Teisipäev algas töiselt nagu ikka. Kaks koosolekut ja jahmerdamist ELSi kulleritega. Meilid, meilid, meilid. Ja viimase minutini on vaja mu aega alati raisata.
Kohtusime Liisnepstega linnas ja hakkasime suure hooga shoppama. Kui täna oma pangakontole vaatasin siis seal midagi rõõmustavat ei olnud. Aga kui vaatan, mida ma selle raha eest muretsesin, siis nagu tuju jälle tõuseb. Saapad on muidugi täielikud killerid. Nendega väga lumes püsti ei seisa aga asjalik ost igatahes. Ja kampsuneid on mul nüüd aasta või kahe jagu ette ostetud. Jalanõud, st kingad on mu suur nõrkus. Sain oma eest ja tagant kinnised mustad ja elegantsed kingad. Aind ma pole suutnud neid kottidest üles leida. Kallis kaasa saab jälle ehmatuse osaliseks kui üht uut paari näeb.
Enne Big Penni minekut läksin Liisnepstele külla. Koos hakkasime enne seitset autoga liikuma. Vähemasti me proovisime. Olin loomulikult mõnusa lume sisse parkinud ja sealt väljasaamine ei olnud kerge ülesanne. Õnneks üks suur karvane kodanik tuli meile appi ja pääsesime liikuma. Tegin surmasõitu aga jõudsime ikkagi elusalt, tervelt kohale.
Istumine koos Scarleti ja Liisnepstega kujunes minu jaoks üsna toredaks. Nagu saakski midagi muud loota. Nende kahe inimesega olen viimasel ajal väga palju suhtlema hakanud. Ja ma pole kindel, kas ma tol õhtul midagi väga uut üldse kuulsin. Räägin ju mõlemaga päevast päeva. Aga nemad pidid ju ka omavahel informatsiooni jagama. Seda oli meeldiv kuulata.
Õhtune MSNi vestlus kujunes samuti väga huvitavaks. Olime suurte lootuste ja ootustega koju, mujale jõudnud. Ja igal ühel oli rääkida nii mõndagi oma meeste, kaasade, sõprade kohta. Ma pole vist varem sellist ühisrinnet meeste vastu näinud.
Sead. Armsad sead! Ja meie, naised, suudame alati üle mõelda. Nagu asi väärtki oleks seda.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar