Ausalt öeldes on mul täiesti südamepahaduseni kõigest!
Käisin pesemas ja tundsin ennast nii hästi, et tulin-istusin uuesti arvuti taha. Kummaline! Ma ei tee tavaliselt nii, et kui olen juba arvuti välja lülitan siis taaskäivitan selle kirjutamise tarvis. Mul OLI hea tuju.. untill something happened!
Ma olen juba aru saanud, et igal ühel on oma elu. Mina olen viimasel ajal üks tülikas, tüütu ja masendav osa sellest. Jätkub saaga ”kui sind pole kohal, siis sind pole olemas”. Kes see ikka ekstra tuleb ütlema, et kaks tundi jääb teisipäeval ära või, et õps on Norras ja võid lõpetamisega hüvasti jätta?! Jep, just! Mitte keegi ei ütle seda sulle, sest lõppkokkuvõttes oled ise oma hädades süüdi ja vaata, kuidas hakkama saad.
Ilmselt dramatiseerin nagu 100ga üle. Lihtsalt nii suur ahastus tuleb peale sellepärast, et näen suure vaeva ära ja see peaaegu, et lendab kuu peale. Eks näis, mis saab!
Üks teine ja vägagi häiriv probleem. Ma olen seda märganud mitme inimese puhul. Mul on äärmiselt kiire olnud. Ilmselt ma ei suudaks oma viimaste päevade tegevusi üksikasjalikult kirja panna ja veel vähem meenutadagi. Kui keegi helistab ja küsib, mida ma teen, vastan pea eranditult, et ÕPIN. MSN on enamvähem välistatud keskkond suhtlemiseks, sest see nõuab palju aega. Koolis olen olnud kui tuuleiil, kes korraks ruumi sisse ja siis välja vuhiseb. Mul on kõrini nendest lausetest, kuidas läheb, sa saad hakkama, kas selle tegid ära, miks sinna tundi ei tulnud, kas sinna tundi tuled, sa ei lõpeta kui nii jätkad, tule töölt ära jne. Ma olen oma aja planeerimisega siiani küll ise hakkama saanud, milleks seda minu eest teha niimoodi?
Viimasel ajal suudavad inimesed, mind vaid õnnetuks teha. Kahju küll aga mul tõesti ei ole aega, et paari viisakusväljendit teiega vahetada. Kui ma olen nutmapuhkemise äärel, kas ma tahan siis keset koridori nendele küsimustele vastata, millega mu poole pöördutakse? Oma valede signaalide või siis teiste lugemisoskamatuse tõttu olen mitu inimest endast eemale peletanud. Ja ainukene asi, mida mul vaja on, on osavõtlikkus!
Aga teistel on ju sama raske ja pingeline aeg nagu minul ja sellepärast pole ka minu vajadused number üks!
Minu elus on üks väga eriline inimene. Minu Ingel, kes mu und valvab ja südamerahu pakub. Matu on viimastel päevadel mu varjupaik olnud. See, et ta reedel juhuslikult minu töö juures akna alt mööda kõndis, oli märk sellest, et minuga on asjad halvasti ja vajan tema abi. Tema abi ei seisne milleski materiaalses. See inimene pakub mulle sellist tuge, mida ma mitte kelleltki teiselt ei saa. Ma saan talle rääkida täpselt, millise töö ma valmis sain, milline tegemata on, mis mind eile nutma ajas ja kuidas mu enesetunne viie minuti pärast muutub. Kõik need inimesed, kes mu lähedal elavad ja voodis magavad... on niii kaugel. Matu võib olla siin ja seal, palju kaugemal kui peaks.. aga kõigest sellest hoolimata on ta lähemal kui keegi teine saaks füüsiliselt olla.
Ja mul on nii ääretult hea meel, et sa oled seal, kus sa oled ja teed seda, mida sa pead tegema. Lihtsalt ootan huviga, mis plaanid elul sinuga on!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar