Selge on see, et maailmas on liiga palju tundeid. Ja süümepiinad on neist kindlasti kõige kohutavam tunne. Üks inimene ei tohiks kunagi teise pärast kannatada. Ja teise inimese meelega kannatama panemine on ka vale.
Ometi on mul see unistus. Ja need lisaprobleemid. Ma pean seda tegema, sest ma tunnen, et nii on kõige õigem. Aga ma ei tahaks, et keegi teine selle süü oma kaela saab. Ses suhtes ma pole muidugi kindel. Järjekordne unenägu hakkab täide minema. Õudne mõeldagi kui see teoks saab. Või on mul lihtsalt erakordne võime igasuguseid idiootsusi unes näha.
Esimene lask on tehtud. Kui see polnud surmav siis järgmine ilmselt on.
-------------------------------------------------------------------------
Esimene päev üksinda. Nii, et ma ei saa enam probleemi lahendamist edasi lükata või kelleltki nõu küsida. Aga minu mäluga pole kõik korras. Sellepärast vedeleb igal pool kollaseid sildikesi ja märkmikus on kõik topelt kirja pandud. Lisaks kõigele olen suutnud haigeks jääda. Nagu sõnusin ära selle laupäeval. Et mul pole nohu juba vähemasti aasta otsa olnud. Külm on ja tunne nagu istuksin vati sees. Ja kolmapäeval peaksin laskma ennast seagripi vastu vaktsineerida. Või siis teist korda! Teab, kas tasub.
Kõhklus väljendab süütunnet isegi siis, kui tegu pole korda saadetud. (“De Officiis” , eKr 78 – Marcus Tullius)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar