Ei saa mööduda päeva kui ma ei kirjuta. Erandid teen ainult laupäevale ja pühapäevale. Aga mitte teisipäevale. Seega tuleb ennast kokku võtta. Miks ma ei ole kirjutanud?
Täna on kiire päev. Kui mõnikord tekib väike paus ja lasen kiirelt näppudel klõbistada ja mõttel liikuda, siis täna pole sellist vaba hetke tekkinud. Terve kollektiiv oleks nagu oodanud, et mu kallis juhendaja ära läheb, et siis mind kõiksugu probleemidega vaevama hakata. Ja on nii palju asju, mida ma veel ei tea. MA EI SAA HAKKAMA!
Nali! Loogish, et saan. Mina ja alati.
Igatahes täna on mul juba parem tunne. Nagu oleks öösel Ingli käsi mu peale langenud ja haiguse minema viinud. Pole tavaline, et ühel päeval on tunne, et kohe niidab haigus su jalust maha ja teisel on kõik enamvähem korras. St inimese tunne tuleb tagasi. Vingumine on muide selline nauditav tegevus, eriti kui on kuulajaid.
Ma ei saa aru, kuidas Scarlet jõuab mind iga päev kuulata. Liisnepste. Ja Ed vahepeal. Nagu mul on ainult üks ja sama teema käsil koguaeg. Vingumine! Või siis see mõttetu olek, millest Scarlet täna kirjutas. Nii hea!
Varsti jooksen bussi peale. Täna on see nõme päev, kus ma pean postkontorist abi küsima. Nagu, mille jaoks on vaja meisterdada sadat erinevat moodi neid pakke. Ma ei saa aru lihtsalt. Ja see tähendab, et võibolla jään bussist maha. Kuna märgid aina jälitavad mind, siis peab täna ka midagi nihu minema nagu alati kui mul plaan on.
Ja bussijaam iseenesest muutub aina vastikumaks ja haisvamaks.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar