Põgenemine. Seda on mitut sorti. Mängud, reaalsus, iseenda eest.
Lapsena sai mängitud luure mängusid. Need oli tõeliselt põnevad ja kestsid mitmeid tunde. Taibukam leidis teise üles ja võis tunde jälgida nii, et jäi ise märkamatuks. Kui tekkis oht, saada paljastatud, tuli joosta ja uus peidupaik leida. Adrenaliin möllas. Igatahes ma mäletan neid kordasid kui pääsemine oli napp ja magus võit kätte jooksis. Selline põgenemine kandis vilja.
Ma mõtlesin, et iseenda eest põgenemine on ikka kõige julmem asi. Mingite asjade, tegude või sõnade edasilükkamine. Kunagi pajatati lugu kahest armunust, kes teineteisele sellest tundest ei rääkinud. Alati kui nad tahtsid sellest rääkida siis tekkis takistus. Lõpuks tüdruk suri ja poisi kätte sattus tema päevik, kus kõik ütlemata sõnad sees olid.
Ühesõnaga. Ma tean, et see lugu oli selline pinnapealne. Aga nii võib ju tegelikkuses päris palju juhtuda. Et midagi jääb ütlemata.
Mõnes mõttes olen seda isegi tundnud.
Aga ma ei taha, et midagi jääks ütlemata. Sellepärast ma nagu ikka üritangi.
Ib Michael - Ta mõlgutab mõtteid vaikuse üle. See, mida välja ei öelda, kaalub alati kõige rohkem. (“Prints” )
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar