Muusika on mõnus ja rahustav. Tundub nagu kõik olekski sama ilus nagu need meloodiad. Voolav, vahel raju nagu mulle meeldib. Unenägude nägemine ja muusika kuulamine on kaks asja, kus unistused ja reaalsus oma piirid ületavad. Koos muutuvad nad milleski väga eriliseks.
Aga tänane päev oli määratud läbi kukkuma. Hommikused üllatused ja kummaline käitumine teatud inimeste poolt. Võibolla olin ise vale hoiakuga. Ega vist alati ei saagi kõik korda minna.
Igatahes oli mul täna vaja olla nii täpne kui vähegi võimalik. Tegin oma mängu tööd aga see osutus aimatavast raskemaks isegi minule. Keskendusin selles numbrite möllus ja kujutasin ette, et olen raamatupidamise tunnis. Tegelikult ei olnud see küll midagi keerulist. Aga minuga räägivad tähed ja sõnad, mitte numbrid.
Lõuna veetsin tavapärases kohas oma hea jutukaaslase Liisnepstega. Enne seda leidis aset järjekordne vahejuhtum. Ma ei tea, mis vaim mind jälitab. Olen vist midagi halba teinud ja pean ennast nüüd välja lunastama. Tartu pole kunagi endast nii palju näidanud. Minu juurde tuli noor poiss ja palus viite krooni. Silmad mängivad suurt rolli. Jep, ma ilmselt olen rumal, naiivne. Aga selle viis krooni ma talle andsin. Mul ei olnud südant teda sellest ilma jätta.
Töö juures peab sekretär olema saadaval 15 minutit enne ja pärast tööaega. Kui võimalik siis 24/7. Proua Mõ eest mind juba hoiatati. Tema ei tunne täpsust. Teiste inimeste plaanid pole olulised. Kui midagi saab viimasele minutile jätta siis ikka taotlusi, millest oleneb asutuse järgmise aasta rahastamine. Ja kui kiri jääb allkirjastamata ja saatmata, siis olen süüdi mina, et ma kõrgemal ametikohal pole. Minu firmas ei hakka kunagi sellist arulagedust toimuma.
Jooksin alla postkontorisse ja teoks sai mu õudusunenägu. Unustasin saatelehe maha, USA kirja saatmiseks vajalik lisalehte ka polnud ja otsas oli ka järjekorranumbri lint. Minu varutud 20 minutist oli vähe. Kui ükskord asjad korda sain, siis oli kell 17.20 ja ma olin endiselt kesklinnas. Mu telefoni aku oli täiesti tühi ja sularaha ka polnud. Isegi kui oleksin mingi ime läbi bussile jõudnud siis sularaha puudumine nullis selle võimaluse täiesti ära. Lisaks sellele suutsin Atust mööduda ja oligi mu õnn kaotsis.
Üks idee mul siiski oli. Vudisin sähmelt kaubamajja ja helistasin isale. Loomulikult ei ole mul ka ühtegi numbrit peas. Ainult papsi oma. Mu õnn pöördus ja Atu tuli mulle järele. Teab, mis saanud oleks kui oleksin koju ilmunud alles seitsme aegu. Võibolla oleks uks nina all kinni löödud ja sinna saadetud, kust tulin. Ses suhtes vedas roppu kanti.
Ma õrritasin saatust jälle. Ostsin pileti. Ühe kolmest siis, mis mustlane soovitas. Uskuge või mitte, see võitiski. Minu olematu õnne juures on 10 krooni ka suur võit. Ma vähemasti ei kaotanud selle ostuga mitte midagi. 2 õiget valikut veel. Ma loodan, et ma saan kuskilt kõrgemalt märgi.
Aga märke tuleb muude asjade kohta. Mu valik muutub aina lihtsamaks. Muudetakse.
Siin on mõtlemisainet: Miks sa kunagi ei näe pealkirja nagu “Ennustaja võitis lotos”? (Jay Leno)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar