Lestat 33

Photograph – 12 Stones


Kuulan seda lugu nii kõvasti kui läpakas annab. Klapid peas, silmad kinni, kujutan ette. Et kuulen seda „otse laivis”.

Ma tunnen kohutavalt puudust sellest inimesest, kes ma mõned aastad tagasi olin. Mustad juuksed, tumedaks võõbatud silmad, huuled, needid, tumedad rõivad, sünged luuletused ja lood, raju muusika, peod, hukkamõistvad pilgud, minu moodi sõbrad, täiesti ülbe ja ükskõikne mina. Ja nii õnnelik ja hinges vaba.

Tegelikult oma olemuselt ma ei ole muutunud. Aga kõik see hall ja üksluine ümbrus lämmatab mind. Mõnes mõttes varjutab mu õnne. Mitte läbinisti aga ma ei ole enam hinges ka vaba nagu lendav lind. Sellepärast kaalun ma mõtet, et muudan seda kõike. Asi on minu jaoks väärt. Mahla pigistamine on seekord väärt. Näis, kas õnnestub. Ta oli jobu aga häid lauseid mõtles välja, Matu.

Igatahes ma tunnen sellest puudust, et ma ei astu enam oma rada. Ma järgin ikkagi neid tüüpilisi ettekirjutusi. Ammu enam ei oota mõistmist vaid üritan neist teistest aru saada. See küll mina ei ole.

Aga õnn peitub väikestes asjades, see õnn mul on olemas. Naeran, sest oled minuga. (Lestat)


Aitäh!