reede, 22. august 2014

Lestat 161

"... kuivanud ploomist ei saa enam ilusat puuvilja.. ja mina? Mida muud ma olen, kui kuivanud ploom! Tulevad uued ploomid, pirnid, õunad.. paremad, jah, magusamad. Mind näksib veel vaid mõni üksik kuivade puuviljade närija. " 

Väljavõte Ari Este päevikust.

Aastaid tagasi, kui kirjutamisega alustasin, kohtusin interneti põhjatutes avarustes Ari Estega. Sukeldusime julgete, noorte kirjandushuvilistena Poogendama.. Lugesin täna tema 2006. aastal postitatud blogisissekandeid ja mõistsin taaskord kui sarnased me mingil hetkel olime. Ma ei mäleta enam täpseid sõnu, kuid ta pidas stabiilsust ja mõningast õnneseisundit kirjanduslikus plaanis oma vaenlaseks. Nagu see oleks mingi põhjatu must auk, mis neelab tema inspiratsiooni viimase piisani kuskile kaugusesse kokku.. No ja krt võtaks, tal oli siis õigus....! Et, kuidas sa kirjutad luuletused kurbusest või hingevalust kui ise seda kogenud ei ole. Või, mida sa analüüsid tunnetest ja situatsioonidest, kui nendes viibinud ei ole? Mõningane segadus ja ebastabiilus, uuenduslikkus.. Võib öelda, et on hea! Mõistmine ja rahu pärast suurt eufooriat, on rohkem kui kulda väärt! Äkki see panebki mind särama? 

"Tasakaal ja rahu, neid sageli alahinnatakse. Inimesi meie ümber ja meid endid on justkui õpetatud, et kui me ei koge maksimaalset eufooriat, siis pole me justkui õnnelikud ja pole saavutanud parimat. - See pole nii. Tõeline õnnetunne peitub selles, kui tunned, et oled tasakaalus, tunned rahu. Kui tunned, et oled just praeguses hetkes ja ei mõtle ei tulevikule ega minevikule. Proovi endas see rahu leida, mine kallista tuult, paita varvastega rannaliiva või loe kõik tähed ja pilved üle. Leia tasakaal, see on kordades rohkem väärt kui piiritu eufooria. "

/Preili Jürgenson/



Mõtted artikli ja kogu selle filosoofia osas lähevad kindlasti kaheks... kui mitte kolmeks, neljaks. Vabaarmastus, vaba armastus.. Peaksin defineerima vabaduse ja seejärel armastuse. Olen kindlasti mõlemat kuskil varem teinud, seega loodan, et kui nüüd uuemad variandid välja käin, siis need varasematest suuremalt jaolt ei erine.. 

Armastus oma olemuselt peaks olema siiras, puhas tunne, seotud pühendumusega teisele inimesele, usaldusele tuginev ja vaba negatiivsetest emotsioonidest. Teoorias peaks armastuse puhul puuduma armukadedus, petmine igal tasandil ja soov, püüd teist inimest muuta ning omada. Kahe inimese vahel peaks kulgema piiritu ausus ja sundimatu soov üksteist õnnelikuks teha läbi täieliku enda, oma tunnete avamise. Armastus peaks olema nii julge, et sa ei karda haiget saada.. annad endale vabaduse käituda nagu teismeline ja lased ennast eufoorial läbi hetkede kanda, sest just nii koged ülendavaid tundeid, mida üheski teises seisundis ei koge.

Vabadus aga tähendab palju erinevaid valikuid ja õigust neid valikuid vastavalt oma tahtele teha. 

Vaba armastus - Minu jaoks tähendab see vabadust teha valikuid lähutavalt armastusest ja aususest, austusest teise inimese vastu. Vaba armastuse puhul räägitakse ka suhte vabadusest ehk ennast ei seota kellegagi klassikalisse paarisuhtesse.

Klassikalise paarisuhte puudumine ongi just see, miks paljud vabasse armastusse nii negatiivselt suhtuvad. Hetkega muutuvad kaks täiusliku sisuga sõna millekski, mida suurem osa inimesi ettegi ei taha kujutada.

"Armastamine sellises kontekstis ei tähenda siiski, et peame kõigega leppima, mida teine teeb. Vaba armastuse peamine tööriist on dialoog ja üksteise kuulamine, mille tulemusena tekib armastajatel alati valik – kas ma suudan ja soovin teise ootusi täita või mitte? Kui suudan / soovin, teen seda armastusest ja austusest lähtuvalt. Kui ei suuda / ei soovi, jääb teisele valik, kas jääda või minna."

Me elame ühiskonnas, kus on palju reegelid. Me ei teadvusta neid endale, kuid paljud neist reegitest, ootustest on meile juba sünniga kaasa antud ja sisse kodeeritud. See on ka põhjus, miks enamus inimesi ei suuda päris kindlasti vabas armastuses elada. Näiteks enamus inimesi soovib mingit sorti kindlust seoses teise inimesega. Vaba armastuse peamine katsumus on saada üle hirmust, et võid teise inimese armastusest ilma jääda lubades talle kõike, mida ta hing ihkab saada. Mina seda veel kõige suuremaks probleemiks ei peagi. Rohkem ärritab mind mõte sellest kui vabas armastuses eksisteerib valetamine või rääkimata jätmine. Mõlema tegevusega on muidugi klassikalise vaba armastuse reegleid rikutud, sest võetakse ju teiselt inimeselt ära dialoogi ja valikuvõimalus, ning austusest teise inimese vastu ei saa ju siis ka sõnakestki rääkida.

"Vabas armastuses kehtib ainult üks reegel – armastajad teevad või jätavad tegemata asjad ainult austusest ja armastusest lähtuvalt. Kui me lubame oma kaaslastel olla ja teha kõike (isegi teise inimesega magada), ei tee nad seda, sest nad armastavad ja austavad meid. Kui me aga oma kaaslast sellest keelame, ei armasta me teda enam, sest oleme kaotanud tema suhtes oma armulikkuse – jumaliku omaduse lubada teisel olla just see, kes ta on ja kogeda seda, mida ta vajab."

Ma pole võib-olla päris lõpuni pihta saanud, mis see vaba armastus on, kuid võin kindlalt öelda, mis ta minu arust ei ole. See ei ole enda kaitsmise viis või vahend. Ei saa eksisteerida armastamist, ilma oma hinge puudutada laskmata.. see, kes väidab, et on võimalik armastada ilma teist inimest ligi laskmata, pole ilmselgelt midagi armastusele ligilähedast tundnud. Vaba armastus ei saa minu arust olla ka ühepoolne.. ehk seda filosooiat peaks elama kõik osapooled. Mis taaskord toob meid selleni, et austusest teise inimese vastu sa räägid oma elufilosoofia kohe alguses ära, sest ainult nii saab tekkida dialoog ja valikuvabadus ka kaaslasele. Hetkel, millal sa kardad, et teisele inimesele su mõtteviis sobida ei pruugi ja omaarust sa säästad teda, tegeled sa klassikalise egoismi ja omastamisega, sest sinu aususe korral ta võib ju valida lahkumise tee.

Jõuan lõpuks selleni, kuidas mingi osa noormeestest ja ka naistest on tulnud välja pikkadest suhetest elu nautima. Mõned naudivad, mõned põletavad aga üksikud on nii terved, et armastavad vabalt. Sa võid ühes hetkes olla inimese vastu nii siiras, hoolitsev, tähelepanelik ja omamoodi aus kui tahes, kuid hetk, millal sa võtad teiselt inimeselt valikuvabaduse kasvõi läbi rääkimata jätmise, siis igasugune armastamine on siin välistatud. Nimetagem siis asju õigete nimedega: Oled klassikalisest suhtest vaba, teed, mis tahad (ehk rakendad egoismi ja lähtud eelkõige iseenda vajadustest), otseselt ei peta, sest pole ju suhtes, pakud endast nii palju ära, et näiliselt nagu armastaks aga hinge puudutada ei luba...

No, kuidas see tegelikult kõlab?
No hard feelings baby!
See kõlab nagu jura, millele oled ilusa nime pannud!

Aitäh!