Ma tunnen, et kui ma olen mõnest inimesest täielikus eufoorias, siis tuleks mind sulgeda kuuks kuni kolmeks kambrisse. Ma ei pea silmas üldse füüsilist ruumi vaid pigem piiranguid rääkimisele ja avameelsusele. Fakt on siiski see, et inimesed ei ole kunagi nii ilusad ja head kui nad välja paistavad. Miskipärast on alati kellegagi tutvust alustades see müüt, inimesed on nii ilusad ja head, eelduseks. Jah, minu puhul. Ma ei tea, kuidas ma suudaksin inimesse erapooletult suhtuda ja teda tundma õppida kui ma ennatlikult teda paheliseks peaksin. Siis ma ei oleks algusest peale aus ega lähtuks reaalsusest?!!
Ometi kerkib probleem aeg ajalt esile. Vaatan ennast ja mõtlen kohe marusügavalt! On minus midagi, mida ma valetanud olen. Oma olemuse kohta?!! Eraldi teema on muidugi see, kuidas ma teistele tundun.. Inimeste ootused on erinevad ja nende petmine on mõnikord paratamatu. Räägime parem sellest, mida ma räägin.
Ma kannatan kriitika välja, ilma et ma peaksin seda halvaks kohtlemiseks. Kuigi kritiseerimine on selline asi, mida väga vähesed inimesed teha oskavad. Minu arust peab kriitika olema aus, otsekohene, konkreetne. Selles peab sisalduma seletus, põhjendus ja õpetussõna. Kellelegi tagaselga kirumine, mis pärast avalikkuse ette ujub ja sinu poolt suusõnalise kinnituse saab, ei ole kellegi kriitika. Huvitav, et ma seda varem niimoodi lahti ei ole mõtestanud! Kohe väga huvitav!
Igatahes otsekohesus ja kriitika taluvus. Kaks kindlat märksõna minu kohta, mis peavad paika. Ma olen isegi selle seljatagant-väljaujuva-pasarahe ära kannatanud ja midagi õppust võtnud. Kuidas sinuga on?
Lubadus. Kus maalt sina pead lubaduse, lubamise teostamist väärseks? Minu ja enamuse mu sõprade puhul algab see piir juba kuskilt väga väga minimaalsest nii-öelda väärtusest. Oi, kuidas ma ei kannata inimesi, keda ei saa oma plaanides usaldada. See on just usalduse küsimus, sest ei saa olla altvedamist ainult ühes sektoris. Kuna ma olen nii tark ja tean kõike, siis panen selle teema lukku.
Võib-olla need ongi peamised asjad, mida ma enda puhul rõhutan ja tähtsaks pean. Ma ei jõua kõikide kutsumiste peale külla, välja ja lohutama. Küll on aga minu kodu uks avatud ja ootan huviga, kes sealt sisse lipsavad. Kahjuks kasutavad seda võimalust vähesed. Kes teab, milleks see siis hea on?! Võib-olla näitab seegi siis ühtteist minu või mu sõprade kohta.
Ja ringiga tagasi eufooria juures. Mind on kerge mingiks ajaks ära lollitada või siis vaimustada. Õnneks ma ei ole klappidega hobune ja seepärast näen ma selle suure vaimustuse varjus tondid varem või hiljem ära. Kahju ainult, et eufoorias olles on saanud nii palju kiidusõnu jagada! Seda pole nii mõnigi tegelikult ära teeninud. Ma pole kindel, ka selles, et vaimu ja ego toitmine komplimentidega sellisel puhul positiivne tulemus oleks.
Otsin siis kambrit, kuhu sulguda!
Aitäh!