Järasin oma maitsva võileiva ära. Suhteliselt kummaline võib mind söömas vaadata olla. Eriti veel kui ma nagu muuseas unustan mõnel päeval nädalas süüa. Tegelikult mulle maitseb toit ja selle tegemine. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen tujusööja. St inimene, kes unustab söömise kui paha tuju on või kiire. Mõni unustab sõnumile vastata, mina süüa (ma siis ei loobu oma alatoonist aga see pole mõeldud solvamiseks).
Ma ei söö magusaid asju. Mitte, et ma kaloreid loeksin. Oh ei! Lihtsalt mu enesetunne muutub kehvaks. Parema meelega söön midagi soolast, vürtsikat ja rasvast. Ja kui ma hakkangi kaloreid lugema siis selleks, et juurde võtta. Aga see pole ka asi, millepärast muretseda. Pole Meie Naistest veel keegi selliseks jäänud nagu mina. Seega võtke rahulikult. Kui ma ei võta šokolaaditordist viimast, siis võibolla mulle lihtsalt ei maitse see. Ja kui võtan juba üle kahe tüki, siis ilmselt täna maitseb. Lihtne! Ikka!
Ta küsib, et kus ma elan. Ja ma vastan. Ta vaatab ikka oma sügava pilguga mulle otsa ja lasub ühe nime. Mu silmad lähevad imestusest suureks. Mõned varjud kohe virvendavad igal pool. Manasin näole oma kõige tõsisema, eemalolevama pilgu ja mängisin haavunut. Või oli see siis ükskõike-pane-ennast-põlema-pilk. Peaks jälle plaani võtma märkide lugemise. Irw! Saatus saab mu käest täiega peksa, sest ma õpin lugema ja siis on ta võimetu. Ilmselt olen kohutavalt suur egoist, et end nii võimsaks pean.
Väiksest asjast sünnib suur. Kunagi ikka!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar