Apocalyptica – Grace (Midagi väga inspireerivat tänasel õhtul!)
Viimaste kuudega on minu ideed, plaanid ja erinevad võimalused vaheldunud nagu tuled fooris. Kui meenutada minu tunnetefoori, siis sirab seal hetkel selgelt roheline tuluke. Ma olen rahul sellega, millise valiku lõpuks langetasin.
Viimati kirjutasin sellest, et leidsin uue töökoha. Ma olen varasemalt pidanud koostööd tegema kõiksugu erinevate ülemuste ja töökaaslastega, kuid praegune on kaugelt üle kõikidest eelnevatest. Kahjuks ei ole mul midagi rõõmustavat öelda. Ma ei taha sildistada ühtegi rahvust sellepärast, et mu kokkupuude ühega nende esindajatest on halb. Siiski sel korral peab eelarvamus paika ja Hr China on väärt kriitikat. Ma pole kunagi pidanud kokku puutuma vargast ja petisest omanikuga. Absoluutne nahaalsus, orapidajalik mõtteviis ja tegutsemismallid on tõsisemad märksõnad. Olen oodatust tugevam ja mässumeelsem, kuid ilmselt mitte piisavalt järjepidev enesepiinaja. Mis tähendab, et hakkan julgelt vastu ja töötan senikaua kui külma närvi suudan säilitada? Sellele peaks järgnema sabotaaž. Prussakad, närilised, töö- ja tervisekaitse.. peaksid asja kenasti ära korraldama. Let’s see!
August tõi meie perre, kaks imearmsat poisslast – Emili ja Nevili! Tädi Haldja ja tema pere jaoks on need kaks kui kõige oodatumad Inglid taevast. Nende suur õde, kes armastab mind oma suuremaks õeks nimetada (ja pidada) ütles midagi väga armsat ja meeldivat. Pidasime vestlust teemal, et temal on nüüd kaks väikest venda, kelle eest hoolitseda. Ketu parandas mind ja ütles, et Meil on kaks väikest venda. Ja, mis võiks veel toredam olla?!
September toob natukene keerulist aega. Käsikäes töö ja kooliga, üritan kuidagi pinnal püsida ja „emotsionaalsesse vanni” mitte uppuda. Püüan oma stressist üle olla, taas ärkvel ja ergas püsida. Umbes järgmise reedeni. Ma mäletan neid pingelisi aegu kevadel. Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma olin salamisi käega löönud, kuid siiski fööniksina tuhast tõusin. Paraku hõbekuulide eest ei ole ka nii kenal linnul kuskile varjuda. Ilmselgelt tuleb mul ennast kokku võtta ja eneseusk taastada. Ülimalt raske on mingisugust positiivset enesekindlust uuesti saavutada. Tean, et Scarletil on selleks puhuks umbes sada rusikahoopi minu õlga varutud. See on puhta loomulik, et ma ei saa mitte mingeid lubadusi anda. Sel teemal tuleb ilmselt uuesti kirjutada, rääkida ja mõelda alles reedel 17.09.2010. One Last Breth!
Õnnelause Lestati moodi: Teisena teadvustan, et nii on hea!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar