Ausalt öeldes on mul täiesti südamepahaduseni kõigest!
Käisin pesemas ja tundsin ennast nii hästi, et tulin-istusin uuesti arvuti taha. Kummaline! Ma ei tee tavaliselt nii, et kui olen juba arvuti välja lülitan siis taaskäivitan selle kirjutamise tarvis. Mul OLI hea tuju.. untill something happened!
Ma olen juba aru saanud, et igal ühel on oma elu. Mina olen viimasel ajal üks tülikas, tüütu ja masendav osa sellest. Jätkub saaga ”kui sind pole kohal, siis sind pole olemas”. Kes see ikka ekstra tuleb ütlema, et kaks tundi jääb teisipäeval ära või, et õps on Norras ja võid lõpetamisega hüvasti jätta?! Jep, just! Mitte keegi ei ütle seda sulle, sest lõppkokkuvõttes oled ise oma hädades süüdi ja vaata, kuidas hakkama saad.
Ilmselt dramatiseerin nagu 100ga üle. Lihtsalt nii suur ahastus tuleb peale sellepärast, et näen suure vaeva ära ja see peaaegu, et lendab kuu peale. Eks näis, mis saab!
Üks teine ja vägagi häiriv probleem. Ma olen seda märganud mitme inimese puhul. Mul on äärmiselt kiire olnud. Ilmselt ma ei suudaks oma viimaste päevade tegevusi üksikasjalikult kirja panna ja veel vähem meenutadagi. Kui keegi helistab ja küsib, mida ma teen, vastan pea eranditult, et ÕPIN. MSN on enamvähem välistatud keskkond suhtlemiseks, sest see nõuab palju aega. Koolis olen olnud kui tuuleiil, kes korraks ruumi sisse ja siis välja vuhiseb. Mul on kõrini nendest lausetest, kuidas läheb, sa saad hakkama, kas selle tegid ära, miks sinna tundi ei tulnud, kas sinna tundi tuled, sa ei lõpeta kui nii jätkad, tule töölt ära jne. Ma olen oma aja planeerimisega siiani küll ise hakkama saanud, milleks seda minu eest teha niimoodi?
Viimasel ajal suudavad inimesed, mind vaid õnnetuks teha. Kahju küll aga mul tõesti ei ole aega, et paari viisakusväljendit teiega vahetada. Kui ma olen nutmapuhkemise äärel, kas ma tahan siis keset koridori nendele küsimustele vastata, millega mu poole pöördutakse? Oma valede signaalide või siis teiste lugemisoskamatuse tõttu olen mitu inimest endast eemale peletanud. Ja ainukene asi, mida mul vaja on, on osavõtlikkus!
Aga teistel on ju sama raske ja pingeline aeg nagu minul ja sellepärast pole ka minu vajadused number üks!
Minu elus on üks väga eriline inimene. Minu Ingel, kes mu und valvab ja südamerahu pakub. Matu on viimastel päevadel mu varjupaik olnud. See, et ta reedel juhuslikult minu töö juures akna alt mööda kõndis, oli märk sellest, et minuga on asjad halvasti ja vajan tema abi. Tema abi ei seisne milleski materiaalses. See inimene pakub mulle sellist tuge, mida ma mitte kelleltki teiselt ei saa. Ma saan talle rääkida täpselt, millise töö ma valmis sain, milline tegemata on, mis mind eile nutma ajas ja kuidas mu enesetunne viie minuti pärast muutub. Kõik need inimesed, kes mu lähedal elavad ja voodis magavad... on niii kaugel. Matu võib olla siin ja seal, palju kaugemal kui peaks.. aga kõigest sellest hoolimata on ta lähemal kui keegi teine saaks füüsiliselt olla.
Ja mul on nii ääretult hea meel, et sa oled seal, kus sa oled ja teed seda, mida sa pead tegema. Lihtsalt ootan huviga, mis plaanid elul sinuga on!
Aitäh!
esmaspäev, 31. mai 2010
reede, 28. mai 2010
Lestat 112
Matu MSNi staatus: What have you done lately? See küsimus on mind
kummitanud päris mitu päeva.
Ma hakkan kirjutama ja lõpuks valmib üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas teisipäeva öösel kella kaheni õppisin ja kolmapäeva hommikul kaheksaks inglise keelt vastama jooksin, ning juba 8.36 istusin bussis, mis töö poole sõitis. Paar tundi mõttetööd ja uuesti kooli poole jooksin, et teha üks raamatipidamise, personali- ja sekretäritöö arvestus. Ja siis õhtut sisustasin stenograafia ja veini joomisega.
Siiski What Have I Done Lately?
Ma tahaksin uskuda, et ma olen midagi teinud. Enamus aineid peaksid nüüd juba korras olema. Järgmisel nädalal veel mõned töölehed inglise keeles esitada vaja, täna stenograafiaga pingutada. Sekretäritöö suuline eksam tekitab natukene hirmu aga kindlasti pole seegi kõige hullem. Oleme jäänud mina ja arvutiõpetus. Mina ja üks nädal. Ja see kooslus ei ole just kõige paremate killast. Pean oma võlud mängu panema ja superheaks mõjutajaks maskeeruma, et neid siis ära kasutada kui mõistus otsa saab.
Paar asja on mind veel kummitama jäänud. Näiteks selline tõsiasi, et kui sind kohal pole, siis sind polegi olemas. Ja nii saangi hiljem teada arvestustest, sõrmuste tellimisest ja lõpupeo rahakogumisest. Ilmselt on see selline paratamatu asi. Kui sind pole, siis sind lihtsalt pole. Lihtne!
Esindusinimesed?! Kas mul on tõesti neid vaja? Neid inimesi, kes tulevad ja näitavad ennast siis kui kogu vaev on ära nähtud. Nad peesitava selle aupaiste valguses nagu oleksid mõne väikese panusekese andnud. Vähemalt ma tean, et mu ümber on ka neid inimesi, kellele läheb kõik korda, mis hetkel toimub. Lõppkokkuvõttes paistab nende peale see kõige soojem ja siiram päike.
Toe Tag – Palju Õnne Inimesed!
Aitäh!
kummitanud päris mitu päeva.
Ma hakkan kirjutama ja lõpuks valmib üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas teisipäeva öösel kella kaheni õppisin ja kolmapäeva hommikul kaheksaks inglise keelt vastama jooksin, ning juba 8.36 istusin bussis, mis töö poole sõitis. Paar tundi mõttetööd ja uuesti kooli poole jooksin, et teha üks raamatipidamise, personali- ja sekretäritöö arvestus. Ja siis õhtut sisustasin stenograafia ja veini joomisega.
Siiski What Have I Done Lately?
Ma tahaksin uskuda, et ma olen midagi teinud. Enamus aineid peaksid nüüd juba korras olema. Järgmisel nädalal veel mõned töölehed inglise keeles esitada vaja, täna stenograafiaga pingutada. Sekretäritöö suuline eksam tekitab natukene hirmu aga kindlasti pole seegi kõige hullem. Oleme jäänud mina ja arvutiõpetus. Mina ja üks nädal. Ja see kooslus ei ole just kõige paremate killast. Pean oma võlud mängu panema ja superheaks mõjutajaks maskeeruma, et neid siis ära kasutada kui mõistus otsa saab.
Paar asja on mind veel kummitama jäänud. Näiteks selline tõsiasi, et kui sind kohal pole, siis sind polegi olemas. Ja nii saangi hiljem teada arvestustest, sõrmuste tellimisest ja lõpupeo rahakogumisest. Ilmselt on see selline paratamatu asi. Kui sind pole, siis sind lihtsalt pole. Lihtne!
Esindusinimesed?! Kas mul on tõesti neid vaja? Neid inimesi, kes tulevad ja näitavad ennast siis kui kogu vaev on ära nähtud. Nad peesitava selle aupaiste valguses nagu oleksid mõne väikese panusekese andnud. Vähemalt ma tean, et mu ümber on ka neid inimesi, kellele läheb kõik korda, mis hetkel toimub. Lõppkokkuvõttes paistab nende peale see kõige soojem ja siiram päike.
Toe Tag – Palju Õnne Inimesed!
Aitäh!
kolmapäev, 19. mai 2010
Lestat 111
Läbiv teema!
Ma vist ei pea mainima, et ma olen oma saavutuste üle enamasti uhke. Ma pole just kõige helgem pea. Ma ei pinguta pooltki nii palju kui ma võiksin ja suudaksin. Kindlasti oleksin minagi ülikoolis ja õpiksin mõnda hirmkeerulise nimetusega eriala-erialatust. Või siis õpiksin midagi, mis kannab üllast eesmärki.
Ometi õpin ma sekretäriks. Seda ei saa tõesti võrrelda mõne keerulise erialaga, kus on tõesti vaja elu eest õppida, õppida ja veekord õppida. Uskuge või mitte, ka mina pean õppima, mis sest et käin kutsekas. Uskumatu ja.. ka seal õpitakse, ka seal on eksamid. Ja muide, me ei õpi seal kohvi keetma, ilusad olema ja niisama naeratama. Hämmastav ikka, kuidas haritud inimesed sellest aru ei saa, et ka selliste ametite õppimine nõuab unetuid öid ja pingutamist.
Käbi ei kuku kännust kaugele. See inimene, keda ma pidasin kunagi põhimõttekindlaks, armastab ikka sinna kännu kõrvale maha prantsatada. Õnne siis!
Igatahes olen üsna tubli olnud. Süstin endasse pidevalt energiat, positiivsust ja mõistmist, et saan hakkama.
Võtan ette, teen ära! Võtan ette, teeeeen ära!
Aitäh!
Ma vist ei pea mainima, et ma olen oma saavutuste üle enamasti uhke. Ma pole just kõige helgem pea. Ma ei pinguta pooltki nii palju kui ma võiksin ja suudaksin. Kindlasti oleksin minagi ülikoolis ja õpiksin mõnda hirmkeerulise nimetusega eriala-erialatust. Või siis õpiksin midagi, mis kannab üllast eesmärki.
Ometi õpin ma sekretäriks. Seda ei saa tõesti võrrelda mõne keerulise erialaga, kus on tõesti vaja elu eest õppida, õppida ja veekord õppida. Uskuge või mitte, ka mina pean õppima, mis sest et käin kutsekas. Uskumatu ja.. ka seal õpitakse, ka seal on eksamid. Ja muide, me ei õpi seal kohvi keetma, ilusad olema ja niisama naeratama. Hämmastav ikka, kuidas haritud inimesed sellest aru ei saa, et ka selliste ametite õppimine nõuab unetuid öid ja pingutamist.
Käbi ei kuku kännust kaugele. See inimene, keda ma pidasin kunagi põhimõttekindlaks, armastab ikka sinna kännu kõrvale maha prantsatada. Õnne siis!
Igatahes olen üsna tubli olnud. Süstin endasse pidevalt energiat, positiivsust ja mõistmist, et saan hakkama.
Võtan ette, teen ära! Võtan ette, teeeeen ära!
Aitäh!
teisipäev, 18. mai 2010
Vahepala 4
See võtab ainult sekundi..
.. öelda, et armastan sind!
.. vabandust!
.. mul on kahju!
.. anna andeks!
.. tere!
.. head aega!
.. sa oled kallis!
.. vajan sind!
.. igatsen!
.. aitäh!
Meil on nii palju aega ja ometi nii vähe, et rohkem sekundeid nende lausetega täita. Me oleme, kas liiga vihased, liiga kurvad ja pahased või lihtsalt pimedad. Nii nagu mina vajan hellust ja hoolt, vajad sina ka! Onjunii?!
Lihtsalt! Kellele ma pole neid sekundeid ammu pühendanud , siis tulge võtke ise. Ma ausalt ei ole kade.
Kelle kuradi laps sa oled? See vaevab mu pead!
Aitäh!
.. öelda, et armastan sind!
.. vabandust!
.. mul on kahju!
.. anna andeks!
.. tere!
.. head aega!
.. sa oled kallis!
.. vajan sind!
.. igatsen!
.. aitäh!
Meil on nii palju aega ja ometi nii vähe, et rohkem sekundeid nende lausetega täita. Me oleme, kas liiga vihased, liiga kurvad ja pahased või lihtsalt pimedad. Nii nagu mina vajan hellust ja hoolt, vajad sina ka! Onjunii?!
Lihtsalt! Kellele ma pole neid sekundeid ammu pühendanud , siis tulge võtke ise. Ma ausalt ei ole kade.
Kelle kuradi laps sa oled? See vaevab mu pead!
Aitäh!
neljapäev, 13. mai 2010
Lestat 110
Vahepeal on olnud kaks sündmust, mida ma oleksin pidanud kajastama aga pole seda siiani teinud.
Emadepäev ja isa sünnipäev!
Emadepäev.
Ma võiksin öelda, et see on ilus päev ja mul on selle kohta häid mälestusi rääkida. Võibolla ma peaksin üldse sellest kirjutamata jätma. Samas tuletan endale meelde, et see on minu blogi, minu ausad mõtted ja minu väljaelatud (kirjutatud) tunded.
Emadepäev. Kahjuks ma ei näinud seekord oma ema. Ja häbi tunnistada aga ma isegi ei helistanud temale. Ma tean, miks ma selle tegemata jätsin aga ma ei taha seda põhjendada. Võibolla mõnes mõttes sellele ei olegi korraliku põhjendust. Kuid keegi teine pole mina, keegi teine ei tunne nii nagu mina. Samamoodi ma jätsin tervitamata emad, keda ma ei näinud. Need, keda nägin, said loomulikult paar siirast sõna kuulda, kallistuse.
Minu ema on mulle kallis inimene. Ja ma tean, et mina temale samuti. Oleksin tahtnud talle kingituse osta, lilled ja tordi viia ning kallistada. Tegelikult ma oleksin seda ka teha saanud aga.. Ma loodan, et saan seda lähiajal teha.
Isa sünnipäev!
Aeg muudab inimesi ja suhteid. Kui ma umbes neli aastat tagasi mässumeelse teismelisena kodust välja kolisin, poleks ma elus arvanud, et isa sünnipäevale kunagi lähen. Ometi on meie suhted muutunud lapse-lapsevanema ja isa-tütre suhtest täiskasvanud-sõbra-täiskasvanu suhteks. Ilmselt usaldab ta mind maailma kõigist inimestest kõige rohkem. Ja tema on minule see tugi, mille naljal olen seisnud siis kui mul enam millegi najal seista ei ole.
Kuigi ta on see isa, kes oma tütre kohta politseisse avalduse tegi.. ja see isa, kes nädal aega minuga ei rääkinud kuna sain ühe lollusega hakkama.. ja see isa, kes kurjustas ja karjus kui üritasin värsket kurki keeta.. siis on ta ikka minu isa ja kõige parem isa, keda ma endale soovida oleksin tahtnud.
Minu isa on rõõmsameelne ja talle meeldib naerda. Ta tundub kurjana neile, kes temaga suhtlema ei vaevu. Paljud inimesed mõistavad teda valesti, sest nad ei süvene temasse. Minu isa võib olla suurepärane sõber neile, kellele on olulised usaldusväärsus, sõbralikkus, ausus. Need, kes on ahned ja ei austa tema põhimõtteid, ei leia ka tema sõprade hulgas kohta. Ta hindab inimesi, kes teda hindavad.
Selline on minu isa. Ja palju õnne talle!
Aitäh!
Emadepäev ja isa sünnipäev!
Emadepäev.
Ma võiksin öelda, et see on ilus päev ja mul on selle kohta häid mälestusi rääkida. Võibolla ma peaksin üldse sellest kirjutamata jätma. Samas tuletan endale meelde, et see on minu blogi, minu ausad mõtted ja minu väljaelatud (kirjutatud) tunded.
Emadepäev. Kahjuks ma ei näinud seekord oma ema. Ja häbi tunnistada aga ma isegi ei helistanud temale. Ma tean, miks ma selle tegemata jätsin aga ma ei taha seda põhjendada. Võibolla mõnes mõttes sellele ei olegi korraliku põhjendust. Kuid keegi teine pole mina, keegi teine ei tunne nii nagu mina. Samamoodi ma jätsin tervitamata emad, keda ma ei näinud. Need, keda nägin, said loomulikult paar siirast sõna kuulda, kallistuse.
Minu ema on mulle kallis inimene. Ja ma tean, et mina temale samuti. Oleksin tahtnud talle kingituse osta, lilled ja tordi viia ning kallistada. Tegelikult ma oleksin seda ka teha saanud aga.. Ma loodan, et saan seda lähiajal teha.
Isa sünnipäev!
Aeg muudab inimesi ja suhteid. Kui ma umbes neli aastat tagasi mässumeelse teismelisena kodust välja kolisin, poleks ma elus arvanud, et isa sünnipäevale kunagi lähen. Ometi on meie suhted muutunud lapse-lapsevanema ja isa-tütre suhtest täiskasvanud-sõbra-täiskasvanu suhteks. Ilmselt usaldab ta mind maailma kõigist inimestest kõige rohkem. Ja tema on minule see tugi, mille naljal olen seisnud siis kui mul enam millegi najal seista ei ole.
Kuigi ta on see isa, kes oma tütre kohta politseisse avalduse tegi.. ja see isa, kes nädal aega minuga ei rääkinud kuna sain ühe lollusega hakkama.. ja see isa, kes kurjustas ja karjus kui üritasin värsket kurki keeta.. siis on ta ikka minu isa ja kõige parem isa, keda ma endale soovida oleksin tahtnud.
Minu isa on rõõmsameelne ja talle meeldib naerda. Ta tundub kurjana neile, kes temaga suhtlema ei vaevu. Paljud inimesed mõistavad teda valesti, sest nad ei süvene temasse. Minu isa võib olla suurepärane sõber neile, kellele on olulised usaldusväärsus, sõbralikkus, ausus. Need, kes on ahned ja ei austa tema põhimõtteid, ei leia ka tema sõprade hulgas kohta. Ta hindab inimesi, kes teda hindavad.
Selline on minu isa. Ja palju õnne talle!
Aitäh!
Lestat 109
Ma pole kaks päeva kirjutanud. Tunne on nagu poleks seda paar kuud teinud. Kaks päeva kestnud must masendus hakkab natukene taanduma. Olen täna suutnud juba paar asja ära korraldada. Võibolla ei olegi vaja nuttes magama minna ja hommikul paistes silmadega üles ärgata.
Olukord ei ole üldse nii hull kui ma endale sisendama suutsin hakata. Jah, ITi naine endiselt vihkab mind. Kuid meie tunded on enamvähem vastastikused. Ja võibolla see ongi mu kõige suurem proovikivi. Just oma ego mahasurumine. „Kuidas ma saan?“ lause muutub „Ma suudan, ma saan, ma võin, ma tahan!“ lauseks.
Ja üldse! Nagu Scarlet kirjutas „Lubadus“. Lubadustest, mis on sõpradele antud, tuleb kinni pidada. Meil on diil – Lestat saab hakkama ja Scarlet on positiivsem. Või ka vastupidi. Sõpradega on see hea asi, et nendelt saab energiat ammutada ja nemad saavad seda sinult ka. Ja sa ei pea seda toetust anuma, paluma ja kisamisega välja meelitama, sest nad lihtsalt armastavad sind ja hoolivad. Sõprus ongi kahepoolne, üksi ei saa siin midagi teha.
Täna ma naeran ja naeratan. Ja ma ei tea, miks? Äkki on asi energiajoogis? Või selles, et Scarlet lubas ööseks tulla? Või on asi selles, et Scarlet ei läinud kooli ja nüüd vestleb minuga? Jep, kindlasti on asi Scarletis. Kaudselt on see ikka temaga seotud, sest oli ju tema see, kes õiendas ja karjus minu peale, et ma reaalselt mõtlema hakkaksin. Tänu sellele olen ju suutnud vähemasti 7 aine saatuse ära otsustada. Oky, poolele teele sammuda.
Natukene nalja on ka täna saanud. Kron sammub surmtõsise ilmega minu laua juurde ja räägib peeglitest. Mitte nendest, mis seintel ripuvad.. vaid sina-mina peeglist. Sellele järgnes küsimus, mis natukene selgust tekitas. „Kas ma näen mingite rahvusvaheliste teadlaste kamba jaoks liiga boheemlaslik välja?“. Muigasin ja ütlesin selgelt, et ta ei näe üldse nende jaoks liiga boheemlaslik välja. Kuidas saabki üks korralikus ülikonnas mees välja näha boheemlaslik? Olukord EKMis on äärmiselt pingeline ja see on üsna naljakas, et selline asi muret tekitab. Samas on ju esmamulje loomine tõesti oluline.
There´s a new war coming!
Aitäh!
Olukord ei ole üldse nii hull kui ma endale sisendama suutsin hakata. Jah, ITi naine endiselt vihkab mind. Kuid meie tunded on enamvähem vastastikused. Ja võibolla see ongi mu kõige suurem proovikivi. Just oma ego mahasurumine. „Kuidas ma saan?“ lause muutub „Ma suudan, ma saan, ma võin, ma tahan!“ lauseks.
Ja üldse! Nagu Scarlet kirjutas „Lubadus“. Lubadustest, mis on sõpradele antud, tuleb kinni pidada. Meil on diil – Lestat saab hakkama ja Scarlet on positiivsem. Või ka vastupidi. Sõpradega on see hea asi, et nendelt saab energiat ammutada ja nemad saavad seda sinult ka. Ja sa ei pea seda toetust anuma, paluma ja kisamisega välja meelitama, sest nad lihtsalt armastavad sind ja hoolivad. Sõprus ongi kahepoolne, üksi ei saa siin midagi teha.
Täna ma naeran ja naeratan. Ja ma ei tea, miks? Äkki on asi energiajoogis? Või selles, et Scarlet lubas ööseks tulla? Või on asi selles, et Scarlet ei läinud kooli ja nüüd vestleb minuga? Jep, kindlasti on asi Scarletis. Kaudselt on see ikka temaga seotud, sest oli ju tema see, kes õiendas ja karjus minu peale, et ma reaalselt mõtlema hakkaksin. Tänu sellele olen ju suutnud vähemasti 7 aine saatuse ära otsustada. Oky, poolele teele sammuda.
Natukene nalja on ka täna saanud. Kron sammub surmtõsise ilmega minu laua juurde ja räägib peeglitest. Mitte nendest, mis seintel ripuvad.. vaid sina-mina peeglist. Sellele järgnes küsimus, mis natukene selgust tekitas. „Kas ma näen mingite rahvusvaheliste teadlaste kamba jaoks liiga boheemlaslik välja?“. Muigasin ja ütlesin selgelt, et ta ei näe üldse nende jaoks liiga boheemlaslik välja. Kuidas saabki üks korralikus ülikonnas mees välja näha boheemlaslik? Olukord EKMis on äärmiselt pingeline ja see on üsna naljakas, et selline asi muret tekitab. Samas on ju esmamulje loomine tõesti oluline.
There´s a new war coming!
Aitäh!
esmaspäev, 10. mai 2010
Vahepala 3
See on täiesti uskumatu kui palju leiab mängimiseks aega inimene, kes väidab, et tal seda aega kõige vähematki ei ole. Jutt käib sinust ja Sinust ja võibolla isegi minust. Meist kõigist!
Praegu ei peaks ma kirjutama vaid mõtlema, kuidas endale stenograafia selgeks teha. Ma tean, et see on peaaegu, et võimatu. Kuu ajaga ei suuda ma küll neid imelisi laineid ja krõnkse tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks ümber tõlkima hakata. Või siiski? Laenutasin neli stenograafia ehk kiirkirja õpikut. Ehk need veidikene aitavad mind? Või peaks hakkama sissekandeid stenogrammidena esitama? Nojah.. oleks sellel vast sügav mõte sees.
Kringel on ka hea maiuspala!
Tänkjuuu!
Praegu ei peaks ma kirjutama vaid mõtlema, kuidas endale stenograafia selgeks teha. Ma tean, et see on peaaegu, et võimatu. Kuu ajaga ei suuda ma küll neid imelisi laineid ja krõnkse tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks ümber tõlkima hakata. Või siiski? Laenutasin neli stenograafia ehk kiirkirja õpikut. Ehk need veidikene aitavad mind? Või peaks hakkama sissekandeid stenogrammidena esitama? Nojah.. oleks sellel vast sügav mõte sees.
Kringel on ka hea maiuspala!
Tänkjuuu!
Lestat 108
Kui elamusi on palju, siis on soov kirjutada väga suur. Kui elamusi on liialt palju, kaob soov kirjutada. Mina olen seal piiri peal. Negatiivsest kirjutamine ei too kunagi head kaasa, kuid positiivseks jääda on kuradima keeruline.
Mul on totaalselt kõrini nimekirjadest, nende koostamisest ja täitmisest. Ma ei salli meilide saatmist, nende saamist ega nende täitmist. Ma ei kannata mõtet, et ma olen päris mitu mitu valet valikut teinud, mis võivad mu elu ära rikkuda. Ja ma olen väsinud.
Ma magan rohkem kui keskmine inimene. Ja ilmselt rohkem kui need, kes palju magavad. Viimasel ajal tegelen vaid hädavajalike toimingutega. Ehk siis söömine (nii palju kui on vajalik püsti seismiseks), WC külastamine, tööl külmumas käimine. Ise teen ma süüa mingisugusel äärmisel juhul. Võikud sobivad ju ka?! Pesu pesemine ja muud sellega kaasnevad toimingud kulgevad sunduse, kisa saatel. Imestan, et hommikuti ennast ise riidesse suudan panna (kuigi seda ka väga vaevaliselt). Elav surnu?!! Mingit hullemat kaitserefleksi pinge jaoks ei saa olemas olla kui on UNI. Ja taaskord pean sööma oma sõnu „uni pole vajadus“, uni on kuradima primaarne vajadus.
Uni ei ole kunagi probleem siis, kui veedad aega heade sõpradega. Laupäeva hommik kujunes ärkamise osas äärmiselt raskeks. Pitsa tükkidega meelitati mu silmad lahti ja kohustuste meeldetuletamise saatel vedasin ennast lõpuks riidesse panema. Läksin Scarleti ja Atuga laadale. Päev oli äärmiselt kena ja päiksepaisteline. Tundus, et võin selle päeva isegi üle elada. Kui ostsin laadalt värskeid soolakurke, muutus elu lausa mitmevärviliseks ja meeldivaks. Olingi päästetud!
Mulle meeldib kui Scarlet küsib, mis meil plaanis on. Ta mõtleb lennult kõiksuguseid huvitavaid plaane välja. Laupäeva õhtu veetsime Scarleti vanemate juures. Me Scarletiga tegime natukene süüa. Ehk siis suskasime marinaadis ribid ahju ja ootasime, millal need söödavaks muutuvad. Päris mitu korda suutsin ma sellise paanika tekitada, et mehed olid valmis selle kisa peale MCi sõitma. Õnneks oli lõpptulemus üsna maitsev!
Minu arust oli seltskond äärmiselt meeldiv ja huvitav. Scarlet näitas natukene küüsi aga Jänku suutis üsna malbeks jääda. Atu leidis, et tollel õhtul võib mulle igasuguseid solvavaid hüüdnimesid panna. See oli vist nali, mille peale mina küüsi näitasin. Igatahes oli väga meeldiv õhtu, sest nalja ja naeru olid enamvähem kõik kohad täis. Ja maailm tundus natukene parema paigana olevat!
Minu kabinetis on umbes 16 kraadi sooja. Kui ma oleksin uss, tõmbaksin ennast teetassi ümber kerra. Uhh.. viimati oli mul nii külm siis kui olin haiglas tilguti küljes.
Aitäh!
Mul on totaalselt kõrini nimekirjadest, nende koostamisest ja täitmisest. Ma ei salli meilide saatmist, nende saamist ega nende täitmist. Ma ei kannata mõtet, et ma olen päris mitu mitu valet valikut teinud, mis võivad mu elu ära rikkuda. Ja ma olen väsinud.
Ma magan rohkem kui keskmine inimene. Ja ilmselt rohkem kui need, kes palju magavad. Viimasel ajal tegelen vaid hädavajalike toimingutega. Ehk siis söömine (nii palju kui on vajalik püsti seismiseks), WC külastamine, tööl külmumas käimine. Ise teen ma süüa mingisugusel äärmisel juhul. Võikud sobivad ju ka?! Pesu pesemine ja muud sellega kaasnevad toimingud kulgevad sunduse, kisa saatel. Imestan, et hommikuti ennast ise riidesse suudan panna (kuigi seda ka väga vaevaliselt). Elav surnu?!! Mingit hullemat kaitserefleksi pinge jaoks ei saa olemas olla kui on UNI. Ja taaskord pean sööma oma sõnu „uni pole vajadus“, uni on kuradima primaarne vajadus.
Uni ei ole kunagi probleem siis, kui veedad aega heade sõpradega. Laupäeva hommik kujunes ärkamise osas äärmiselt raskeks. Pitsa tükkidega meelitati mu silmad lahti ja kohustuste meeldetuletamise saatel vedasin ennast lõpuks riidesse panema. Läksin Scarleti ja Atuga laadale. Päev oli äärmiselt kena ja päiksepaisteline. Tundus, et võin selle päeva isegi üle elada. Kui ostsin laadalt värskeid soolakurke, muutus elu lausa mitmevärviliseks ja meeldivaks. Olingi päästetud!
Mulle meeldib kui Scarlet küsib, mis meil plaanis on. Ta mõtleb lennult kõiksuguseid huvitavaid plaane välja. Laupäeva õhtu veetsime Scarleti vanemate juures. Me Scarletiga tegime natukene süüa. Ehk siis suskasime marinaadis ribid ahju ja ootasime, millal need söödavaks muutuvad. Päris mitu korda suutsin ma sellise paanika tekitada, et mehed olid valmis selle kisa peale MCi sõitma. Õnneks oli lõpptulemus üsna maitsev!
Minu arust oli seltskond äärmiselt meeldiv ja huvitav. Scarlet näitas natukene küüsi aga Jänku suutis üsna malbeks jääda. Atu leidis, et tollel õhtul võib mulle igasuguseid solvavaid hüüdnimesid panna. See oli vist nali, mille peale mina küüsi näitasin. Igatahes oli väga meeldiv õhtu, sest nalja ja naeru olid enamvähem kõik kohad täis. Ja maailm tundus natukene parema paigana olevat!
Minu kabinetis on umbes 16 kraadi sooja. Kui ma oleksin uss, tõmbaksin ennast teetassi ümber kerra. Uhh.. viimati oli mul nii külm siis kui olin haiglas tilguti küljes.
Aitäh!
pühapäev, 9. mai 2010
Lestat 107
Päris palju on jäänud kirjutamata.
Oli üks enamvähem kena ja päiksepaisteline hommik. Ma teadsin, mis juhtuma hakkab. Midagi Deja vu laadset! Planeeritud bussile ma loomulikult ei jõudnud. Ilmselgelt käratasin need kaks mitte-nii-kena-sõna liialt kõvasti välja kui nägin, et see neetud NR4 mu nina alt minema sõitis. Kümme minutit ootamist ja lootmist. Jah, just lootmist, et see kena päev ei saaks rikutud.
Olen vist varemgi maininud, et kui seal pilve äärel mingi karvane mehike istub, kes meie saatused ja elud paika paneb, siis too mehike mind eriti ei säästa ega armasta. Ilmselt olen mingi eriti huvitav eksperiment. Lisaks sellele saadab ta minu ellu samasuguseid Erilisi ja Huvitavaid eksperimente. Ja üks selline nö Eriline variant rikkus oma olemasoluga paarkümmend minutit mu elust ära.
Mõne inimese nägemine tekitab minus tunde, et kohe kohe.. iga hetk kukun kokku. Pea läheb uimaseks, käed hakkavad kohe kindlasti värisema, nõrkusest jalgades rääkimata. Süda lööb sellise kiirusega, et ähvardab rinnust välja vupsata. Kõlab nagu armumine?! Oleks vaid siis midagi nii ilusat ja toredat. See on põhjustatud selle inimese idiootsusest. Ja võibolla see peakski kõik ära seletama!
Teadsin juba enne bussist väljumist, et fooris sirab punane tuli kui selleni jõuan. Oli see siis mu ettekujutlus, deja vu või unenägu.. teadsin, et ületan tee punasest tulest hoolimata aga pean kontrollima, et ühtegi autot ei tuleks, sest muidu jääb minust teele vaid märk plekk. Vähemalt see oli see, mida ma nägin. Paanika oli läbi!
Järgmisel päeval ületasin hoopis ühes teises kohas teed. Seisin ja ootasin, et fooris läheks tuli roheliseks. Minust paremal olevad autod jäid juba seisma ja oletasin, et iseenesest võiksin teele astuda. Tõstsin jala natukene ettepoole, et teha samm... kuid miskipärast jäi minu pilk sellele punasele tulele.. hetk hiljem tuhises minust mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda sõiduauto. Üks poolik samm, üks hetk! Mõnikord on ikka väga vähe vaja.
I have won the war! Why lose the last battle?
Oli üks enamvähem kena ja päiksepaisteline hommik. Ma teadsin, mis juhtuma hakkab. Midagi Deja vu laadset! Planeeritud bussile ma loomulikult ei jõudnud. Ilmselgelt käratasin need kaks mitte-nii-kena-sõna liialt kõvasti välja kui nägin, et see neetud NR4 mu nina alt minema sõitis. Kümme minutit ootamist ja lootmist. Jah, just lootmist, et see kena päev ei saaks rikutud.
Olen vist varemgi maininud, et kui seal pilve äärel mingi karvane mehike istub, kes meie saatused ja elud paika paneb, siis too mehike mind eriti ei säästa ega armasta. Ilmselt olen mingi eriti huvitav eksperiment. Lisaks sellele saadab ta minu ellu samasuguseid Erilisi ja Huvitavaid eksperimente. Ja üks selline nö Eriline variant rikkus oma olemasoluga paarkümmend minutit mu elust ära.
Mõne inimese nägemine tekitab minus tunde, et kohe kohe.. iga hetk kukun kokku. Pea läheb uimaseks, käed hakkavad kohe kindlasti värisema, nõrkusest jalgades rääkimata. Süda lööb sellise kiirusega, et ähvardab rinnust välja vupsata. Kõlab nagu armumine?! Oleks vaid siis midagi nii ilusat ja toredat. See on põhjustatud selle inimese idiootsusest. Ja võibolla see peakski kõik ära seletama!
Teadsin juba enne bussist väljumist, et fooris sirab punane tuli kui selleni jõuan. Oli see siis mu ettekujutlus, deja vu või unenägu.. teadsin, et ületan tee punasest tulest hoolimata aga pean kontrollima, et ühtegi autot ei tuleks, sest muidu jääb minust teele vaid märk plekk. Vähemalt see oli see, mida ma nägin. Paanika oli läbi!
Järgmisel päeval ületasin hoopis ühes teises kohas teed. Seisin ja ootasin, et fooris läheks tuli roheliseks. Minust paremal olevad autod jäid juba seisma ja oletasin, et iseenesest võiksin teele astuda. Tõstsin jala natukene ettepoole, et teha samm... kuid miskipärast jäi minu pilk sellele punasele tulele.. hetk hiljem tuhises minust mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda sõiduauto. Üks poolik samm, üks hetk! Mõnikord on ikka väga vähe vaja.
I have won the war! Why lose the last battle?
teisipäev, 4. mai 2010
Lestat 106
Ilmselt peaksin ma Mai algusest midagi positiivset välja otsima. Jaa!
Käisin festivalil nimega „Momentum“. Ma loodan, et ma ei eksinud nüüd. Igatahes see üritus oli üks väga tore ja hästi planeeritud ettevõtmine. Kirjeldan siis eelkõige elamusi, mida pühapäevane kontsert minule pakkus. Erinevatest paikadest olid kokku kogunenud tantsijad. Tantsiti peotantsu, rahvatantsu, loovtantsu, tänavatantsu, poptantsu? ja esindatud olid ka daamid kaugetest aegadest, kes oma härradega graatsiliselt tantsulaval liuglesid.
Loomulikult on rahvatants minu jaoks neist kõige südamelähedasem. Need kümme aastat, mil sain segarühmas tantsida, olid väga elamuste rohked. Tantsupidudest rääkimata! Rahvatants ei anna küll erilist võimalust olla loov, kuid nõuab sellegipoolest väga suurt pühendumust. Mäletan, et tuli õppida väga keerulisi samme, meeles pidada oma asukoht platsil ja kõik see nõudis ka füüsilist vastupidavust. Enne ülavaatusi harjutasime 3-4 päeva nädalas. Miski meid siiski motiveeris nii palju, et saime alati tantsupeole.
Kui ma vaatasin neid noori, vanu ja keskealisi rahvatantsijaid, siis tekkis kerge nostalgia hetk. Kujutasin ette kui palju nad trennides vaeva näevad aga ka seda, milline rõõm on koos ühise asja nimel vaeva näha. Rahvariided! Need mustrid ja värvikombinatsioonid. Ka see on minu arust fantastiliselt ilus. Kuna minu ülesandeks oli olla fotograafi rollis, siis ma lausa nautisin võimalust tabada mõni hea poos või näoilme.
Loovtants ja tänavatants, poptants! Viimase nimetuses ma pole kindel ja ega ma ka mingi tantsukriitik ei ole. Igatahes need stiilid on mulle üsna võõrad. Mis aga ei tähenda, et need mulle ei meeldiks. Pigem vastupidi! Mõnes sellises tantsutrennis käiksingi kõige meelsamini. Ja mine tea, võibolla otsingi võimaluse, et mõnda nendest stiilidest tantsima hakata. Jäin kohe mõttesse ja hakkasin trenni otsima.
Ragga! Tunni täispikk nimi võiks olla dancehall-ragga-streetdance, sest tunnis kasutatakse nii dancehalli kui ka tänavatantsu liigutusi, mis kombineeritakse energilisteks ning liikuvateks tantsukombinatsioonideks. Tund põhineb ragga (raggamuffini), dancehalli ning muude Jamaica mõjutustega muusikal. Tuntumad esindajad on: Vybz Cartel, Elephant Man, Bounty Killer, Beenie Man, Sean Paul jt.
Ragga on Jamaica tantsu ning muusika dancehall ala-žanr, mille aluseks on elektrooniline muusika. Ragga (ja dancehall) on saanud mitmeid mõjutusi hiphopist, r’n'b-st, reggae, dub-st jpt muusikastiilidest.
Minulik? Poleks jah arvanud, eksole?!
Igatahes oli äärmiselt meeldiv sellel üritusel viibida. Mulle väga meeldisid kõik tantsud, mida seal esitati. Samuti oli tore neid erinevaid hetki fotoaparaadiga tabada. Kontserti läbiviijad oli väga positiivselt meelestatud ja osalesid ka ise tantsudes. Inimesed olid samuti väga lõbusad. Selliseid üritusi peaks rohkem külastama, nendel osalema.
Aitäh!
Käisin festivalil nimega „Momentum“. Ma loodan, et ma ei eksinud nüüd. Igatahes see üritus oli üks väga tore ja hästi planeeritud ettevõtmine. Kirjeldan siis eelkõige elamusi, mida pühapäevane kontsert minule pakkus. Erinevatest paikadest olid kokku kogunenud tantsijad. Tantsiti peotantsu, rahvatantsu, loovtantsu, tänavatantsu, poptantsu? ja esindatud olid ka daamid kaugetest aegadest, kes oma härradega graatsiliselt tantsulaval liuglesid.
Loomulikult on rahvatants minu jaoks neist kõige südamelähedasem. Need kümme aastat, mil sain segarühmas tantsida, olid väga elamuste rohked. Tantsupidudest rääkimata! Rahvatants ei anna küll erilist võimalust olla loov, kuid nõuab sellegipoolest väga suurt pühendumust. Mäletan, et tuli õppida väga keerulisi samme, meeles pidada oma asukoht platsil ja kõik see nõudis ka füüsilist vastupidavust. Enne ülavaatusi harjutasime 3-4 päeva nädalas. Miski meid siiski motiveeris nii palju, et saime alati tantsupeole.
Kui ma vaatasin neid noori, vanu ja keskealisi rahvatantsijaid, siis tekkis kerge nostalgia hetk. Kujutasin ette kui palju nad trennides vaeva näevad aga ka seda, milline rõõm on koos ühise asja nimel vaeva näha. Rahvariided! Need mustrid ja värvikombinatsioonid. Ka see on minu arust fantastiliselt ilus. Kuna minu ülesandeks oli olla fotograafi rollis, siis ma lausa nautisin võimalust tabada mõni hea poos või näoilme.
Loovtants ja tänavatants, poptants! Viimase nimetuses ma pole kindel ja ega ma ka mingi tantsukriitik ei ole. Igatahes need stiilid on mulle üsna võõrad. Mis aga ei tähenda, et need mulle ei meeldiks. Pigem vastupidi! Mõnes sellises tantsutrennis käiksingi kõige meelsamini. Ja mine tea, võibolla otsingi võimaluse, et mõnda nendest stiilidest tantsima hakata. Jäin kohe mõttesse ja hakkasin trenni otsima.
Ragga! Tunni täispikk nimi võiks olla dancehall-ragga-streetdance, sest tunnis kasutatakse nii dancehalli kui ka tänavatantsu liigutusi, mis kombineeritakse energilisteks ning liikuvateks tantsukombinatsioonideks. Tund põhineb ragga (raggamuffini), dancehalli ning muude Jamaica mõjutustega muusikal. Tuntumad esindajad on: Vybz Cartel, Elephant Man, Bounty Killer, Beenie Man, Sean Paul jt.
Ragga on Jamaica tantsu ning muusika dancehall ala-žanr, mille aluseks on elektrooniline muusika. Ragga (ja dancehall) on saanud mitmeid mõjutusi hiphopist, r’n'b-st, reggae, dub-st jpt muusikastiilidest.
Minulik? Poleks jah arvanud, eksole?!
Igatahes oli äärmiselt meeldiv sellel üritusel viibida. Mulle väga meeldisid kõik tantsud, mida seal esitati. Samuti oli tore neid erinevaid hetki fotoaparaadiga tabada. Kontserti läbiviijad oli väga positiivselt meelestatud ja osalesid ka ise tantsudes. Inimesed olid samuti väga lõbusad. Selliseid üritusi peaks rohkem külastama, nendel osalema.
Aitäh!
Lestat 105
The Butterfly Effect
The title is a reference to the butterfly effect, which is a metaphor that encapsulates the idea that if one were to make small changes, while going back to the past, the resulting changes to the present would be large and various.
Seal akna peal kõlgub üks noor umbes 10 aastane tütarlaps. Vaatab alla, kus rohelisel muruplatsil mängivad teised temavanused lapsed. Ta väga kadestab neid. Samas kardab välja minna, äkki ei võeta omaks. Naeru kilked muutuvad aina valjemaks ja valjemaks, tüdrukule meeldib seda jälgida. Just-kui saaks ta selle rõõmu abil natukene isegi oma tuju tõsta.
Juhtub midagi täiesti erakordset. Keegi alt on plikat märganud ja kutsub välja. Loomulikult on arglikult neiul selle üle äärmiselt hea meel. Ja esimest korda tunneb ta, et ei julge sellele kutsele vastata. Siiski! Sammud viivad välja nagu oleks see rada juba ammu sisse tallatud. Kui on aeg iseenda tutvustamiseks algab üks mäng, mille kulgemisest osalistel õrna ettekujutustki ei ole.
Sõprus, noorpõlve armumine, sõprus, veidikene viha ja põlgust üksteise vastu, naermine, sõprus, armumine, lahkumine, naasmine, tuttavad, sõprus, armumine, vihkamine, leppimine, suhtlemine, sõprus, usaldamine, usalduse reetmine, rääkimine, sõprus, armumine, petmine, nutmine, vihkamine, reetmine, kohale jõudmine, arusaamine, pingutamine, kaklemine, leppimine, manipuleerimine, reetmine, valetamine, mitte pingutamine, rääkimine, leppimine, armastamine, hüvasti jätmine, kurbus, Lõpp!
See oli üks päiksepaisteline hommik umbes kümme aastat hiljem. Rohelisel muruplatsil ei olnud veel mängijaid. Või siiski?! Tüdrukust on saanud naine, aken on aken ja Mängija on endiselt mängija. Aga seekord ei ole elevust ega Tere ütlemise soovi. Seekord ei märgata üksteist! Ja mäng on märkamatult läbi saanud.
Stephenie Meyer - Aeg on tähtsusetu, me ei märka kunagi selle möödumist. (“Koidukuma”, 2008)
Aitääh!
The title is a reference to the butterfly effect, which is a metaphor that encapsulates the idea that if one were to make small changes, while going back to the past, the resulting changes to the present would be large and various.
Seal akna peal kõlgub üks noor umbes 10 aastane tütarlaps. Vaatab alla, kus rohelisel muruplatsil mängivad teised temavanused lapsed. Ta väga kadestab neid. Samas kardab välja minna, äkki ei võeta omaks. Naeru kilked muutuvad aina valjemaks ja valjemaks, tüdrukule meeldib seda jälgida. Just-kui saaks ta selle rõõmu abil natukene isegi oma tuju tõsta.
Juhtub midagi täiesti erakordset. Keegi alt on plikat märganud ja kutsub välja. Loomulikult on arglikult neiul selle üle äärmiselt hea meel. Ja esimest korda tunneb ta, et ei julge sellele kutsele vastata. Siiski! Sammud viivad välja nagu oleks see rada juba ammu sisse tallatud. Kui on aeg iseenda tutvustamiseks algab üks mäng, mille kulgemisest osalistel õrna ettekujutustki ei ole.
Sõprus, noorpõlve armumine, sõprus, veidikene viha ja põlgust üksteise vastu, naermine, sõprus, armumine, lahkumine, naasmine, tuttavad, sõprus, armumine, vihkamine, leppimine, suhtlemine, sõprus, usaldamine, usalduse reetmine, rääkimine, sõprus, armumine, petmine, nutmine, vihkamine, reetmine, kohale jõudmine, arusaamine, pingutamine, kaklemine, leppimine, manipuleerimine, reetmine, valetamine, mitte pingutamine, rääkimine, leppimine, armastamine, hüvasti jätmine, kurbus, Lõpp!
See oli üks päiksepaisteline hommik umbes kümme aastat hiljem. Rohelisel muruplatsil ei olnud veel mängijaid. Või siiski?! Tüdrukust on saanud naine, aken on aken ja Mängija on endiselt mängija. Aga seekord ei ole elevust ega Tere ütlemise soovi. Seekord ei märgata üksteist! Ja mäng on märkamatult läbi saanud.
Stephenie Meyer - Aeg on tähtsusetu, me ei märka kunagi selle möödumist. (“Koidukuma”, 2008)
Aitääh!
Tellimine:
Postitused (Atom)