Mõnikord ma ei saa inimestest aru. Nad käituvad palju arusaadavamalt kui räägivad. Kui neid kuulata siis tundub kõik valena. Aga kui nad midagi teevad, siis paistab see õigena.
Üks sõber käib mulle juba päev otsa kohutavalt närvidele. Jah, ma ei küsinud mitte midagi aga viisakas oleks vastata. Või tundub see täiesti loomulikuna, et mina olen see lammas, kes peab viimsegi asja välja ütlema, uurima ja puurima. Vot see ongi üks suur probleem. Mulle ei mahu pähe, et mina mõtlen teiste peale, mida nemad ootavad.
Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine on äärmiselt nauditav tegevus tema jaoks.
Ilmselt kühveldaksin talle labidaga mulda peale, kui ta kätte saaksin.
Teda on hea igatseda. Neid vestlusi ja lahedaid naerupahvakuid. Aga kui ma teda kullipilguga ei jõllita, oma sügavpruunide silmadega ei juurdle, siis ta nagu unustab, et ma pole inimene, kellele valetada tohib. Ta eirab seda reeglit järjepidevalt.
Matul on õigus. Ma ei tohiks seda sündida lasta. Ometi ju võtsin vastu uusaasta lubaduse. Et ma olen üdini aus ja nõuan seda teistelt. Ei lase kaikaid kodaratesse loopida ja saavutan sel aastal kõik, mida tahan, mis võimalik.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar