Nonii! Tehtud!
Lõpuks siis elusalt ja enamvähem tervelt kodus. Kuigi tunnen juba praegu, kuidas olen oma kondise tagumiku ära põrutanud. Ja pöidlad on ka valusad. Kõigest hoolimata oli ütlemata tore päev. Algas see küll üsna jamasti aga lõppes hästi.
Täna startisin kuskil kella kaheteist ajal Kuutsemäe poole. Ühe-kahe ajal sain mäele. Olin ainult sellele mõelnud, kuidas lumelauaga püsti seista ja liikuda. Aga ootamatult kerkis pinnale täiesti labane probleem. Ma ei suutnud tõstukiga mäest üleski saada. Pärast kolme korda käpuli kukkumist, vihastasin nii kohutavalt, et hakkasin lausa nutma. Atu arust olin ma nii hale too hetk ja talle pakkus see nalja. Tagantjärele mõeldes võibolla oligi see pigem nalja pakkuv kui nutma ajav. Aga minu ego juures on üsna tobe keset tõstuki rada pikali lesida ja tunnistada, et ma ei saagi kõigega siin maailmas kohe hakkama.
Pean ütlema, et iseseisvalt ma mäest üles ei saanudki. Paljud kindlasti teavad, et pikka aega ei astunud ma ühelegi eskalaatorile. Pigem käisin trepist või sõitsin liftiga. Niisiis tundsin täna, et mul on tõstuki suhtes samalaadne foobia tekkimas. Siiski olin nõus veel neljandat korda ennast alandama minema. Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Aga seekord olin kavalam. Sebisin ennast kohe ühe lauduri külje alla ja palusin, et ta üles aitaks. Tore poiss, aitaski. Enamvähem kakkusin tal jope seljast kui ta mulle tuge pakkus. Ja esimest korda sel päeval olin mäe otsas.
Laskumine ei olnud pooltki nii raske kui üles saamine. Ja nalja sai kilo eest piisavalt. Paar korda suutsin kõhuli kukkuda. Mõned korrad kihutasin sellisesse lumme, et sealt enam välja ei saanud. Aga need mõned jupid, mis sõitmise moodi paistsid, olid väga nauditavad. Metsikult vabastav tunne on suure hooga mäest alla kihutada. Kui vaid jälle maapind meelde ei tuletaks, et lihtsalt inimene olen.
Mõnus, mõnus, mõnus! Tõesti! Tahan veel minna.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar