Päevad on pikad kuid aastad lühikesed.
Mõtlesin, et kuidas seda lauset tõlgendada. Kui ma luban kellelegi, et kuu aja pärast näeme, siis tundub see kohutavalt pika ajana. Iga päev on täis ootamist ja ärevust, võibolla isegi igatsust. Aga kui kohtumise hetk käes, ei meenu enam kui kohutavalt kaua see periood venis.
Aastad. Need tunduvad ette vaadates kohutavalt pikkade ja lohisevatena. Aga tagasi vaadates ei ole vahet, kas möödunud on aasta või 6-7. Tegelikult oleneb kõik sellest, millise nurga alt asja vaadata. Loomulikult inimesed ja ümbrus muutuvad.
Aga aja mõte jääb!
Aga kuidas muutuvad tunded? Näiteks vihkamine ja armastus, sõprus. Kui olla pidevalt koos nendega, keda ei sallita siis kindlasti vihkamine süveneb. Koos olles armastatuga võib aga juhtuda, et tunded ei muutu suuremaks vaid kanduvad üle milleski muuks. Ja sõprus. Sõber võib olla vihatu ja armastatu.
On sõpru, kelle jaoks aeg ei ole oluline. Anni sõnad panid mind mõtlema. Pole oluline kui tihti ja millest me räägime, tore on kokku saada ja jätkata sealt, kus eelmisel korral lõpetasime. Sest ta on selline inimene, kes oma olemuselt ei muutu. Aga paljud muutuvad ja see teeb asjad keeruliseks.
Aga armastuse puhul?! Mis aeg siis teeb meiega? Kui päevad on pikad ja aastad lühikesed. Kui ma veedaksin kuu või paar eemal. Kas siis need tunded muutuksid? Tõelised ilmselt mitte. Aga kui see aeg oleks aasta? Kas siis muutuksid tunded? Ja kuhu suunas?
On veel inimesi, kelle puhul ei ole aeg oluline. Või kui kaua seda mööda läheb. Ma olen üsna halb andestaja ja veel kehvem unustaja. Võin vaikida ja head nägu teha aga minu mõõt saab aegajalt täis. Ma ei ole päris kindel, kas ma päriselt vihkan kedagi aga põlgust ja igavest vaenu tunnen küll. Nende puhul ei mängi rolli koos ega lahus oldud aeg, sest kõik püsib muutumatuna.
Põrgu on minusuguste jaoks liiga hea paik. (Lestat)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar