..Jep, elu on saast! I told you so.
Loomulikult ei ole kena inimesi lollitada. Aga nende käitumist on hea pärast analüüsida. Te olete uudishimulikud ja tahate teada, miks ma MSNi sellise lause kirjutasin. Äkki on selle taga mõni põnev lugu. Osad tunnevad muret, teised ootavad klatsi.
Üks inimene on tore. Tema teeb mõlemat. Pabistab ennast segaseks ja talle meeldib ka keelt sügamas käia minu juures. Viimasel ajal on ta muutunud. Ta on mu pähe pesa pununud ja loeb seal mu mõtteid. Üsna naljakas ausalt öeldes.
Segaseid asju saab temaga koos teha. Jah, ta vaatab vahepeal, et ma ei ole normaalne. Aga ta teab, et tema ka ei ole. Näiteks: Ainult temaga koos tuleb keset ööd mõte „häälega Tartusse“, talvel. Mantli all napid pluusid ja jalas peokingad. Tema sünnipäeval võib juua ennast hulluseni purju. Siis ta tuleb hommikul ja meenutab kõike, mis eelmisel õhtul tehtud, räägitud sai. Kui mul on kurb olla, siis ta tuleb ja kallistab. Ta teab, et ma tahan nutta. Aga see teeb talle nalja. Ja kui ma ei vala ühtegi pisarat, tunneb ta, et peab mind veel korra kallistama. Ja üldse on ta üle mäe mutt. Sest tal on stiilsem pepukas.
Aga ta on imelik ka vahepeal. Näiteks kui ta räägib, et tal on paha tuju aga ta ei tea, miks. Ja kui ma küsin, hakkab nutma. Pärast pisikest vestlust ta ikkagi teab, miks. Või kui tal on mõte, et ta ei saa hakkama ja siis teeb töö viiele. Mõnikord on tal suur jama kaelas, sest ta ei räägi kohe ja hiljem pole enam vajagi. Üldiselt käitub ta õelalt aga see pole päris see, mida ta tahab teha.
Kõigest hoolimata on ta üks eriline inimene.
On raske mõista, et mõned inimesed peavad kõvasti pingutama, et olla normaalsed. (Albert Camus )
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar