kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Lestat and Sugar!

5 aastat!


Frances Mayes - “Teil on vist magus elu,” ütles talle üks barrista, “et joote nii mõru kohvi.”


Viis aastat on pikk aeg. Või kas ikka on? Kui elad 5 aastat vangistuses, on see pikk aeg.


Meie viis aastat pole olnud vangistus. Ma pole kunagi tundnud, et ma ei tohti midagi teha, kuskile minna või mõeldut välja öelda. Olen Sulle tänulik, et oled minust teinud selle, kes ma olen. Ja usu mind, hindan seda, mida oled minu kujundamisel teinud.


Veel mõni aeg tagasi kardsin nii kohutavalt seda, et ma pole Sinuga pikalt koosolemise tagajärjel enam nii diip. Ja eile ütles seda ka üks sõbranna.. : "Mulle tundub, et Sa pole enam nii diip kui varem.. ". Eile - Esimest korda ma tundsin, et Sina pole selles süüdi kui mina muutun. Tänu Sinule, mitte Sinu süül.. ma muutun. Ma olen rahul ja õnnelik, et ma ei pea oma sügavust väljendama provokatiivselt. Ma ei pea pead punaseks värvima.. või mustaks.. ma ei pea karjuma, räuskama, flirtima, nutma... riietama end musta või litsakalt, et saada tähelepanu. Mis peamine.. ma ei vaja enam nii palju oma Muusat, et kirjutada.


Ma võiksin sellel teemal palju kirjutada.. kui kallis ja vajalik mulle oled! Aga ma arvan, et Sa ei vaja seda, mida ma kirja panen, vaid seda, mida Sulle anda suudan. Loodan, et oled ka järgnevatel aegadel valmis seda kõike vastu võtma.. koos siis nende vigade ja headega, mida pakkuda suudan.


Suur, suuuur aitäh Sulle :D !

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Lestat 143


Kahepalgelisus, mitmekülgsus!

Hermann Hesse - Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos. (“Stepihunt”, 1927)

Klatsimine on äärmiselt halb ja taunitav nagu me kõik teame, eksju?! Blogis avalikult arvamuse avaldamine mingite kolmandate isikute kohta on aga hoopis teisemaigulisem teema, onju. Pole vist midagi parata, et avalik läbilillede rääkimine on palju rohkem mokka mööda. Sisult on ju kõik sama. Üks ja see sama eneseväljendamine nende kohtade pealt, mis häirivad.

Kahepalgelisus.
Minu ümber on seda viimasel ajal rohkem kui ma vajaksin, oskaksin kirjeldada või läbi elada. Loomulikult tahaksin olla üdini aus kõigiga. Viimasel ajal tunnen, et ühe või teisega see ei õnnestu. Ja tead? Mõnega ei tahagi, sest ta pole seda lihtsalt ära teeninud. Üle pika aja tunnen, et teatud inimestega saan vabalt rääkida, ilma et nad oma eelarvamust, tavasid, tõdesid, õiget ja valet ning ühekülgsust peale suruksid. Hea on lihtsalt maailmaasjadest Sellistes kohtades rääkida ja tunda, et mõttekaaslane suudab samal lainel ja samas ruumis viibida.. ilma et küsiks pärast monoloogi.. ähh? Mis sa ütlesid? Ma ei saa midagi aru. Idioot oled või?

Mitmekülgsus.
Minu mitmekülgsus ei ole ammu enam kuskilt välja paistnud. See on ikka tugevalt teiste varju jäänud. Õnneks on vana hea spontaansus mind hädast välja aidanud. Heleni reedeõhtuse palve peale pidutseda PlinkPlonkis, vastasin jaatavalt ja sain uudse kogemuse osaliseks. Mõnus vaheldus kehvale klubimuusikale, perseid välgutavatele tšikitadele, noortele nolkidele ja igavale sisekujundusele.

Üks, mis ei muutu, on Eesti kuradima Mees :D Ma pole vist ühe õhtu jooksul veel varem nii kehvasid külgelöömistaktikaid läbi kogenud kui nüüd. Ometi oli see varasemast üks naljakamaid ja meeldejäävamaid õhtuid. Proovin mõnda paremat pala uuesti kirjeldada.

Minule läheneb läki-läkiga kergelt muigav noormees. Sirutab käe välja ja pehme pigistuse saatel lausub: „Tere! Minu nimi on Margus.“ Kerges hämmelduses, käratan tüübile: „Ei ole võimalik. Su nimi EI OLE Margus.“ Noormees kahvatub ja väidab: „Oky.. ma olen Lauri.“ Mina hingan kergendatult ja käsin tal terveks õhtuks Lauriks jääda“. Noormees muigab: „Ei tegelt ka, ma olengi Lauri.. Lauri S-----R.“ Mille peale minul vajub suu ammuli lahti: „Lauri? Sina oledki Lauri!. Minu nimi on Lestat“. Ja on noormehe hämmeldus nüüd peaaegu niisama suur kui minu oma. Tuli välja, et oleme selle noormehega samas koolis ja ka samas klassis käinud, kuid veidi eri aegadel. Terve õhtu sai nalja teemal.. kuidas sa minu klassi sattusid. Ja mis kuradi Skorpioni needus mul peal on? Oh õudust!

Seisime Heleniga posti ääres ja vaatasime mööduvaid inimesi. Inimesed olid kuidagi sõbralikud, avatud ja vestlemisaldid. Märkasin mitut noormest, kes meile pilgu olid peale visanud ja planeerisid ligi hüpata. Tundus nagu oleksid mõned neist järjekorra moodustunud. Järgmine noormees oli lahkumas ja teine meie juurde saabumas.

Noormees veidi imelik ja lokkis juustega: „Tegelikult ka, ma tahtsin teile enne midagi öelda..“. Meie: „No lase tulla, oled täna esimene, kellele me sõna anname.“ Mees: „Eeem.. ma vaatan, et te siin.... plaplaaa plaa, et mis te juua tahate?“ Meie: „ A la pime oled või, me ei joogi hetkel midagi.“ Noormees hämas veel miskit kuni jõudis minu rindadeni: „Teie dekoltee on nii avar. Kuna ma olen mees, siis mul on raske neid vaadata.“ Arvate, et ma jäin vastuse võlgu või? Hetkega kahetsesin, et sellele tolgusele sõna andsin: „Aga palun astu siis eemale“. Viipasin käega talle, et ta oma sammud, kus kurat viiks.. ja nii ta siis läks.

Keerutasime Heleniga tantsuplatsil jalga ja meid piirasid ümber kolm noormeest. Ilmselgelt üritasid nad meie tähelepanu saada mingite kummaliste käeviibetega üksteisele ja meile. Suurest tüdimusest, kuhu asi arenema peaks hakkama, astusin ühele lähemale ja küsisin: „Mida kuradit te teete? Proovige midagi uut, seda on meie peal täna juba proovitud.“ Jahmunud nolk väitis: „Ei, me tantsimegi nii“. Vihastasin sellise idiootsuse peale ja ütlesin: „Aga siis tantsige palun eemal. Te häirite meid.“ Viipasin käega, et nad kiiremini ja mujale liiguksid. Poisid kogunesid punti ja ilmselt arutasid, mida nad valesti tegid.

Esimese kontakti saamiseks piisaks ju tegelikult vaid viisakast Terest ja oma tutvustamisest. Ilmselt on see nende arust nii kulunud, et on vaja väga haledaid asju välja mõtlema hakata.

Õhtu nael oli noormes, kes polnudki Võõras. Muidu võibolla isegi tore poiss aga ei mäletanud minu nime, kus mind näinud oli või mille poolest ma (tema sõnade järgi) nii kuradima kena olin. Ma pole kindel, kas tal silmgi nii palju seletas, et meest naisest eristada. Kahju! See oli nagu suurem pettumus kui ma arvasin. Väike vabandus oleks ära kulunud.

Seda rubriiki võiks järgnevate kordadega täiendama hakata.
Aitäh!

teisipäev, 18. jaanuar 2011

Lestat 142




Ära ole liiga magus, sest siis söövad teised sind ära! Ära ole ka liiga kibe, siis nad sülitavad su peale!


Mõnikord on selline tunne, et endas on raske tasakaalu leida. Kui tahad kõigile meeldida, siis on ikkagi keegi, kes arvab, et sa pole piisavalt meeldiv ja mõnele jälle ei meeldi liigne meeldidatahtmine. Tulebki teha mõned valikud ehk olla veidi kibe ja veidi magus.


Scarletiga tekkis väike mõttevahetus teemal, milline maiustus, pirukas keegi meie arust on?! Kõik oleks palju selgem kui vastu tuleks Moorapea, lihapirukas või soolakringel. Milline suupiste Sina oled?! Väljast lihapirukas ja seest šokolaadi muffin.


Scarletiga pole kindlasti mõtet vaielda. Tema on šokolaadiglasuuriga kaetud lihapirukas :D Jep, tegelikult olen ma Sinuga ühel nõul, kuid eelistan suud rohkem kinni hoida. Miks? Ma ei oskagi Sulle seda seletada. Ma ei armasta konflikte. Mulle ei meeldi ka kui mulle liiga tehakse. Eelistan mõne teema koha pealt lihtsalt neutraalseks jääda. Ära arva, et ma Sind ei toeta! ;)
Aitäh!











pühapäev, 16. jaanuar 2011

Lestat 141



We have no right to ask when a sorrow comes, 'Why did this happen to me?' unless we ask the same question for every joy that comes our way!

Lugesin seda paar päeva tagasi ja jäin väga sügavalt mõtlema. Me hädaldame absoluutselt iga õnnetuse, jama, kurbuse, halvasti öeldud sõna või ebaõnnestumise üle. Üritame välja mõelda põhjuseid ja viise, miks see just meiega juhtus. Mille kuradi pärast mul kassa jälle ei klappinud? No mille kuradi pärast. Mida ma valesti tegin ja kuidas seda muuta?

Väga harva hüppame õnnest ja karjume rõõmust. Peaaegu mitte iial ei küsi me, millega ma olen edu ära teeninud ja, mida ma selleks tegin, et seda saavutada? Võibolla peaksime hoopis rohkem pöörama tähelepanu headele asjadele ja õnnestumistele. Võibolla siis ei tunduks kogu see P¤¤¤ nii häiriv ja ebaloomulik. Jätaksime muretsemise kõrvale ja pisarad nutmata, jalutaksime lihtsalt läbi elu, tobe irve näol.

..............................................................................................................

Jõulud on möödas, aastavahetus samuti, paljud peod on seljataga. Mitmed kurvad sündmused on samuti möödas ja paljud kallid inimesed on jäänud ilma minu sissekannetest. Viimaseid võin lohutada sellega, et ees on uus aasta, kus planeerin kõiki ja kõike silmas pidada. Ärge pahandage!

..............................................................................................................

Aitäh!

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Algus 2

Tere! Algamas on uus blogiaasta! Teretulemast Jälgijad!

„Iga kord kui mu näpud mänglevalt klaviatuuril tantsima hakkavad, tõmban nad tagasi ja vajutan "Backspace´i".Ilmselt on kõigega mu elus nii. Kui miski hakkab tõsiselt huvi pakkuma, tõmbun eemale ja üritan ära unustada. Äkki muutub mu elu nii veel päris põnevaks.Aitäh!“

18. jaanuaril 2010 kirjutasin just sellised esimesed read oma blogisse. Sel hetkel olin absoluutselt kindel, et suudan nii järjepidevalt kirjutada ehk kuu või kaks. Möödunud on peaaegu, et aasta ja ma kirjutan endiselt. Näha küll, et mitte sellise innuga nagu varem, kuid see on vast mööduv nähtus, tavapärane mõõn.... ajutine?!

Kui see oleks päevik, mida ma pean.. kirjutaksin lihtsalt sellest, mis täna juhtus, mis mul Si..a keema ajas ja nakatavalt naerma pani. See on Blogi ja läheneda tuleb kuidagi kultuurselt ja lahedalt, et endal ka põnev lugeda oleks. Näis, kas õnnestub, sest sissekande teen küll hetkel veidi nagu kohustusest Scarleti ees.. ja enda ees.

Jätkub....