Ma olen öelnud, et ma ei taha inimesi tunda mõnikord. Aga tegelikult ilma nendeta ka olla ei saa. Ja teinekord suudavad nad mu meelt lahutada ja naerma panna. Mul on selle kohta oma teooria. Üldse, ma mõtlen liiga palju. Aga siiski.
Scarlet näiteks. Üllataja minu jaoks. Me oleme küll kooli algusest peale suhteliselt hästi läbi saanud aga see polnud piisav näitaja, et temaga pärast kooli edasi suhelda. Lihtsalt ma polnud veel midagi ühist leidnud. Aga teisel aastal hakkasid asjad muutuma. Mul tekkis mõte paari kursaõega välja minna. Kunagi Marja ütles, et vaevalt meie puntki suhtlema jääb. Ja ma tahtsin sellele kinnitust saada või seda ümber lükata. Raudselt toimus sel kolmapäevasel õhtul suur muutus.
Scarlet on igatahes üks energiapomm (aga mitte energiavampiir). Tõesti. MSNi lahti lüües on rõõmus meel, et ette hüppab tema aken ja mitte mingi tobe tervitus naabermaja Karlalt. Koolis on ta vahepeal sellise turtsuva kassi kehastus. Aga seda on kõrvalt täitsa tore ja naljakas vaadata. Tal on sellised juuksed, mida ma tahaksin endale. Kadestatav! Ja üldse on ta päris „diip“. Oma vampiiri vaimustusega ei üllata ta mind üldse. See on meil nagu raudselt ühine kirg. Ja kui ma ühel päeval teda ühe ja sama jutuga, aina uuesti ja uuesti tüütan, siis ta ainult naerab selle peale. Ühesõnaga olen sõbranna võrra rikkam. Tehtud!
Väikesed naljakad juhtumised tööl.
Meil on siin üks Iluspoiss. Igatahes kui ta esimest korda uksest sisse astus siis mul vajus suu lahti. Kenasti kammitud juuksed, hoolikalt valitud kenad riided. Naiselikult kekslev kõnnak ja viisakas õrn „Tere“. Ta meeldib mulle, sest ta näeb lihtsalt nii lahe välja.
Joel. Pikkus. Umbes kaks korda mind. Vanem meesterahvas, tumepruuni kampsuniga ja vaikne. Ta on nagu vanaisa, kes kõrval toas vaikselt omaette nohistab. Igatahes läksin teda telefonile kutsuma. Lähenesin talle kiiresti, selja tagant. Ilmselt sellepärast ta ehmatas kui tema nime hõikasin. Ta võpatas ja keeras järsult minu poole, juuksed veidi sassi ja ehmunud pilk silmades. Tõsiselt! See oli naljakas.
Kron. Heliseb telefon ja edastada tuleb teade „Vesi keeb!“. Hõikasin üle ukse „Paluti edastada teade, et vesi keeb!“. Sellele järgnes mõnus lai muie. Helitu naer, mis päeva lõpu poole on tervitatav. Tõsisest näost sai hetkega muresid unustav teine nägu.
Muide, juukseid ei armasta siin keegi siluda. Väike vallatu sarv kuklas või otsa ees on ikka naljakas ja mõnus vaadata.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar