Millegi hea terviseks!
Jälle ja jälle! One Last Breath – Creed
Muusika on minu elus väga oluliselt kohal. Ilmselt oleks ta veelgi olulisemal, kui ma oskaksin kitarri või klaverit mängida. Ühesõnaga minu suureks inspiratsiooniks on mingid teatud lood, mida ma siia sissekannete ette paigutan, kui au kohale. Soovitan need lood mängima panna ja siis mu kirjutatut lugeda. Lihtsalt tekitamaks samalaadset tunnet, mis minul endal loometüki kribamise ajal.
Kui ma midagi siin maailmas tõeliselt armastan, siis on see mu võime teatud hetkedel mitte-millestki-olulisest eufooriasse sattuda. Tavaliselt järgneb mu hüper-heatujulisusele põhjapanev masendus ja pisarad, kuid õnnelik on hea olla, kasvõi korrakski. Mitte, et seda nüüd siis nii harva juhtuks.
Hetkel on minu õlgadelt maha hüpanud suurim viimaste kuude koormus. Ma olen oma järeleksamiga ühele poole saanud. Ma ei tea hetkel veel selle tulemust, kuid sisetunne ennustab edukat sooritust. Lapsepõlvest mäletan neid kohutavaid pahategusid, mida ma suutsin mõnikord teoks teha. Hiljem oli selline hirm nahas, et koju minek või ülestunnistamine nõudsid suurimat pingutust. Mure oli kohutavalt rusuv ja peast käisid läbi kõiksugu mõtted. Ettekujutlustes sosistasid kuradikesed ette vaid halvimat saatust! Koju minnes või üles tunnistades selgus, et karistust ei järgnenud või oli see tühine võrreldes oodatuga.
Meil Maikega tiksusid peas kaks mõtet: Me ei oska midagi, me ei soorita seda. Ometi olime kohale ilmunud, ometi kaamestusid meie näod eksamiküsimusi nähes, ometi kord võtsime ennast kokku ja uskusime iseendasse. Ma tean, et tibude lugemiseks on endiselt veel liialt vara, kuid natukene maksab ka endasse uskumine!
Kas ma saan oma Aphrodite kleidi? Päris ausalt, ma ei saagi sellele enne vastata kui kindel hinne on teada. Usun, et saan! Oojaa, Aphrodite kleidikene on mu enese kätega meisterdatud valge kehakate. See on mõeldud spetsiaalselt minu edu tähistamiseks. Esialgne variant.. ehk oli liialt paljastav! Seega tuleb valmistada midagi kohasemat. Aphro-Monroelik!
Midagi veel! Mõnikord on nii, et väga kallid inimesed libisevad kaugele. Nende öeldud sõnad pole enam need. Nemad pole enam nemad! Nemad libisevad sinust välja nagu midagi igapäevast ja tüütut. Lihtsalt niisama! Mitte, et ma seda tahaksin, mitte ,et ma seda ise teeksin. Lihtsalt ühel hetkel tunned, et sa ei taha, et see kunagi oluline istuks võõrana su kõrval diivanil ja oleks enam-mitte-nii-eriline-ja-oluline!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar