummutamisest. Teen ennast kenasti korda ja jälgin mängu.
Pahad päevad jälitavad häid!
Aitäh!
Tunne on küll selline nagu ootaksin, et seebiveest saaks üleöö puhas allikavesi. Aga õnneks mu kaine mõistus ütleb, et seda ei juhtu. Tegelikult mulle ei meeldi see ühe koha peal tammumine. Ja tikutoosis pimesiku mängimine on ka ära tüüdanud. Seega hakkan vaikselt teisele lainele liikuma.
Täna on tantsuõhtu. Ja ma ei suuda särada.
Homme külastame minu tädi ja tema meest. Ma ei suuda ikka särada. Mõtlesin, et loobun seekord klaasi kummutamisest. Teen ennast kenasti korda ja jälgin mängu.
Pahad päevad jälitavad häid!
Aitäh!
neljapäev, 28. jaanuar 2010
Lestat 14
Mulle meeldib ausus. Mõnikord ajab mind see vihale kui mulle öeldakse, et ma midagi valesti teen. Aga hiljem, mõelnuna.. on asjad palju selgemad ja kriitikaga leppimine tagatud. Vanema generatsiooniga on see värk, et neid on kasvatatud teises valguses. Nad võivad öelda, et nad on ausad. See ei pruugi kaasa tuua õiglust, arukust.
Mulle öeldi, et ma olen tõeline demokraatia laps. Aga igal pool see ei toimi. Ja mina ütlesin, et mul on see võimalus, vabadus, et teeklaasis tormi kergitada. Nüüd olen ma lõpuni oma rahulolu saavutanud. Pole oluline, mis homne vastus endaga kaasa toob. Vähemalt ühele inimesele olen ma suutnud meeldejääva väljakutse esitada.
Üks mu hea sõber rääkis kunagi sellest, et ta peab teisi inimesi oma õpetajateks. Mul on kahju, et ma sellesse teooriasse rohkem ei süvenenud. Ilmselt ta ise ka ei proovinud väga seletada. Aga enda jaoks arendasin ma seda mõtet edasi. Võib-olla jõudsin lõpuks sinna samasele, kuhu tema.
Viimasel ajal elan ma oma elu kõrvalt. Enne kui ma midagi otsustan, siis astun hetkeks oma elust välja. Vaatan ja mõtlen, otsustan. Näiteks unustan tunded, mida läbi elan. Vaatan oma lähedasi, niisama tuttavaid ja võtan nendelt midagi üle. Mõni inimene, kes mulle ainult halba on teinud, annab mulle vastu palju head. Kui ma suudan vihkamise kõrvale jätta ja tema tegutsemist analüüsida, siis saan seda hiljem enda kasuks pöörata.
Ümbritseva tunnetamine ja jälgimine. See õpetab nii palju kogema ja elus hakkama saama. Maru positiivne mõtlemine. Aga ega ma muidu ei suudaks igale jamale näkku naerda ja edasi minna. Mulle meeldib oma elu elada nii, et otsused sünnivad mu vabast tahtest, mitte sundusest.
Tahan neljakümne aastaselt olla selline inimene, kes saab öelda, et ma olen teinud valesid otsuseid. Aga samas tahan öelda ka seda, et tean, millised need valed otsused olid ja miks ma neid tegin.
Mu suurim probleem on minu maksimalistlik mõtlemine. Ma kardan, et ma ebaõnnestun. Ja see mõõdupuud, mille alusel mõõtmine toimub, on mu enda oma.
Aitäh!
Mulle öeldi, et ma olen tõeline demokraatia laps. Aga igal pool see ei toimi. Ja mina ütlesin, et mul on see võimalus, vabadus, et teeklaasis tormi kergitada. Nüüd olen ma lõpuni oma rahulolu saavutanud. Pole oluline, mis homne vastus endaga kaasa toob. Vähemalt ühele inimesele olen ma suutnud meeldejääva väljakutse esitada.
Üks mu hea sõber rääkis kunagi sellest, et ta peab teisi inimesi oma õpetajateks. Mul on kahju, et ma sellesse teooriasse rohkem ei süvenenud. Ilmselt ta ise ka ei proovinud väga seletada. Aga enda jaoks arendasin ma seda mõtet edasi. Võib-olla jõudsin lõpuks sinna samasele, kuhu tema.
Viimasel ajal elan ma oma elu kõrvalt. Enne kui ma midagi otsustan, siis astun hetkeks oma elust välja. Vaatan ja mõtlen, otsustan. Näiteks unustan tunded, mida läbi elan. Vaatan oma lähedasi, niisama tuttavaid ja võtan nendelt midagi üle. Mõni inimene, kes mulle ainult halba on teinud, annab mulle vastu palju head. Kui ma suudan vihkamise kõrvale jätta ja tema tegutsemist analüüsida, siis saan seda hiljem enda kasuks pöörata.
Ümbritseva tunnetamine ja jälgimine. See õpetab nii palju kogema ja elus hakkama saama. Maru positiivne mõtlemine. Aga ega ma muidu ei suudaks igale jamale näkku naerda ja edasi minna. Mulle meeldib oma elu elada nii, et otsused sünnivad mu vabast tahtest, mitte sundusest.
Tahan neljakümne aastaselt olla selline inimene, kes saab öelda, et ma olen teinud valesid otsuseid. Aga samas tahan öelda ka seda, et tean, millised need valed otsused olid ja miks ma neid tegin.
Mu suurim probleem on minu maksimalistlik mõtlemine. Ma kardan, et ma ebaõnnestun. Ja see mõõdupuud, mille alusel mõõtmine toimub, on mu enda oma.
Aitäh!
kolmapäev, 27. jaanuar 2010
Lestat 13
Viimased päevad mööduvad ühes vaimus. Saaks see jama selle nädalaga läbi, oleksin õnnelik. Õnnelik peaks tegelikult koguaeg olema. Ei tohiks öelda, et homme.. homme.. homme. Sest homsega on selline lugu, et kunagi tea, kas ta tuleb. Eile unustasin ühe tähtsa sündmuse ära. Täiega nõme. Mulle ei meeldi, et see mõjutab mu elu juba selliselt.
Kolm teeküünalt olid laual painutatud südamekujuliseks. Eile veel.. Tee ja kook, maitsvad võileivad ja KIIU TORN. Seda jagatakse vaid parimatega. Pikendasime lepingut veel 25 aastaks. Mul on omal kodus midagi nii armsat ja ehedat, et kadedad peaksite olema. Aga ilmselt ei leidu kedagi teist, kes suudaks minu tujusid nii kannatlikult taluda kui tema.
Ed vaatas meid kahte nagu me oleksime täitsa hullud. Ja see võibki nii olla. Ta mainis veel midagi sellist, et oleme nii ühte nägu. Kes kelle lemmikloom on? Mürame jah nagu kaks kassipoega. Või siis nagu emalõvi ja kutsikas. Kipun kriimustama ja koledaid möirgeid prahvatama.
Ei saa üle ega ümber oma Videviku maaniast. Päikesevarjutus on käsil. Kaks asja, millest ma oma käsi ei suuda eemal hoida. Klaviatuurist kui blogi sissekannet kirjutan ja nendest võrratutest raamatutest. Tegelikult ei olegi see sõnade kasutuse ja kujutluspildi loomiseks just mingi superhea raamat. Aga see armastus on minu arust natukene erinev sellest tavalisest kirjutatavast. Vampiirid ja hoopis uue nurga alt lähenemine. Minu jaoks muudab see asja natukene erilisemaks. Ma ei saa seda pidada leierdatud armastuslooks.
Näiteks Romeo ja Julia lugu võib olla traagiline ja omamoodi ilus. Aga nii võib juhtuda iga inimesega. Kindlasti juhtubki. Proovi armuda vampiiri ja sellest vaikida. Kindlasti peab lugemisega ettevaatlik olema. Et ei juhtuks nii nagu Madame Bovaryga. Raamatutes elamine võib tugevalt elu mõjutama hakata lihtsalt.
Kummalisel kombel tunnen mingit tõmmet nende vampiiri lugude vastu juba väikesest peale. Filmid, raamatud, lood ja mõnes mõttes olen vist ise ka omamoodi vereimeja. Mulle vist istuvad siis sellised vähem inimlikumad jutukesed.
Mõnus on mõelda.
Kui mina suudaksin und näha, oleksid mu unenäod sinust. Ja mina seda ei häbeneks.
(“Videvik” , 2005 - Stephenie Meyer)
Aitäh!
Kolm teeküünalt olid laual painutatud südamekujuliseks. Eile veel.. Tee ja kook, maitsvad võileivad ja KIIU TORN. Seda jagatakse vaid parimatega. Pikendasime lepingut veel 25 aastaks. Mul on omal kodus midagi nii armsat ja ehedat, et kadedad peaksite olema. Aga ilmselt ei leidu kedagi teist, kes suudaks minu tujusid nii kannatlikult taluda kui tema.
Ed vaatas meid kahte nagu me oleksime täitsa hullud. Ja see võibki nii olla. Ta mainis veel midagi sellist, et oleme nii ühte nägu. Kes kelle lemmikloom on? Mürame jah nagu kaks kassipoega. Või siis nagu emalõvi ja kutsikas. Kipun kriimustama ja koledaid möirgeid prahvatama.
Ei saa üle ega ümber oma Videviku maaniast. Päikesevarjutus on käsil. Kaks asja, millest ma oma käsi ei suuda eemal hoida. Klaviatuurist kui blogi sissekannet kirjutan ja nendest võrratutest raamatutest. Tegelikult ei olegi see sõnade kasutuse ja kujutluspildi loomiseks just mingi superhea raamat. Aga see armastus on minu arust natukene erinev sellest tavalisest kirjutatavast. Vampiirid ja hoopis uue nurga alt lähenemine. Minu jaoks muudab see asja natukene erilisemaks. Ma ei saa seda pidada leierdatud armastuslooks.
Näiteks Romeo ja Julia lugu võib olla traagiline ja omamoodi ilus. Aga nii võib juhtuda iga inimesega. Kindlasti juhtubki. Proovi armuda vampiiri ja sellest vaikida. Kindlasti peab lugemisega ettevaatlik olema. Et ei juhtuks nii nagu Madame Bovaryga. Raamatutes elamine võib tugevalt elu mõjutama hakata lihtsalt.
Kummalisel kombel tunnen mingit tõmmet nende vampiiri lugude vastu juba väikesest peale. Filmid, raamatud, lood ja mõnes mõttes olen vist ise ka omamoodi vereimeja. Mulle vist istuvad siis sellised vähem inimlikumad jutukesed.
Mõnus on mõelda.
Kui mina suudaksin und näha, oleksid mu unenäod sinust. Ja mina seda ei häbeneks.
(“Videvik” , 2005 - Stephenie Meyer)
Aitäh!
Lestat 12
Lily Allen – Naive
Mida ma kirjutasin sissekandes nr 7? Jah, elu on saast.
Lugesin enne ühe vana kirjasõbra päevikut. Sissekanne on tehtud küll aastal 2006 aga ilmselt pole siiani midagi muutunud. Loomulikult rääkis ta kirjutamisest ja mõõnast. Mul on tunne, et lõpetasin ise samal ajal selle korraliku luuletamise ära. Ja põhjus ilmselt oli sama, mis Aril.
Üks algaja, kriitikale vastuvõtlik kirjutaja, peaks enne sügavalt mõtlema, kui oma teose kuskile üles riputab. Eesti on väike ja seepärast jagub kuulsust ka vaid ühele kindlale, kitsale ringkonnale. Neil muidugi on omad arusaamad sellest, mis küps looming, mis mitte. Hea luuletus, laul, raamat. Need võivad loodud olla mingisugustest hetkelistest tunnetest ja segadusest ajendatult. Elukogemus ja tarkus muudab su pigem kaalutlevaks kui loovaks. Ja nii kaua kui see pole endale selgeks mõeldud, sööb eliit su välja.
Ja eliit võib su välja süüa ka mujalt. Inimene peab ikka koguaeg hambad ristis oma koha eest maailmas võitlema. Kohutav! Kui personalipoliitikast rääkida, siis siin eksisteerib see ainult räpasel kujul.
Täna sai minu mõõt lõplikult täis. Kord kuulen päikesest ja kuust, mis mulle taevast alla kätte tuuakse. Siis tõmmatakse kõigele kriips peale. Ja lõpuks kui ma olen suutnud mingisuguse vastuvõetava lahenduseni jõuda, sülitatakse mulle justkui näkku. Tõmbaksin Eminemi kombel püksid maha ja näitaksin neile per-et.
Tegelikul talle. Aga raske on mõista, et kõike seda segadust külvab ainult üks inimene.
Aitäh!
Mida ma kirjutasin sissekandes nr 7? Jah, elu on saast.
Lugesin enne ühe vana kirjasõbra päevikut. Sissekanne on tehtud küll aastal 2006 aga ilmselt pole siiani midagi muutunud. Loomulikult rääkis ta kirjutamisest ja mõõnast. Mul on tunne, et lõpetasin ise samal ajal selle korraliku luuletamise ära. Ja põhjus ilmselt oli sama, mis Aril.
Üks algaja, kriitikale vastuvõtlik kirjutaja, peaks enne sügavalt mõtlema, kui oma teose kuskile üles riputab. Eesti on väike ja seepärast jagub kuulsust ka vaid ühele kindlale, kitsale ringkonnale. Neil muidugi on omad arusaamad sellest, mis küps looming, mis mitte. Hea luuletus, laul, raamat. Need võivad loodud olla mingisugustest hetkelistest tunnetest ja segadusest ajendatult. Elukogemus ja tarkus muudab su pigem kaalutlevaks kui loovaks. Ja nii kaua kui see pole endale selgeks mõeldud, sööb eliit su välja.
Ja eliit võib su välja süüa ka mujalt. Inimene peab ikka koguaeg hambad ristis oma koha eest maailmas võitlema. Kohutav! Kui personalipoliitikast rääkida, siis siin eksisteerib see ainult räpasel kujul.
Täna sai minu mõõt lõplikult täis. Kord kuulen päikesest ja kuust, mis mulle taevast alla kätte tuuakse. Siis tõmmatakse kõigele kriips peale. Ja lõpuks kui ma olen suutnud mingisuguse vastuvõetava lahenduseni jõuda, sülitatakse mulle justkui näkku. Tõmbaksin Eminemi kombel püksid maha ja näitaksin neile per-et.
Tegelikul talle. Aga raske on mõista, et kõike seda segadust külvab ainult üks inimene.
Aitäh!
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Lestat 11
Raha ei motiveeri mind.
Inimesed, kellele ma olen täna sellest rääkinud, vaatavad viltu. Samas ei ütle keegi, et ma olen segane. Ilmselt olen suutnud oma põhimõtted piisavalt selgeks teha. Ja samas on tunne, et põhimõttekindlus ei kingi mulle täielikku rahulolu. Loomulikult jääb kripeldama, et ma ei saanud välja öelda täielikku põhjust.
Mulle jääb mõistatuseks, kuidas inimene, kes töötab juhina, võib selline hämaja olla. Ta peaks suutma kontrollida olukorda ja lugema mõtteid. Ometi kontrollisin kogu vestlust mina. Jäin endale kindlaks ja rääkisin faktidest. Keeldusin kõigist hüvedest ega sattunud paanikasse.
Ainukene, kes kontoris sihitult ringi jooksis, oli tema. Suhteliselt koomiline. Ja lõpuks juhtus see, mis pidigi juhtuma. Kapseldumine. Mees istus arvuti taha ja keeras mulle selja. Täpselt nagu ma ette olin kujutanud. Mõtlemiseks andis ta mulle siiski nädala aega. Lootuses, et ma ümber mõtlen, veetis ta terve päeva.
Tartus tekkisid huvitavad mõtted. Oleksin tahtnud mõnelt vastu tulevalt inimeselt küsida, mida nemad teeksid. Ja siis hakkas ümbrus mulle just kui vastama.
Bussijaamas märkasin mitut kodutut. Tegelikult on neist mõned mulle lausa tuttavaks muutunud. Tundus iroonilisena. Seda saangi oma põhimõttekindluse eest. Jään tööta ja koduta.
Ja samas. Millal veel ma siis endale truuks jään kui mitte nüüd? Mul pole peret, keda üleval pidada. Pole laene ega üüri maksmist.
Tõsiselt raske on olla mõtlev inimene.
Aitäh!
Inimesed, kellele ma olen täna sellest rääkinud, vaatavad viltu. Samas ei ütle keegi, et ma olen segane. Ilmselt olen suutnud oma põhimõtted piisavalt selgeks teha. Ja samas on tunne, et põhimõttekindlus ei kingi mulle täielikku rahulolu. Loomulikult jääb kripeldama, et ma ei saanud välja öelda täielikku põhjust.
Mulle jääb mõistatuseks, kuidas inimene, kes töötab juhina, võib selline hämaja olla. Ta peaks suutma kontrollida olukorda ja lugema mõtteid. Ometi kontrollisin kogu vestlust mina. Jäin endale kindlaks ja rääkisin faktidest. Keeldusin kõigist hüvedest ega sattunud paanikasse.
Ainukene, kes kontoris sihitult ringi jooksis, oli tema. Suhteliselt koomiline. Ja lõpuks juhtus see, mis pidigi juhtuma. Kapseldumine. Mees istus arvuti taha ja keeras mulle selja. Täpselt nagu ma ette olin kujutanud. Mõtlemiseks andis ta mulle siiski nädala aega. Lootuses, et ma ümber mõtlen, veetis ta terve päeva.
Tartus tekkisid huvitavad mõtted. Oleksin tahtnud mõnelt vastu tulevalt inimeselt küsida, mida nemad teeksid. Ja siis hakkas ümbrus mulle just kui vastama.
Bussijaamas märkasin mitut kodutut. Tegelikult on neist mõned mulle lausa tuttavaks muutunud. Tundus iroonilisena. Seda saangi oma põhimõttekindluse eest. Jään tööta ja koduta.
Ja samas. Millal veel ma siis endale truuks jään kui mitte nüüd? Mul pole peret, keda üleval pidada. Pole laene ega üüri maksmist.
Tõsiselt raske on olla mõtlev inimene.
Aitäh!
pühapäev, 24. jaanuar 2010
Lestat 10
Mul on täna selline mitte-midagi-ütlev tunne. Et lihtsalt loivaks hommikumantlis terve päeva ja ei huvitaks üldse, mida teised arvavad.
Tegelikult on terve nädalavahetus olnud tore. Reedel külastasin Isa ja hoidsin venda. Aga see on teema, mida ma praegu puudutada ei taha. Mitte, et tore ei oleks olnud. Loomulikult oli see üks ütlemata mõnus ja seikluste rikas õhtu. Aga mu mõtted on hoopis teisel lainel.
Ma kirjutasin hiljuti ühest unenäost. Kiiretest autodest ja kohutavast õnnetusest. Sattusin reede öösel hetkeks lausa paanikasse. Olin teel koju. Auto käitus minu käes imelikult. Nagu see oleks midagi ennekuulmatut. Arvasin, et rehv võib olla purunenud. Kuigi olen ka varem velje peal koju sõitnud, siis seekord ma seda teha ei kavatsenud. Tegin masina ümber paar kiiremat tiiru ja veendusin, et kõik on korras. Üritasin siis oma teekonda taas alustada.
Olukord oli veidramast veider. Auto liikus vaid paar sentimeetrit ja rehvid käisid all ringi. Tundus, et tee on selleks liialt libe, et edasi liikuda. Olin seal jukerdanud juba 10-15 minutit. Loobusin auto piinamisest ja helistasin vennale. Kiirelt sebis ta mulle transpordi järele. Neid oodates muutus iga tee äärne põõsas ja kivi kurjakuulutavaks õnnetuseks.
Tagasi teel elustus mu unenägu.
Autole olid pidurid peale jäänud. Kui ma üle lumevalli sõitsin, siis sikutas lumi käsipiduri trosse ja nii see juhtus. Igatahes rooli istus mu vend. Kuigi kiirus polnud üle 60km/h, siis käisid üle mu keha judinad. Auto vibamine ajas mulle hirmu peale. Õnnetuspaik mu unenäos ja reaalsuses klappisid.
Koju jõudmine oli mõnus ja rahustav. Aga reaalsus tõi meelde plaani, mida esmaspäeval täide hakkan viima. Mõningatele inimestele olen suutnud jätta mulje, et ma pole mässaja. Tegelikult ei tunne ma endast põhimõtte kindlamat inimest. Kuigi ma ei hau kättemaksu vaid ajan oma õigusi taga, siis ootan homselt midagi.
Võiks arvata, et see on elevus ja ärategemise rõõm. Aga tegelikult tunnen hoopis väsimust, kurbust ja ärevust. Mul ei ole aimugi, kuidas seda kõike öelda. Ma tahan säilitada enesekindluse, rahuliku ilme ja meeles pidada oma argumendid.
Kui sa ei tunne mitte kunagi hirmu, häbi ega valu, tähendab see, et sa ei riski mitte kunagi.
Homme siis riskin, sest hirmu tunnen juba täna.
Aitäh!
Tegelikult on terve nädalavahetus olnud tore. Reedel külastasin Isa ja hoidsin venda. Aga see on teema, mida ma praegu puudutada ei taha. Mitte, et tore ei oleks olnud. Loomulikult oli see üks ütlemata mõnus ja seikluste rikas õhtu. Aga mu mõtted on hoopis teisel lainel.
Ma kirjutasin hiljuti ühest unenäost. Kiiretest autodest ja kohutavast õnnetusest. Sattusin reede öösel hetkeks lausa paanikasse. Olin teel koju. Auto käitus minu käes imelikult. Nagu see oleks midagi ennekuulmatut. Arvasin, et rehv võib olla purunenud. Kuigi olen ka varem velje peal koju sõitnud, siis seekord ma seda teha ei kavatsenud. Tegin masina ümber paar kiiremat tiiru ja veendusin, et kõik on korras. Üritasin siis oma teekonda taas alustada.
Olukord oli veidramast veider. Auto liikus vaid paar sentimeetrit ja rehvid käisid all ringi. Tundus, et tee on selleks liialt libe, et edasi liikuda. Olin seal jukerdanud juba 10-15 minutit. Loobusin auto piinamisest ja helistasin vennale. Kiirelt sebis ta mulle transpordi järele. Neid oodates muutus iga tee äärne põõsas ja kivi kurjakuulutavaks õnnetuseks.
Tagasi teel elustus mu unenägu.
Autole olid pidurid peale jäänud. Kui ma üle lumevalli sõitsin, siis sikutas lumi käsipiduri trosse ja nii see juhtus. Igatahes rooli istus mu vend. Kuigi kiirus polnud üle 60km/h, siis käisid üle mu keha judinad. Auto vibamine ajas mulle hirmu peale. Õnnetuspaik mu unenäos ja reaalsuses klappisid.
Koju jõudmine oli mõnus ja rahustav. Aga reaalsus tõi meelde plaani, mida esmaspäeval täide hakkan viima. Mõningatele inimestele olen suutnud jätta mulje, et ma pole mässaja. Tegelikult ei tunne ma endast põhimõtte kindlamat inimest. Kuigi ma ei hau kättemaksu vaid ajan oma õigusi taga, siis ootan homselt midagi.
Võiks arvata, et see on elevus ja ärategemise rõõm. Aga tegelikult tunnen hoopis väsimust, kurbust ja ärevust. Mul ei ole aimugi, kuidas seda kõike öelda. Ma tahan säilitada enesekindluse, rahuliku ilme ja meeles pidada oma argumendid.
Kui sa ei tunne mitte kunagi hirmu, häbi ega valu, tähendab see, et sa ei riski mitte kunagi.
Homme siis riskin, sest hirmu tunnen juba täna.
Aitäh!
reede, 22. jaanuar 2010
Lestat 9
Mul on kurb, et inimesed ei ole nii ilusad ja head.
Kõik minu saavutused, kätte saada raamatut „Päikesevarjutus”, luhtusid. Maailm on nii kiiresti muutuv ja sellel keereldes, pööreldes läheb pea uimaseks.
Esialgu sai saatuslikuks ID-kaardi mitte-kaasas-kandmine. Ja hiljem oleks saanud takistuseks raamatu menust põhjustatud väljalaenutamine. 41 inimest järjekorras. Hea raamat, ma tean. Visa hing, nagu ma olen, otsisin edasi. Ei arvaks, et Urkas üldse lugejaid inimesi on. Aga võta näpust. Peale minu ja Ed-i on teisigi.
Kohalik raamatukogu on oma ainsa väärt teose juba kellelegi ära jaganud. Ed ikka aitab kui saab. Aga Ed ei saanud. Mu viimane õlekõrs oli Oma-käpp-koolis. Ja nagu needus, täna oli ta igal pool aga mitte haridustemplis. Noh, järgmisel nädalal on ka oma viis päeva, et jahti pidada.
Ja jahti pidada tuleb ka uuele kohale.
Saatsin proua T-le ülevoolavalt viisaka kirja. Ja sain samasuguse vastu. Ilmselt oli ta külmetanud või midagi. Suunan Teie kirja edasi.
Elu on endiselt üks lõputu ootamine.
Ja vastust ootan ka uuest kohast. Loodan, et kõik laabub.
Sest lootust on.
Aitäh!
Kõik minu saavutused, kätte saada raamatut „Päikesevarjutus”, luhtusid. Maailm on nii kiiresti muutuv ja sellel keereldes, pööreldes läheb pea uimaseks.
Esialgu sai saatuslikuks ID-kaardi mitte-kaasas-kandmine. Ja hiljem oleks saanud takistuseks raamatu menust põhjustatud väljalaenutamine. 41 inimest järjekorras. Hea raamat, ma tean. Visa hing, nagu ma olen, otsisin edasi. Ei arvaks, et Urkas üldse lugejaid inimesi on. Aga võta näpust. Peale minu ja Ed-i on teisigi.
Kohalik raamatukogu on oma ainsa väärt teose juba kellelegi ära jaganud. Ed ikka aitab kui saab. Aga Ed ei saanud. Mu viimane õlekõrs oli Oma-käpp-koolis. Ja nagu needus, täna oli ta igal pool aga mitte haridustemplis. Noh, järgmisel nädalal on ka oma viis päeva, et jahti pidada.
Ja jahti pidada tuleb ka uuele kohale.
Saatsin proua T-le ülevoolavalt viisaka kirja. Ja sain samasuguse vastu. Ilmselt oli ta külmetanud või midagi. Suunan Teie kirja edasi.
Elu on endiselt üks lõputu ootamine.
Ja vastust ootan ka uuest kohast. Loodan, et kõik laabub.
Sest lootust on.
Aitäh!
Lestat 8
Hommikud on minu aeg. Rahu ja vaikus, kirjutamine. Mõnikord ma hakkan seda klahvide klõbinat oma kõrvus lausa igatsema.
Nüüd on see aeg käes, kus oma mina maksma panna. Ainus viis võita, on võidelda. Elu on minu arust liialt üürike, et lasta ennast sealt läbi lohistada. Tahaksin ikka pea kuklasse lükata ja sirgel sammul oma valitud teekonna läbida. Ma ei taha muutuda inimeseks, kes on raha nimel müüma oma väärtusi.
Oleks see raha seda väärt. Aga tegelikult ei tohiks ükski summa nii suur olla, et selle eest kannatama peaks. Mingil kummalisel kombel, olen ma isegi rahul sellega, kuidas asjad läksid. Samas pole veel miski läbi enne, kui viimased asjad on korda aetud.
Kõige rohkem häirib mind mõte, et kui ma siia jään, siis tapan oma vaimu. Millest ma siis kirjutaksin? Sellest, sellest ja ainult sellest. Mõnikord on olulisem teha seda, mida süda ütleb, kui mõistlikuks jääda.
Aitäh Mees Minale, kes eile helistas ja jagas minu vaadet. Aitäh Isale, kes täna helistas ja hetkekski minus ei kahelnud. Aitäh Minu Inimesele, kes teab, mida ma tunnen.
Saba ja sarvedega, aupaistega Ingel.
Aitäh!
Nüüd on see aeg käes, kus oma mina maksma panna. Ainus viis võita, on võidelda. Elu on minu arust liialt üürike, et lasta ennast sealt läbi lohistada. Tahaksin ikka pea kuklasse lükata ja sirgel sammul oma valitud teekonna läbida. Ma ei taha muutuda inimeseks, kes on raha nimel müüma oma väärtusi.
Oleks see raha seda väärt. Aga tegelikult ei tohiks ükski summa nii suur olla, et selle eest kannatama peaks. Mingil kummalisel kombel, olen ma isegi rahul sellega, kuidas asjad läksid. Samas pole veel miski läbi enne, kui viimased asjad on korda aetud.
Kõige rohkem häirib mind mõte, et kui ma siia jään, siis tapan oma vaimu. Millest ma siis kirjutaksin? Sellest, sellest ja ainult sellest. Mõnikord on olulisem teha seda, mida süda ütleb, kui mõistlikuks jääda.
Aitäh Mees Minale, kes eile helistas ja jagas minu vaadet. Aitäh Isale, kes täna helistas ja hetkekski minus ei kahelnud. Aitäh Minu Inimesele, kes teab, mida ma tunnen.
Saba ja sarvedega, aupaistega Ingel.
Aitäh!
neljapäev, 21. jaanuar 2010
Lestat 7
Olgu tervitatud onupojapoliitika.
Et siis õnn, mis su õuele saabub ootamatult, võib kiirelt jalga lasta. Ja haridus ei maksa ka mitte sittagi. Koristajatena töötavad teadurid ja teaduritena idioodid.
Milles asi? Ma olin juba üsna sillas mõttest, et saan asendajaks. Täna saabus kauaoodatud päev, kui sel teemal asus minuga vestlema oo armas tööandja. Ilma mingi hoiatuseta, teatas ta, et mul on konkurent. Täielik mõnitamine.
Tõsiselt. Ma olen üle mõttest, et ma pole mitte midagi. Ma siiski olen midagi. Narkar :D glükoosi narkar.
Paneb suhu viimase glükoosi tropsi ja mõtleb, et elu on saast.
Aitäh!
Et siis õnn, mis su õuele saabub ootamatult, võib kiirelt jalga lasta. Ja haridus ei maksa ka mitte sittagi. Koristajatena töötavad teadurid ja teaduritena idioodid.
Milles asi? Ma olin juba üsna sillas mõttest, et saan asendajaks. Täna saabus kauaoodatud päev, kui sel teemal asus minuga vestlema oo armas tööandja. Ilma mingi hoiatuseta, teatas ta, et mul on konkurent. Täielik mõnitamine.
Tõsiselt. Ma olen üle mõttest, et ma pole mitte midagi. Ma siiski olen midagi. Narkar :D glükoosi narkar.
Paneb suhu viimase glükoosi tropsi ja mõtleb, et elu on saast.
Aitäh!
Lestat 6
Mis viga?
Mis üldse saab viga olla. Mu maailm varises kokku. Hea, et juba hommikul. Sa küsid, mis viga? Ja minu arust on kõik ideaalses korras. Selgub, et kunagi ei saa olla ideaalses korras. Kas võib tõesti olla, et olen terve hommiku vales elanud?!
Eile oli mul pikk õhtune vestlus. Teemal kui mõttetu ta on. Aga tegelikult ei ole ju. Mis sest, et ta ei saa ehk sügavuti aru, mida ma mõtlen. Ja ta pole minu arust nii diip kui võiks olla. Ometi on ta minu elu seni säravaim päike, mis ei kavatsegi kustuda. Ma arvan, et võin vahel olla kohutavalt sarkastiline ja sellega solvata. Aga, mida ma teha saan. See on mu loomuses.
Minu mina on suurem kui ma ise. Ongi nii. Enamvähem kui ma ei saa, mida ma tahan, siis mossitan nii kaua, kui kõik on aru saanud, et maailm peab minu ümber keerlema. Ja tegelikult on vahepeal ikka sügavalt ükskõik. Sellest kui maailm hakkabki ümber minu keerlema.
Võibolla olin eelmises elus jumalanna Kleopatra. Pidin vist midagi väga halba tegema, et nad mind inimeseks taandasid. Ja siin kohal mu arutelu peatub.
Mõtted on nagu prussaka munetud munad su ajus. Kui pole piisavalt soe siis nad lihtsalt ei kooru. Mida võimalikku saan mina teha?
Rohkem kütta. Ilmselt.
Aitäh!
Mis üldse saab viga olla. Mu maailm varises kokku. Hea, et juba hommikul. Sa küsid, mis viga? Ja minu arust on kõik ideaalses korras. Selgub, et kunagi ei saa olla ideaalses korras. Kas võib tõesti olla, et olen terve hommiku vales elanud?!
Eile oli mul pikk õhtune vestlus. Teemal kui mõttetu ta on. Aga tegelikult ei ole ju. Mis sest, et ta ei saa ehk sügavuti aru, mida ma mõtlen. Ja ta pole minu arust nii diip kui võiks olla. Ometi on ta minu elu seni säravaim päike, mis ei kavatsegi kustuda. Ma arvan, et võin vahel olla kohutavalt sarkastiline ja sellega solvata. Aga, mida ma teha saan. See on mu loomuses.
Minu mina on suurem kui ma ise. Ongi nii. Enamvähem kui ma ei saa, mida ma tahan, siis mossitan nii kaua, kui kõik on aru saanud, et maailm peab minu ümber keerlema. Ja tegelikult on vahepeal ikka sügavalt ükskõik. Sellest kui maailm hakkabki ümber minu keerlema.
Võibolla olin eelmises elus jumalanna Kleopatra. Pidin vist midagi väga halba tegema, et nad mind inimeseks taandasid. Ja siin kohal mu arutelu peatub.
Mõtted on nagu prussaka munetud munad su ajus. Kui pole piisavalt soe siis nad lihtsalt ei kooru. Mida võimalikku saan mina teha?
Rohkem kütta. Ilmselt.
Aitäh!
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
Lestat 5
Täna on üks selliseid päevi, kus ma eiraksin kõiki ja kõike. Kuid ilmselt ei ole see kuigi vajalik, sest nad saavad sellega ise ideaalselt hakkama. Jah. Inimesed on endiselt suur probleem. Oleks tore neid mitte tunda.
Hommikused võileivad ja õhtune tee, ning kohustuslik Twilighti vaatamine. Seda menüüd on raske muuta. Kella seitsmeks õhtul on vaadatud ka iluuisutamine, seebikad ja kohutavad reklaamid. Nagu ei koosneks päev muust kui ootamisest. Kui saabub suur Oodatu, tuleb taas nägemiseni jätta, mossitama jääda. Tsekin üle meilid, endiselt ei ole neidki. Tore.
Tänane öö oli kohutav. Meeletu kõhuvalu pigistas minust viimsegi tahtejõu välja. Hommikuks olin nii läbi, et ei suutnud tavapäraselt vara ärgata. Ja eile oli mul kindel plaan ennast Pomelast lõhki süüa. Peaaegu õnnestuski. Järjekordne tõestus sellele, et palju head Pomelat ei ole hea. Ja tahtejõu kadumine jätkus terve päeva.
Suutsin vaid märgata, et mu lilled nutavad hoolitseva perenaise käe järele. Kuid endiselt närtsin koos nendega.
Et siis raisatud päev.
Aitäh!
Hommikused võileivad ja õhtune tee, ning kohustuslik Twilighti vaatamine. Seda menüüd on raske muuta. Kella seitsmeks õhtul on vaadatud ka iluuisutamine, seebikad ja kohutavad reklaamid. Nagu ei koosneks päev muust kui ootamisest. Kui saabub suur Oodatu, tuleb taas nägemiseni jätta, mossitama jääda. Tsekin üle meilid, endiselt ei ole neidki. Tore.
Tänane öö oli kohutav. Meeletu kõhuvalu pigistas minust viimsegi tahtejõu välja. Hommikuks olin nii läbi, et ei suutnud tavapäraselt vara ärgata. Ja eile oli mul kindel plaan ennast Pomelast lõhki süüa. Peaaegu õnnestuski. Järjekordne tõestus sellele, et palju head Pomelat ei ole hea. Ja tahtejõu kadumine jätkus terve päeva.
Suutsin vaid märgata, et mu lilled nutavad hoolitseva perenaise käe järele. Kuid endiselt närtsin koos nendega.
Et siis raisatud päev.
Aitäh!
teisipäev, 19. jaanuar 2010
Lestat 4
Lugesin ühte algelist vestlust sarjast „Pärleid sigade ette”, mille üks osapooli oli Slay. Üks minu lemmik kirjutaja ja luuletaja. Suur mõtleja.
Vestluse sisu kirgastasid mõtted sellest, kuidas noorest areneb inimene. Ühed on need, kes loevad palju ja elavad oma fantaasiates. Neid kasutatakse ära ja üldse on nad nohikud. Slay arust on neil nõrk psüühika ja nad ilmselt lähevad peast segi. Teised on reidinoored, kes saavad ruttu täiskasvanuks, hakkavad noorelt suitsetama, jooma ja seksima (kasutasin vähe viisakamaid sõnu kui algses versioonis). Nad põlevad ruttu läbi ja lõpetavad elu rentslis või nõela otsas.
Tundub nagu normaalseks inimeseks ei saagi kasvada kui midagi nihu ei lähe. Normaalsus on muidugi ka suhteline ja see muudab tihti asjad hoopis ebanormaalseks. Ma eelistan pigem olla see nohik, kes segi kammib. Ma vähemalt tajun maailma kirkamates värvides kui hall ja hallim. Või roosa ja roosam.
Ja kui midagi nihu läheb, saavad neist hulludest kirjanikud (või kirjutajad). Mitte tühipaljad vastu seina kargajad vaid mõtlejad. Ma ilmselt ei suuda kirjutada päris tühja. Mul on vaja jälgijaid. Aga mida rohkem ma neid enda ümber kogun, seda vähem jääb teemasid, millest kirjutada. Mu mõte ei saa enam olla nii vaba ja aus. Või on targem öelda, et ideed saavad mõjutatud. Aga see kõik juhtub siis kui need segased hakkama saavad.
See tähendab kui nad hakkama saavad. Ja hakkama saamine on uus teema.
Seda on nii lihtne öelda: Sa saad hakkama. Aga, mida see tähendab? Kui ma ei suuda ühendada üht kõnet teise osakonda, siis ma ei saa ju hakkama. Aga kui ma lahendan olukorra sellega, et lasen helistajal otse helistada, siis ma olen hakkama saanud. Kas nii?
Ma ootan nagu suurt haledat läbikukkumist, et leida tõestust oma saamatusele. Ma olen nagu üks põikpäine jalakäia, kes eirab järjepidevalt parema käe reeglit ja kellele seepärast pidevalt otsa jookstakse. Ja ainus sarnasus minu ja selle jalakäiaga on see, et me teeme seda meelega.
Võib-olla peaksin inimesi rohkem uskuma. Aga nagu ütleb Agatha (Mary Clarissa) Christie, „Inimesi uskuda on väga ohtlik. Ma ei ole neid juba aastaid uskunud.”
Aitäh!
Vestluse sisu kirgastasid mõtted sellest, kuidas noorest areneb inimene. Ühed on need, kes loevad palju ja elavad oma fantaasiates. Neid kasutatakse ära ja üldse on nad nohikud. Slay arust on neil nõrk psüühika ja nad ilmselt lähevad peast segi. Teised on reidinoored, kes saavad ruttu täiskasvanuks, hakkavad noorelt suitsetama, jooma ja seksima (kasutasin vähe viisakamaid sõnu kui algses versioonis). Nad põlevad ruttu läbi ja lõpetavad elu rentslis või nõela otsas.
Tundub nagu normaalseks inimeseks ei saagi kasvada kui midagi nihu ei lähe. Normaalsus on muidugi ka suhteline ja see muudab tihti asjad hoopis ebanormaalseks. Ma eelistan pigem olla see nohik, kes segi kammib. Ma vähemalt tajun maailma kirkamates värvides kui hall ja hallim. Või roosa ja roosam.
Ja kui midagi nihu läheb, saavad neist hulludest kirjanikud (või kirjutajad). Mitte tühipaljad vastu seina kargajad vaid mõtlejad. Ma ilmselt ei suuda kirjutada päris tühja. Mul on vaja jälgijaid. Aga mida rohkem ma neid enda ümber kogun, seda vähem jääb teemasid, millest kirjutada. Mu mõte ei saa enam olla nii vaba ja aus. Või on targem öelda, et ideed saavad mõjutatud. Aga see kõik juhtub siis kui need segased hakkama saavad.
See tähendab kui nad hakkama saavad. Ja hakkama saamine on uus teema.
Seda on nii lihtne öelda: Sa saad hakkama. Aga, mida see tähendab? Kui ma ei suuda ühendada üht kõnet teise osakonda, siis ma ei saa ju hakkama. Aga kui ma lahendan olukorra sellega, et lasen helistajal otse helistada, siis ma olen hakkama saanud. Kas nii?
Ma ootan nagu suurt haledat läbikukkumist, et leida tõestust oma saamatusele. Ma olen nagu üks põikpäine jalakäia, kes eirab järjepidevalt parema käe reeglit ja kellele seepärast pidevalt otsa jookstakse. Ja ainus sarnasus minu ja selle jalakäiaga on see, et me teeme seda meelega.
Võib-olla peaksin inimesi rohkem uskuma. Aga nagu ütleb Agatha (Mary Clarissa) Christie, „Inimesi uskuda on väga ohtlik. Ma ei ole neid juba aastaid uskunud.”
Aitäh!
Lestat 3
Hommikused ärkamised on nagu üks lõputult jätkuv jada. Vähesed õnnelikud inimesed saavad omale lubada luksust, et nad magavad päikesetõusu maha. Või on varajane tõusmine hoopis eelis?
Eile sillerdas lumi nii eredalt, et pimestas silmi. Kõle tuul muutis õhu nii jäiseks, et tekkis tunne nagu miljon siili veeretaks ennast mu nahal ringi. Tänavakivid olid vähemasti tuhande marutõbise koera poolt keelega üle limpsatud, et kiirustavad inimesi jalust maha niita. Kui see nende eesmärk oli, siis olen kindel, et nii mõnigi lõpetas murtud käeluuga traumapunktis. Talv pole enam sugugi meeldiv kui lumi krõbeda küpsise kombel saapa all krudiseb. Ja kui sa juhtud teetassi taga seda kõike aknast jälgima, jooksevad üle selja rutakad judinad.
Nagu igal lool, on ka sellel kaks poolt. Käisin Inglikesega kelgutamas. Ma pole enam ammu niimoodi südamest naernud. Väikese lapse siirus on midagi, mis peaks meis kõigis säilima. Temale suudavad väikesed asjad nalja pakkuda ja ta aitas seda ka mul mõista.
Kell on 9.28 ja mu akna taga sirguvale puule paistab päike. Kindlasti on kevadel seal puu otsas palju pisikesi säutsuvaid linnukesi. Kangutan siis kindlasti selle raske akna lahti ja lasen loodust tuppa. Enamasti on nii, et olles ühes ajahetkes, tahame hüpata teise. Olles selles ajahetkes, kus tahtsime olla, tunneme, et parem on kuskil mujal.
Alles hiljem mõistame, et aeg on see, mis õpetab meid väärtustama hetke. Maailm on täis geniaalseid õpetajaid aga miskipärast nende targad sõnad ei kostu meie kõrvu eriti tihti.
Oleme kohutavalt halvad kuulajad.
Aitäh!
Eile sillerdas lumi nii eredalt, et pimestas silmi. Kõle tuul muutis õhu nii jäiseks, et tekkis tunne nagu miljon siili veeretaks ennast mu nahal ringi. Tänavakivid olid vähemasti tuhande marutõbise koera poolt keelega üle limpsatud, et kiirustavad inimesi jalust maha niita. Kui see nende eesmärk oli, siis olen kindel, et nii mõnigi lõpetas murtud käeluuga traumapunktis. Talv pole enam sugugi meeldiv kui lumi krõbeda küpsise kombel saapa all krudiseb. Ja kui sa juhtud teetassi taga seda kõike aknast jälgima, jooksevad üle selja rutakad judinad.
Nagu igal lool, on ka sellel kaks poolt. Käisin Inglikesega kelgutamas. Ma pole enam ammu niimoodi südamest naernud. Väikese lapse siirus on midagi, mis peaks meis kõigis säilima. Temale suudavad väikesed asjad nalja pakkuda ja ta aitas seda ka mul mõista.
Kell on 9.28 ja mu akna taga sirguvale puule paistab päike. Kindlasti on kevadel seal puu otsas palju pisikesi säutsuvaid linnukesi. Kangutan siis kindlasti selle raske akna lahti ja lasen loodust tuppa. Enamasti on nii, et olles ühes ajahetkes, tahame hüpata teise. Olles selles ajahetkes, kus tahtsime olla, tunneme, et parem on kuskil mujal.
Alles hiljem mõistame, et aeg on see, mis õpetab meid väärtustama hetke. Maailm on täis geniaalseid õpetajaid aga miskipärast nende targad sõnad ei kostu meie kõrvu eriti tihti.
Oleme kohutavalt halvad kuulajad.
Aitäh!
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Lestat 2
Millest see tuleb, et inimesed jätavad vahepeal kirjutamise järele?! Näiteks sellepärast, et keegi ütles, et nad pole head. Või teadmine, et neil on järgijaid, lugejaid, ootajaid. Kui ma kirjutaksin raamatu siis ei näitaks ma ühtegi peatükki kellelegi enne, kui terve raamat on valmis. Usun, et esimese kriitilise märkuse peale kaoks mu motivatsioon täiesti.
Või siis teine variant. Kui ma tean, et ma pean kirjutama. Tekitan endale mõtte, et seda oodatakse. Sellepärast ongi hea kirjutada kuskile märkamatusse kohta. Ühel hetkel sind avastatakse, teisel unustatakse. Ise saad rahulikult omas mahlas valmida.
Unenäod on hea inspiratsioon. Ma tean, et ma olen need ise välja mõelnud ja ette kujutanud. Ometi on võõrastav mõelda, et need kohutavad, vahel lummavad pildid loob mu oma mõistus. Kahju, et viimasel ajal eriti midagi rõõmsat pinnale ei kerki.
Nägin seda kohutavat unenägu, kus kihutasid uhked, kiired autod ja piltilusad inimesed. Õnnetus ja taas mina kiirabisse helistamas. Kõik tundus nii kohutavalt tõelisena. Mul on hea meel, et selliseid asju vahel unes näen. See teeb kõik nii reaalseks ja muudab lähedased hindamatuks. Ja kõigest hoolimata, on seda hea teada.
Aga juhtub veel teisigi asju. Ma esitasin Talle küsimuse, et kas nüüd siis on kõik korras. Kõik, mis ta vastas oli ”jah”. Täna küll! Olin ma veendunud. Aga homme? Kui ma nüüd meenutan, siis ega ta sellele küsimusele ei vastanudki. Ja õigesti tegi. Teab, kas ta oleks seda pidada suutnud.
Ajast hoolimata on ta endiselt loetav nagu lahtine raamat. Kuid tähed hakkavad tuhmuma ja lehed muutuvad pudedaks. Võibolla lõpuks ma enam ei raatsigi neid ajast puretud kaasi kergitada.
Ja ilmselt alles siis ma avastan, et ta oli üks kehv bestseller, mille lugemise ajal, oleksin pidanud keskenduma Olulisemale.
Aitäh!
Või siis teine variant. Kui ma tean, et ma pean kirjutama. Tekitan endale mõtte, et seda oodatakse. Sellepärast ongi hea kirjutada kuskile märkamatusse kohta. Ühel hetkel sind avastatakse, teisel unustatakse. Ise saad rahulikult omas mahlas valmida.
Unenäod on hea inspiratsioon. Ma tean, et ma olen need ise välja mõelnud ja ette kujutanud. Ometi on võõrastav mõelda, et need kohutavad, vahel lummavad pildid loob mu oma mõistus. Kahju, et viimasel ajal eriti midagi rõõmsat pinnale ei kerki.
Nägin seda kohutavat unenägu, kus kihutasid uhked, kiired autod ja piltilusad inimesed. Õnnetus ja taas mina kiirabisse helistamas. Kõik tundus nii kohutavalt tõelisena. Mul on hea meel, et selliseid asju vahel unes näen. See teeb kõik nii reaalseks ja muudab lähedased hindamatuks. Ja kõigest hoolimata, on seda hea teada.
Aga juhtub veel teisigi asju. Ma esitasin Talle küsimuse, et kas nüüd siis on kõik korras. Kõik, mis ta vastas oli ”jah”. Täna küll! Olin ma veendunud. Aga homme? Kui ma nüüd meenutan, siis ega ta sellele küsimusele ei vastanudki. Ja õigesti tegi. Teab, kas ta oleks seda pidada suutnud.
Ajast hoolimata on ta endiselt loetav nagu lahtine raamat. Kuid tähed hakkavad tuhmuma ja lehed muutuvad pudedaks. Võibolla lõpuks ma enam ei raatsigi neid ajast puretud kaasi kergitada.
Ja ilmselt alles siis ma avastan, et ta oli üks kehv bestseller, mille lugemise ajal, oleksin pidanud keskenduma Olulisemale.
Aitäh!
Lestat 1
Mul on see halb tunne. Nagu keegi ei kuulaks aga asi on veelgi hullem. Ma ei räägi. Ja ilmselt pole ka midagi rääkida. Ja kui räägingi, jääb hiljem hinge tühjus. Mitte, et kuulaja selles süüdi oleks.
Viimasel ajal on mu mõtlemine kuidagi vale. Väga vale. Vähemasti mu elustiil nõuab teistsugust käitumist. Mulle ei meeldi kui ma taban ennast mõtlemas, et ma elan kellegi teise elu. Sest see pole nii. Need asjad, mida ma ihaldan, on need asjad, mida ma tahangi kätte saada. Ja mulle meeldib mõelda, et need ei ole mingid üldised mallid, mida ma järgida üritan.
Elu on palju keerulisem. Just nii nagu mulle meeldib. Ma tahangi, et kõik kulgeks kummalisi radasid pidi ja mõni asi tunduks vastikuna. Mulle meeldib kui inimesed käituvad vastakalt ja tekitavad tundeid, mida ei võiks olla. Mõnikord peabki olema tunne, et ma eksin. Ainult nii saab inimestes ja nende suhtes olla sügavust.
Mulle meeldib mängida selliseid salakavalaid mänge. Maailmaparandaja, nagu ma ennast nimetan. Loomulikult, et tee ma midagi paremaks teiste elus. Nalja teete?! Ma loon oma maailma ja panen reegleid paika, muudan neid oma suva järgi. Ometi ma parandan, sest ma naeran ja säran.
Alusta iseendast kui tahad teisi muuta. Siinkohal peab see paika.
Umbes nädala eest käisin klubis. Ma olen eelistanud mõelda, et ma pole klubiinimene. Päriselt vist ei olegi. Aga kui oled sellises seisus, et kõik su ümber eelistavad rokikale klubi, tuleb hetkeks nendega samastuda. Neil õhtutel, varajastel hommikutundidel tundubki, et maailm on ääretult suur ja lai, sina selle range käega valitseja. Pole paha.
Tol õhtul veri lausa kees minus. Ma pole ennast ammu nii vabana tundnud. Ja minu säraval pilgul oli võimu inimeste näole naeratus tuua. Viimasel ajal pole see küll midagi ebatavalist aga tunne on endiselt vapustav. Loomulikult on hiljem lausa suurepärane kuulda, kui tore, lõbus ja ebatavaliselt segane sa olid ja oled.
Ja siis teine, täiesti vastupidiseid tundeid tekitav õhtu. Mu oma sõbrad vaatasid mind kerge hämmeldusega. Mida kuradit ma naeran?! Ilmselgelt nad nii just mõtlesidki. Haiglaselt tavalised inimesed. Haiglaselt üksluised ja pinnapealsed inimesed. Ainult Ed saab öelda, et mina olen tema inimene, sest tema on minu inimene.
Ja lõppude lõpuks.. Kui sa oled põrgus, siis liigu edasi. (Winston Churchill)
Aitäh!
Viimasel ajal on mu mõtlemine kuidagi vale. Väga vale. Vähemasti mu elustiil nõuab teistsugust käitumist. Mulle ei meeldi kui ma taban ennast mõtlemas, et ma elan kellegi teise elu. Sest see pole nii. Need asjad, mida ma ihaldan, on need asjad, mida ma tahangi kätte saada. Ja mulle meeldib mõelda, et need ei ole mingid üldised mallid, mida ma järgida üritan.
Elu on palju keerulisem. Just nii nagu mulle meeldib. Ma tahangi, et kõik kulgeks kummalisi radasid pidi ja mõni asi tunduks vastikuna. Mulle meeldib kui inimesed käituvad vastakalt ja tekitavad tundeid, mida ei võiks olla. Mõnikord peabki olema tunne, et ma eksin. Ainult nii saab inimestes ja nende suhtes olla sügavust.
Mulle meeldib mängida selliseid salakavalaid mänge. Maailmaparandaja, nagu ma ennast nimetan. Loomulikult, et tee ma midagi paremaks teiste elus. Nalja teete?! Ma loon oma maailma ja panen reegleid paika, muudan neid oma suva järgi. Ometi ma parandan, sest ma naeran ja säran.
Alusta iseendast kui tahad teisi muuta. Siinkohal peab see paika.
Umbes nädala eest käisin klubis. Ma olen eelistanud mõelda, et ma pole klubiinimene. Päriselt vist ei olegi. Aga kui oled sellises seisus, et kõik su ümber eelistavad rokikale klubi, tuleb hetkeks nendega samastuda. Neil õhtutel, varajastel hommikutundidel tundubki, et maailm on ääretult suur ja lai, sina selle range käega valitseja. Pole paha.
Tol õhtul veri lausa kees minus. Ma pole ennast ammu nii vabana tundnud. Ja minu säraval pilgul oli võimu inimeste näole naeratus tuua. Viimasel ajal pole see küll midagi ebatavalist aga tunne on endiselt vapustav. Loomulikult on hiljem lausa suurepärane kuulda, kui tore, lõbus ja ebatavaliselt segane sa olid ja oled.
Ja siis teine, täiesti vastupidiseid tundeid tekitav õhtu. Mu oma sõbrad vaatasid mind kerge hämmeldusega. Mida kuradit ma naeran?! Ilmselgelt nad nii just mõtlesidki. Haiglaselt tavalised inimesed. Haiglaselt üksluised ja pinnapealsed inimesed. Ainult Ed saab öelda, et mina olen tema inimene, sest tema on minu inimene.
Ja lõppude lõpuks.. Kui sa oled põrgus, siis liigu edasi. (Winston Churchill)
Aitäh!
Algus
Iga kord kui mu näpud mänglevalt klaviatuuril tantsima hakkavad, tõmban nad tagasi ja vajutan "Back Space´i".
Ilmselt on kõigega mu elus nii. Kui miski hakkab tõsiselt huvi pakkuma, tõmbun eemale ja üritan ära unustada. Äkki muutub mu elu nii veel päris põnevaks.
Aitäh!
Ilmselt on kõigega mu elus nii. Kui miski hakkab tõsiselt huvi pakkuma, tõmbun eemale ja üritan ära unustada. Äkki muutub mu elu nii veel päris põnevaks.
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)