Michael Buble – Save the Last Dance for Me
Täna on ikka tõsiselt hea tootlikus. Internet muidugi tõrgub ja keeldub mu sissekandeid vastu võtmast aga ma olen järjepidev. St soovitusel hoian nüüd näppu klahvil F5.
Igatahes see laul on võrratult hea. “Oh, darlin' save the last dance for me..” ja need sõnad kõlavad Buble suust nii mesimagusalt. Aga ma ei hakanud sellepärast kirjutama, et oleksin üleöö Michaelisse ära armunud.. vaid sellepärast, et see on selline mõnus lugu tantsimiseks. Igatsen kohutavalt ühte korralikku tantsukat. Viimane kord jäi haiguse pärast minemata. Ja ega mul poleks seal ka midagi teha olnud. Ilmselt pole ka järgmisel.
Mind ei ole eriti millegagi õnnistatud. Pole ajupotentsiaali. Pole ilus ega kena. Pole korralikku lauluhäält ega tantsu oskust. Ja klaverit ka mängida ei oska. Ühesõnaga läbikukkunud.
Aga seda lugu kuuldes võin ette kujutada, kuidas tantsulaval liuglen ja kõikide pilgud minul peatuvad. Mitte sellepärast, et ma koperdaksin või samme ei teaks, vaid sellepärast, et olen nii ebamaiselt kaunis ja lausa lendlen oma partneriga muusika saatel. Jep, unistada võib.
Tantsimine on ohtlik. Lähed sõbraga tantsukursusele ja tulete tagasi armunutena. Ja tegelikult ei teagi täpselt, milles asi. Kas selles, et meeldiv muusika tegi ka partneri meelepäraseks? Või on tunded ikka päriselt pinnale kerkinud? Naised on selles suhtes ikka väga nõrgad. Kui mees tantsida oskab, siis nad lausa jooksevad neile sülle.
Reedel siis proovin kuidagi seda tühja kohta täita. Läheme Scarleti, Liisnepste ja esimese sõbrannadega CTsse. Pole küll kaugeltki samaväärne üritus sellele, mida hing ihkaks aga ilmselt ajab asja ära.
Herman Melvilleoli - Kui Marquesani tüdrukud tantsivad, siis ei liiguta nad mitte üksnes jalgu, ka käed, sõrmed, jah, isegi silmad nende nägudel tantsivad kaasa. (“Typee” , 1846)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar