Lestat 107

Päris palju on jäänud kirjutamata.

Oli üks enamvähem kena ja päiksepaisteline hommik. Ma teadsin, mis juhtuma hakkab. Midagi Deja vu laadset! Planeeritud bussile ma loomulikult ei jõudnud. Ilmselgelt käratasin need kaks mitte-nii-kena-sõna liialt kõvasti välja kui nägin, et see neetud NR4 mu nina alt minema sõitis. Kümme minutit ootamist ja lootmist. Jah, just lootmist, et see kena päev ei saaks rikutud.

Olen vist varemgi maininud, et kui seal pilve äärel mingi karvane mehike istub, kes meie saatused ja elud paika paneb, siis too mehike mind eriti ei säästa ega armasta. Ilmselt olen mingi eriti huvitav eksperiment. Lisaks sellele saadab ta minu ellu samasuguseid Erilisi ja Huvitavaid eksperimente. Ja üks selline nö Eriline variant rikkus oma olemasoluga paarkümmend minutit mu elust ära.

Mõne inimese nägemine tekitab minus tunde, et kohe kohe.. iga hetk kukun kokku. Pea läheb uimaseks, käed hakkavad kohe kindlasti värisema, nõrkusest jalgades rääkimata. Süda lööb sellise kiirusega, et ähvardab rinnust välja vupsata. Kõlab nagu armumine?! Oleks vaid siis midagi nii ilusat ja toredat. See on põhjustatud selle inimese idiootsusest. Ja võibolla see peakski kõik ära seletama!

Teadsin juba enne bussist väljumist, et fooris sirab punane tuli kui selleni jõuan. Oli see siis mu ettekujutlus, deja vu või unenägu.. teadsin, et ületan tee punasest tulest hoolimata aga pean kontrollima, et ühtegi autot ei tuleks, sest muidu jääb minust teele vaid märk plekk. Vähemalt see oli see, mida ma nägin. Paanika oli läbi!

Järgmisel päeval ületasin hoopis ühes teises kohas teed. Seisin ja ootasin, et fooris läheks tuli roheliseks. Minust paremal olevad autod jäid juba seisma ja oletasin, et iseenesest võiksin teele astuda. Tõstsin jala natukene ettepoole, et teha samm... kuid miskipärast jäi minu pilk sellele punasele tulele.. hetk hiljem tuhises minust mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda sõiduauto. Üks poolik samm, üks hetk! Mõnikord on ikka väga vähe vaja.


I have won the war! Why lose the last battle?