Lestat 157

„Vingumine on edasiviiv jõud“ ütleb minu ämm alati. „So true and still so fucking unbelievable!“ ütlen mina.

Ma ei ole kunagi aru saanud, milleks on vaja endale sisendada tunnet ja teadmist.. ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei oska, ma ei jõua.. ja siis ikkagi kõike viitsida, tahta, osata ja jõuda. Mille jaoks on vaja seda vahepealset motiveerimise etappi läbi elada kui võiks kohe teha?! Siin kohal on inimese programmeerimisega midagi kohutavalt nihu läinud.

Viimasel ajal tunnen ennast väsinuna. Päevad, mida ma tööl ei veeda, on tihedalt tegevust täis, ilma et see kuidagi mu enda planeeritudki oleks. Poodlemine on jõulude ajal ju selline vastik ja tüütu tegevus (minu jaoks), mis röövib mitu-mitu kena päeva. Need vabad päevad, mis järele jäävad on täis koristamist (heal juhul) ja söögi tegemist. Päris aus olles.. mu viimase aja väsimus on ilmselt vaimne ja halvab mind igal ajal. Kodus, sellel ajal kui peaksin usinasti ärkama, magan õndsalt paar tundi üle. Algab ahelreaktsioon, mille peatamine tundub võimatu. Voodist välja loivanuna tunnengi ennast konkreetselt loivajana. Õhtuni välja kuni järgmisse päeva!

Koristamine ei ole enam koristamine, vaid asjade ühest nurgast teise tõstmine ja söögitegemine on tüütu kohustus ega paku erilist naudingut. Mitte-millegi tegemine ei tohiks väsitada, kuid iga päev on just kurnatus see, mis mind aina rohkem pikali surub. Kõige magusam aeg on see, mis kulub sooja teki sees lamamisele!

Siiski saabub mingi aeg, kus enam ei ole aega, et sedamoodi edasi loivata! Siis võtan ennast kokku, teen asjad ära ja võib-olla isegi kuradima hästi. Täpselt nii nagu sina, sina ja sina ka mulle kinnitanud olete! Kuigi kõige nõmedam asi, mida loivajale öelda, on: „Ma usun sinusse ja sa saad hakkama, sest sa oled tubli!“ Ma ei tea, miks see nii on aga seda ei taha ükski loivaja kuulda. See lause tundub nagu mingisuguse alibina, kuid tegelikult ei ole seda. See lause ei tee ühtegi asja minu eest ära aga kui piisavalt palju seda lausuda, võib selline mulje iseendale jääda, et äkki raisk ikka teeb küll!

Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad.

Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam.

Et ma tean mida teen, kuid ei tea, millal teen,

terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel.

Põhja-Tallinn - Meil On Aega Veel

http://www.youtube.com/watch?v=OYDTVepKHg0

Aitäh!

Lestat 156

Sometimes we wish something so bad, that it almost makes us cry, when we don´t get what we need. You must wish and believe so hard that things are going to happen?! Almost! Actually you have to do what you wish.

Love the life you live, live the life you love.

Sul on eesmärk, unistus, soov! Mida sa teed? Sa paned paika tegevusplaani, kuidas oma teekonda alustada, sellel kulgeda ja kohale jõuda. Oled valel rajal, muudad midagi. Mõned inimesed kurdavad pidevalt, et nad ei saa kunagi, mida nad tahavad. Ükski nende soov ei lähe täida ja kõik eesmärgid lähevad vett vedama. Miks, te küsite?! Seda peate iseendalt küsima. Aga, miks siis?!

Väikesed lapsed peavad juba oma varajastel eluaastatel seisma silmitsi raskustega. Õpi käima, õpi rääkima, õpi sööma, õpi seda ja toda. Ma ei tea kui palju te olete väikeseid jõnglasi jälginud, kuid nad oskavad imehästi õppida, matkida, meelde jätta. Nad ei tea midagi keeldudest, käskudest, rahast, võimalustest, häbist, kuid unistada oskavad nad 10 täiskasvanud mehe eest, ilma et keegi seda õpetama peaks.

Siis tulevad täiskasvanud oma niinimetatud reaalsusega. Mõne täiskasvanu peas tiksub realiseerimata unistus, mida ta süstib oma lapsesse. Vaadake näiteks sportlasi, kes suure tahte ja tööga saavutavad enneolematuid tulemusi. Keegi ei mõtle sellele, et kõige selle taga on suur soov ja unistus. Enamasti on see juba vanemate unistus ja toetamine, mis neid esimesele treeningule paneb ja ebaõnnestumiste puhul edasi liikuma julgustab. Enamasti nende inimeste mõte on vaba igasugustest eelarvamustest ja nad teavad, et võivad saavutada kõike, mida soovivad.

Palju suurem hulk täiskasvanuid valivad elamiseks teise viisi. Elatakse käskude, reeglite ja ette antud elu järele. Unistused on võib-olla neilgi olemas, kuid puudub ergutus, enese tugev soov ja tahe neid realiseerida. Tegelikult nad arvavad, et neil ei ole piisavalt raha, aega, õigeid tuttavaid ja üldse sündisid nad valel ajal valesse riiki, kus kõigis nende probleemides on süüdi poliitikud, kehv majandusseis ja näiteks vihmane ilm.

Nende kahe äärmuse vahel on veel midagi peale unistamise oskuse. Harjumused. Need, kes tahavad saavutada ja saavutavad, teevad midagi teistmoodi kui ülejäänud inimesed. Sportlane ei käi ainult korra nädalas jooksmas, vaid jälgib nädalate, kuude ja aastate viisi teatud kindlat režiimi. Enamus inimesi oleksid võimelised palju rohkemaks kui nad arvavad. Harjumused on need, mis teevad meist erineva võimekusega inimesed.

Oma harjumuste orjaks saada on palju lihtsam kui oma harjumusi ümber kujundama hakata. Seega peaks väga ettevaatlik olema, et juba õigel rajal olles, ei libastuks ega langeks samasse seisu tagasi.

Ma arvasin, et kui mul on unistus siis ma ei pea ennast muutma, ainult oma mõtlemist. Alles hiljuti sain aru, et unistades millestki natukene erinevamast kui ülejäänud 90% inimesi, pean muutma iseennast ja oma harjumusi. Alustades hommikusest ärkamisest, mõtlemisest, hingamisest, lugemisest, arenemisest. Kõik peab muutuma selleks, et tulemus saaks olla erinev teiste omast.

Ma arvan, et ma ei pea unistama asjadest, mille jaoks mul on olemas põhjus. Unistama peaks asjadest, mille jaoks on olemas võimalus. Ja võimaluse leiab igaüks kuskilt kui ta teeb otsuse, et soovib muuta oma harjumusi selleks, et tulemus oleks teistsugune.

Aitäh!

Lestat 155

Sebastian Barry - Lõpuks on maailm tõesti ilus ning kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.

(“Salajane käsikiri”, 2008)

Periood, kus nii-öelda õnnelikult ringi tatsata saab, on ütlemata lühikene. Sellega on täpselt nagu lisarahaga. Saad 30 eurot rohkem preemiat, siis kannad kogemata selle 30 eurot hoopis üüri eest ette. Või saad ühe järelmaksu makstud ja avastad, et sinu vajan-enne-surma-palju-asju-milleta-elada-ei-saa-kogu vajab veel ühte täienduskaupa. Õnn samamoodi ei kogune ega jää üle. No ei ole nõme?

Ma teadvustasin endale täna, et ega ma midagi vingumisega paremaks ei muuda. Selleks, et miski paika loksuks, on vaja kuradima looma moodi rabeleda. Üks mure vähem. Tänu inimesele, kes viimasel ajal tõesti on hoolinud, sain praktika koha. Elu on õpetanud, et hõisata ei tasu enne allkirja saamist. Pöidlad pihku ja varbad suhu! :D Jeei!

Dilemmat tekitab nüüd seegi, et ilmselt oleks võimalus sooritada praktika veel teiseski kohas, mis samuti tundub hiiglama põnev. Peab võtma mõtlemise aega! Oeh!

Ma olen iseendaga sisemises võitluses. Olen üldjoontes rahul selle tööga, mida ma teen. Kuigi.. aus olla, siis selle töö jaoks ei ole vaja olnud õppida kahte eriala ja omandada kõrgharidust?! Ühiskond oma jaburate eeldustega nõuab kindlasti selgitust: „ Milleks oli siis seda kooliteed vaja, kui ikkagi oled klienditeenindaja?“ Enamuse jaoks isiklik areng või sisemine kasvamine ei ole VÄÄRTUS. Küsimust tekitab seegi, kas kellegi kutsumus saab olla kvaliteetse teeninduse pakkumine peaaegu olematu palga eest. Jah, Eesti mõistes, naise mõistes.. ei saagi ma nii vähe palka. Kas sellest piisab aga ka tulevikus, pere kõrvalt, enese suure mina kõrvalt?!

Muidugi unistan ma millestki suuremast. Hea meelega ühendaksin müügi- ja sekretäritöö. Veel suurema unistusena kangastub mu silme ette isiklik väikefirma, mis teeb koostööd teistega. Palju asjaajamist, palju isiklikku ja erialast arenemist. Ometi olen teadlik ka sellest, et see tekitab samamoodi stressi, pinget, muresid.

Igavene küsimus: „ Kas ma üldse valisin oma elus õige tee?!“. Võib-olla oleksin pidanud valima midagi kultuursemat, kunstilisemat, loovamat, sügavamat.. sest kes minust realisti tegi? Ma pole päris kindel, et keegi üldse seda tegi. Samas on nüüd natukene hilja avastada, et olen veidi valesid asju õppinud. Tuleb sellest olemasolevast need lemmikud välja otsida ja õppida nende valdkondadega elama.

Peab lootma, et lõpuks on maailm tõesti üks kena paik.

Aitäh!

Lestat 154

Sa võid kaevata erinevates kohtades, kuid igaüks ütleb sulle, et kaeva sügavalt. Ükskõik, kus sa ka ei kaevaks, kaeva sügavalt, pole mõtet kaevata pool meetrit kümnes kohas. Usu, mine sügavusse ja ei ole kahtlust, sa saavutad. (Sri Sri Ravi Shankar)

 

Kui ma neli aastat tagasi oma erialaõpinguid alustasin, ei olnud mul aimugi, kuhu ma välja jõuan. Pärast gümnaasiumi hakkas minus kasvama õppimise pisik, mis nüüdseks on lausa viiruseks arenenud. Kaks aastat ühte eriala, täienduseks kaks aastat teist eriala ja nüüd 1 aasta ja oodatud rakenduslik kõrgharidus peaks käes olema.

 

Minu toodud tsitaadi põhjal võiks järeldada, et ka mulle on kõik alati öelnud, et kaeva sügavalt ehk liigu edasi ja tõuse kõrgemale. Ei, mitte kõik ja mitte alati, ei ole seda soovitanud. Pigem on inimestel raske mõista, miks peaks ennast pidevalt arendama ja õppima?!! Mina tean. Ma näen, et see, kes on kinni oma olevikus, mis iga päevaga muutub minevikuks, on oma arengus ummikseisus. Minu väljavaade see igatahes ei ole. Seega ütlen minagi, et kaevama peaks ja aina sügavamale.

 

Esimene sessioon uues koolis ei olnud ootuspärane. Meid oli varasemalt ettevalmistatud suureks koormuseks, lugemiseks, rasketeks eksamiteks jne.. Õigemini meile üritati seda suusõnaliselt kinnitada. Reaalsus jõuab kohale aga alles siis kui see päriselt kohal on. Mõned õppejõud kõlasid nagu ei räägiks nad eesti keeles vaid mingis tundamatus, veel avastamata keeles. Raamatuid peab tõesti lugema hakkama. Tundub, et abi pole viilimisest ja kokkuvõtete lugemisest. Enam ei ole õppimine pelgalt õpetaja ärapetmine, vaid iseenda harimine, asjast arusaamine ja oskamine.

 

Mulle isegi meeldib see uus olukord, kuid natukene on see hirmutav ka.

 

Esimene nädal meie nelja jaoks oli kõike muud kui ootuspärane. Oleme täiesti erinevate iseloomudega. Kindlasti oli kõigil väike värin ja hirm sees, kuidas 5 päeva üksteise kiikse taluda. Nädalale tagasi vaadates, tundub, et saime üsna kenasti hakkama.

 

Kui endast natukene rääkida... endiselt ei suuda ma mingites situatsioonides kontrolli teistele anda. Tahan ennast võõras kohas tunda võimalikult koduselt, seega ümbritsen ennast tegevustega, mis kõige rohkem kodus olemist meenutavad. Mis puudutab abi vastu võtmist.. ilmselt on see midagi, mida isalt üle olen võtnud. Pigem teen asjad ise ära kui hakkan abi mitmekordselt küsima. Mulle meeldib kui mind ümbritsevad on minuga ühel lainel ja haarvad mu soove, mõtteid, tundeid lennult. Mulle ei meeldi kedagi käsutada, suunata ega delegeerida. See puudutab neid asju, millega ise hakkama saan. Tööl olles, kus meeskonnatööl on suur väärtus, olen ilmselt 100% teine inimene.

 

Paratamatuna tundub ka see, et olles võõraste inimestega nädal aega koguaeg koos, muutun ma kuidagi närviliseks. Mingitel hetkedel on raske mitte nähvata või koguaeg naeratada. Ikka tahaks oma emotsioonidega üksinda olla. Õnneks on nädal täiesti piisav selleks, et üksteisega enamvähem kenasti läbi saada.

 

Oeh.. :) ees on põnev uus kooliaasta!

 

Aitäh!

Lestat 153

Ma tunnen, et kui ma olen mõnest inimesest täielikus eufoorias, siis tuleks mind sulgeda kuuks kuni kolmeks kambrisse. Ma ei pea silmas üldse füüsilist ruumi vaid pigem piiranguid rääkimisele ja avameelsusele. Fakt on siiski see, et inimesed ei ole kunagi nii ilusad ja head kui nad välja paistavad. Miskipärast on alati kellegagi tutvust alustades see müüt, inimesed on nii ilusad ja head, eelduseks. Jah, minu puhul. Ma ei tea, kuidas ma suudaksin inimesse erapooletult suhtuda ja teda tundma õppida kui ma ennatlikult teda paheliseks peaksin. Siis ma ei oleks algusest peale aus ega lähtuks reaalsusest?!!

Ometi kerkib probleem aeg ajalt esile. Vaatan ennast ja mõtlen kohe marusügavalt! On minus midagi, mida ma valetanud olen. Oma olemuse kohta?!! Eraldi teema on muidugi see, kuidas ma teistele tundun.. Inimeste ootused on erinevad ja nende petmine on mõnikord paratamatu. Räägime parem sellest, mida ma räägin.

Ma kannatan kriitika välja, ilma et ma peaksin seda halvaks kohtlemiseks. Kuigi kritiseerimine on selline asi, mida väga vähesed inimesed teha oskavad. Minu arust peab kriitika olema aus, otsekohene, konkreetne. Selles peab sisalduma seletus, põhjendus ja õpetussõna. Kellelegi tagaselga kirumine, mis pärast avalikkuse ette ujub ja sinu poolt suusõnalise kinnituse saab, ei ole kellegi kriitika. Huvitav, et ma seda varem niimoodi lahti ei ole mõtestanud! Kohe väga huvitav!

Igatahes otsekohesus ja kriitika taluvus. Kaks kindlat märksõna minu kohta, mis peavad paika. Ma olen isegi selle seljatagant-väljaujuva-pasarahe ära kannatanud ja midagi õppust võtnud. Kuidas sinuga on?

Lubadus. Kus maalt sina pead lubaduse, lubamise teostamist väärseks? Minu ja enamuse mu sõprade puhul algab see piir juba kuskilt väga väga minimaalsest nii-öelda väärtusest. Oi, kuidas ma ei kannata inimesi, keda ei saa oma plaanides usaldada. See on just usalduse küsimus, sest ei saa olla altvedamist ainult ühes sektoris. Kuna ma olen nii tark ja tean kõike, siis panen selle teema lukku.

Võib-olla need ongi peamised asjad, mida ma enda puhul rõhutan ja tähtsaks pean. Ma ei jõua kõikide kutsumiste peale külla, välja ja lohutama. Küll on aga minu kodu uks avatud ja ootan huviga, kes sealt sisse lipsavad. Kahjuks kasutavad seda võimalust vähesed. Kes teab, milleks see siis hea on?! Võib-olla näitab seegi siis ühtteist minu või mu sõprade kohta.

Ja ringiga tagasi eufooria juures. Mind on kerge mingiks ajaks ära lollitada või siis vaimustada. Õnneks ma ei ole klappidega hobune ja seepärast näen ma selle suure vaimustuse varjus tondid varem või hiljem ära. Kahju ainult, et eufoorias olles on saanud nii palju kiidusõnu jagada! Seda pole nii mõnigi tegelikult ära teeninud. Ma pole kindel, ka selles, et vaimu ja ego toitmine komplimentidega sellisel puhul positiivne tulemus oleks.

Otsin siis kambrit, kuhu sulguda!

Aitäh!

Lestat 152

Go with the flow!

Well.. Ma olen enamasti nagu kala! Siplen voolule vastu. Nii tundub teinekord õigem. Lihtsam mitte, Ei! Miski toob mind ikka ja jälle kirjutamise juurde tagasi. Öelda oleks palju ja paljudele. Mõtlesin, kas asjad juhtuvad minuga selleks, et oleks, millest kirjutada? Või juhtuvad asjad selleks, et ma kirjutaksin? Sest alati on nii.. kirjutan, kirjutan, kirjutan.. siis on vaikus.. kuni ilmub muusa või ajendab kirjutama mõni eriti nõme situatsioon. Võib-olla seekord on põhjus olemas mõlemas?!!!!

Hommik algab raskelt! Päike kütab paneelmaja seina nagu täis topitud ahi kesktalvel. Hingata on raske, sest õhk on kuidagi paks. Miski ei tundu õigem kui veeta päev logeledes ja linna peal tsillides. Pärastlõunal olen õhtuse outfiti juurde leidnud sobivad retuusid. Job well done! Kuid juba miski kripeldab. Kui olukord pole minu kontrolli all, läheb kindlasti midagi nihu. Võib-olla peaks ettepaneku tegema, et mulle ei pakutaks kokkusaamise variante kui on võimalus, et ei suudeta mitme meeldiva vahel valida?! Õnneks olen ka mina ettenägelik ja plaanist B sai A ja täiustumine toimus lausa iseenesest.

Kulgesime mõnusa pundiga Emajõe äärest sillani ja sellest üle kesklinna. Blondile ja Edile pakkus kõvasti pinget mulle tähelepanu pakkumine, sest olin ju tõesti nii üliedev tol õhtul. Kuid ikkagi istus hinges mingi ärevus ja pinge.

Jõudsime Klubisse, mida võin vist oma koduklubiks nimetada. Olenemata mõnest ebameeldivast vahejuhtumist, tundub see nii hubane ja soe. Peaaegu, et sõbralik!

Tellin oma viimase aja lemmikkoksi! Ah jaa, pool aastat kainet eluviisi! Gaseeritu vesi, põhjas suhkur koos värske laimi ja sidruni viiluga ning rohke jääga. Nägus baarmen naeratab kelmikalt. Juba selle silmailu pärast tasub leti ääres ootamine ära! Dieet ei keela ju menüü piilumist?! Ja menüüs ahvatleb üks omamoodi noormees. Kutsub tantsima ja teeb ebatavalisi komplimente. Teistmoodi, kuid mitte halvas mõttes! Jään viisakaks ja keeldun arusaadavatel põhjustel. Peo lõpu poole olen siiski nõus mõne tantsu tantsima, hoides distantsi, mis kahele suhtes olevale inimesele kohane.

Well… kuna minu klubis viibimine ei ole kõigile meelepärane, tekib peagi meeliülendav ja rusuv konflikt. Kahjuks tekkis tunne nagu oleksin puuri kinni pandud. Eks nii makstakse usalduse kuritarvitamise eest kätte! „Aga ikkagi“ Kõla mu peas ja üritan veel viimased minutid meeldivat kontserti nautida. Võluv noormees astub ligi, suudleb kätt ja jätab hüvasti! Hetkega tekib tunne nagu oleks ta endaga midagi kaasa võtnud?!!

Astun paar sammu, libistan käe Blondi jaki alla! For real! Telefon koos juhilubadega on kadunud. Järsku kangastub mu silme ette pilt, kuidas libistasin telefoni prillikotti ja viimase jaki alla. Mu pilk kohtus malbe tütarlapse omaga. Ma ei pidanud teda suuremaks ohuks, sest ta naeratas ja viibis seltskonnaga, kellega mõned sõnad vesteldud sai. Paar minutit ja telefon on välja lülitatud.

Tead! Sellises olukorras ei oska nutta ega naerda. Ole ettevaatlik või ära ole! Kui midagi peab juhtuma, siis see vist paratamatult juhtub! Ja järgmine „wake up call“ tuli mulle ja Blondile siis kui mingi hulljulge idioot meist üle tahtis kihutada. Mõnikord ma lausa igatsen Harrypotterlikku võlujõudu, millega saaks nipsakast sülekoerast inetu prussaka vormida ja selle siis laiaks litsuda.

Koju tee kulgeb kuidagi närviliselt ja ootusärevalt. Uinumine on raske ja rusuv nagu meeleolu enne äikesetormi!

Aitäh!