Ma ilmselt ei pea mainima kui kokku mõned asjad jooksevad. Nad jooksevad ja jooksevad ja jooksevad.. See on nagu karusell, mille peal sind kinni hoitakse ja õelad lapsed keerutavad hoogu aina juurde. Ma tahaksin selle karuselli peatada ja kõik need pahad, kurjad lapsed sealt kõrge kaarega minema lennutada.
Mõned inimesed endiselt jahmatavad mind. Ma ei oska neid enam analüüsida, sest nad ei luba. Ilmselgelt olen ma viimasel ajal endale palju rohkem lubanud kui tohiks või peaks. Mina näen enda õigust. Aga mul oleks nagu midagi märkamata jäänud. Minult on justkui võetud luba etteheiteid teha seal, kus need on tõesti õigustatud. Aitäh eelkõige Sulle! Et ma siis nüüd enam ei mõista.
Lõppkokkuvõttes pole üldse oluline, mis toimub. Enamus nendest asjadest ei ole tulevikuga absoluutselt seotud. Kui just siis nii palju, et nad hajutavad mu tuleviku viimse piirini ära. Maalivad pildi, kus tulevikku ei ole. Üks ja see sama, ikka ja jälle. Need ebaolulised teod, inimesed, see ebaoluline aeg, mis nende peale veedetud, hakkab lõpuks ikkagi kohutavalt häirima. Kuidas ma siis saan öelda, et olen ainult MINA, MINA ja MINA. Teid pole, tulevik siis on. Minu Mina ei ole üldsegi nii suur kui siiani on tundunud. Ma lihtsalt ei saa, ei või seda endale lubada. Pean on õige!
Taaskord pean välja ütlema, et järgnevad kaks kuud olen ma halb sõber, halb sõbranna, halb tüdruksõber, halb õde, halb tütar, halb perekonnaliige ja halb halb mida iganes kõike veel. Kõik, mis puudutab suhtlemist teiste inimestega. Ma ilmselt pole paar kuud selliseks korralikuks tegevuseks võimeline. Ma endiselt ei ütle toetusest ära. Sellisest vaikivast kuulamisest.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar