Lestat 19

Jep, ma nagu ootan ja ootan ja ootan.

Armastus, armumine, pettus.

Päeval proovisin sellel palju räägitud teemal kirjutada. Raske on. Kirjutaksin seda laadis ”Ma armastan..” Siis sobiks see mõnusa tekstiga ühe sõbra blogist.. ”Ma vihkan..”

Aga see poleks mina. Seega üritan ikka ise mingisugusele heale mõttele tulla.

Luuletused, raamatud, laulud, filmid.. Kõik on otsast otsani seda täis topitud. Kuskil 6-7 aastat tagasi olid minu teisemelise ea kõrghetked. Mässumeelsus, omanäolisus, vanematega kaklemine ja loomulikult esimesed tõsised armumised. Sellel ajal olin ma sügavalt veendunud, et kõige ehedamalt tunned armastust noorena. Siis kui elukogemus ei ole veel mõistust ära rikkunud.

Nüüd, hiljem pean tõdema, et ma eksisin. Ma mitte ilmselt ei eksinud vaid eksisin rängalt. Noore ja rumalana võib iga liikuv meesoost objekt tekitada tunde, et Tema on just see õige ja ihaldusväärne. Ometi liikusin ma kui valguskiirusel ja nii muutusid need õiged ja valedki. Kõik, mis ühel hetkel tundus siirana, seda teisel momendil enam ei olnud. Omamoodi tore on seda aega meenutada. Kogesin selliseid armumisi, mida enam iial olla ei saa. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et see pole eale kohane.

Siis oli lihtne lahkuda. Nii mul kui teistel. Ma ei saa salata, et need armumised tõid kaasa palju pisaraid ja valu. Pettusi. Palju, mida ei oleks pidanud kaasnema aga siiski. Melanhoolne mulle olla ei meeldi aga mäletan kuid, kus olin pisaratesse mattumas. Tagasi vaadates ei ole naljakas aga enam ei kipu ahastus peale tulema. Mõne vastu on alles jäänud viha, põlgus, haletsus. Ja mõne armsama puhul on tähtsamaks saanud suur sõprus või kahetsus.

Aga mõnikord on nii, et armastus on segane. Ma ei saa aru, miks miski juhtub või tähtsad sõnad ütlemata jäävad. On selliseid pilke, mis räägivad enda eest aga sõnad seletavad muud. Hetkedes elamine on vahel nii raske aga elus püsimiseks vajalik. Igatsus muudab tundlikuks ja paneb alateavuse tööle. Unenägudes sünnivad suured teod ja õnnetused. Kaotamise hirm varjutab selged soovid, mõtted. Aeg kaob liialt kiiresti käest ja muutub seega vaenlaseks. Pisim kaaslase eksimus sünnitab armukadeduse. Suudlused, puudutused põletavad keha ja panevad vappuma. Petmine lõhub südame aga jätab selle õrnalt tuksuma. Pisarad uhuvad valu minema kuid söövitavad mällu musta augu. Andestamine teeb meeled erksaks.


Erich Maria Remarque - Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. (“Triumfikaar” , 1946)


Aitäh!