Lestat 32

Teate, mu unenäod ajavad mind hulluks.
Viimasel ajal on need jälle väga reaalsed ja tegevusrohked. Ärkamine muutub iga päevaga järjest raskemaks, sest ma olen tõustes segaduses. Võibolla on asi selles, et üritan vähe magada. Mina jah!

See oli ilmselt pühapäeva pärastlõuna kui ma väsimusele ja masendusele alla vandusin. Võtsin oma „Päikesevarjutuse“ kaasa, mõtlesin lugeda. Aga suikusin unne hetkega kui pea patja puudutas. Unenägu oli nagu lõik „Noor kuust“. Ainult, et näitlejad olid teised. Ja ma ei tea, keda mina vampiirina kehastasin. Kes leiab mulle võrdväärse vastase? Jep, Lestat ilmselt. Ma juba lähen oma alateadvusega nende asjade sisse. Aga ma saan selle looga nii palju paralleele tõmmata, et ma ei kavatsegi kainele mõistusele tulla.

Kui ma silmad avasin siis ma ei suutnud aru saada, kus ma olen või mis kell on. Ma ei suutnud leida ainsatki tuttavat mälupilti sellest kohast. Enamvähem küsimus, et kuhu põr-usse ma ennast jälle joonud olen. Kartsin, et magasin esmaspäeva hommikuni ja hakkan nüüd tööle hiljaks jääma. Tädi ütles, et käes on esmaspäeva õhtu ja ma ei jõudnudki tööle. Võtsin seda puhta kullana (nagu ikka) ja pidin peaaegu paanikasse sattuma. Õnneks oli endiselt pühapäev.

Tegelikult on ütlemata mõnus vajuda sügavasse unne pehmes voodis. Nii mõnus ja soe on, ei pea mõtlema enam. Ingli pehme puudutus hellitab põske ja uhub kurbuse minema. Ja mida veel sa ühelt enne öiselt uinakult soovida, tahta võid. Kui vaid, et kellegi kalli käed ümber piha põimuks ja sinuga sama und näeks.

„Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega.“ (“Sinise kaevu muusika” , 1960 – Torborg Nedreaas)


Aitäh!