Täna ei ole aega kirjutada olnud. Aga samas on üsna palju juhtunud, mis kajastamist vajab. Ühesõnaga oli üks kohutavalt kiire ja mõnes mõttes vastik päev. Ja jätkub!
Eile haigestusin kõhugrippi. Tavaliselt see mind võibolla eriti ei häirikski aga kui ma mõtlesin, et ma ei saa tööle minemata jätta, siis läks tuju nulli. Ja nii ma tiksusin läikiva südamega terve tänase tööpäeva. Rääkimata sellest, et midagi süüa ei saa. Lihtsalt kõik tundub nii maitsetuna. Ja kaua see mul sees püsikski. Ühesõnaga jälle mõned vajalikud kilod lähevad kaotsi.
Täna oli kiire päev. Hoolimata sellest, et ma ennast tõesti väga kehvasti tundsin, sain hakkama. Ja tore, et töölt ei puudunud. See oli selleks liialt tore ja põnev päev. Olen kindel, et sellist pinevat õhkkonda pole EKMis viimasel viiel aastal olnud. Kogu see sagimine riigihanke ja direktori valimise ümber. Neljapäeval on siis tähtis päev, kus EKM saab uue direktori. Või siis jääb vanaga.
Aga üldiselt olen oma ametisse sisse sulanud. Enam ei karda neid kohutavalt kummalisi küsimusi ja probleeme. Nende lahendamine ei olegi kuigi keeruline kui natukene rahulikult mõelda. Alati on kuskil keegi, kes midagi teab.
Aga oli ka üks vapustavalt hea uudis. Mulle helistati agentuurist ja naine andis mulle suurt lootust. Tunne oli selline nagu oleksin juba läinud.
Kirjutaksin veel ja vähe paremini aga nüüd on jälle kehvem olla.
Õnn ei ole muud kui hea tervis ja halb mälu
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar