Lestat 151

Timothy Ferriss - Kõigi oluliste asjade puhul on ajastus alati vale. „Teen seda kunagi hiljem“ on ütlus, mis viib teie unistused koos teiega hauda kaasa

Mul on küsimus. Kuidas mõned inimesed on edukad ja teised ei ole?

Edukus. Edukus on situatsioonide kombinatsioon, kus inimene saab elada nii nagu ta unistab. Edukus minu jaoks oleks see kui ma saaksin teha tööd, mis on mulle meelepärane. Ma teeksin seda sellepärast, et ma tahan, mitte sellepärast, et ma pean. Mul oleks aeg, mida saan ise juhtida. Mina oleksin see, kes määrab oma elus toimuva, mitte raha, töö või muu kohustus. Minu jaoks ongi see edukus kui ma saan elada Oma Loo järgi.

90% inimestest teeb ühte ja sama. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta! Paljud neist ei ole oma eluga rahul, sest sellest on midagi olulist puudu. Ja veel rohkemad ei teagi, et võiksid oma elult enamat oodata või loota. Mingi osa neist, kes eluga rahul ei ole, püüavad midagi ette võtta.

Need, kes üritavad midagi ette võtta, on erilised. Nad muudavad oma mõttemaailma ja hakkavad asju tegema hoopis teisiti kui varem. Nad teevad oma asja olenemata sellest, kuidas nendest arvatakse, sest Lõpus on oluline vaid iseenda õnn, mitte naabirmehe, ülemuse ega isegi mitte parima sõbra või lähedase sugulase arvamus.

Mõned inimesed on edukamad kui teised, sest nad ei tee asju hiljem, vaid kohe. Nad ei ütle: See ei ole minu jaoks! Samas vingudes, kuidas nende elu ei ole samuti nende jaoks. Mida sa siis õigupoolest oma elult tahad? Vingumist ja virisemist? Või teed natukene tööd oma mõttemaailmaga ja saavutad edu? Selleks, et edu saavutada, on nii palju võimalusi. Haara kasvõi esimesest uudsest võimalusest oma elus kinni. Kohe! Mitte homme ega ülehomme.! Kohe kui pakutakse!

Paulo Coelho - See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.

Mina olen leidnud järjekordse uudse asja oma elus. Ainukene, mis mind takistada võib, on hirm ebaõnnestumise ees. Õnneks on mul seekord tugi, mida on raske mujalt leida. Usun, et selle toega lähen võiduni välja! The Secret and Go Diamond!

Ali Smith - Sa pead õppima niimoodi uskuma, et unistused täide lähevad.

Aitäh!

Lestat 150

Kirjutamisesoononüsnakinni!

Mis siis vahepeal juhtunud on? Selleks aastaks sai kool edukalt lõpetatud ja isegi suveks töö leitud. Oeh, ja see mind just kirjutama panebki. Olin väga õnnelik kui lugesin hommikul vana kursaõe sissekannet FBs, kus ta teatas, et vana töökoht on minevik :) Ma olen temaga koos rõõmus.

Ja kui ma mõtlen nüüd oma tuleviku peale.. siis kindlalt ei saa mina ju midagi ette teada. Vahepeal on isegi tunne, et ma täpselt ei tea, milline minu unistuste töökoht oleks :)

Igatahes on hetkel jube nõme tunne. Pean mõneks päevaks Tartusse kolima ja kolm nõmedat päeva kassas veetma. See on elukurnav ja kodu igatasemapanev aeg :)

Aitäh!

Lestat 149

Linderman: “Minu arvates tuleb aeg, kui inimene peab endalt küsima, kas ta soovib elu täis õnne või elu täis tähendust.
”Petrelli: “Ma sooviksin mõlemat.
”Linderman: “Pole võimalik. Kaks absoluutselt erinevat rada. Tõeliseks õnneks peab inimene elama olevikus, mõtlemata sellele, mis on läinud ning mis on veel ees. Kuid elus täis tähendust on inimene määratud viibima mõtetega minevikus ning muretsema tuleviku pärast.”

(“Heroes: Parasite”, 2007)


Ma ei oleks saanud leida enam täpsemat ja selgemat tsitaati. Olen jõudnud täpselt sellesse punkti, kus esitan/esitasin endale selle sama küsimuse, millest Linderman rääkis. Selleks, et vastuseni jõuda, läheb muidugi aega. Ometi olen palju asju selgemaks saanud ja mõelnud. Minu väga hea sõbranna ütleks selle peale, et mõelda võid kõike aga teatud situatsioonis ja konditsioonis saab tõde uue valguse. Ilmselgelt on tal õigus, sest naine teab, millest räägib. Ma ei saa talle isegi mitte vastu vaielda ega väita, et olen ühes, kahes asjas veendunud. Või siiski! Tean täpselt seda, mida olen alati teadnud, kuid pimeda kombel eiranud.

-----------------------------------------------------------------------------------------

Päev täis üllatusi!

Sellest, kuidas minuga IKKA juhtub!

Sain siis oma esimese trahvi kätte. 4 aastat puhast lehte ja nüüd see närune parkimistrahv. Tere hommikust!

Suundusime Krissuga Vanemuise rõivaste laenutusse. Pean sellest kirjutama, sest ma pole niimoodi päris ammu naernud. Sammud viisid keldris asuvasse kaltsukahõngulisse laenutusse. Tuulasime veidi ringi ja pidime tõdema, et midagi kena ja seksikat me sealt igatahes ei leia. Esimesest pettumusest üle saanutena.. asusime erinevaid kostüüme proovima. Venitasime Krissuga endale kleidid selga. Esimene naerupahvak vallandus siis kui Proua laentusest üritas Krissu kleidi klambreid kinni saada. Vilunud käed said sellega hakkama aga hetk hiljem lendas haak suure kaarega kleidi küljest eemale. Mitte, et Krissu selles süüdi oleks olnud.

Proovisime veel hulk naljakaid kostüüme ja itsitasime peegli ees nagu 14. aastased. Uskuge! Kana, lehma ja sea kostüümid olid meie seljas äärmiselt naljakad. Noh! Selget emotsiooni edasi anda on raske, kuid soovitan kõigil sinna aega veetma minna. Naerda saab igatahes väga palju!

Nagu öeldakse: Pill tuleb pika ilu peale!

Nii oligi!

Istun autosse ja äärmiselt hea tuju.. kaudis kohe kui nägin oma auto kojamehe vahel kollast trahvikviitungit. Selge! Sain siis oma esimese trahvi kätte. Trahv iseenesest mind õnnetuks ei teinudki. Viis, kuidas see juhtus, tegi palju rohkem murelikuks ja olukorra halekoomiliseks. Parklasse sõites silmasin silti, mis teatas, et alal parkimine on tund aega tasuta. Isegi parkimiskell oli omal kohal ehk armatuuril, nähtavas kohas.

Viga oli aga selles, et unustasin selle seiereid keerata. Kullake ütleb pidevalt, et ta ei kannata, kuidas ma parkimiskella aknale unustan. Seekord lasi ta sellel asjandusel seal vedeleda mitu nädalat ja karma maksis mulle kohe ka kätte. Parkimiskell näitas aega 10.15. Kuid parklasse jõudsin ma kell 14.00. Ja trahvi sain juba 14.09 umbes. Jätsin siis kontrolörile mulje, et olen seal pool päeva parkinud ja maksta ei kavatsegi :D

Olen oma kohustusliku mai kuuse sissekandega hakkama saanud. Olen väga väsinud, tüdinenud, äärmiselt masendunud teatud hetkedel ja üldse tahaks vähemalt pooled asjad kuu peale saata! Aga üllatus, üllatus! Ei saa.

Ma loodan, et varsti on reede. Järgmine!

Lestat 148

Teate seda tunnet ? Kui teile teatatakse mõni väga halb uudis. Ümberringi nagu elu keeks aga teid ümbritseb üks uduloor, kus aeg peatub ja kisa-kära muutub haudvaikuseks. See hetk tundub teile igavikuna ja sellest toibudes muutuvad hääled valjemaks, valjemaks.. START! Kõik järgnev toimub kui repeati peal olles!

Per.... mu kott jäi lauale. Jooksin ühest klubi otsast teise. Süda peksles sees ja süda puperdas, oleks kott ometi alles. Paanikaks oli põhjust, kott koos dokumentidega ja päeval teenitud rahaga olid läinud. Äkitselt valdas mind meeletu vihahoog. Suundusin turvamehe juurde, kes mind terve õhtu oli jälginud. Küsimusele, kas ta ei oska mind koti otsimisel aidata.. sain vastuseks.. otsi prügikastist ja WCst. Mida too tüüp küll jälgis kui isegi seda ei suutnud meelde tuletada, et ma oma koti kaasa võtaksin? Mees on pervert, olgu tal seljas misiganes vorm!

Murest murtuna tuiskasin mööda prügikastidest ja põikasin sisse WC-desse. Jälle see hetk.. sisenesin ruumi ja nägin kraanikausi äärel oma musta kotti. Lukk oli avatud ja sealt paistsid mõningad mu asjad. Kaarditasku, mündikott, meigiasjad.. uksel jäin veel seisatama ja jälle tabas see vaikuse hetk.. süda puperdas ja asju läbi tuulates, tekkis enneolematu hüsteeria, paanikahoog.

Kohale jõudsid ka Arvi ja Krista. Järgnevat ette nähes lukustas Krista ukse. Loopisin oma tühja mündikoti ja kaarditasku mööda pisikest ruumi laiali, hakkasin ettejuhtuvat peksma. Oma obaduse said peegel, seinad, pott.. suutsin kõik võimalikke sõnu õhku loopida, nutta ja karjuda. Ennast ja neid maa põhja neada. Ma ei ole elus nii kurb ja vihane samaaegselt olnud. Ma ei tea, kust ma selle energia ja jõu võtsin, et niimoodi ennast välja elada. Tundsin, et kui üks neist kahest mind kasvõi korraks puudutab.. tõrjun ka nemad eemale. Pärast mõningast hüsteeritsemist otsustasin kontrollida, kas kõik dokumendid on alles.

Lappasin aeglaselt, pisaraid pühkides ja nuuksudes, kaarditaskut läbi. Mu näole tekkis kerge muie kui suutsin selgelt eristada...... mida?

Väike timeout!

Märk 1: Peole eelneval päeval sain kingituseks imeilusa rahakoti. Kahjuks unustasin selle maha ja ei olnud seda veel raha ega dokumentidega jõudnud täita.
Märk 2: Baarileiti ääres turgatas pähe mõte, panna paberraha mündikotti, kuid jätsin selle tegemata.
Märk 3: Unustasin oma telefoni jope taskusse. Tekkis mõte see ära võtta, kuid loobusin.

..... suutsin eristada ühes sahtlis oma päeval teenitud raha. Suudate te uskuda? See mustlaseroju varastas mu koti ja ta ei avastanud, et olin raha paigutanud dokumentide vahele. Võtsin raha sahtlist välja ja lehitsesin seda.. muie tekkis ka Arvi ja Krista näole ning õige pea kiljusime ja karjusime juba Kristaga koos. Ma ei suuda selle kirjeldusega kuidagi edasi anda seda, mida ma tundsin, kuidas seda väljendasin. Ma lihtsalt ei suuda seda edasi anda aga usun, et Krista ja Arvi mõistavad seda ideaalselt, sest nad kogesid seda hetke minuga koos.

Olen äärmiselt tänulik teile kahele, sest sellel hetkel oleks võõra inimese juures olek olnud kõige halvem asi üldse. Aitäh rahustamise ja minuga koos rõõmustamise eest!

Eric Clapton - Tears in heaven

Vahepala 6

Kolmepäevane sünnipäevamaraton!

Reede

Mu Kalli perekond pidas oluliseks kokku koguneda, et rahulikult õnnitlused ja kingitused üle anda. Unustasin terveks õhtuks tõsiasja, et järgmisel päeval tuleb varakult ärgata ja vaaritama hakata. Nautisin täiel rinnal seda mõnusat ja harmoonilist koosviibimist.. nalja ja naeru oli rohkem kui oleksin julgenud loota.

Laupäev

Hommik saabus ootamatult ja aeg hakkas käest voolama nagu oleks see viimne päev üldse. Ostsin poest meeletu koguse süüa ja suundusin koju kõike seda valmistama. Usun, et vähese ajaga suutsin nii mõndagi maitsvat valmis saada.

Aitäh Helenile ja Kristale, kes aitasid veel suupisteid valmistada. Ja tänan ja Elist ja Liinat, et nad mulle võimsa soovidepuu joonistasid. Kui olin oma kallid tööle pannud ja nad ülesanded edukalt täitnud olid.. oli aeg pidutsema hakata. Sain väga vahvaid pilte, naeru ja elamusi, mida ma ammu kogenud pole.

Afterparty toimus Jõe ääre talus, kus meeldiva seltskonna ja sära saatel pidu jätkus. Usun, et tsirkust ja leiba sai tervelt milli eest. Mis kõige olulisem.. ma olin väga õnnelik ja meelitatud sellest, kuidas mind tähelepanu ja vahvate soovidega üle puistati.

Midagi oli selles päevas ka ebameeldivat.. nii mõnigi tegemata tegu.. öeldud ebaküpsed kommentaarid ja poolikud kommentaarid minu toitude või sõprade kohta.. kergelt öeldes solvasid. Või, kas see on õige sõna? Pigem pidin nendes inimestes sügavalt pettuma, et nad mu sünnipäeva ja mind nii vähe austasid, et leidsid hetke ka ebameeldivuste tekitamiseks. Well, tegelikult oli ikka rõõmu rohkem kui seda jura, mida kirjeldasin.

Aitäh nendele, kes minuga tollel päeval siis olid.. mõtetes ja koha peal!

Pühapäev

Perekondlik õhtusöök ja sära veelgi rohkem kui eelmistel päevadel. Ma sain naerda, ma sain isaga nalja visata.. me saime osa väikevenna rootsi keelest ja meil oli üldse lõbus. Mõnikord on tunne, et õnne on nii palju, et oleks rohkem vaja aega, et seda nautida.

Ja nii ma palusingi oma sõpradel õnne asemel soovida endale rohkem aega.

Aitäh mu kullakesed!

Lestat 147

Sekundid tiksuvad!

Nendest saavad minutid, tunnid, päevad ja nädalad. Lõpuks mööduvad kuud ja veel kiiremini aastad. Niisamuti on minu viimasest sissekandest märkamatult möödunud liigagi pikk aeg.

Peas sosisevad mitmed mõtted, mis tahavad kevade eel karjetena välja paiskuda. Ometi on nii kuradima raske leida aega, et maha istuda ja kirjutada päevakajalisest kasvõi paar hädist reakest. Igatsen seda aega, kus mul oli miljon hetke just kirjutamisele, iseendale ja oma mõtetele. Olen oma päevad venitanud liiga pikaks või siis mõne teise jälle kahandanud millimeetriseks ja... kirjutamisele pole pühendanud ridagi. Lubadused, lubadused, lubadused.. „rohkem kirjutada“ on hetke seisuga üsna nullilähedased ja reedetud!

Minu elu on kõike muud kui IGAV.

Kõige selle kõrval, mida ma peaksin tegema, olen teinud palju muudki. Kool on nõudnud minult palju. Viimased kuud olen veetnud ettevalmistavates tundides, õppides midagi, millest on lõpueksamil kasu, kuid mille tegelik tulemus jääb teadmata. Jah, ma oleksin tahtnud võistelda, sest see oleks olnud suur eneseületus. Ei, ma pole kurb, et ma seda teha ei saanud, sest kohati olen närvipinge puhul selgrooni murduv. Mul on äärmiselt hea meel, et sain toredaid inimesi toetada ja rahustada. See aeg oli põnev ja erinevate inimeste tundma õppimine tuli mulle suureks kasuks.

Rääkides uutest inimestest! Mu hinge teeb meeletult suureks teadmine, et suudan endiselt ligi lasta inimesi, keda enamik ei mõista või, keda ma ka ise mingitel hetkedel kipun eelarvamustega sildistama. Näiteks tema. Ta on suur eeskuju. Samas on temas häirivaid nüansse mitmetel hetkedel. Veidi analüüsides ja inimest tundma õppidas, sain aru, et kõik see negatiivsus teiste ja ka tema suhtes, tuleneb teadmatusest. Ma olen selle inimese kohta teada saanud nii palju erinevaid asju, et tema mõistmine ei tekita mulle vähimatki raskust. Ta on liigagi sarnane minule ja paljudele teistele. See tekitab suure huvi erinevate elulugude ja minevikkude kohta.

On hämmastav, mida võib anda inimeste kuulamine, analüüsimine ja mõistmine. Oma sõpru peaks eelkõige kuulama ja nende suhtes siirast huvi välja näitama. Ja mõnikord peaks seda huvi välja näitama ka võhivõõra vastu, sest nii võib leida endale uue ja hea sõbra.

Viimasel ajal tunnen liigagi palju hoolimatust lähedaste poolt. Mõne suhtes olen ehk isegi selle siira huvi kaotanud. Ma ei leia, et see oleks hea või ilmtingimata vajalik, kuid teatud hetkedel on nii palju parem. Palju negatiivsust jääb kogemata ja rõõm tundub niimoodi palju magusam.

Aitäh!

Lestat 146

Kurimuri päev!

Ma veel ei teadnud, milles asi on. Selles selle asja mõte ongi. See, et Sina ei tea, et mina tean. Ja see, et mina ei tea, et Sina tead.

Ma armastan vett. Mulle meeldivad pildid mullidest, veepiiskadest.. Ma armastan merd ja selle külmas põues hulpimist. Aga ma ei salli, et minu kalapaati on ennast sokutanud üks vastik silmakirjateener ja enesearmastaja. Ta triivis oma katkise parvega keset metsikut tormi ja ootas kaaslast, sõpra. Kadedus või jumal teab, mis õelus.. sai temast võitu ja ta hakkas hammast ihuma minu paadi peale. Ega selle parvega kaugele ei jõuaks, liialt räbal teine. Ja rotid teevad nii.. lahkuvad upuvalt laevalt! Isegi kui see paat nende enda oma ja enda poolt läbi puretud on.

Ma ei mõista ja ei viitsigi mõelda, mille kuradi pärast mõni selline on. Faaa¤¤, mis ma valetan. Hea on ikka mõelda tegelikult, kes keda, kes mida ja mille kuradi pärast ümbritseb. Ma olen ikka palju rohkem valmis selleks kui tõenäosus ütleb, nii et.. hoia alt! Õnnelik olemiset on asi kaugel.. aga rahulikult jämmida ma ei karda!

Mind hämmastavad mõningad inimesed. Mõningad parimad sõbrad. Hey.. mul sünnipäev tulemas... tuled ka? Tore oleks, pole Sind eelmisest saati näinud, Sõber. Vot sellised inimesed vajaksid välja vahetamist. Mitte sellepärast, et nad ei leia aega minu külastamiseks.. vaid sellepärast, et nad ei leia aega minuga vestlemiseks kui nad online on, sellepärast, et nad ei vaevu huvi tundma, mis elu ma elan või kellega. Hea küll! Kõige tipp on ilmselgelt see, et sellised ei leia aega, huvi ega tahtmist, et mind oma ellu pühendada. Küsimusele.. kuidas läheb.. saan viisakad.. käin tööl, käin trennis ja puhkan niisama.. fraasid. Oeh kui tüdinenud olen ma enda nähtavaks tegemisest, pirtsutamisest ja otsestest appikarjetest. Ära vaevu mulle helistama ja küsima: Mis viga kulla pisike! Sest ma pole Sulle mingi pisike ja ammugi mitte kullake. Palun tee silmad lahti ja vaevu rohkem suhtlema!

Ärakasutamine on teema! Külmade varvastega, mahajäetud ja igavlev taksojuht. Ma istun just uhkes Mersus ja põrutan sellele taksole sisse. Well ja nii surid EMOd!

Hea aega!

Lions - White Angel

Lestat 145

Kuulamistõkked!

1. Võrdlemine
2. Mõtete lugemine
3. Vastuseks valmistumine
4. Sõelumine
5. Siltide kleepimine
6. Unelemine
7. Samastumine
8. Nõuandmine
9. Väitlemine
10. Oma õiguse tagaajamine
11. Teema vahetamine
12. Takka kiitmine

Mõni kindlasti loeb neid tõkkeid ja mõtleb, et.. tore, ma teen nii peaaegu igas vestluses. Mis selles siis halba on? 12. punktile võib leida ühiseks nimetajaks - rääkija rahulolematus. Kui kellegagi vestleme, tahame olla ainulaadsed, tähtsad oma tähtsusetus probleemis, kuulatud ja tähelepanelikkusega üle külvatud, austatud ja väärtustatud.

Nii mitmeski ülaltoodud punkti tihedas kasutamises nii enda puhul kui oma sõprusringkonna hulgas, kajastub ilmselt see kui vähe meid huvitab kuulamine, selle sügavamas mõttes. Meil ei ole aega. Pealegi.. meil endal on nii palju öelda ja mõelda, et selleks tuleb kaasvõitlejate aeg kõik ära tappa! Selles oleme edukad.

Mul on üks sõber, kes kasutab sõprussuhete kirjeldamisel fraase.. lahinguid valima, sõda pidama, võitma, alla andma jne. See kõik on siiani olnud seotud just erinevate kuulamistõkete kasutamisest tulenevate erimeelsuste, valestimõistmiste ja probleemidega. Sõprussuhteid, kus neid tõkkeid peaaegu eranditult igapäevaselt kasutatakse, ongi ühed lõputud vastasseisude keerised. Muudel puhkudel ei kõlba sellised väljendid sõprussuhetesse, sest sõber on keegi, kellega koos sõdida, mitte kodusõda pidada.

Samal teemal kavatsen jätkata ka järgmises sissekandes...

Jätkub.... !

Jeanette Winterson - Tahtsin öelda midagi õelat, et oma viha välja elada ja ennast õigustada. Aga vanade sõpradega on see keeruline, sest see on nii lihtne.

Aitäh!

Lestat 144

Häirivad asjad!

Aeg! Ma pole täpselt aru saanud, kas ma raiskan aega või venitan seda. Ilmselgelt ma kasutan seda igatahes ebaefektiivselt. Viimasel neljal-viiel päeval on mul aega olnud rohkem kui ära kuluks. Olen need päevad veetnud voodis, ennast säästes. Vähemalt üritades seda teha, kuid Häirivad asjad on mitmel korral mu palaviku üles tõstnud. Ja sellepärast olen nii mitmelgi korral aega nii kaua venitanud, et ma pole saanud nendest asjadest kirjutada.

Ma arvan, et ma olen üsna tubli olnud. Olen suutnud oma keskmise hinde viia nii kõrgele.. ja ühiskondlikult nii palju silma paista.. et mu kursus pidas mind vääriliseks minema direktori vastuvõtule. Ma olen Teile äärmiselt tänulik!

Mu tuleviku plaanid näevad ette, et kevadel tuleb sooritada kutseeksam ja seejärel sätin vaimu valmis teiseks kursuseks. Kui õnn ja edukus mind vähegi soosivad, sätin sammud kõrgkooli. Minu arust on see plaan ideaalne! Igaüks minu lähedastest peaks õnnelik ja toetav olema?!! Jah, väljaarvatud üks(pluss seljatagune) inimene, kes suudab leida selle kõige halvema hetke mu päevas, nädalas, kuus.. ja selle veelgi rohkem üle keerata kui muidu.

Ma võin oma kaine mõistusega selle olukorra üle naerda ka, kuid.. kas on ikka, mida naerda!

Aitäh!

Lestat and Sugar!

5 aastat!

Frances Mayes - “Teil on vist magus elu,” ütles talle üks barrista, “et joote nii mõru kohvi.”

Viis aastat on pikk aeg. Või kas ikka on? Kui elad 5 aastat vangistuses, on see pikk aeg.

Meie viis aastat pole olnud vangistus. Ma pole kunagi tundnud, et ma ei tohti midagi teha, kuskile minna või mõeldut välja öelda. Olen Sulle tänulik, et oled minust teinud selle, kes ma olen. Ja usu mind, hindan seda, mida oled minu kujundamisel teinud.

Veel mõni aeg tagasi kardsin nii kohutavalt seda, et ma pole Sinuga pikalt koosolemise tagajärjel enam nii diip. Ja eile ütles seda ka üks sõbranna.. : "Mulle tundub, et Sa pole enam nii diip kui varem.. ". Eile - Esimest korda ma tundsin, et Sina pole selles süüdi kui mina muutun. Tänu Sinule, mitte Sinu süül.. ma muutun. Ma olen rahul ja õnnelik, et ma ei pea oma sügavust väljendama provokatiivselt. Ma ei pea pead punaseks värvima.. või mustaks.. ma ei pea karjuma, räuskama, flirtima, nutma... riietama end musta või litsakalt, et saada tähelepanu. Mis peamine.. ma ei vaja enam nii palju oma Muusat, et kirjutada.

Ma võiksin sellel teemal palju kirjutada.. kui kallis ja vajalik mulle oled! Aga ma arvan, et Sa ei vaja seda, mida ma kirja panen, vaid seda, mida Sulle anda suudan. Loodan, et oled ka järgnevatel aegadel valmis seda kõike vastu võtma.. koos siis nende vigade ja headega, mida pakkuda suudan.

Suur, suuuur aitäh Sulle :D !

Lestat 143

Kahepalgelisus, mitmekülgsus!

Hermann Hesse - Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos. (“Stepihunt”, 1927)

Klatsimine on äärmiselt halb ja taunitav nagu me kõik teame, eksju?! Blogis avalikult arvamuse avaldamine mingite kolmandate isikute kohta on aga hoopis teisemaigulisem teema, onju. Pole vist midagi parata, et avalik läbilillede rääkimine on palju rohkem mokka mööda. Sisult on ju kõik sama. Üks ja see sama eneseväljendamine nende kohtade pealt, mis häirivad.

Kahepalgelisus.
Minu ümber on seda viimasel ajal rohkem kui ma vajaksin, oskaksin kirjeldada või läbi elada. Loomulikult tahaksin olla üdini aus kõigiga. Viimasel ajal tunnen, et ühe või teisega see ei õnnestu. Ja tead? Mõnega ei tahagi, sest ta pole seda lihtsalt ära teeninud. Üle pika aja tunnen, et teatud inimestega saan vabalt rääkida, ilma et nad oma eelarvamust, tavasid, tõdesid, õiget ja valet ning ühekülgsust peale suruksid. Hea on lihtsalt maailmaasjadest Sellistes kohtades rääkida ja tunda, et mõttekaaslane suudab samal lainel ja samas ruumis viibida.. ilma et küsiks pärast monoloogi.. ähh? Mis sa ütlesid? Ma ei saa midagi aru. Idioot oled või?

Mitmekülgsus.
Minu mitmekülgsus ei ole ammu enam kuskilt välja paistnud. See on ikka tugevalt teiste varju jäänud. Õnneks on vana hea spontaansus mind hädast välja aidanud. Heleni reedeõhtuse palve peale pidutseda PlinkPlonkis, vastasin jaatavalt ja sain uudse kogemuse osaliseks. Mõnus vaheldus kehvale klubimuusikale, perseid välgutavatele tšikitadele, noortele nolkidele ja igavale sisekujundusele.

Üks, mis ei muutu, on Eesti kuradima Mees :D Ma pole vist ühe õhtu jooksul veel varem nii kehvasid külgelöömistaktikaid läbi kogenud kui nüüd. Ometi oli see varasemast üks naljakamaid ja meeldejäävamaid õhtuid. Proovin mõnda paremat pala uuesti kirjeldada.

Minule läheneb läki-läkiga kergelt muigav noormees. Sirutab käe välja ja pehme pigistuse saatel lausub: „Tere! Minu nimi on Margus.“ Kerges hämmelduses, käratan tüübile: „Ei ole võimalik. Su nimi EI OLE Margus.“ Noormees kahvatub ja väidab: „Oky.. ma olen Lauri.“ Mina hingan kergendatult ja käsin tal terveks õhtuks Lauriks jääda“. Noormees muigab: „Ei tegelt ka, ma olengi Lauri.. Lauri S-----R.“ Mille peale minul vajub suu ammuli lahti: „Lauri? Sina oledki Lauri!. Minu nimi on Lestat“. Ja on noormehe hämmeldus nüüd peaaegu niisama suur kui minu oma. Tuli välja, et oleme selle noormehega samas koolis ja ka samas klassis käinud, kuid veidi eri aegadel. Terve õhtu sai nalja teemal.. kuidas sa minu klassi sattusid. Ja mis kuradi Skorpioni needus mul peal on? Oh õudust!

Seisime Heleniga posti ääres ja vaatasime mööduvaid inimesi. Inimesed olid kuidagi sõbralikud, avatud ja vestlemisaldid. Märkasin mitut noormest, kes meile pilgu olid peale visanud ja planeerisid ligi hüpata. Tundus nagu oleksid mõned neist järjekorra moodustunud. Järgmine noormees oli lahkumas ja teine meie juurde saabumas.

Noormees veidi imelik ja lokkis juustega: „Tegelikult ka, ma tahtsin teile enne midagi öelda..“. Meie: „No lase tulla, oled täna esimene, kellele me sõna anname.“ Mees: „Eeem.. ma vaatan, et te siin.... plaplaaa plaa, et mis te juua tahate?“ Meie: „ A la pime oled või, me ei joogi hetkel midagi.“ Noormees hämas veel miskit kuni jõudis minu rindadeni: „Teie dekoltee on nii avar. Kuna ma olen mees, siis mul on raske neid vaadata.“ Arvate, et ma jäin vastuse võlgu või? Hetkega kahetsesin, et sellele tolgusele sõna andsin: „Aga palun astu siis eemale“. Viipasin käega talle, et ta oma sammud, kus kurat viiks.. ja nii ta siis läks.

Keerutasime Heleniga tantsuplatsil jalga ja meid piirasid ümber kolm noormeest. Ilmselgelt üritasid nad meie tähelepanu saada mingite kummaliste käeviibetega üksteisele ja meile. Suurest tüdimusest, kuhu asi arenema peaks hakkama, astusin ühele lähemale ja küsisin: „Mida kuradit te teete? Proovige midagi uut, seda on meie peal täna juba proovitud.“ Jahmunud nolk väitis: „Ei, me tantsimegi nii“. Vihastasin sellise idiootsuse peale ja ütlesin: „Aga siis tantsige palun eemal. Te häirite meid.“ Viipasin käega, et nad kiiremini ja mujale liiguksid. Poisid kogunesid punti ja ilmselt arutasid, mida nad valesti tegid.

Esimese kontakti saamiseks piisaks ju tegelikult vaid viisakast Terest ja oma tutvustamisest. Ilmselt on see nende arust nii kulunud, et on vaja väga haledaid asju välja mõtlema hakata.

Õhtu nael oli noormes, kes polnudki Võõras. Muidu võibolla isegi tore poiss aga ei mäletanud minu nime, kus mind näinud oli või mille poolest ma (tema sõnade järgi) nii kuradima kena olin. Ma pole kindel, kas tal silmgi nii palju seletas, et meest naisest eristada. Kahju! See oli nagu suurem pettumus kui ma arvasin. Väike vabandus oleks ära kulunud.

Seda rubriiki võiks järgnevate kordadega täiendama hakata.

Aitäh!

Lestat 142

Ära ole liiga magus, sest siis söövad teised sind ära! Ära ole ka liiga kibe, siis nad sülitavad su peale!

Mõnikord on selline tunne, et endas on raske tasakaalu leida. Kui tahad kõigile meeldida, siis on ikkagi keegi, kes arvab, et sa pole piisavalt meeldiv ja mõnele jälle ei meeldi liigne meeldidatahtmine. Tulebki teha mõned valikud ehk olla veidi kibe ja veidi magus.

Scarletiga tekkis väike mõttevahetus teemal, milline maiustus, pirukas keegi meie arust on?! Kõik oleks palju selgem kui vastu tuleks Moorapea, lihapirukas või soolakringel. Milline suupiste Sina oled?! Väljast lihapirukas ja seest šokolaadi muffin.

Scarletiga pole kindlasti mõtet vaielda. Tema on šokolaadiglasuuriga kaetud lihapirukas :D Jep, tegelikult olen ma Sinuga ühel nõul, kuid eelistan suud rohkem kinni hoida. Miks? Ma ei oskagi Sulle seda seletada. Ma ei armasta konflikte. Mulle ei meeldi ka kui mulle liiga tehakse. Eelistan mõne teema koha pealt lihtsalt neutraalseks jääda. Ära arva, et ma Sind ei toeta! ;)

Aitäh!

Lestat 141

We have no right to ask when a sorrow comes, 'Why did this happen to me?' unless we ask the same question for every joy that comes our way!

Lugesin seda paar päeva tagasi ja jäin väga sügavalt mõtlema. Me hädaldame absoluutselt iga õnnetuse, jama, kurbuse, halvasti öeldud sõna või ebaõnnestumise üle. Üritame välja mõelda põhjuseid ja viise, miks see just meiega juhtus. Mille kuradi pärast mul kassa jälle ei klappinud? No mille kuradi pärast. Mida ma valesti tegin ja kuidas seda muuta?

Väga harva hüppame õnnest ja karjume rõõmust. Peaaegu mitte iial ei küsi me, millega ma olen edu ära teeninud ja, mida ma selleks tegin, et seda saavutada? Võibolla peaksime hoopis rohkem pöörama tähelepanu headele asjadele ja õnnestumistele. Võibolla siis ei tunduks kogu see P¤¤¤ nii häiriv ja ebaloomulik. Jätaksime muretsemise kõrvale ja pisarad nutmata, jalutaksime lihtsalt läbi elu, tobe irve näol.

..............................................................................................................

Jõulud on möödas, aastavahetus samuti, paljud peod on seljataga. Mitmed kurvad sündmused on samuti möödas ja paljud kallid inimesed on jäänud ilma minu sissekannetest. Viimaseid võin lohutada sellega, et ees on uus aasta, kus planeerin kõiki ja kõike silmas pidada. Ärge pahandage!

..............................................................................................................

Aitäh!

Algus 2

Tere! Algamas on uus blogiaasta! Teretulemast Jälgijad!

„Iga kord kui mu näpud mänglevalt klaviatuuril tantsima hakkavad, tõmban nad tagasi ja vajutan "Backspace´i".Ilmselt on kõigega mu elus nii. Kui miski hakkab tõsiselt huvi pakkuma, tõmbun eemale ja üritan ära unustada. Äkki muutub mu elu nii veel päris põnevaks.Aitäh!“

18. jaanuaril 2010 kirjutasin just sellised esimesed read oma blogisse. Sel hetkel olin absoluutselt kindel, et suudan nii järjepidevalt kirjutada ehk kuu või kaks. Möödunud on peaaegu, et aasta ja ma kirjutan endiselt. Näha küll, et mitte sellise innuga nagu varem, kuid see on vast mööduv nähtus, tavapärane mõõn.... ajutine?!

Kui see oleks päevik, mida ma pean.. kirjutaksin lihtsalt sellest, mis täna juhtus, mis mul Si..a keema ajas ja nakatavalt naerma pani. See on Blogi ja läheneda tuleb kuidagi kultuurselt ja lahedalt, et endal ka põnev lugeda oleks. Näis, kas õnnestub, sest sissekande teen küll hetkel veidi nagu kohustusest Scarleti ees.. ja enda ees.

Jätkub....