Sa võid kaevata erinevates kohtades, kuid igaüks ütleb sulle, et kaeva sügavalt. Ükskõik, kus sa ka ei kaevaks, kaeva sügavalt, pole mõtet kaevata pool meetrit kümnes kohas. Usu, mine sügavusse ja ei ole kahtlust, sa saavutad. (Sri Sri Ravi Shankar)
Kui ma neli aastat tagasi oma erialaõpinguid alustasin, ei olnud mul aimugi, kuhu ma välja jõuan. Pärast gümnaasiumi hakkas minus kasvama õppimise pisik, mis nüüdseks on lausa viiruseks arenenud. Kaks aastat ühte eriala, täienduseks kaks aastat teist eriala ja nüüd 1 aasta ja oodatud rakenduslik kõrgharidus peaks käes olema.
Minu toodud tsitaadi põhjal võiks järeldada, et ka mulle on kõik alati öelnud, et kaeva sügavalt ehk liigu edasi ja tõuse kõrgemale. Ei, mitte kõik ja mitte alati, ei ole seda soovitanud. Pigem on inimestel raske mõista, miks peaks ennast pidevalt arendama ja õppima?!! Mina tean. Ma näen, et see, kes on kinni oma olevikus, mis iga päevaga muutub minevikuks, on oma arengus ummikseisus. Minu väljavaade see igatahes ei ole. Seega ütlen minagi, et kaevama peaks ja aina sügavamale.
Esimene sessioon uues koolis ei olnud ootuspärane. Meid oli varasemalt ettevalmistatud suureks koormuseks, lugemiseks, rasketeks eksamiteks jne.. Õigemini meile üritati seda suusõnaliselt kinnitada. Reaalsus jõuab kohale aga alles siis kui see päriselt kohal on. Mõned õppejõud kõlasid nagu ei räägiks nad eesti keeles vaid mingis tundamatus, veel avastamata keeles. Raamatuid peab tõesti lugema hakkama. Tundub, et abi pole viilimisest ja kokkuvõtete lugemisest. Enam ei ole õppimine pelgalt õpetaja ärapetmine, vaid iseenda harimine, asjast arusaamine ja oskamine.
Mulle isegi meeldib see uus olukord, kuid natukene on see hirmutav ka.
Esimene nädal meie nelja jaoks oli kõike muud kui ootuspärane. Oleme täiesti erinevate iseloomudega. Kindlasti oli kõigil väike värin ja hirm sees, kuidas 5 päeva üksteise kiikse taluda. Nädalale tagasi vaadates, tundub, et saime üsna kenasti hakkama.
Kui endast natukene rääkida... endiselt ei suuda ma mingites situatsioonides kontrolli teistele anda. Tahan ennast võõras kohas tunda võimalikult koduselt, seega ümbritsen ennast tegevustega, mis kõige rohkem kodus olemist meenutavad. Mis puudutab abi vastu võtmist.. ilmselt on see midagi, mida isalt üle olen võtnud. Pigem teen asjad ise ära kui hakkan abi mitmekordselt küsima. Mulle meeldib kui mind ümbritsevad on minuga ühel lainel ja haarvad mu soove, mõtteid, tundeid lennult. Mulle ei meeldi kedagi käsutada, suunata ega delegeerida. See puudutab neid asju, millega ise hakkama saan. Tööl olles, kus meeskonnatööl on suur väärtus, olen ilmselt 100% teine inimene.
Paratamatuna tundub ka see, et olles võõraste inimestega nädal aega koguaeg koos, muutun ma kuidagi närviliseks. Mingitel hetkedel on raske mitte nähvata või koguaeg naeratada. Ikka tahaks oma emotsioonidega üksinda olla. Õnneks on nädal täiesti piisav selleks, et üksteisega enamvähem kenasti läbi saada.
Oeh.. :) ees on põnev uus kooliaasta!
Aitäh!