Lestat 121

Tänane õnnelause: Lihtsus on ülim keerukus

Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.

Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.

Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.

Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?

Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.

I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.

Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.


Thank gad I’m just a human!