Oky, ma ei tea, kas kirjutamisel, sõnadel ja tähtedel peaks piirang peal olema. Olen nagu grafomaan juba. 24. veebruar = 5 sissekannet. Kirjanikud ütleksid selle peale, et 5 A4 teksti on kesine tulemus. Ja pealegi. Mul on aega ja tahtmist kirjutada. Homme seda olla ei pruugi.
Lihtsalt! Tahaks lennata. Selline tunne on.
Juhtus üks õnnetus, mis mind hetkeks rivist välja lõi. Mul on kolme aastane vend. Suvel saamas neljaseks. Mõnikord tunnen, et ta on pooleldi nagu minu laps ka. Et kui tema vanemad ei saaks tema eest hoolitseda, siis mina teeksin seda.
Ja minu väikevenna emaga juhtus õnnetus. Ma ei tea täpsemaid asjaolusid. Tean, et ta jäi lumesaha alla. Haiglast on ta küll kodus aga kuu aega tuleb tal nüüd kindlasti voodis veeta. Sellised õnnetused panevad mõtlema inimeste tähtsuse peale. Ja selle peale, et seda tuleks neile öelda. Jälle tuleb mängu aja mõiste.
Oeh, paneb ohkama. Kardan juba ootamatuid kõnesid ja seda, mis tulla võib.
Torborg Nedreaas - Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega. (“Sinise kaevu muusika” , 1960)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar